Rahahäda muudab meediailma

Kord ülikoolis ajakirjandust õppides armastasid õppejõud mõningaid dogmasid taguda kui rauda. Näiteks seda, et pole midagi jäävamat, kui mustvalge, nappide piltide ja ebamugava formaadiga Frankfurter Allgemeine Zeitung. Aastad läksid, ajalehe formaat muutus ning leht läks värviliseks ja sai fotosid täis. Õppejõud kehitasid vaid õlgu. Näiteid oli veelgi, aga ega siis kõik varasel hommikutunnil kohe meenu. Loodetavasti on tänapäeval ülikoolis antav meediaõpe liberaalsem ja muutustetundlikum. Sest just sellisel ajal me elame - infotööstus muutub mitte enam aastate, vaid päevadega. Ning kui mõningaid omaaegseid dogmasid raiuvad õppejõud muutustega kaasa ei lähe, siis pole neil meediaõpetuses ega praktilise meedia analüüsijate hulgas enam kohta.

Viimased teated "muutumatutest väärtustest" tulevad Prantsusmaalt, mille avalik-õiguslikku televisiooni on ajast-aega reklaamiraha eest ülal peetud. See oli ka paljude reformimeelsete poliitikute igavene näide - näete, isegi Prantsusmaa paneb oma avalik-õiguslikku televisiooni reklaamiraha, aga meil ei tohi. Nüüd kaob see vilets argument ära, sest Sarkozy tahab avalik-õiguslikust ringhäälingust reklaami minema peksta. Eks ikka selleks, et "olla nagu BBC".

Ning üks "muutumatu väärtus" veel - New York Times on jõudnud omadega nii kaugele, et otsustas esiküljel reklaami avaldama hakata. Tänini hoiti ajalehe esikülg kui väljaande visiitkaart sellisest "jälkusest" prii. Aga rahahäda ajab ka vingemad haua äärele. Oh ajad, oh kombed! :)

Palju õnne sünnipäevaks!

No miks mitte laste nupsikutel pupsikutel laulda sulle hispaaniakeelset sünnipäevalaulu, ah?! :) Ning palun vabandust oma oskamatuse pärast õigel ajal õiges kohas olla, õigeid sõnu öelda. Ma õpin veel, ausõna!

Ja kõigile teistele - head uut aastat! Ehkki leidsime täna Kapuga kontoris jutustades, et tegelikult võiks soovida head uue aasta lõppu ning hakata homsest 2010. aasta vastuvõttu tähistama. Hmm...

Aasta kummituslikuim lugu

Head vana aasta lõppu - õigemini, pigem olgu kõva häälega välja öeldud: 2009. tuleb erakordselt hea aasta ning kõik saast ujub minevikku... :) Olen viimastel päevadel üritanud taas jälile saada sellele kogu aasta mind kummitanud loole - ehkki mul oli see juba käes. Aga vana pea ja väsinud lingid ei võimalda kõike internetis ka igavesti säilitada. Niisiis, selle looga saadame selle aasta ära. Kraaps!



Santogold "Les Artistes"

What's Another Year...

2008. aasta, nii ilus, valus või kummaline kui see ka ei olnud, hakkab lõppema. Ajalehtede kokkuvõtteid vaadates läheb süda tõtt-öelda pahaks: igalt leheküljelt vaatab vastu häda, valu ja viletsus. Õnnetused. Pseudokangelased. Müüdid. Ning poliitikute oi-kui-igapäevaseks saanud vastastikkune ärapanemine, et enda ego upitada ja oma jätkuvat juhirolli õigustada, üritades ennast endiselt veenda, et teavad, mis suunas seda riiki kõige paremini juhtida. Ära on tüüdanud. Sestap teen hoopis enda kokkuvõtte.

Jaanuari algul kirjutasin: "Loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam." Päris selliselt see vist välja ei kukkunud. Aga võib-olla nurisen ma liialt - võib-olla peaks majandustõmblusist tulenenud infotööstuse koondamislainet tõepoolest väljakutsena mõistma ja mõtestama. Üks elukümnend on ju lõppemas, ehk tulekski korraks pidurit tõmmata ja uusi sihte seada, mitte jääda kurtma selle üle, et esimese koondusringiga end, reporterist toimetuse juhatajaks ülestöötanut ühtäkki "tänavalt" leidsin.
Uued töised väljakutsed ei lasknud end kaua oodata. Kuid võib-olla oli seegi hüpe liiga rutakas. Juba seepärast, et sõnapaari "intelligentne meelelahutus" definitsioon on alati subjektiivne. Ning kui paari kuuga avastad, et sinu aju võiks mõnes tuleviku lindude välimäärajas juba puhtesulestikus lesiva tombuna kujutada ning sinust üritatakse teha mingit tühisuse maskotti, oleks aeg enda vastu ausaks jääda ja "aitab!" öelda.
Seda enam, et Postimehest lahkumine meenutas mulle ühe kulunud, ent unustatud tõe - töö külge ei pea klammerduma, sest töö ei ole elu mõte. Töö ja töö tegemine on vahend enda elatamiseks, oma elu elamiseks. Muidugi, katsu sa öelda seda neile, kellel julmalt ja kahetsuseta palka vähendati ning soovitati hoopis rõõmu tunda, et seegi töökoht alles jääb. Ja kaasa tunnen ka neile, kel tool ettehoiatamata alt tõmmati ning tema töökoht teise inimesega täideti.
Pealegi võimaldas 2008. aasta mul viimaks ometi panna end proovile meelelahutusäris ning vaadata, kas pakkumiste mõttes ülekuumenenud, ent rahalises mõttes alajahtunud sisekontsertide turul on võimalik ellu jääda. Tegime ära Rolfi ja Nele-Liisi jõulutuuri.
Kokkuvõte? Ellu jääb küll, kuid riskida ei tasuks 2008-2009 kellelgi. Juba detsember on näidanud, et oma investeeringutega riskimine on enesetapp. Pealegi on majandusraskustes tõmblevate tuhandete perede meelelahutustarbimise ennustamine väga raske.
Ent väljakutsed jätkuvad: järge ootab üks uus raamat, jätkub koolitustegevus ning ees ootab midagi, millest veel suure suuga ei pajata. Aga kui kõik õnnestub, küll siis räägin juba lähemalt. Nii vaatan paari päeva pärast algavasse uude aastasse vägagi lootusrikkalt.

Loodetavasti jääb ka viimastel kuudel hoogustunud negatiivsete uudiste laviin 2008. aastasse. Kuritegevust ja alatust oli mu lähedal ja lähedastel tänavu palju. Nii murti sisse mu autosse ning kui politseile avalduse tegin, sain loomulikult ise sõimata - mida ma endast õigupoolest mõtlen, majandusraskuste ajal on autovargused täiesti "normaalne nähe" ning mingit lahendust ei tasu teil küll oodata. Mõne kuu pärast murti autosse uuesti sisse. Mis siis, et sealt enam suurt miskit peale uksenuppude enam võtta polnud. Nii müüsin ma oma auto viimaks maha. Ostjaks üks ääretult tore tshikk, kes teadis autodest ilmselgelt mäekõrguselt minust enam, mistap loodan siiralt, et Suusi kohe varuosadeks ei veetud.
Ega vargused siis sellega lõppenud. Nii otsustas üks harimatu ja vastutusvõimetu meeskodanik, kes end kunagi sõbraks julges nimetada, mu koju sisse murda ja minu tagant ligi 7000 krooni sularaha varastada. Seda loetud päevad pärast minu koondamist. Kõige halenaljakam oli selle juures muidugi tõsiasi, et ta keeras pintslisse ka kilo viinamarju ja tühjendas külmkapi. Hiljem tema tausta uurides sain teada, et see tänamatu jobu tegi rahast lagedaks ka oma endised kolleegid MTV Eestist, varastas samast firmast arvuti, seejärel tühjendas Plektrumi kontori ning röövis kamaluga veel oma lähedasi. Halenaljakusel pole piire - inimestel on kaduma läinud kingad, triikrauad, muusikakeskused... Kas tõesti usub mõni pätt, et sellised detailid jäävad märkamata?
Pole siis ime, et enamik on selle mehe lindpriiks kuulutanud ning nii mõnigi oma korteril lukud vahetanud. Kahjuks leidub piisavalt heausklikke, kes tema tempudest veel midagi kuulnud pole ning teda pimesi usaldavad. Loodetavasti jääb neid õige pea väheseks, kuni kaovad kõik ta ümbert. Head lugejad, vaevalt ma selle tegelase nime siinkohal kordama pean - nii tühiseid inimesi on parem lihtsalt mitte mäletada. Politseile pakuks noormehe elu kindlasti huvi.
Kurb ka, et 2008. aasta lõpp tõi raskeid haigusi, mitu ebaõiglast surma ja sellest tulenevalt võikaid konspiratsiooniteooriaid. Ei, roosiline see 2008. aasta kindlasti ei olnud... Ent teisalt - mina saan siiski tänulik olla, sest tervis on korras ja mõne mõttetu ja pigem varga enda elu ära rikkuva kuriteoga ei suuda keegi mulle ja mu lähedastele jäädavat kahju tekitada.

Oi, aga head oli ka! Palju head. Selle üle on küll siiralt hea meel, et aasta algul loodetud "hingeliselt tasakaalukam" on paika pidanud. Sellele on palju kaasa aidanud varem nii võimatuna näinud koosolemise aeg. Viimaks ometi saan enda üle uhke olla, et eraelu ja sõpradega koosolemise arvelt enam töötunde ei pikenda.
Milleks - homme on ju jälle tööpäev, mis mõtet on siis kontori(te)s passida ja arvata, et kui täna teed kaks korda rohkem, siis on homme kaks korda kergem. Ega töö hulk niikuinii vähene ega pangaarve sellest suurene. Oma elu libiseks aga vastasel juhul küll sõrmede vahelt. Nii meenutan siira rõõmuga kahte ülihead reisi, mis viisid meid Serbiasse ja Londonisse. Tõsi, New Yorgist leiame kevadel kindlasti parema öömaja kui meie viimasest peatuspaigast. Aga samas - lõbus oli ka! Nii meenutan iga koos oldud päeva, õhtut ja ööd, kui sõpradega veini- või mõne muu klaasi taga elust rääkisime, pubis või klubis maailma parandasime, kotlette, lasanjet või piparkooke tegime, autoga Lääne- või Põhja-Eesti lummavasse loodusesse sõitsime, vaidlesime või jagelesime ning elu, üksteise ja maailma üle hullunult naersime.
Sõprade üle on mul alati hea meel - eriti siis, kui nad tõepoolest otsustanud näiteks emaks-isaks saada, abielluda, maailma teise otsa kolida või siis, vastupidi, koju tagasi tulla. Ma tean, et mul on maailma parimad sõbrad. Ma tean, et mul on maailma parim perekond. Ma tean, et mul on maailma parim kallim. Ka siis, kui alati kõik kõige paremas korras pole, kui jonn peale tuleb ning kui trotsist või ajapuudusest üksteisele ei helistata või üksteist tähele ei panda. Lõpuks tuleb ikkagi päike välja. Aitäh teile selle eest!

Mida veel? Elamusi jagus aastasse meeletult. Järgnev loetelu paljudele suurt midagi ei ütle, aga mulle seevastu küll: Belgradi loomaaed, meeletu road-trip Hispaanias, Cannes'i rahvusvaheline reklaamifestival, sumedad sügisõhtud Leuvenis ja karged sügishommikud Berliinis, vihmamärg Oxford, muusikafilm "La Mome", draama "Lepitus", muusikalifilm "Mamma Mia!", ulmepõnevik "Videvik", Depeche Mode, Celine Dion, Timbaland, Kerli Kõiv, Jaak Joala, "Ken Lee", "Eesti meeste laulud", Öölaulupidu, Pädaste seenesaaga... Eks ma siis täiendan, kui jälle meelde tuleb.

Need olid minu 525 600 minutit aastas 2008.

Nii palju vaikust ka kasuks ei tule

Sry, sõbrad! Et veeb mind väega vallutanud, siis pole oma maailmanurgakese täitmiseks enam mahti. Mitte et tahtmist poleks - pidevalt hakkab silma midagi, mis rõõmustab, kurvastab või täiega närvi ajab. Kogu aeg ei jõua ega saa paraku siia jutustada. Ausõna, küll kiired ajad mööduvad ning ma hakkan taas jutuluuaga pühkima. Tshekake ikka tagasi, ma pole kuhugi kadunud. Seniks - muusikat!



Ja tulge kindlasti Rolfi ja Nele-Liisi kontsertidele - Tartus Vanemuise väikeses majas 19. detsembril kell 17 ja kell 20 ning Tallinnas Vene kultuurikeskuses 22. detsembril kell 17 ja kell 20. Ma mitte ei usu, vaid tean, et tuleb väga hea kontsert. :)

Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)



Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Kuule, lumi on maas!

"Kuule, lumi on maas... Persse!" Tõsi, Astrid Lindgreni Madickeni-raamatu lause oli küll tükk maad romantilisem, kuid samas kõlas seegi kuidagi toredalt. Liiatigi on pealinna tänavad tõepoolest lumevesised. Kell on nii varajane, et mu mõte ei tööta... Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Aitäh.

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Filmistaarid teevad nalja: Don't Vote! :)

Aga jah, sul oli õigus - ilm oli varahommikul tõepoolest ilus. Täpselt sama sügisarmas, kui eile hommikul, mil päikesetõusu raadiomaja kõrgematelt korrustelt kiikasin ja tööd vihtusin. Ainult et ma ei mõista, miks ei võiks ma ilma minevikukollideta elada. Okei, kloorikoll on lahe, sellega ma olen harjunud. Kuid mingit minust mitte olenematut ja tahtest sõltumatut taaka ei pea ma küll kaasas kandma. Ometi on mul tunne, et peaksin süüdi olema.

EMT, pane end põlema!

Ma ei ole tükil ajal kohanud nii ebameeldivat suhtumist klientidesse kui EMT seda viimastel päevadel teinud on. Esiteks saadab ettevõtte automaatteenus mulle haigeid käsulauseid teemal, kuidas kohe-kohe keelatakse mul igasugune väljahelistamine, sest ma ei ole arvet tasunud. Ainult et ma ei saa ju arvet tasuda, kui seda väidetavat arvet pole iial esitatud - mis siis, et liitumislepingus on kirjas, et see arve peaks saabuma minu e-postile. No ei ole seda kirja!

Teiseks. Mul on enam-vähem täiesti ükskõik, kui suur see arve on - ju siis on vaja nii palju rääkida. Peaasi, et ma operaatorile osutatud teenuse eest maksan. Ometi hakkas EMT ähvardussõnumeid saatma siis, kui mingi ennekuulmatu tuhandekroonine limiit ületatud oli. Ning kui ma siis viimaks ometi (!) telefonil 123 kellegi halvas eesti keeles purssiva klienditeenindaja kätte sain, teatas see, et see limiit on lepingus kirjas; et see on kogu aeg nii olnud. No käige kuu peale, ma ei liitunud EMTga sellepärast, et mingi operaator saaks mulle ultimaatumeid esitada, kui palju ma räägin. Sellise mitteteenuse eest mina enam ei maksa.

Ja läinud nädal õpetas mida? Seda, et kui telefonile ei vastata, no siis nähtavasti on telefon hääletu peal ja ju ei taheta rääkida. Loogiline, eksju! :S

Arkadi Volodosi kontsert oli ent siiski hea - algul ei saanud muidugi kuidagi vedama, sest vaene mees oli kokku pannud nii igavlüürilise kava, et suisa õudne. Ent kui Liszt lõpuks mängu tuli ning lisalood saabusid... No siis läks alles paugutamiseks!

Ja siis saabusid kaks lõbusat pidu, mis nädalavahetusel suu muigvel hoidsid... :) Okei, mis siis, et päris täpselt kõike ei ju ei saa mäletada. See on ühe puhveti puhul igavane häda - sa ei suuda kunagi kõike mäletada... Ent tore, et laupäeva õhtul nägin viimaks ometi muusikali "Notre Dame de Paris'" ära. Vinge!