Ah vanaks sain või? :)

Nojah, palju õnne mulle :):):)

Pildimeenutusi möödanikust

Väike auvõlg on ka - puhkusenädalail on kaamerasilm ju nii mõndagi tabanud, aeg oleks need siinkohal üles riputada.

Päikesepillaja. Kontsertide vaheajal on hea Lossimägede päiksepoolsel nõlval end lõdvaks lasta.

Päikesepillajad. Ja kui väga kuumaks läheb, võib varju ka ronida. Ausõna.

Mis siis, et Kaevumäe laval rokkis Ro:Toro - lava taga oli koha sisse võtnud Kaevutaguse festival, mis tõi sõpru kohale nii siit- kui ka sealtpoolt Emajõge. Oi sõbrad, teiega on hea! :)

Ei ole lihtne folgil äri ajada - metsalised teevad platsi puhtaks ning siis tulebki sääraseid silte kioskitele kleepida. Hulgilattu ka nagu ei raatsi minna - äkki tahavad metsalised veel raha tuua...

Selline paistab Oleviste kiriku torn 60 meetri kõrgusel. Päris hirmutav... Ehkki vaade Tallinnale on tõepoolest lummav. Soovitan teilegi - selle turisti antava 30 piletikrooni eest saab kirik end ilusaks remontida.

Päikeseloojang Tallinna kombel. Ilus. Ometi ei saa ma aru, miks Nõbu nii suurelt käega vehib. :)

Sajandite kontrastid. Esiplaanil paremal olev maja Maakri tänaval on 1660ndatest aastatest. Tagumised kaksiktornid loomulikult aga hiljutisest ajast.

Igaühele oma. Mustvee kohtleb kõiki uske võrdselt - tee valik ja sea sammud kirikusse.

Oma vanavanaema sünnipäevale saabunud Mattias pole mingi pirts poiss - suhu läks kõik, mis vähegi söödav (või siis mitte) oli. Lähemalt lugege Poisi blogist. :)

Hey, fishy-fishy! Natüürmort Lagedi kombel.

Arve tuleb hiljem, mäletad Ann? :)

Giiditeenust pakkuva firma "Truman show" kviitung nr 1

• Balti jaama saabuv rong (vaade Oleviste tipust) 1 + 1 tk
• Orelimuusika Oleviste kirikus (koos organistiga) 1 + 1 tk + autoritasu
• Kunstnikuhärra Katariina käigus 1 tk
• Maal (eelnevalt tõenäoliselt meie ekspertide poolt maalitud) 1 tk
• Värvid muidugi ka 10 tk
• Korstna otsa pistetud kass 1 tk
• inspiratsioonitasu Smaugile 1 pakk Whiskasi
• Sissepääs Nokusse 1 kord
• Kohtumine meelelahutajatest sõpradega 2 tk
• Päikeseloojang sinitaevaga 1 hetk
• Fotogeeniline koer Patkuli platvormil 1 tk
• Sõbra shokolaadikook oi-oi, mitu tükki!
• Ajalooring mitu minutit
• Russalka kuju tõlge oi, ikka väga raske...
• Keskaegsed muusikud Olde Hansa trepil 4 tk
• Õuemuusikud Meistrite hoovis 3 tk
• Katusele pistetud lõvid 2 tk

• Lisaks - hunnitud vaated, giidi rõõmustav väärt seltskond ja suurepärane valgusrezhii (tõenäoline valgusrezhii-Oscar) hind kokkuleppel

Aitäh imelise Tallinna-tuuri eest, külastage meid jälle!

PS. Palume vabandust siia-sinna eksinud lavatööliste pärast. Lubame, et võtame amatöörid vastutusele.

Kulka-lugudest inspireeritud eksperiment

Tegelikult on järgnev sissekanne kirjutatud 1. augustil Mustvee rannas.

Peeter Sauteril on õigus, kui ta tänases ajalehes kolleeg Kristit sarjata võtab: mis need kirjanikud siis tegema peaksid - krihvli ja tahvli või paberi-pastakaga oma loomingu jätkuvalt kirja panema või? Ei, mitte et see võimatu oleks - iga mõistusega inimolend suudab seda. Ent küsimus on kiiruses: mis hea pärast peaks aega raiskama, kui väljas on 21. sajand? Pealegi pole Kristi vist Keelenaise faksitekste ümber löönud. Ning kui kultuurkapital kirjanikke aitab - mis selles siis halba on? Kõikvõimalike kokkuhoiujuttudega ei saa ometi lolliks minna või arvata, et kõik peaks tänavuse riigieelarve planeerimatuse tõttu - teisisõnu, poliitikute lihtsameelsuse, koostöötahte puudumise ja põikpäisuse pärast - elu lõpuni käppa imema; et kõik peakski kiratsema.
Niikuinii ei saa enamik kultuurialasid praegusele kultuuripoliitikale loota, sest juba on kokkuhoiu nimel ähvardatud raamatukogude ja muuseumide varase sulgemise, ERRi eelarve külmutamise ja muuga, mida, hoolimata sellest, et Kultuuriminister kuulub peaministripartei ridadesse, pole kaitsta suudetud. [UPDATE! Kuulake viimast "Olukorras riigis" - nõustun Anvariga täiesti - nii pealiskaudse kajastusega kui Äripäevas või mujal kulkat ei paranda.]

Ent tagasi Sauteri ja Kristi juurde. Et mul on puhkus, otsustasin juba nädala eest oma sülearvutist mõneks ajaks loobuda. Et ma ometi kord kõige muu kui tööga tegeleksin. Sestap on siinkohal kirjapandu hoopis märkmikusse kritseldatud.

Puhkus on seni imehästi õnnestunud. Esmalt folgimelu tuules - pole vaja teid folgiideoloogiliste juttudega koormata -, seejärel Eloka ja Susaniga paariks päevaks Tartusse, et sealne "Saun" üle vaadata. Suhteliselt külmaks jättis ka ajalehes ilmunud kriitiline arvustus, sest etendus, tavaline südasuvine jant, millest kiirgas näitlejate endi mängulusti (olgu, Tõnu Oja karjus tõesti liiga palju), oli muhedaks vahepalaks. Sellele järgnes hingeminevalt armas õhtusöök Anneli, Cristiano ja kadunud nõbu Enriquega (oh, ärge küsige!), millele omakorda lisandus üks tore topeltpäev Tallinnas. Mitte et ma legendaarset vanameistrit aasida tahaks, aga üks jürikuuskemaalik tuur oli see küll. Mis sest, et teise päeva algul oli isehakanud professor (mina, noh!) uimane ning nii sai Anneli itsitada, miks nende giid tarkuseterade pillamise asemel Russalka monumendilt teksti maha loeb. Õhtuks olin tippvormis tagasi. Ausõna.

Tänane, küllaltki veriselt alanud päev on mind toonud aga Mustvee rannale, küllaltki unisesse kalurikülla Peipsi ääres. Eesmärgiks muidugi Vanaema iga-aastane sünnipäev. Siin soovisingi Sauter-Leppiku eksperimendi teoks teha - ja ausalt öeldes on käsi juba väsinud - mahakritseldustest ja vahele pikitud mõttekatkete ridadesse pistmisest rääkimata. Tõesti Kristi, proovi ka!

Ah et päev algas veriselt, ütlesin? Ei midagi erilist - üle pika aja oli tarvis hambahaldjaid külastada ning elust väsinud tarkusepurikas välja tõmmata. Olete te proovinud veremaigulist (tõesõna, nüüd enam mitte merevaigulist) mustikajogurtit? Ma praegu mekin. Jube! Aga tohtriproua iseenesest oli armas - ehkki ta nõudis, et peaksin kohe Metronidazole'i mõnukuuri alustama, lubas ta sellega siiski homseni oodata - Vanaema auks peab pitsikese paremat poeviina ju ikka võtma!

Kõik on koos, kõik on hoos!

Kus mujal oma puhkust alustada, kui mitte Viljandis. Seda enam, et peaaegu kõik on siin kohal. No mis sa oskad kosta! Kui eelmise aasta sai beebifolgiks ristida, siis tänavune kannab minu jaoks alapealkirja "Tagasi juurte juurde". Klassikaaslased, Noortekoori kaaslased... Folgikaaslastest rääkimata. Hea on. Üldse ei kurda. Igatsuse-tervitused lähevad aga pealinna poole - ikka Smaugile, kellele siis veel! :)

Venkud olid hirmlahedad - kontsert läbi, ronivad lavalt maha ja ütlevad - noh, drug, võta meiega nüüd pitsike paremat Petroskoi viina. Heh! Kus ma siis keeldun...

Väike Andri pühib platsi puhtaks enne kui president kõnepulti astub. Tubli-tubli.

PPP - perekond Põikpeade päev

Tegelikult tahtsin taas Jaak Joala omaaegseid lugusid ning neist sündinud Koit Toome-Jorma Puusaagi interpreteeringuid kiita. Sõitsime M ja S-iga Viinistusse viimaseid kuulama. Ja see kontsert andis ülihea emotsioonilaksu. Võib-olla oli see ka paigast tingitud - ma polnud kunagi sealsesse Katlasse sattunud. Ehkki pealinna oma on suurem ja mänguruumigi rohkem (tubli-tubli, Eerik!), sobis see duett sealsele lavale imehästi. Ning tagasisõit originaalide seltsis oli samuti muhe.

Kiita tahtsin ka Vapianot Tallinnas Kobarkino vastas, kus sel nädalal vaat et iga päev käinud olen. Et ikka kogu sealne menüü läbi närida ja kõik maitsed selgeks saada. Väärt koht, mis annab "kiirsöögirestoranile" uue tähenduse. Soovitan. Seda enam, et söögimeistrid on nii sõbralikud ja vahetud, soovitavad maitseaineid, selgitavad retsepti ning küpsetavad kogu krempli kokku sinu enda silme all. Eriti meeldis mulle aga tsitaat: "Ei, mina ei taha midagi tellida, ma tulin sind vaatama!" :)

Ometi lõppes päev keskustelus ootamatult arenenud jonniga. Ei taha endki õigustada - no ei ole ma kõige taltsam ja vaoshoitum inimeseloom, eksole! -, aga niisama jonnida ka ei taha. Päev hiljem kindlasti mitte. Põrr-põrr, armastus!

Nüüd pakin asjad, käitun taas iga-aastase laulusalmi "Viikendid veedame kõik Viljandis!" järgi ning lähen folgifestivalile. Muuseas, sel aastal saab folki ka Elioni digiTV-st vaadata. Päris lahe võimalus neile, kes Viljandisse miskipärast tulla ei saa. No vaadake siis ometi. Ahjaa, teine tsitaat veel: "Kui sul peaks tekkima soov mind tervitada, siis ega mina ei keela!"

Meie pidulaual mitu torti reas...

Kristeli eileõhtune sünnipäev Eesti Televisiooni 20. sünnipäeva stiilis (ehk aasta siis oli 1975) oli ülivõrratu. Esiteks polnud ma vana tartlasena kuulnudki säärasest paigast nagu Silva baar, mis olla pealinlaste üks pidutsemismekasid veel üheksakümnendatelgi. Teiseks viitsis enamik end tõepoolest ka stiilirõivasse vermida. Mul oli esiti sellega küll raskusi, sest kostüümilaenutused laupäeviti ju ei tööta. Ent kui piisavalt nuppu, siis tuli minustki Telepoiss välja.

Küll pisut üleannetum ja amoraalsem kui võiks arvata, ent Tädi Rutt oli minuga nõus, et selle võib panna Tipi ja Täpi süüks, kes liiduvabariikides antud turnee käigus pahad kombed omandasid ning Telepoisile joomise ja suitsetamise selgeks õpetasid. Sellepärast Tipp pittu tulla ei saanudki (saa sa nüüd aru, oli ta viinaravil või koduarestis) ning Täpp pidi üksi oma komme krõbistama. Kohal olid loomulikult perekond Talvikud (Aliis ja Mati olid suisa võrratud, ehkki Matil oli liiga palju punalipuordeneid, meenutades rohkem Brezhnevit), Valdo Pant, Lilian Kosenkranius, juba nimetatud Tädi Rutt, Marju Kuut, Jaak Joala, Valeri Leontjev, Lumekuninganna Nõunik ja Moidela Tõnisson. Viimasel oli käevangus miskipärast Ahto Vesmes. Aga no pole hullu, arvestades, et tädi Rutt semmis Leontjeviga.

Pildile on püütud lastesaadete toimetuse esindusmeeskond ehk Tädi Rutt, Täpp, Lumekuninganna Nõunik ja Telepoiss. Esiplaanil poseerib meie kõigi armastatud Jaak Joala. :)

Seltsimees Püss jagab Telepoisile veel näpunäiteid, kuidas paremini üle ekraani astuda (leidsin, et Telepoiss võinuks küll sammulugejat kasutada, oleks teadnud, mitu sammu ta ühel hooajal teeb), ning tormab juuksed kaotanud Lenotjeviga siis tantsupõrandale.

Suure lastelaulude võistulaulmise võitis loomulikult Telepoisi meeskond - oma sõprade-käpiknukkude laule me teame ju küll! Moidela tiim jäi paraku teiseks. :)

Kokkuvõttes - on olnud üks meeleolukas nädal, kuhu mahtus ka vahva õhtu Aili ja Annamariaga, "Mamma Mia!" muusikalifilm ja ohtralt tööd. Aga nüüd - puh-ku-se-le!

Jaak Joalat on ikka mõnus laulmas kuulata

Õllesummeri viimasel õhtul nähtud kontsert õhutas mind üles leidma nii mõnegi Jaak Joala omaaegse hiti. Mis seal salata, mõnus on oma plaadimasinas või telefonis kuulata sääraseid lugusid nagu "Öölaul", "Maria Louisa" või "Davai paigrajem ljubov". Sheff!

Eile saabus Tallinna kohale taas meeletu vihmahoog, mistap oli mõttekas hoopis kodus püsida ning Serbiast kingiks toodud Josip Broz Tito kokaraamatust mõnda rooga valmistada. Meie pilk jäi püsima ühel kasserolliretseptil (tulemuse järgi otsustades oli see ühepajatoit), mida 1979. aastal pakkus gurmaan-Titole Iraagi palees Saddam Hussein. Ehkki arvutasime vajaminevad komponendid ümber, jäi rooga lõpuks ikkagi väiksema õukonna jagu üle. Ahjaa, talleliha asemel kasutasime kanaliha. Ning pastinaaki keeldusime ka panemast. Said nüüd, Tito! Ent roog oli ülimaitsev ning see kõik nägi viimaks välja selline:

Datlid mekivad kanalihaga ülihästi! :)

Pildil piiluvad retsepti poole Hussein ja Josip.

Näh! Valmis sai!

Ahjaa, ma ei saa endiselt aru, kust unenäod tulevad - heitlikud nagu sürrealistlik lavastus, milles üks stseen vahetub kibekähku teisega, tegelased muutuvad ja muunduvad ning lugu pakub sääraseid keerdkäike ja lahendusi, millest avali silmi mõeldagi ei oska. Põnev, et tänasel ööl oli üks tegevuspaiku meie pere vana korter Karlovas oma segasummasuvilat meenutava suure toa ja nõukaaegse vannitoaga. Hmm... Tõeline filmielamus, mille järel on taas megalahe positiivse emotsiooniga üles ärgata ja tõdeda, et kõik on nii hirmarmsalt hästi. Mis siis, et nüüd keelitab ka kingiks saadud raamatus, Ron Leshemi "Beaufort" (Väga Hea Raamat!) passiv pühendus mind suitsetamisest loobuma. Et mind inimõiguste rikkumises ei süüdistataks, ei hakka täit pühendust siinkohal ette kribama. :)

Vingun veel: Hansapanga keeleoskus

Ma olen küll igasuguseid asju näinud, aga seda, et Hansapank oma Platinum kaardi omanikele taodeldus-teenust pakub, näen küll esimest korda. Pähh, kui piinlik. Kahju, et see allakäinud võõrpank eesti keelt ei mõista. Aitäh, M, selle viite eest!

Adekvaatsus toodi kiirusele ohvriks

Kaasaegses meedias ja infoedastuses loeb kiirus. Tõsi. Ent sellest hoolimata ei peaks seetõttu kannatama uudise adekvaatne esitus, sh korrektne keelekasutus. Postimees.ee ja mitu teist sarnast meediaportaali sageli sest ei hooli. Ajakirjandusprofessionaalina on mul sellest kahju.


Imestan isegi, kuidas mul tänane raadiohommik nii reibas tuli. Kohati nii reibas, et omaaegne raadioõppejõud MPL näppu vibutava kirja saatis ning noomis, miks ma Vabadussamba aadressil "lapselikult rõõmsameelne olin" ning ütlesin: "Loodame, et seda üldse ei tulegi". Põhjendus on väga lihtne - professionaalse ajakirjaniku, Tallinna ja Eesti elanikuna on mul sellele arvamusele samasugune õigus nagu nt Jaak Aviksool või teistel on õigus seda sammast toetada. Ma pole kunagi aru saanud eestlaste sambakultusest ega hakka ka kunagi saama. Sest kui üks sammas on mõtteliselt mitte Eesti, eestlaste ja eestluse ühendaja, vaid pigem vihavaenu õhutaja, siis ei näe ma tõepoolest vajadust säärase monumendi järele.