Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!
Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.
Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.
18.6.10
31.5.10
Maikuu, suur toomepuu..
Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.
Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.
Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:
Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.
Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:
"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!
25.5.10
24.5.10
City-break kallisse kodulinna
Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.
Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.
Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.
Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.
Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).
Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...
Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.
14.5.10
Ahjaa, veel Helsingist
Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.
Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!
Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).
Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.
Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon... Ilmselt mitte.
Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".
Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?
Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.
Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.
Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon... Ilmselt mitte.
Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".
Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?
Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.
10.5.10
Kultuuri, tormi ja hingerahu
Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.
Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.
Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)
Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?
Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.
Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)
Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?
4.5.10
Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast
Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.
Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.
Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.
Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.
Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.
* * *
Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...
Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.
Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.
Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.
Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.
* * *
Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...
28.4.10
August: aasta aega hiljem
Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).
Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).
Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.
Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.
Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.
Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.
Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!
Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).
Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.
Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.
Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.
Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!
Subscribe to:
Posts (Atom)