Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Lahkus Inimene

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.

Ma tean, mis maa see on

Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)

Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.

Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...

Mul on aega maa ja ilm...

Maa ja ilm
Muusika: Olav Ehala
Sõnad: Viiu Härm

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…

Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Minu päralt on terve ilm…

:,:Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.:,:

Olemisrõõm on ilmatu…
Mismoodi saakski ilma ju
laulda ja tantsida?
Ei, ilma ei saa!
Ei, ilma ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

Jah, see on üks väega lugu; lugu, mis teeb tuju heaks ja hinge uhkeks - oma kodu, sõprade, suve ja paljude, väga paljude teiste suuremate ja väiksemate asjade pärast. Ma olen üks päris õnnelik inimene. :)

Veidralt kerge on olla

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Suur maailm, väike maailm

Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.

Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.

Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)

Let me tell you 'bout hard work

Mul oli hästi palju mõtteid, aga need läksid ära. Eelkõige sellepärast, et paari päeva eest möödus täpselt kümnend ajast, mil pealinna tulin; hetkest, mil saabusin lipsustatud noorukina Postimehe toimetusse (ja sain hiljem teada, et mis õuduspoiss see mingi ülikonnaga nüüd tööle tuli; et miks ta pole samasugune nagu meie). Ja seejärel saabus mõttepaus... Kujutage ise kümme aastat ühte hetke panna... Enamikul pole vahet. Aga mul on. Kas või sellepärast, et kujuteldava kümnendi möödumine tähistab ühtlasti ka esimese iseolemise kümnendi kadu. Et see on on olnud esimene kord, kui saad või pead iseendale ütlema "ise tegid" ja "ise oled". Et see on olnud esimene kord, kui saad end ise korrale kutsuda ja öelda - koju minek!

Või vastupidi, leida end uuel päeval iseenda teadmata kodus õndsas rahus - ah, koju mindud. Et sa oled saavutanud just selle, mille poole oled püüelnud. Kui sa vaid tead. Et sa oled üritanud alati olla õiglane, isegi siis, kui see sul kunagi ei õnnestu. Et su sõbrad ütlevad, et sa oled juba loomuldasa jobu, aga nad on nõus sellega, et oled elutervem kui nad kunagi arvata võiks. Et see on olnud aeg, mil oled vaimselt ja füüsiliselt peksa saanud ning vahepeal suureks saades mõistnud, et peksa saad alati. Ja et üksi oled alati.

Ja teate - mulle on see lihtsalt imeliselt meeldinud. See on üks kuradi hullult lahe kümnend olnud. Seda enam, et olen õnnelik. Iseendaga.

Kevadine remondikuur. Jõudumööda.

Ega end siis ära väsitada saa - killuke täna, killuke homme, niimoodi mu kodukene kevadisemaks ja armsamaks muutub. Olgu või üürikas, aga see on armas minule! Täna otsustasin tahmjad ported taas lumivalgeks võõbata. Nüüd kohe silm puhkab, kui lae alla kiikan. Ainult kassi on tabanud ärevushäired - ta ei mõista, mille pagana pärast ma vähemalt korra päevas kuhugi lae alla ronima ning seal siis elu ja surma vahel kõlkudes midagi pintseldama.

"Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla"

Kummitab. Ja sugugi mitte poliitilisel moel (noh, võiks ju arvata, et Reformierakond on mulle pähe pesa teinud ja püüab Laura la-la-laaga mind mõjutada neile häält andma), vaid lihtsalt muusikalisel põhjusel. Mulle on Laura sugestiivne hääl alati imponeerinud ning justkui minu kiuste oskab Sven talle ka seesuguseid "mina enam sinu peast ära ei lähe" laule kirjutada. Teeb tuju heaks. Liiatigi oli täna esimene kevadpäev. Mis siis, et linnas kõrguvad lumevallid ja jäärümbad veel niipea ei kao - õhus oli kevadet, räästad sulasid ning sinitaevas sirav päike oli nii mõnusalt soe, et tegi südamele pai. Vahepeal on seda vaja, sest segastes ööulmades kipub põhjus, miks ollakse, aeg-ajalt kaotsi minema. Täna leidsin selle vastuse jälle üles.

Et siis selline päev

M arvas mind täna murelikult inspekteerides, et ta mind kompuutrisse ikkagi ei vii. Et vaatab, mis näoga ma hommikuks olen ning kas suured pupillid on sellepärast suured, et miski jama on või... (siinkohal jäi tal lause lõpetamata, ma väga loodan, et see teine põhjus võiks olla lihtsalt see, et mul ongi ilusad silmad). Seejärel tuli talle meelde, et peab oma ema lennujaama viima ning kujutles järgmiseks elavalt ette juba pilti, kuidas ma tema naastes põrandal krampides tõmblen. Et siis selline päev. No sellisele nädalale pidigi selline päev järgnema. Jobu. Vähemalt ületasin end tänu R-ile j M-ile (rohkem küll tänu nende moraalsele toele) ning olen jõudnud teha kahe nädalaga oma kodust ühe väga imelise paiga siin üürikorterite maailmas. Pisut on veel vaja tuunida, kardinate-ruloodega katsetada, vaipu testida ja üks tähtis fotomaal tellida... Ning siis saangi magamistoa kallale asuda. :)

Mõttesõela - ja ruttu!

Vahel on nii, et kui koju jõuad, end väsinult voodile selili virutad ja minestuse äärel silmad suled ja end vaid vaikusest leida loodad, mõistad ühtäkki, kuidas helid peas vaikida ei taha. Sinu kõrvus ja kõrvade vahel kärab ja kärgib üks helide müriaad, pragamine, paugutamine... Timpanid on kõige madalamad, pealtnäha kumedalt rahustavad, aga neist piisab, et kõrvad on hetkega kurdid. Kusagil ajusagaras trööpab tromboon ja ajab juhtme kokku. Sest see mängib mööda. Ent see pole veel midagi. Hääled on hullemad. Omavahel ja isekeskis kisklevad. Päevapaines end sinu pealuusse pressinud vestlused ja vaidlused, väitlused ja võitlused elustuvad taas. Kodus ka ei saa neist rahu. Kus see on? Miks nii on? Kes selle teeb? Kas selle juba tegid? Ei teinud? No aga tee! Jõuad küll. Aga kui ei jõua? Siis mine ära. Tagatipuks ilmub katkematu jutuvada ja mõttetu meelepaha keskele üks lapsehääl, kes nõuab järeleandmatult endale Sangria kandilisi kummikuid ning nurgas mõmiseb ninaklambritega juurvili. Äkki peet. Ma ei tea. Ta oli rohkem hallikat-valkjat tooni. ...

Täna kukkusin kokku. Vaimselt ja füüsiliselt. Sest pinge on põue pesa teinud, sirutab mu meeletu koormuse paistel mõnuledes oma väsinud varbad välja ning lükkab tervamaitselise kiusu koldesse küpsema. Maandust aga ei leia. Ja kuidas sa ikka maandad, kui ainus oskus end maandada on kõik probleemid lahendada ja kõik ära teha. Aga mis siis, kui kõike, mida teha, on rohkem, kui sa jõuad teha? Ning neid tuleb juurde ja juurde. Nagu seitsmepäine lohe. Või oli sel lohel üheksa pead? Ei tea. Isegi seda enam ei mäleta. Tean ainult, kuidas enam ei jaksa.