Singer Vinger laulis kord kodusõjast

Millest muust Singer Vinger ikka laulis, kui et kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma. Aga mis siis, kui ikkagi saab? Kui vaenutsevad pooled hoiduvad rahuläbirääkimistest ning varjuvad enda ehitatud kaevikuisse, et seal lihtsalt oodata... Sest kompromissid tunduvad nii vastuvõetamatud, sest panevad tundma, justkui tuleks enda kaljukindlast positsioonist loobuda, enda valdustest tükike ära anda, vastase ees kummardada. Vahendajaid niikuinii kusagilt oodata ei ole, järelikult peab keegi rahulipuga kaevikust välja tulema. Mh. Sellepärast tulebki rahukõnelusi pidada neutraalsel territooriumil. Näiteks mõnel üksikul saarel. Onju?

"Terevisioon" on täiesti valel ajal

Seda muidugi minu jaoks - aga kelle teise mõtteid ma siia ikka kirja panen. Mul pole midagi selle vastu, et sõbrad nüüd pisut hiljem ärgata saavad ning et äratuskava kell 6.55 algab. Aga ma ei saa aru, miks peaksin mina oma (m)ärkamisajal nüüd mingit teleseriaali vaatama - vahe "Terevisiooni" otse- ja kordussaate vahel on nüüd tund aega. Huvitav, kellele saade siis mõeldud on? Kontoris (ja kell 10 on iga normaalne inimene tööl) ei vaata seda enam keegi. Ei sobi. Kuidagi ei sobi. Ent "Terevisiooni" muusika on lahe.

Ning veel ETVst, õigemini ETV 2st. Mulle väga meeldib, et nüüd saan õhtusel ajal taustaks Tippi ja Täppi, natuke armsalt kohtlast Tädi Rutti, Londistet ja Kessut vaadata. Nostalgia ruudus! Teisalt mõtlesin ma ETV ja ETV 2 nutikale programmiloogikale. Kui see teine "poolkanal" loodi, siis räägiti, et lapsed ja noored vajavad endale rohkem teletoodangut. Teised seda ei näita, meie aga näitame - meil on suurepärane arhiiv. Õige - missioon missugune!

Margus räägib "Tereivisioonis" ETV 2 võludest.

Ainult et sellesse missioonijuttu on ka väike väljapressimistaktika pistetud. Sest kui Tom ja Annika või kes tahes lastele oluline tegelane (või poole aasta jooksul oluliseks saanud tegelane) ühel hetkel ekraanilt kaob (teisisõnu, kui ETV 2 tulevikus enam ikkagi raha ei saa, ent lastesaadete harjumus on tekitatud), siis loodavad ringhäälingujuhid juba lastevanemate pahameelele (tekib kunstlikult tekitatud defitsiit - algul vajadust nii suurt ehk polnud, aga programm oli olemas, nüüd siis enam pole, aga vajadus on tekkinud) ja usuvad, et nende mässutuules saab käsi laiutada ja öelda: "Näete, head lapsevanemad! Meie oleme head, aga valitsus on paha-paha, ei taha raha anda, et teie lapsed, me eluõied, sellist programmi näeks."

Ehk eos on juba toimunud vastutuse delegeerimine oma programmipoliitiliste otsuste tegemisel - vanemad vs poliitikud. Ja see teeb mind pisut murelikuks. Sest kust seda raha ikka võetakse, kui koalitsioonipartei kultuuriministrilgi pole suurt õigust kobiseda oma valitsusalale kuluva raha suurendamise osas.

Ning teine tähelepanek - mis saab siis, kui arhiivisaated otsa saavad? Ja ükskord nad saavad. Uusi teha pole ju jälle raha. Ning kaua sa Kessut-Trippi, Tippi-Täppi ikka kordad.

Ja üks tsitaat meenub ühest eileõhtusest jutuajamisest: "Ma olen nagu Linnaleht - kõigile tasuta ning tarbimise järel ära visatav."

Kanter loopis sardiine

Vahelduseks lugege parem, millise mõnusa huumoriga loo NY Times kokku on kirjutanud. :)

Mittelillegiliigutajate erakond kõlab ahvatlevalt

Tänases Postimehes aasib Helju Vals suvepuhkuse veetnud teletöötajaid. Mulle meeldib tema liigitus "mittelillegiliigutajate erakonnast". Kuulumine säärasesse parteisse sobiks mulle suurepäraselt. Tegelikult saadab tänasel päeval mind veel teinegi juhtmõte. See tuli eile õhtul vilksamisi nähtud "Top Gearist", kus saatejuht Jeremy Clarkson ja "Pop Idoli" sapine kohtunik Simon Cowell viskasid mõnusat kapitalistisea-huumorit ning imestasid, miks Londonis ei kaotata ära vaid ühistranspordile mõeldud sõiduridu (paralleel Tallinnaga, kas pole?). "Ma ei saa aru, miks vaesed peaks kiiremini kohale jõudma, kui meie," teatas Clarkson. Ning Cowell nõustus. Seejärel leidsid nad, et ühistranspordirada peaks kuuluma just rikkurite autodele: "Sina, Mercedes, pane edasi. Sina, Shkoda, tõmba uttu!" Huvitav, kes julgeks meil säärast juttu ajada? :)

Ent viimane aeg on läinud (kultuuri)elamuste tuules. Esmalt "Ruja" Tartus. Ehkki see oli tõeliselt mõnus muusikaelamus, kus peaosades särasid suurepärased karakternäitlejad ning mille taustaks (tegelikult küll üheks oluliseks osaks) oli väga hea rezhii ja kaameratöö, ei saa ma jätta nurisemata narratiivipuuduse üle. Sest loovtööstuses (teater, film, kirjandus, meedia etc) on narratiiv, süzhee ja sellele omased elemendid (teema tõstatus, arendus, kulminatsioon või point of no return ja lahendus, rääkimata tegelaskujude sisemisest narratiivist ehk tegelaskuju dünaamilisest arengust) olulised. Ning kui nendega ei arvestata ega nende abil publikule mingeid kinnitushaake ei anta, siis tekib varem või hiljem küsimus - mida ma siis nüüd õigupoolest vaatan ning mis lugu mulle parasjagu jutustatakse. Ning see jäi Ene-Liis Semperi - Tiit Ojasoo tükis olemata - ehk võinuks siiski pigem kogenuma stsenaristi kasuks otsustada, kui ise põlve otsas pusida. (Miskipärast leidsin ma end etendusejärgsel ööl kusagilt Ropka tühermaalt - oh ajad, oh kombed!)

Seejärel "Märkamisaeg", mida selle koolidiskolik lõpp pisut rappis. Ühistunne ja ühislaul olid võimsad, ent tegelikult polnuks seda nii pikaks venitadagi - Tõnu Oja või Helgi Erilaiu ette kantud tekstid ei kandnud ega andnud kontserdile suurt miskit juurde. Need, kes Eesti ajalugu ei tea (lapsed ja noored), ei saanud sest mingit abi. Ning ajalooteadjamatele oli see ammukuuldud leelotus meie seitsmesaja aastase orjapõlve teemal. Küsitav oli ka grusiinide esinemine - kui seda pidanuks võtma poolehoiuavaldusena, võinuks nende laul kõlada põhiprogrammis (kuhu see aga ilmselgelt ei sobinud). Kusagil ööpimeduses polnud nende esinemisel aga mõtet, sest enamik marssis Tõnis Mägi "Koidu" järel väljapääsu poole. See kõik aga väärt hingelist elamust ei varjutanud. Nii võimast kogemust ei suutnud varjutada isegi nädalapäevad ette ja taha kõlanud keskerakondlikud sapipritsmed, mis sellist ühist tegevust pidevalt narrida võtsid. Kaotajaks jäid need kriitikud paraku ise, sest otsustasid end ideoloogilist Eesti rahva vaenlasteks tembeldada.

Milline sume öö...

Siin me siis nüüd laulame... (Katsi pildimasin)

Ning laupäeval Sigur Ros, kellega õhtu arenedes ka lähemat tutvust sai tehtud. Väga shefid tegelased, kelle muusikast mul varem tõtt-öelda aimu polnud, kuid kellele võiks nüüd Reykjaviki suisa külla lennata. Mis siis, et M ütles, et Jonsi vaatab mõlemas suunas. Ning pealegi olen nüüd endale ühe muusikalemmiku juurde saanud.

Siin nad üürgavad... (Mihkel Maripuu, Postimees)

Aitab Öölaulupeo ja Gruusia sündmuste ühendamisest

Aitäh Ülle, et selle teate välja saatsid. Säärasest asiotaazhist on juba kõrini. Jah, tunnen minagi Gruusias toimuva pärast muret ning olen jätkuvalt seda meelt, et Venemaa on ÜRO mandaadiga antud rahuvalve-võimu kuritarvitanud (hoolimata sellest, mida üleeile parlamendis keskerakondlased kaagutasid), ent las selle hoolimatu ja korrumpeerunud suurriigi kuritegudega tegeleb rahvusvaheline ekspertkogu. Eesti rahva ajalugu ei tasu sellesse mätsida - mis siis, et just tänu oma ajaloole teame me, mida Gruusias praegu tuntakse:

Öölaulupidu „Märkamisaeg“ ümber ei nimetata

Avalikkuses leviv ja vastakaid arvamusi tekitav informatsioon, nagu oleks öölaulupeo uueks nimeks „Märka Georgiat“, on korraldajate sõnul väär. „Lauluööd me viimasel hetkel ümber nimetama ei hakka,“ kommenteerib pealavastaja Margus Kasterpalu. „Korraldajaid puudutab Gruusias toimuv väga, kuid siduvad ettevõtmised tulnuks eelnevalt läbi rääkida ja kokku leppida, mida „Märka Georgiat“ tegijad pole teinud.“

Kasterpalu sõnul kajastub hetke valusaim teema sel õhtul lauluväljakul. Tõenäoliselt puudutab Gruusias toimuvat oma tervituskõnes president Toomas Hendrik Ilves. Presidendi kõnele järgnev ühislaul „Ei ole üksi ükski maa“ annab kogu öölaulupeole laiema ja erilisema tähenduse kui varem.

Öölaulupidu „Märkamisaeg“ toimub Tallinna Lauluväljakul 19. augustil. Tegemist on ühe EV 90 juubeliaasta suursündmusega, millega saame vääriliselt ja väärikalt tähistada nii 20 aasta möödumist esimestest öölaulupidudest kui ka taasiseseisvumispäeva. Kuus tundi kestev kontsert algab õhtul kell üheksa ja kestab järgmise hommiku varajaste tundideni. Lauluööle sissepääs on tasuta.

Viimastel päevadel on laulukaare alla kogunevate kooride arv tõusnud 138ni, kokku üle 3000 laulja. Lisaks on eeslauljateks meie armastatud muusikud, näitlejad, ansamblid. Dirigendipuldis hoiavad meloodia liikumist ja rütmi Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Tiia-Ester Loitme, Laine Jänes, Aarne Saluveer, Ants Üleoja, Jüri-Ruut Kangur, Mihhail Gerts ja Jüri Alperten.

Ning midagi lõbusat kah. Actually, it was something that Urmas said... :) Ärgu nüüd keegi solvugu, aga see keelevääratus oli päris lõbus ning pani mind pisut fotoshoppama.

Bussireisi update: norskav onu ja muud säärast

Ei, ega mul norskajate vastu midagi ole. Ausõna, ehkki nii mõnigi kord on mul seetõttu uneaega loovutada. No näiteks siis, kui mullu kolleegidega Soomes Eurovisioonil käisime ning kõik peaaegu ühes suures rendikorteri toas magasime. Võinoh, ma võiks meenutada ka hiljutsemaid öid, aga see pole üldse oluline - kui ikka korralik uni on, siis saab ikka magada. Aga lisaks muule kipuvad norskavad inimesed öösel ka endamisi rääkima - ma ise jaurasin väiksena sageli, et puder on kuum, puder on kuum, ning meie vanas kodus nari teisel korrusel tukkunud Õde aina itsitas hiljem, et mida see väikevend seal alumisel riiulil omaette jaurab :) No nüüd ma üritangi oodata selle hetkeni, kui minu vastas põõnutav vanahärra omaette rääkima või vähemalt midagi häälimagi hakkab. Ihihi. Nojah, kes kuidas pikad bussireisid endale meeldivaks teeb... :)

Lugesin kadedusega just Mattiase blogi, kuidas põnnil on suur häda purihammaste tulekuga. No mina ei tea - mis häda see ka on. Hädad algavad hoopis meie eas, kui hambad end kord jälle minekule sätivad. Sestap olen asunud suurde võitlusesse "Andri vs hambad" ning ma tean, et võitjaks jään selles lahingus mina. Ja tegelikult hambad ka. Ainus kaotaja on rahakott. No aga pole hullu - varsti säran kui Blendamedi Poola reklaaminägu ja haukan krõmpsuga endale kurku suure tüki rohelist Hollandi õuna (no umbes nii suure tüki, et suren hoopis lämbumissurma, mitte kaariese põhjustatud põletikesse).

Ja eile oli lõpuks ka Suusil aeg seal maal, et minuga hüvasti jätta. Henrik ütles tegelikult juba ammu, et mis sa hull seda äraaetud hobust ikka piinad, näed ju, et ta tahab rahulikult surra. Mina aga muudkui piitsutasin ja piitsutasin... Nüüd leidis ta endale siis (loodetavasti) hea kodu kusagil Kohilas, kus vähemalt üks märksa Suuside-teadlikum tüdruk ta kodustas. Ma loodan, et ta kohe minu vanurit maha ei müü - sain teada, et poiste seltsis üles kasvanuna suudab ta ka vanad äraaetud kronud üles putitada ja kasuga edasi müüa. Ta teatas, et on üpris lühikese ajaga juba kuus vanurit terveks teinud, ent kinnitas siis, et tal pole kavatsuski Suusit müüma hakata - mõni võiks ju tallegi jääda. Seda oli kohe hea meel kuulda. Muidugi, las jääda see vaid minu mäletada, kui võrd jaburnaljakas oli romu hoovist ära saamisega - tundide pikkuse aktsiooni refrääniks vaid paduvihma ladin ja tühjaks jäänud autoaku hädine korin.

Nii on Tartusse lust sõita

Lõpuks ometi midagi innovaatilist, midagi sellist, mis mulle meeldib – mitte just mind ees ootav bussisõit Tallinnast Tartusse (aastate jooksul on see maantee tõeliselt tüütavaks muutunud; tõenäoliselt on põhjus selles, et seda maanteed ei ole tänini neljarealiseks ehitada suudetud. Ja ometi kuuleme me igalt uuelt valitsuselt, kuidas just see on kaubavedu ja inimeste liikumist arvestades tee-ehituse prioriteet), vaid hoopis see, et saan korralikus ja puhtas Sebe bussis oma sülearvuti välja võtta, vooluvõrku ühendada ning internetti minna. Tõsi, nende ridade kirjutamise hetkel pole mul veel «kohalikku» võrku õnnestunud minna, aga ma loodan parimat. :) Sümpaatne bussijuht teatas just kõrval istuvale piigale, et vähemalt vool saabub siis, kui buss sõitma hakkab.

Ent lühidalt möödanikust. Paar sõna näiteks oma imetoredast sünnipäevast, mida ma esiti küll pidada polnud plaaninud, ent mis lõpuks üüratult vahva välja kukkus. Et mul kõigi meiliaadresse lihtsalt käepärast pole, tahan oma blogis tänada kõiki neid, kes viitsisid esmaspäevaõhtust (ma arvan, et ma olin üks väheseid, kel polnud järgmisel päeval tööpäeva) ühele pisikesele peole kulutada. Okei, kes mind teavad ja tunnevad, siis need võivad juba kindlad olla, et üks kõige tagasihoidlikum kohviõhtu minu kahekümne üheksas just polnud. Aga ega tõenäoliselt seda minult keegi ootagi. Ja pidu lõppes muidugi siis, kui kogu minu majapidamine oli peapeale pööratud, viimnegi vorstiviil alla kugistatud ning väiksemagi alkoholisisaldusega vedelik (liialdan, Sanpellegrino mulliveed läksid esimestena) kurku kallatud. Ning selles nendingus polnud kübekestki pahameelt – mul on siiralt hea meel, et mul on just niisugused sõbrad, kellega aeg überlahedalt lendab...

Järgmisel päeval oli Smaugil sõna otseses mõttes pohmell. Ta, vaeseke, ei saanud ju enne kella seitset varahommikul sõbagi silmale; tal tuli kõik see aeg üksnes Kassirahva õiguste eest võidelda ning kõiki teda okupeerima tulnud külalisi veenda, et hoopis tema on majas peremees. Nagu Kristel täna tabavalt küsis: «Kas me mitte ei teinud sel õhtul Kassirahvale sama, mida Venemaa Gruusiale?» Kui Smaugil oleks oma massimeedia, siis süüdistaks ta mind tõenäoliselt ammu agressioonis, anekteerimises ja genotsiidis. Viimast muidugi tema toidu kallal, sest järgmisel hommikul keeldus ta millegipärast just punaveiniga segatud joogivett suu sissegi võtmast. Polnud midagi teha, mul tuli oma väed tagasi tõmmata, sõjajäljed koristada ning Kassirahvale nende puhas joogivesi ja värske toit tagasi anda. Õhtuks oli ta mulle isegi pisut tänulik.

PS. Nagu näha on internetiühendus Tallinna-Tartu maanteel saavutatud. Tubli-tubli, viis!

Ah vanaks sain või? :)

Nojah, palju õnne mulle :):):)

Pildimeenutusi möödanikust

Väike auvõlg on ka - puhkusenädalail on kaamerasilm ju nii mõndagi tabanud, aeg oleks need siinkohal üles riputada.

Päikesepillaja. Kontsertide vaheajal on hea Lossimägede päiksepoolsel nõlval end lõdvaks lasta.

Päikesepillajad. Ja kui väga kuumaks läheb, võib varju ka ronida. Ausõna.

Mis siis, et Kaevumäe laval rokkis Ro:Toro - lava taga oli koha sisse võtnud Kaevutaguse festival, mis tõi sõpru kohale nii siit- kui ka sealtpoolt Emajõge. Oi sõbrad, teiega on hea! :)

Ei ole lihtne folgil äri ajada - metsalised teevad platsi puhtaks ning siis tulebki sääraseid silte kioskitele kleepida. Hulgilattu ka nagu ei raatsi minna - äkki tahavad metsalised veel raha tuua...

Selline paistab Oleviste kiriku torn 60 meetri kõrgusel. Päris hirmutav... Ehkki vaade Tallinnale on tõepoolest lummav. Soovitan teilegi - selle turisti antava 30 piletikrooni eest saab kirik end ilusaks remontida.

Päikeseloojang Tallinna kombel. Ilus. Ometi ei saa ma aru, miks Nõbu nii suurelt käega vehib. :)

Sajandite kontrastid. Esiplaanil paremal olev maja Maakri tänaval on 1660ndatest aastatest. Tagumised kaksiktornid loomulikult aga hiljutisest ajast.

Igaühele oma. Mustvee kohtleb kõiki uske võrdselt - tee valik ja sea sammud kirikusse.

Oma vanavanaema sünnipäevale saabunud Mattias pole mingi pirts poiss - suhu läks kõik, mis vähegi söödav (või siis mitte) oli. Lähemalt lugege Poisi blogist. :)

Hey, fishy-fishy! Natüürmort Lagedi kombel.

Arve tuleb hiljem, mäletad Ann? :)

Giiditeenust pakkuva firma "Truman show" kviitung nr 1

• Balti jaama saabuv rong (vaade Oleviste tipust) 1 + 1 tk
• Orelimuusika Oleviste kirikus (koos organistiga) 1 + 1 tk + autoritasu
• Kunstnikuhärra Katariina käigus 1 tk
• Maal (eelnevalt tõenäoliselt meie ekspertide poolt maalitud) 1 tk
• Värvid muidugi ka 10 tk
• Korstna otsa pistetud kass 1 tk
• inspiratsioonitasu Smaugile 1 pakk Whiskasi
• Sissepääs Nokusse 1 kord
• Kohtumine meelelahutajatest sõpradega 2 tk
• Päikeseloojang sinitaevaga 1 hetk
• Fotogeeniline koer Patkuli platvormil 1 tk
• Sõbra shokolaadikook oi-oi, mitu tükki!
• Ajalooring mitu minutit
• Russalka kuju tõlge oi, ikka väga raske...
• Keskaegsed muusikud Olde Hansa trepil 4 tk
• Õuemuusikud Meistrite hoovis 3 tk
• Katusele pistetud lõvid 2 tk

• Lisaks - hunnitud vaated, giidi rõõmustav väärt seltskond ja suurepärane valgusrezhii (tõenäoline valgusrezhii-Oscar) hind kokkuleppel

Aitäh imelise Tallinna-tuuri eest, külastage meid jälle!

PS. Palume vabandust siia-sinna eksinud lavatööliste pärast. Lubame, et võtame amatöörid vastutusele.

Kulka-lugudest inspireeritud eksperiment

Tegelikult on järgnev sissekanne kirjutatud 1. augustil Mustvee rannas.

Peeter Sauteril on õigus, kui ta tänases ajalehes kolleeg Kristit sarjata võtab: mis need kirjanikud siis tegema peaksid - krihvli ja tahvli või paberi-pastakaga oma loomingu jätkuvalt kirja panema või? Ei, mitte et see võimatu oleks - iga mõistusega inimolend suudab seda. Ent küsimus on kiiruses: mis hea pärast peaks aega raiskama, kui väljas on 21. sajand? Pealegi pole Kristi vist Keelenaise faksitekste ümber löönud. Ning kui kultuurkapital kirjanikke aitab - mis selles siis halba on? Kõikvõimalike kokkuhoiujuttudega ei saa ometi lolliks minna või arvata, et kõik peaks tänavuse riigieelarve planeerimatuse tõttu - teisisõnu, poliitikute lihtsameelsuse, koostöötahte puudumise ja põikpäisuse pärast - elu lõpuni käppa imema; et kõik peakski kiratsema.
Niikuinii ei saa enamik kultuurialasid praegusele kultuuripoliitikale loota, sest juba on kokkuhoiu nimel ähvardatud raamatukogude ja muuseumide varase sulgemise, ERRi eelarve külmutamise ja muuga, mida, hoolimata sellest, et Kultuuriminister kuulub peaministripartei ridadesse, pole kaitsta suudetud. [UPDATE! Kuulake viimast "Olukorras riigis" - nõustun Anvariga täiesti - nii pealiskaudse kajastusega kui Äripäevas või mujal kulkat ei paranda.]

Ent tagasi Sauteri ja Kristi juurde. Et mul on puhkus, otsustasin juba nädala eest oma sülearvutist mõneks ajaks loobuda. Et ma ometi kord kõige muu kui tööga tegeleksin. Sestap on siinkohal kirjapandu hoopis märkmikusse kritseldatud.

Puhkus on seni imehästi õnnestunud. Esmalt folgimelu tuules - pole vaja teid folgiideoloogiliste juttudega koormata -, seejärel Eloka ja Susaniga paariks päevaks Tartusse, et sealne "Saun" üle vaadata. Suhteliselt külmaks jättis ka ajalehes ilmunud kriitiline arvustus, sest etendus, tavaline südasuvine jant, millest kiirgas näitlejate endi mängulusti (olgu, Tõnu Oja karjus tõesti liiga palju), oli muhedaks vahepalaks. Sellele järgnes hingeminevalt armas õhtusöök Anneli, Cristiano ja kadunud nõbu Enriquega (oh, ärge küsige!), millele omakorda lisandus üks tore topeltpäev Tallinnas. Mitte et ma legendaarset vanameistrit aasida tahaks, aga üks jürikuuskemaalik tuur oli see küll. Mis sest, et teise päeva algul oli isehakanud professor (mina, noh!) uimane ning nii sai Anneli itsitada, miks nende giid tarkuseterade pillamise asemel Russalka monumendilt teksti maha loeb. Õhtuks olin tippvormis tagasi. Ausõna.

Tänane, küllaltki veriselt alanud päev on mind toonud aga Mustvee rannale, küllaltki unisesse kalurikülla Peipsi ääres. Eesmärgiks muidugi Vanaema iga-aastane sünnipäev. Siin soovisingi Sauter-Leppiku eksperimendi teoks teha - ja ausalt öeldes on käsi juba väsinud - mahakritseldustest ja vahele pikitud mõttekatkete ridadesse pistmisest rääkimata. Tõesti Kristi, proovi ka!

Ah et päev algas veriselt, ütlesin? Ei midagi erilist - üle pika aja oli tarvis hambahaldjaid külastada ning elust väsinud tarkusepurikas välja tõmmata. Olete te proovinud veremaigulist (tõesõna, nüüd enam mitte merevaigulist) mustikajogurtit? Ma praegu mekin. Jube! Aga tohtriproua iseenesest oli armas - ehkki ta nõudis, et peaksin kohe Metronidazole'i mõnukuuri alustama, lubas ta sellega siiski homseni oodata - Vanaema auks peab pitsikese paremat poeviina ju ikka võtma!