Tore nädal täis muusikat ja meelelahutust

Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!

Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!

Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.

Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus. 

Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!

Ja vaat kui libedalt see läheb...

Vupsti-vupsti...

Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!

Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust

Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.

Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...

Jõud lõppeb, ei jaksa enam...

Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!

Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(

Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Valge

Kolmas kinokülastus pärineb tänasest, kui õhtu edenedes G mind sel nädalal linastuva "Videviku saaga: Päikesevarjutus" (USA 2010, režissöör David Slade, levitaja Acme Film OÜ) esitlusele kaasa haaras. Et päev on olnud hingematvalt lämbe ning seisev õhk tõepoolest viimaks äikesega algosakesteks purunes (ehkki ühest kärgatusest ilmselgelt ei piisanud), tundus mõte kargest kinosaalist ahvatlev. Ja ehkki ma pole just kõige suurem Videviku-fänn, tahtsin selle igal juhul ära näha - arvestades, et eelmisel nädalal USAs esilinastudes tegi kauaoodatu piletimüük kõigi aegade päevakäibe (või arvestades kellegi poolt linastusel täheldatut - näe, Jaan Ruus on ka kinno tulnud, see ütleb nii mõndagi). Niisiis, Valge.

Eks kiiret kassamenu taga ajavate filmisaagadega ole alati hädasid - kuidas tagada see, et iga uus osa oleks eelmisest parem, kõneainet pakkuvam, üllatavam, tulusam... Tihtipeale see ei õnnestu. Põhjusi on ju palju. Filmi aluseks olev materjal võib aja möödudes lahjaks minna. Liiga pika ootamise järel võib auditooriumi tähelepanu ja huvi hajuda. Isegi näitlejate motivatsioon Midagi Erakordset teha või publikule pakkuda võib kaduda - vanad järjed hoiavad uued väljakutsed eemal või vastupidi, uued väljakutsed muudavad vanade tööde järjed kahvatuks, teeme-ruttu-ära-saame-viimaks-ometi-lahti-filmideks.

Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.

Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.

Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Punane

Värvidest ja lõbusatest akordidest (tsirkuse)kirju nädalavahetus lõppes minu ja Katsi jaoks äsja Viru keskuse katusel avatud Katusekinos, paigas, mille olemasolu üle on mul tõesti hirmhea meel. Ühelt poolt seepärast, et see on üks nüüd ja praegu käe, varba ja hambaga katsutavaid Tallinn 2011 võsukesi, millele võib Facebookis lahvatanud kiiduavalduste tormi tuules tõenäoliselt aastatepikkust edu ennustada. Teisalt seepärast, et ma Tallinnast lugu pean ja linlasena iga säärase linnaruumis oma koha leidva uuenduse üle rõkkan. Sest katusepindade ärakasutamine on lahe - just nii nagu mulluses kultuuripealinnas Linzis edukalt tõestati. Niisiis, Punane.

Katusekino avanädala lõpufilmina pakuti maitsta filmilegendi "The Graduate" ("Lõpetaja", USA 1967, režissöör Mike Nichols), mis sillutas Hollywoodi kuldteed mitte üksnes noorele režissöörile, vaid ka noorukesele peaosalisele, Ben Braddockit kehastanud Dustin Hoffimanile. Kes sellest filmist kuulnud pole ja kellele legendiks saanud tsitaadid "Mrs. Robinson, you're trying to seduce me" või "Benjamin, I am not trying to seduce you" midagi ei ütle, siis nende jaoks lisan väljavõtte Katusekino tutvustusest:

See oli 1960ndatel üks võtmetähtsusega piiremurdvaid filme, mis käivitas uue ajastu kinos. Mõjukas film hammustavalt satiirilise komöödia vormis Idaranniku käpardlikust värskest ülikoolilõpetajast, kes leiab end võõrandumas ühiskonnast ja ootamatult triivimas 1960ndate sotsiaalse ning seksuaalse kombestiku lainetel. Film peegeldab ka muudatusi Holywoodis, kus hulk noori avangard-režissööre pääsesid rambivalgusse, mh. Mike Nichols muutus nõutud nooreks talendiks ameerika filmis koheselt peale režii-Oscari võitmist "The Graduate" eest.

Nii ei olegi siinkohal Vana Kulla arvustamiseks põhjust, pigem juhin tähelepanu täiesti uudsele ja heale katusekinoelamusele, mis voogas sinusse sellal, kui lesisid lamamistoolis pilvitu suveöise taeva all, peas kõrvaklapid (ega siis ümbruskond pea kinokaja kuulma), põlvil soe pleed ja paljaid varbaid sugemas pehme kunstmuruvaip, mida mööda hea ka niisama ringi sahistada - näiteks siis, kui aeg-ajalt jalgu sirutada soovid, et näiteks EKA varemete suunas avanevat mõnusalt suurlinlikku vaadet nautida.  

No ja kuidas ma saaksin ka Paul Simonit ja Art Garfunkelit unustada, kelle algsest "Mrs Rooseveltist" filmi tarvis hoopis "Mrs Robinson" sai ning kelle "Sound of Silence" või "April May She Come" ka koduteel kõrvus helisesid.

Niisiis, Punane. Vana ja väärika, veini, õhtusse heitvast päikesest taevasse jäänud kuma ja pulbitseva elu värvi punane.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Sinine

Viimase nädala jooksul olen jõudnud palju korda saata, äikesepilvedega võidelda, ööklubi laval oma artistlikkuse proovile panna, rõdul peesitades ja silmi kissitades juba übervarahommikul eredalt purevat päikest tervitada, paar korda mereski sumada (mis tähendab, et Russalka rand pole rand?) ja loomulikult sõpradega suviselt päevitada (Playa de Reno on päikese- ja õhuvannide jaoks parim) ja aega veeta. Kõige rõõmsam olen aga kolme väga erineva kinoelamuse üle. Kui neist praegu ei räägi, siis tõenäoliselt jääbki see mul tegemata. Elamusi (ja elu) tuleb ju nii palju peale.

Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.

Ehkki "Coco ja Igori" peakangelasi kehastanud Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen moodustasid dünaamilise, kirgliku ja usutava ekraanipaari jäi film hinge kriipima - ja seda sugugi mitte romantiliselt hinge mineval moel. Hoopis vastupidi. Chris Greenhalghi fiktsioon (muidugi kui see oli fiktsioon, aga seda ei tea keegi) oli loonud hapras koosmeeles toimiva õõvastava armukolmnurga (lisaks ka Jelena Morozova põdura tervisega Katja Stravinskaja rollis), kus ühed võtsid ja teistele jäi üle ainult anda ja anduda - mis ühele mäng, see teisele tõelus; mis ühele loomulik, see teisele allaheitlikkus; mis ühele elukestev truudus, see teisele aega nõudev ja tülikas koorem. Must ja valge. Vana ja uus. Tuli ja vesi. Pidev vastandumine, tõukumine ja tõmbumine. Tumedale filmikeelele andis loomulikult tooni Stravinski jõuline kompositsioon, mis rõhutas ängi ja lõbujanus kas või üle laipade minekut veelgi.

Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".

Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.

Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)

Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.

Küsitav kaubanduskoda Tallinna sadamas

Mul pole Tallinna sadamas asuvasse Sadamarketisse kunagi asja olnud. Pole põhjust - seda enam, et see polegi mulle (s.t linlasele) mõeldud, vaid sellega ahvatletakse soomlasi (tegelikult  muidugi kõiki kruiisituriste) oma veeringuid kaldale jätma. Et mul hiljuti sadamasse taas aga asja oli, otsustasin selle ebardliku nimekujuga paigaga (Sada-market? Sadama-rket? Sada-mark-et?) viimaks ise tutvust teha.

Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...

Nägin sarnast, ehkki "turistilikult maitsekalt" kujundatud basaari Istanbulis, mil leidsime mahti Grand Bazaarile sisse põigata. Ning mis seal salata, sellises kohas on säärane ninni-nänniga kaubitsemine normaalne. Või õigemini - mõistetav. Tõsi, prillid-teksad-rõivad on neis paikades enamjaolt vuhvel, ent kui sulle 200-kroonised Yves Saint-Laurent'id ei meeldi, siis müüakse sulle sealsamas ka korralikke vaipu, siidrätte ja salle või türgilikke läägmaiusi. Ühesõnaga, basaarile mul etteheiteid pole - see kas meeldib või ei, huvitav kogemus on igal juhul -, ent Tallinna südames ma seesugust kaubanduskultuuri eest ei ootaks.

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

Paljugi võiks öelda veel...

No, tee mis tahad - paremagi tahtmise juures ei suuda viimasel paaril nädalal nähtut ja kogetut kirjasõnasse suruda. Tõenäoliselt peavad juuni algul Istanbulis kogetud emotsioonid, nii ülipositiivsed kui ka äärmiselt negatiivsed (pigem 'häirivad'), või Helsingis ellu viidud kultuuripealinna rahvusvaheline lansseerimine (huvitav, kas eesti keeles võiks kasutada mõistet "kapist välja tulek") jääma ootama aega, mil neist aastaist kord raamatu kirjutan. Noh siis, kui ma Lõuna-Itaalia mõnes päikseküllases soffitta's end sisse sean ja möödunule tagasi vaatan (pikk jutt, ehkki iseenesest tore).

Oluline on aga see, et Hagia Irenes ('Püha rahu', mitte ajakirjanduses miskipärast 'Püha Ireneks' ristitud kirik-muuseum-kontserdisaal) nähtud Arvo Pärdi "Aadama itk" ja selle maailma jõudmiseks nähtud vaev aitas mul Istanbuliga viimaks leppida. Võib-olla tõesti osalt ka seepärast, et kõik Pärdi kontserdiga ja kontserdi heaks toimunud rassimine end viimaks kuhjaga ära tasus. Muidugi, vaevalt saab sest Orhan Pamuki armastatud kultuuride ristteest iial mu lemmikpelgupaik laias maailmas, kuid enam ei pelga ma sinna naasta. Şerefe!

Ning oluline on seegi, et Helsingis veedetud nädalavahetus oli meie kultuuripealinnale üliedukas - mis siis, et meie edu pani muidu nii toredad kolleegid Turust meid kohati küllaltki mõrult silmitsema. No hard feelings, aga meie tiimi põhjalik ja päev läbi pakutud programm MIMi, nuku- ja noorsooteatri töötubadest kuni Trumm-It'i ja Malcolm Lincolni-kultuuripealinna segakoori ühise lõpulauluni (loomulikult "Siren") oli põhjalikum ja meeldis rahvale rohkem.

Ah. Nagu ma ütlesin, üks helge soffitta ootab!