k-ü-l-m on. Huvitav, miks siis, kui ma haigusest tabatuna voodirezhiimil olen, paistab aknast mitmeteist-temperatuuriline kevadpäike, ning niipea, kui end taas jalule sean, hakkb lörts pladisema ja tuul uluma?

Mul õnnestus tänane öö vahele jätta. Huvitav, miks küll inimesed ei maga, kui padi on ja tekk on ja voodi on... uni ka oli. Aga näe - ikka ei maga... Nii ma siin, taas töisena, tiksun juba poole üheksast alates... Nädalavahetus tõi peaaegu-et-tervise, Kapu korterist-lahkumise-ürituse ning jalutuskäigu Kadriorus. Hmm...

Õigus, ma unustasin väikest reklaami teha. UR2KAM-ile. Niisiis, 5. aprillil, kl. 19.00 Kanal 2-s. Ansambel "UR2KAM" saates "Tähed muusikas". Olemas.

"Lesbilise poppduo Tatu liikmed väidavad, et on teineteisega vahekorras kolm korda päevas. Julia Volkova ja Lena Katina kinnitasid, et armastavad hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Ja lisaks harrastavad nad esinemiste järel austajannadega grupiseksi. [--] Tüdrukud ei eita, et on olnud vahekorras ka meestega, kuid väidavad, et mehed ei ole voodis nii head kui naised. Julia märkis: “Ma ei tea, kuidas teised mehed on, aga Vene mehed on nagu õmblusmasinad — alati vaid kiirpiste.”" Samas esindavad Venemaad ka Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ma loodan, et neil jääb proovide jaoks ikka aega...

Ja, nagu ma koledal ilmamuutuste ajal oktoobris ühe J.Oro luuletuse kodukale sokutasin (tutvuse poolest, loomulikult, kuidas siis muidu!), panen nüüd ka peatselt algava esimese tõelise-tõelise täiskevadkuu luuletuse siinkohal virtuaaliasse rippuma:

Aprill
Päike särab, rohi tärkab,
metsakünkal üksik lill,
ojas kalakene ärkab -
meil on kevad ja aprill.
Veel on külma ööde põues,
härma - halla koidikul,
olgugi, et päeval õues
päike soe kui juulikuu.

Ühe noorpoliitiku mõtteavaldus (kontekstist välja rebitud, ausõna!): "Ma siin praegu mõtlesin, et mina olengi rahvas" ...

Vatine olek mu ümber jätkub... muidu poleks vigagi, kui vaid jõledad köhaspasmid aeg-ajalt olemist ei segaks. Päeva teeb meeldivamaks Mariselt saadud kultusbändi "Collage" taustahelindid. Äärmiselt rahustav, kas pole? Ja loomulikult - pärast õudpaksu "Londoni" läbilugemist vajasin midagi sama tüsedat enda lugemislauale. Palun väga - "Pärija Kalkutast". Huvitav, kas keegi on kunagi tähelepanu pööranud selle üpris meeldiva raamatu sissejuhatusele? Eile lugesin. Ja pidin nostalg-naerust suisa lämbuma... (Muuseas, Tallinnas, pubis "Seiklusjutte Maalt ja Merelt" on samanimeliseks tituleeritud üks purakas omlett. Vaid 25 krooni)

Printsipiaalne jõehobu, Henrik? Vähemalt nüüd, üle liiga pika aja end taas PC küütleva ekraani ette lohistades ja teiste eludes läbi virtuaalilma sobrades on hea tõdeda, et ma polnud ainus, kelle kevadine parasõber voodisse räntsatas.:)

Tere hommikust! Ei, nii põhimõtteliselt olen ma siiski elus - juhul, kui keegi juba arutles, kas ma olen ehk igaveseks vakatanud... Olen viimastel päevadel üksnes praegunevat laelage vaadanud, ohtralt vedelikku kaaninud ning erinevaid ravimpreparaate puginud. Kuidagi peab ju ravimifirmadele oma lõivu maksma:) Ja Eesti telekanalid on mul, paraku, ka tõvevoodis lesides kui üks-kord-üks selgeks saanud. Kõige hullemad on hommikused teleseriaalid Kanal 2-s ja TV 3-s, uskuge mind. Jaah, nende lutsmariiade kohta on ju mitmeid aegu kõikvõimalikke nilb-paroodiaid loodud, aga mul on tunne, et mitte piisavalt. Ikka veel läheb Eesti rahvale korda Umberto ja Clara üle aisa löömised ning Alfredo pesemata vuntsid. Või siis erinevate Maria'de treppidel kukkumised ja ma-ei-tea-mitmenda lapse kaotamised. Vaesed lõuna-ameeriklased. Kuidas neil üldse on õnnestunud ses karmis olelusvõitluses heade ristiisade ja halbade tädide vahel ellu jääda? Peamine küsimus on muidugi omandiõigus. Sest, kellele kuulub laps, sellele ka rikka Migueli varanatuke... Oo, ja ega ameeriklaste Melrose Place muidugi alla ei saa jääda - neil seal omad tigedikud, kes peaasjalikult vara ja väärtpabereid noolivad... Ameeriklastest rääkides meenub ka üks jaburamaid telesarju, "American Dumbest Criminals", mis minu arvates jätab lolli mulje pigem saatejuhtidest, kui nendest õnnetutest turvavööga patustanud Jackidest ja Johnidest. Maitse asi, muidugi...
Üldiselt olen ma viimaste päevade jooksul siiski peamiselt lugenud. On üks hea raamat - "London", mille tuhandet lehekülge olen vahelduva eduga juba kuid järanud. Täna sain, niisiis, läbi. Intensiivse raamatuõgimise tulemuseks on aga see, et näen unes koshmaare New Yorgi kaksiktornide ehitamisest ja Londoni allmaaraudtee rajamisest. Olukord oli pinev - magades tuli mul väike trip isegi New Yorki teha. Muidugi ei mäleta ma, mis mu reisi eesmärk oli. Meelde jäi vaid kaunis hotellituba ja kusagil avenüü ääres ajalehekioskis turiste kiitev eestikeelne müüjanna. Ja meeletu rahapuudus - isegi taksoga ei saanud sõita. Oo, ja rahaks olid Monopoli-mängust tuttavad rohelised majakesed. Veidrad uned need haigete inimeste sonimised...? Huvitav, kui kutsuks õige üles looma unenägude portaali! See oleks päris väärt mõte ju - näha, et ma pole ainus, kellele haiged unenäod öösel ajju lajatavad. Nii, kui ärgates meeles, siis kirjutan ka kohe eesseisvast unefilmist. Aga nagu vati sees on olla küll.
Mõtteid on nende päevade jooksul nii palju pähe tulnud, et ei oska kuhugi neid panna. Aga siiralt hea on olnud küll päevasel a'al vaikust nautida ja oma selgusetut mina-pilti konstrueerida. Ma ei tea, kas 38-kraadine palavik on seks kõige õigem, aga vähemalt on see mingigi võimalus enda olemise korrastamiseks... Loodan, et ärkan vaikselt elule tagasi.

Oh, mis väsitavad päevad on olnud. Reedel Tartusse. Estvokaalile. Kui nii kohutav uni ei oleks, mõlgutaks sellesinatse kultuurisündmuse üle mõningaid mõtteid. "Tore" tundub jälle niivõrd jabur sõna olevat, mida nii muheda ürituse kohta kasutada võiks. Palju õnne Toomas Volli sekstetile SixTom'ile teise koha eest. Ehkki Arno üldse rahule ei jäänud. Tegelikult olen temaga nõus - nende tase võimaldanuks zhüriil siiski neid enam hinnata. Noh, mis teha. Ja Rolfile ka palju õnne. Tema kolmas koht oli küll kurb, sest Sofia Rubina on Sofia Rubina. Kas saab mees- ja naishäält võrrelda? Ma ei tea. Vokaalse võimekuse alusel (hääleulatus...misiganes muu) ehk, kuid ikkagi: Valgre festival on ses mõttes etem, et eristab mees- ja naissoliste. Ja pärast oli "rõõm" Atlantises käia. Siis tekkis küll tunne, et nüüd on see siis käes - ma olen maailma vanim inimene. Aga tegelikult olin lihtsalt vales kohas. Ega ei pea ju koolinoorte diskodele kippuma:)
Eilne päev oli seda lõbusam: Noortekoori juubelil oli kõike. Nalja. Laulu. Süüa. Napsu ka. Ja hulgaliselt armsaid inimesi, kellega ühiselt viisi võtta-jätta, kooriaegu meenutada, uusi laulupidusid mõttes mõlgutada ja hiljem Illegaardis mõdu rüübata... Mulle meeldis Marise repliik pärast viimase laulu ettekandmist: "Nii hea aeglane laul, sai rahulikult nooti lugeda..." Meenutagem, et enamus meist jõudis siiski peaproovi kui oma esimesse vilistlaskoori proovi, ihihi! Nii palju meeldivaid emotsioone igatahes, mille elektrooniliseks kandmisel poleks suuremat mõtet. Ma parem talletan selle endasse. Väga über oli küll. See toob mulle meelde, et Kadri Leppoja sünnipäev oli tegelikult täna. Mis siis, et me lilled rõemsalt vilistlaste poolt juba eile lavalaudadel üle andsime. Jahu, munad ja piim vaid ununesid...

Leidsin iroonilis-kriitilise sõjasaidi. eh-eh-eh. Ja, mis teha - olen haaratud Bushi anekdootidest... massipsühhoos, eh?
George W Bush and Tony Blair is in a bar over a drink when another guest comes along and asks them what they are discussing.
- "We're planning for world war 3" sais Bush.
- "Oh dear" sais the guest "What are you going to do?"
- "We are planning to kill 1,400,000 muslims and one IS consultant" sais Bush.
The guest just stands there baffled.
- "An IS consultant...?" he sais "Why? Why in heavens name are you going to kill an IS consultant?"
George W. Bush pats Tony Blair on the shoulder and sais:
- "I told you! No one is going to ask about the muslims..."

Tahtsin teilegi kõigile öelda, kel huvi pisut rohkema kui üldhuviperioodika vastu: märtsi lõpuni on kõigile avatud tuntuima teaduskirjanduse ja -ajakirjanduse kirjastuse Sage Publications väljaanded. Võrgus. Tasuta. Tõsiselt mega maiuspala. Külastage teadus- ja muiduajakirjade vahendaja Ingenta.com kodulehekülge ja registreeruge tasuta. Võib arvata, et pakkumisi teistel kirjastustelt tuleb veelgi. Noh, veel üliõpilased või varsti üliõpilased, mis te ootate...

Ühel hetkel algab sõda, teisel hetkel aga märksa meeldivam olemus - kevad! See aasta tuli kevad jällegi teisiti. Üheksanda kuu ja mõnusohtra pärimusmuusikaga Sakala keskuses. "Lahe" oleks selle kontsert-oleluse kohta liig' banaalne öelda. Kohal olid ju taas kõik. Kõik selle valla, juurtega helikeele parimad. Ja mitte üksnes VPMF-ilt tuntud noored Laudaukse kääksutajad (jee!), Wirre, Virbel, Vägilased (jee!) Eesti keeled (jee!), Johansonid, lõõtspillid, kandled, vaid ka Kihnu-Virve (jee!jee!). Elurõõmus elav laulik, kes kannab ja annab sellist meelelusti, et õnn vaadata. Ja kuulata, kuidas ta ürgtuntud "valged kajakad kisavad rannal" oma vanavanaemaliku hellusega lavalt rahvasse laulab. Sõna otseses mõttes rahvasse, Sakala keskusesse nautima tulnud sadade inimeste sisse. Nagu Kapu ütles, laulsid pärimuse parimad pojad ihukarvad kõik püsti... Hing oli hea ja suvi tuli meelde. Ühtäkki polnudki Sakala "aeg-siin-peatus" keskus, vaid laest sai hämarsume suveöine taevas ja pingridadest kastemärg muruplats. Ei, ma ei näinud hallutsinatsioone. See oli lihtsalt hinges... Nii et - kui keegi veelgi tuleb seletama, kuidas rahvamuusika means tutulutu, pastlad, sealuuvurr ja jauram, vanad rahvatantsijad ja pitspunutised pealael, siis pean ta graatsilise viisakusega kuradile saatma. Sest nad ei tea, millest nad räägivad... ehk et siinkohal meenuvad mulle jätkuvalt mingid eliiditeooriad, mis liigitavad ka rahvakultuuri kandluse mariginaalgruppide (valitute? seda ma ei tea, aga vaevalt!) pärusmaaks, samas, kui mass jääbki searasvast tilkuval alevisimmanil kuulama Mait "vain 99 krooni" Maltist, Arnold "ma olen nii puudega" Oksmaad, Lutsitjaaneed ning teisi jõlemürajändajaid, kes tulevad, haigutavad ja kustuvad sekundiga. Sest mida ongi neil edasi anda, edasi öelda. Mida neil üldse öelda on?

Ja nüüd, mil sõjaaeg lehepindu õgib, võtan end kokku ja läen rahvamuusikalisele kontserdile. Oma juuri otsima ja vanu sõpru kohtama. Kraaps.

Ja teadmiseks kõigile, kes asjast midagi teavad. Marko sai isaks. Tütar. Nimekonkursil võivad kõik osaleda, nagu õnnelik isa teatas. Nii et, juba sozu teine laps, kas pole? Pal-ju õn-ne, Marko!

Tänased koomiksid (PM, EPL) on lihtsalt suurepärased!

---

Hakkaski pihta, eks ole. Mulle meeldis, et Saddam Hussein nimetas Bushi "vastikuks väikeseks Bushiks". Nii sõbralik. Alternatiivne sait kõikvõimalikele sii-enn-enn-idele ja bii-bii-sii-dele on näiteks siin ja seal.

Keeleliselt - ja, muidugi, ka mõtteliselt - on päris lõbus lugeda PM Online'i järjestikkusi uudiseid. 14.50 saabus "Sony kavandab koostööd Eesti firmadega". Sellele eelnes 14.47 postitatud "Saddam plaanib kaitsta Bagdadi tulemüüriga". Kõik muudkui plaanivad ja kavandavad. Olgu see sõda või it-valdkond.

Konn, aitähh Sulle ilm.ee mainimise eest. Seal, avastasin, on veel üsna ohtralt toredaid tähelepanekuid lindude ja muu looduse käitumise koha pealt... See on lihtsalt parim ja sõbralikum huumor, mida hiljuti lugenud olen. Ja parim tegusõna on tuutjupitamine. Palun võtta kasutusele. Kevad on kop-kop-kop ukse ees:

Olukord Soome lahel: Angerjas (Anguilla anguillia) põhjas, adru ja muda kihi all magamas. Luts (Lota lota lota) ei näidanud ennast, nagu ka tursk (Gadus morhua callarias). Räim (Clupea harengus membras) kaldavööndist eemal. Ahven (Perca fluviatilis) kaugetel karidel. Keegi ei tea, kus.
[--]
Neil lesta emastel isenditel, kes sel aastal paljunemises osalevad, hakkas arenev mari kõhtu punni ajama.
[--]
Hallvares (Corvus corone) kraaksatas, kaelushakk (Corvus monedula) kjakkitas, rasvatihane (Parus major) sitsikleiditas, varblane (Passer sp) silbitas, leevike (Pyrrhula pyrrhula) kuristas, siidisaba (Bombycilla garrulus) viristas, kõrvukräts (Asio otus) "puhus pudelisse tuut-jupikesi". Rohevint (Carduelis chloris) laulis. Ronk (Corvus corax) tegi häält. Rähn trummeldas.
[--]
Häälitsemine oli üsna elav, eriti päikesepaistelistel päevadel. Märkamiseks oli vaja kuulata, valjut pidevat fooni see veel ei moodustanud.

Nädala präänik (1182.ee-s): Joo rohkem vedelikke. Raha: Hea aeg raha laenamiseks. Suhe: Misiganes probleemi teie suhtes tuleks arutada. Kohe! Umm... Ma lähen nüüd siis limonaadi ostma. Või on siin horoskoobimootor silmas pidanud mõnda joovastavat likviidi? Ja kas laenamine tähendab seda, et ma laenan välja või ma laenan sisse? Oh, kes mind küll aitaks. See loll mootor ju küsida ei lase.
Ja siis veel ka need va biorütmid mu kohta: Füüsiline nullpunkt saabub 23.03.2003. Emotsionaalne nullpunkt saabub 22.03.2003. Intellektuaalne nullpunkt saabub 27.03.2003. Polegi nii paha tulemus. Olen sinna ka neil päevil sattunud, mil kõigi koha peal on lause "...on täna". Vaat', s e e võtab küll rajalt maha. Isegi, kui enne hea tuju oli:)

Telesõjad on alanud - I love it! Mõningaste vahedega edastasid Kanal 2 ja ETV oma pressiteated teemal sõjakajastus nende kanalitel:

Sõja puhkemise korral Iraagis alustab Kanal 2 uudiste erisaadetega, mille eesmärgiks on tuua televaatajateni kiireim ja oluliseim info sündmuste arengust Iraagis.
«Sõja alguspäevil on uudiste erisaated eetris igal täistunnil, edaspidine graafik kujuneb välja juba vastavalt lahingutegevuse arengule. Kanal 2 peamiseks eesmärgiks on pakkuda kõige uuemat ja kiiremat infot,» teatas Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme.
Lisaks rindeteadetele mahuvad saadetesse ka kommentaarid, vastukajad ja analüüsid.
«Olukorra pingestudes, kasutame ka tavasaadete ajal ekraani ülaosas inforiba, millel jooksevad Postimehe Online uudised,» rääkis Uute Uudiste peaprodutsent Toomas Lepp.

vs.

Eesti Televisioon muutub sõja puhkedes uudistekanaliks. Aktuaalse Kaamera (AK) uudised jõuavad eetrisse hommikul ja õhtul igal täistunnil. ETV vahendusel on võimalik jälgida online uudiseid ka koduleheküljelt aadressil www.etv.ee ning teletekstis lehekülgedelt 500 - 550. Teletekst edastab ka kiired muudatused saatekavas ning täistunni AK uudiste sisukokkuvõtted.
ETV juhatuse esimehe, Ilmar Raagi sõnul näevad Eesti Televisiooni vaatajad informatsiooni reaalajas ning selleks on meil EBU liikmena pakkuda kõige rikkalikum ja põhjalikum pildimaterjal. "Euroopa Ringhäälingu Liidu (EBU) uudisvahetus, mille liige on ka ETV, on formeerinud kõik oma jõud. Kriisikoldesse on saadetud EBU võttegrupid ja televisioonieksperdid, eesmärgiga tuua vaatajani tõeseim teave Pärsia lahe piirkonnas toimuvast," märkis Raag. "Kui igal täistunnil eetris olev Aktuaalne Kaamera edastab värskemaid uudised siis AK põhisaates kell 21 tehakse kokkuvõtteid ja kommenteeritakse-analüüsitakse sündmuste käiku juba põhjalikumalt. Lisaks on hilisõhtusse varutud ka dokumentaalfilmide eriprogramm," lisas Raag.

Kui Kanal 2 värskus ja innovatiivsus ning soov leida nn uut nishi leidis kinnitust juba valimisöö tootmisel, siis ETV plaan on veelgi lõbusam ja, mis seal salata, igati professionaalne. Jäädi ju nii mainelt kui ka vaatajaarvult erakanalile tol mälestusväärsel valimisööl oi­-kui-alla. Kui siingi toppama jäädaks, siis poleks avalik-õiguslikul kanalil enam pikka pidu...

Üks huvitav tähelepanek, millega meenus mulle ka ETV meediakonverents. Nimelt töötab CNN just "our troops"-identiteedis, sellal kui BBC World räägib "USA ja British joint troops" või "The Allies". Huvitav küll, ent samas kõnekas tõsiasi. CNN organiseerib ka "helistage meile stuudiosse ja avaldage oma arvamust" minuteid, mil "meie"-tunne saab tuule veelgi tugevamalt tiibadesse. Here we go again - Lahesõda on seni üks parimaid näiteid sõjaaegse meie-identiteedi survestamisest. Nüüd siis uuesti.

Ning veel. Täna sai mulle selgeks, et sotsiaalministeerium tõepoolest mitte kui midagi ei tea. Kui ajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil HIV/AIDS-i ennetamisest löövad ministeeriumiametnikud ajakirjanike ees silmad maha ja luksatavad, et tõepoolest ei oma toimuvast ülevaadet, siis on natuke piinlik ikka ka... oo, mida teha?!

Oo, ei olnudki viimane sissekanne. Sest TV 3 kodulehekülg, mille avasin, oli veelgi jaburam. Nad nimelt trükivad ju ära saatekava teate - kellaaegade, saatenimede ja vajalike linkidega. Aga, näed, mis kaunis telekava hetkel üleval rippus:

17:30 Vihatud võõras
18:20 Linnauudised
18:30 Vaprad ja ilusad
19:00 Seitsmesed uudised
19:25 Sport
19:35 Farm
20:05 Teine Arnold
21:10 Program not found
21:40 Nagu kaks tilka vett

Kindlasti soovitan vaadata telesaadet (avõibolla on see ka pooletunnine lühimängufilm) "Program not found".

Minu viimane sissekanne tänasel päeval (noh, praegu ma arvan küll nii!) p e a b olema Arnold Oksmaast. Täna õhtul on film. Alates kella 2005-st TV 3-s. Vist. Hmm, ma peaks kontrollima, kas see oli õige kanal ja õige kellaaeg, aga ma olen liiga laisk selleks, et uus aken avada... hea küll, ma teen seda.... Onjah: Emotsionaalne ning kuulsusejanuline Arnold Oksmaa sai laiemalt tuntuks pärast seda, kui saavutas mullu sügisel Soomes puuetega inimeste Eurovisioonil teise koha. Sellest hoolimata, et teine koht anti kõigile osalejatele peale võitja, nõuab Arnold suure võidu eest Eesti riigilt auhinnaraha. On kummaline aeg, milles me elame. Kollased kuulsused on vallutanud kogu maailma ja igaüks ihkab olla nendesarnane. Osadel inimestel pole oskust seda ihalust peita. Filmi peategelase avalikud enesepaljastused on otseseks jätkuks miljonite inimeste salajastele unistustele. Filmi rezhissöör-operaator Urmas E. Liivi varasemad tööd on "Mimikri", mis on portreelugu transvestiitlikust lauljast Erkki Otsmanist ning "Inimene kadus", mis jutustab teadmata kadunud inimestest.

Nn Operacion Triunfo Põhja-Eesti Regionaalhaiglas oli muidugi võimas... lugege ajalehti;) Ähh, Hentshu, mis sa oma kodukaga teinud oled? Vaata, kui ilus nüüd on! Aga see ei ole üldse hea, et osad su lingitavad tekstid (nagu näiteks miks? ja millega?) on peaaegu sama värvi nagu see taustki. Hea, et mul on vanast ajast halb harjumus jäänud uuele ja vähese infoga leheküljele sattudes ctrl+a teha, selgitamaks välja, kas kusagil võiks ehk veel midagi peidus olla. Ihihi.

Ja, palju õnne, Kai. Sünnipäevi ikka ära ei jäeta. Mis siis, et maailmapoliitika on pingestatud.

Niisiis, kui vaadata CNN-i, siis on nö sõjasaate preselection'id juba pihta hakanud. Varahommikul alustati pärast G.W.Bushi muresilmil esitatud ähvarduskõnet otselülitusi Jordaaniasse, Kuveiti, Iisraeli ja Iraaki. Osad riigid ostavad kokku gaasimaske, õhku-mitte-läbi-laskvaid keepe ja varuvad toitu (nt Iisrael). Teised ehitavad põgenikelaagreid (nt Jordaania, Kuveit) ning kolmandate teedel vuravad juba ehtsad põgenikud. Iraagi pinnal, näiteks, kurdi põgenikud. Need asuvad vist alati liikvele, kui olukord pingeliseks kisub. Ehk et meenub siin üks vana kantrilaul "On the road again..."

"aga üks nädalavahetus lähme metsa, et teha
konnadele ja tigudele teele ette aiad, et nad
ei tormaks teele ega jääks nii nukralt auto alla.
nad on aeglased, aga lollid."

Ohohoo, saabus sms-sõnum: "Boycott all US products the day they attack Iraq without UN approval. Join us and send this meesage to 10 friends globally. Thank You!" No, kuulge - miks te saadate selliseid sõnumeid?

Ja muidugi, ei saa siinkohal unustamata ega mainimata jätta ameeriklaste (eelkõige aga USA valitsuse personaalse) uudisteankru CNN teadet: After a Sunday summit with British and Spanish leaders in the Azores, President Bush said that Monday would be a "moment of truth" -- a final day for the United Nations to work out a diplomatic solution to the Iraqi crisis acceptable to the U.S.-led coalition. Seega, täna...

Kas täna on St. Patricku päev? Minu meelest on küll... kas kellelgi on vastuväiteid rohelise õlle osas? Krt, miks ma küll Tartus ei ole. Seal on see nii tavaline - läed Wildesse ja piilud rohelise mütsilodu alt oma ürgrohelist mõdu... hmmm.... :)

Oo, õigus-õigus. Palju õnne, Donna (3), Urmas Klaas (32) ning loomulikult aegadest ammustest klassijuhataja Sirje Allik (N/A). Ihihi. Siinkohal meenub, et keegi (ema, tõenäoliselt) oli Tartusse mu voodile kuhjanud kõigi aegade klassipildid. Jeerum, SEE pani küll end vanana tundma. Aga, samas oli ka armas "1. september, 1986" pilti vaadata...

Huvitav, miks ei võiks tööpäevadele ja nädalavahetusele järgneda välja teenitud puhkepäevad? Reede tõi segaduse tööaegade ja -kohustustega, seejärel vedisin Tartusse. Vanaema sünnipäev ometi ju. Laupäeva kaunilt säraval päikesepäeval see siis ka toimus. Gruusia saatkonnas. Kus "kanapoejatükkide" asemel toodi lauale kanakondid. Hmm... Aga, ei see tuju veel võtnud. Pärastlõunal punusin pealinna tagasi ning maandusin pärast mitmesajakroonist taksosõitu Saku Suurhallis. Muusikaauhindade jagamisel. Üritusest on paremini kirjutanud tänases Postimehes Immo Mihkelson: "Eneseusku ja söakust napib endiselt ning oleks imelik arvata, et kuulajaid see olukord vaimustab..." Isiklikult oli küll tunne, et oeh, äkki olen tõesti vana sedasorti meelelahutuse tarvis. Aga kogu tiideratas-taaderatas lõppes Illari sünnipäevaüritusega. Tormiselt? Seda kindlasti. Kõigile, kõigile, kõigile: luban, et olen homme parem, kui olin eile...:)

Nagu paar sissekannet allpool nentisin, et kahju, et telegurude teadmised mannetult nappi teemasse suruti. Nii ei suutnudki Wessberg (EBU) või Wien (arte) midagi suurt rääkida peale selle, mis on avalik-õiguslik televisioon või kuidas sündis kakskeelne kultuurikanal. Palju õnne koolinoortele, kellel sest muidugi aimugi ehk polnud, aga spetsialistidele suunatud konverentsilt (loodan, et see ikkagi oli nii mõeldud) oodanuks siiski laiemat teemakäsitlust, sest wessbergliku avalik-õigusliku televisiooni ajaloolised paradigmaatilised muutused olid kirjas isegi minu ülikooli lõputöös... Sellepärast kasutasin aega säästlikult ja vaatasin Sakala keskuses läpptopist "Futurama" multikaid ja sõin ülihapusid mandariine. Pohmaka vastu jõle head. Hoo, ja meenub, et Henrik rääkis, kuidas BBC esindaja eile Concordias oma ettekannet pidi tegema ja rahvale televisioonist rääkima. Aga ühtegi tudengit polnud kohal, mille peale Hagi Shein vabandavalt ütles: "they've got revolutionary activities". Nii lõbus. Kõik üliõpilased, barrikaadidele! Nii, nüüd Tartusse. Homme on vanaema sünnipäev, kus tuleb mesimoosi nägu teha, ning siis pealinna tagasi. Muusikaauhinnad.

Tähelepanuväärne oli ka BBC esindaja Stephen Whittle'i kommentaar kanali võimaliku slogan'i osas, mis oli tõsiselt lööv ja meeldejääv: "Second and right, rather than first and wrong". Seda võiks silmas pidada, arvan, kogu arenev Eesti meedia. Mitte üksnes trükiajakirjandus, aga ka tele-, raadio- ja internetiajakirjandus. Sest kahtlemata kuulub ka nn uueks meediaks kutsutud internetlus (portaalid, foorumid, koduleheküljed - minu pärast kasvõi meie bloogid) massiteabekanalite hulka.

Meediakonverents oli hea. Ei, mitte isegi niivõrd need ettekanded, sest keskendusid paljuski süsteemi tutvustamisele, mis asjassepühendatutele, professionaalidele midagi paraku ei pakkunud. Mulle väga meeldis Juhan Paadami kommentaar, et vahepeal on hea, kui vanu asju ka meelde tuletatakse. Ning Henrik täiendas, et mhmh, hea on tõdeda, et kõik on veel endistviisi. Kuid, nagu üks hea tuttav ütles: "Kõik olid kohal". Kogu Eesti meedia, eelkõige aga Eesti ja Euroopa audiovisuaalsektori hinnatumad pead. H.H.L-i ettekanne oli ehk kõige värvikam ning meeldejäävam. Ehkki paelus küsimusi esitama koolilehtede nublusid. Aga Allan Alaküla, kes saalis istudes Luige kriitikanoolte ees üha madalamaks vajus, karm noomimine oli mingil hetkel ehk isegi liiast. Uus termin tuli ka: "alakülalislahke". Aga - maitse asi, samas.

Lisan BNS-i uudise:

TALLINN, 14. märts, BNS - Kirjastaja Hans H. Luige sõnul näitavad viimased Eesti ajakirjanduses lahvatanud skandaalid keskkriminaalpolitsei soovi ajakirjandusega manipuleerida ja selle tegevuse edukust.
Esinedes reedel Eesti Televisiooni korraldatud meediakonverentsil "Kuidas ära tunda sõltumatust?", tõi Luik näideteks riigikogu valimiste eel äkki ajakirjandusse jõudnud Tallinna keskturu erastamise ja selle taga seisnud inimeste temaatika, ärimees Leonid Apananski ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sidemed ning minevikust esile kerkinud seikade tõttu tagasi astunud Ain Seppiku juhtumi.
Luige sõnul ei ole juhus, et sellised faktid jõuavad politseist ajakirjandusse. Tema sõnul näitab see ühelt poolt politsei soovi meediaga manipuleerida ja teiselt poolt ajakirjanduse vähest professionaalsust.
"Antud juhul on Edgar Savisaarel õigus - ajakirjandus on manipuleeritav politsei poolt," sõnas Luik. "Kas ajakirjandus ise on oma tööd korralikult teinud ja keskkriminaalpolitsei tööd kontrollinud? Kas ajakirjandus on uurinud näiteks, kes tappis ja miks tapeti aastaid tagasi keskturule liha toonud lihakarni lihtne mees?"
Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja Kärt Karpa kinnitas reedel BNS-ile, et keskturu erastamisega seotud lindistused ei jõudnud päevalehe toimetusse politseist või kohtust.
"Sellesse pole politsei segatud, need lindid ei jõudnud siia politseist," ütles Karpa.
Luige sõnul on paljudes toimetustes probleemiks need ajakirjanikud, kes ei suuda ise teemasid leida, kuna nendest ajakirjanikest saavad pahatahtlike allikate manipuleerimisobjektid. Luik on oma kinnitusel veendunud, et keskkriminaalpolitsei on teadlikult suunanud informatsiooni ajakirjandusse.
"Kuuldes plaanidest, et uus võimuliit tahab politsei allutada justiitsministeeriumile, võiks ju kaaluda politsei allutamist otseselt ringhäälingunõukogule, arvestades politsei seoseid ajakirjandusega," märkis Luik.

Homme, niisiis, viipan kõiki üle aastate Eestis toimuvale olulisimale meediakonverentsile, mis selle valdkonna harrastusaktivistidele, veel enam aga professionaalidele suisa must on. See, et kordi kuulatud H.H.L. või Indrek Treufeldt auditooriumi ees ettekannetega üles astuvad, polegi ehk nii tähelepanuväärne. Küll aga julgen silmi pilgutamata panustada seesugustele persoonidele nagu Arne Wesberg (EBU), Stephen Whittle (BBC), Peter Wien (ARTE) ja Stuart H. Loory (CNN). Kõhkluseta on tegu oma ala professionaalidega, kelle maailm lubaks märksa laiemaid analüütilisi diskussioone pidada ja audiovisuaalvaldkonna suundumusi käsitleda, kui ETV konverents "Kuidas ära tunda sõltumatust?" pelgalt pealkirjast lähtuvalt lubaks. Ent kui tutvuda välisesinejate ettekannete sünopsistega, siis jääb süda rahulikumaks: teema teemaks, kultuuride ristumine (pluss maailmastumine) ning audiovisuaalmeedia roll ses kõiges läbi valitud programmifilosoofia on omal kohal... Ja loomulikult erutab EBU presidendi ettekanne Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu mudelist kui riigist ja erasektorist sõltumatust rahv(a)(us)meediumist. Mm... Minu õuele tuli nüüd õnn. Tere.

Ko-o-nn, appi! Teen praegu telefoni väljavõtte järgi ülekulu arvestust. Miks ma sinuga alati öösel räägin? Nii kella ühe ja nelja vahel? Ja miks need kõned ei ole kunagi alla 24 krooni? Miks nad ulatuvad isegi 40 kroonini? Millest, oo, millest me küll räägime, kui ma järgmisel päeval mitte kui midagi ei mäleta ... :)

Ja see ka muidugi. Et ma ära ei unustaks.

"Saan aru, et kriitik peabki olema negatiivselt meelestatud virisev vigadeotsija, aga Andri Maimetsa vihane kirjutis tegi küll tuska (PM 10.03). Mina käisin lapsena «Helisevat muusikat» vaatamas tolleaegses superkinos Kosmos ja olen seda hiljemgi veel näinud, aga mulle ei tulnud mõttessegi võrrelda seda ilufilmi linnahalli lavakujundusega!
Vastupidi - mulle tundusid need «torud-talad ja tüllkardinad» päris huvitavad. Ju siis pole kriitikul piisavalt fantaasiat või tolerantsi või ei peagi olema. Ilmselt ei oska ka mina mõelda kriitiku kõrgetes kategooriates.
Samuti ei tulnud Andri Maimetsale pähe, et publik ei plaksuta mitte «saksaõllelikule klip-kläpi?le», vaid ikka omamaistele esitajatele. Ka mina tegin seda, sest olin rõõmus, et meil on üldse võimalik sellist muusikali lavastada! Ma ei tea, millist etendust kriitik vaatas, aga ma võin talle öelda, et 9. märtsi hommikune etendus Liisi Koiksoniga peaosas oli väga nauditav ning tõi paljudele vanematele ja keskealistele härradele-prouadele mitmel korral lausa pisarad silma.
Ja «las need lapsed marssida - ärge rütmeerige» - no tõesti! Eestlased pole nii tuim rahvas midagi ja etenduse lõppedes kostsid «braavo»-hüüded igast sektorist!
Tahaks tõesti küsida, mida see vaene harimatu eesti publik peaks siis tegema, kas häbiga nurka pugema või Andri Maimetsa juurde kooli tulema?
Kati, vaimustunud vaataja (kirja autor on Postimehele teada)

Päev täis rahvusvahelisi ülikoole. Kaua võib, tekkis enesekohane - õigustatud! - küsimus. Aga ju siis võib nii kaua, kui tervis vastu peab. Homme võib juhtuda, et võtan "puudumise perekondlikel põhjustel" või "Andri oli eile haige"-teatise... Ei ole kiita, ei ole kiita, see olemine. Aa, seda tahtsin ka öelda, et asusin täna maikuuseks Eurovisiooniks akrediteeruma. Aga mitte ei suuda ära otsustada, kas ma valin neljakümne eurose tuuri Kurzeme maakonnas ja rahvusliku eelvooru toimumise kohas Ventspilsis või näiteks kahekümne viie kroonise looduse- ja ajalootuuri Siguldas ja Turaidas. Või veelgi odavama atraktsiooni, viieteistkümne eurose tuuri Läänemere kuurortlinna Jurmalasse. Hmm... what to doo, what to doo.... Huvitav on ka see, et hotellid on enamuses nii Riias kui ka selle ümbruses juba reserveeritud. Leidsime koha linnalähistel. Võistlusööl tõuseb toahind neljakordseks - 20 eurolt 80 eurole. Kiire arvutus näitab, et ligi 500 krooni asemel nii umbes 2000 kroonile. "Welcome to Latvia". Või on kellelgi soodsaid öömaju pakkuda? Telefonikõned ja e-kirjad oodatud :D

Sa-mu-meie jätkub: "Aasta Betoonehitis 2002 - Tartu vangla. Tartu vangla on 2002. aastal valminud ehitiste hulgas kindlasti betooni kõige paremini kasutav ning demonstreeriv hoonetekompleks. [--] Konkursi zhürii esimehe Aadu Kana sõnul on vangla töötajad kasutatavate betoonelementidega koguni sedavõrd rahul, et on leidnud kasuliku olevat tulevikus eeluuritavate jaoks nende eluruumides kasutusele võtta ka betoonmööbli. " Ma pakuks siinkohal välja ka aasta betoonpea tiitli ja loomulikult aasta kivipalluri tiitli. Haigused levivad...

Appi! Täna on rahvusvaheline palve- ja betoonipäev. Kujutate ka ette või? International Concrete Day. Sa mu meie!

...ma olen nii vihane...rrrr...

Mind on süüdistatud liigses karmisõnalisuses, mis puudutab "Helisevat muusika" arvustust esmaspäevases Postimehes. Ehkki see oli vaid sekund sellest karmist kriitikast, mille oma leheküljel ära tõin. Kui arvate, et enam tusasem, et mitte öelda solvunum, lavalt nähtu osas olla ei saa, siis lugege tänast EPLi, kus Jaan Ruus muusikali - suurelt jaolt samades küsimustes, millele minagi vihjasin -, paraku, maha teeb..

Eile õhtul võtsin, niisiis, südame rindu ja vaatasin ära eelmisel nädalal ETV-s näidatud David Lynchi filmi "Mulholland Drive". Pärast seda võtsin viieminutilise mõtlemispausi ja ... välja mõtlesin. Leidsin enda jaoks lahenduse, et nähtu painama ei jääks. Mis oli reaalsus, mis irreaalsus? Mis soovid ja ihad, mis eelmine elu mis tulevik. Ehk et David Lynch näikse rõhuvat eelkõige vaatajale, mitte maha mängitavale loole. Ja see on ülihea. Ehk nagu üks austraalia filmifänn on kirjutanud: "It is best to look at this film thematically, rather than as a straight-forward narrative. And appreciate the fact that lynch is a film-maker who will still let you draw your own conclusions." Mäletan kunagi kinos nähtud "Lost Highway"-d ja sedagi, et ei saanud toona sest mitte midagi aru. Niivõrd abstraktne oli see reaalsuste vahetus ja isikute kahestumine. Muidugi, keegi võiks ju Lynchil keelata ära ajanihetega mängimise, sest see võib hulluks ajada... Samas, see poleks pooltki nii lõbus!

Oo, aegu ammuseid. Kunagi liikus seesugune kettkiri võimsa hooga mööda kõikide kirjakaste. Nüüd otsustasin ta siinkohal peatada ja kuulsusrikkalt paigale rippuma panna:) Koolilaste kirjandid, niisiis.

MEELDIV. ILUS. KASULIK.

Võin öelda, et just need sõnad iseloomustavad kõige paremini rahvatantsu. See juhtus viiendas klassis. Ühel päeval kutsus õpetaja meid rahvatantsima. Mõtlesin, et noh, pohui. Aga kedagi. Varsti hakkasin ka ise tantsimas käima. Nüüd on päris mõnus, lihased surisevad peale tantsu, ise olen mõnusalt higine. Käin peale iga trenni dushi all. Viimasel ajal olen hakanud ka puhast pesu kaasa võtma. Peale dushshi panen puhta pesu selga ja hea tunne on siis. Higise särgi ja mustad sokid panen kilekotti ja viin koju. Kui hästi läheb, siis saan suvel tantsupeole.
Karl, Valga 4. Keskkool

SÕPRA TUNNED HÄDAS

Ühel päeval selgus, et karu oli ühe meie klassi poisi surnuks purenud. Kogusime kogu klassi käest raha, et lehte surmakuulutus panna.
Mart, Kolga-Jaani IIc klass

SUUSATAMAS

Ühel ilusal talvepäeval otsustasime klassiga suusatama minna. Meiega ühes tuli ka õpetaja. Suusatasime hea tüki maad, siis otsustasime mäest alla laskma hakata. Alanurme mäelt saab hea pika sõidu otse jäätunud järvele. Sahistasime kuni õhtuni. Lugesime murdunud suusad üle: saime kaheksa suuska. Priit, Marko ja õpetaja olid murdnud jalaluud. Õpetaja peale selle veel rang- ja abaluu. Koju jõudsime alles hilisõhtul. Oli tore päev.
Veiko, Tõrva kk. 4. kl.

TAHAN OLLA SAMASUGUNE

Vaike Safonova on meie kooli õppealajuhataja. Ta on 49-aastane ja elab Tallinna lähedal maal. Koolis käib ta bussiga. Talle meeldib väga kududa ja õmmelda. Paljud kleidid, pluusid ja seelikud on ta endale ise teinud. Vaike Safonovale meeldib väga toitu valmistada. Süüa teeb ta endale ise. Joobnuna näeb teda väga harva. Tahan olla samasugune nagu Vaike Safonova.
Peeter, Tallinna 29. Keskkool

KUI ÕPETAJA VALLANDATAKSE

Juba esimeses klassis hakkas mulle meeldima füüsika. Lugesin huviga füüsikute teoseid, nagu Galilei, Newton, Landau, Einstein jms. Meile õpetab füüsikat Vahur Kask. Ta oskab iga tunni huvitavaks teha, sest ta teeb igasugu katseid. Mõnikord mõtleb ta terve tunni, millist katset teha ja sellepärast meeldib ta õpilastele väga. Kui ta koolist vallandati, oli kõigil väga kahju.

NEPTUNI PIDU

Ühel päeval otsustasime pidada Neptuni pidu. Kõik oli nagu päris. Olid Neptun ja tema naine, olid väikesed paharetid, Bullerby lapsed ja muud tegelased. Olid ka Väikevend ja Karlsson Katuselt, nagu ühel õigel veepeol olema peab. Pärast peeti ujumisvõistlusi. Esikoha saavutas Heiki Andrese ja Neptuni naise ees. Õhtul tehti lõket ja Neptun jõi end purju. Üldse jäi Neptuni peost halb mulje.
Sirje, Pirgu 8.kl kooli 6. Klass

KÜPSETAN ISE

Olen väike toiduvalmistaja. Ise söön ja ise joon ja ise pärast nõud puhtaks pesen, nagu ütleb laulusalm. Otsustasin teile kirjutada, sest mõtlesin ühe hea retsepti välja, kuidas ise pärmi teha, sest pärmi on poest vähe saada. Tuleb võtta jahu, veidi vett, suhkrut, 1 muna ja näpuotsaga soola. Hästi läbi segada. Lõpuks lisada veel natuke pärmi. Paraku. Muidu ootan kevadet.
Malle, Jõgeva 2. Keskkool

ABC

Sel õppeaastal alustati meie koolis õppeainega "Äri ABC". Kursustel lubati anda algteadmisi edukast bisnisest. Kursuste maks oli 50 krooni õpilase pealt, mis tuli alguses ära maksta. Esimeses tunnis aga selgus, et õpetaja oli saadud rahaga jalga lasknud ja nii rääkiski oma äriplaanist meile ainult klassijuhataja. Tema äriplaan ei meeldinud kellelegi.
Viktor, Tallinna 1. Keskkool

Lugesin just Ilmar Raagi laupäevases Postimehes avaldatud esseed "Elu pärast eestlust". Tegu on tõsise mõtisklusega Euroopa Liidu kultuuriruumi hajustavast mõjust, kaasaegse rahvusliku meie-identiteedi puudumisest ja üsna mustast tulevikunägemusest rahvuslikule "oma"-le. Väga hästi kirjutatud, kas teile ei tundu? See meenutas mulle teist esseed, mille Andrus Kivirähk mõne aasta eest Res Publica 12. aasta konverentsil ette kandis, pealkirjaks "Eestlane ja aeg", mille Sirp hiljem avaldas. Ja mis samuti meie-tunde kontseptsiooni käsitles ning eestlaste kohta ja rolli maailma ajaloo aspektist vaatles. Need kaks kirjatükki on mõtlemapanevad. Jätkuvalt on mul kurb meel, et mu koduleheküljel enam kommentaariumit ei ole...

Uudised idarindelt.

Vene vangidele antakse võimalus end vabaks laulda

MOSKVA, 10. märts, Interfax-BNS - Venemaa kinnipidamisasutustest korraldatakse vangide lauluvõistlus, kus autasuks on pääs vabadusse. Mõne kuu pärast tuuakse Venemaa vanglatest ja kolooniatest Moskvasse kokku 20 kõige andekamat laulvat süüdimõistetut.
Finaalkontsert "Punetab lodjapuu" toimub oktoobris ühes pealinna kontserdisaalidest, teatas Vene kinnipidamisameti pressitalitus.
"Võistluse peamine tingimus on, et laule esitavad ainult süüdimõistetud, keda on riigi kinnipidamisasutustes praegu üle 700.000," ütlesid ametnikud. Tublimaid lauljaid valivad video- ja audiosalvestuste põhjal välja mainekad kunstitegelased.
Kinnipidamisameti esindajad lubavad, et kõige meeldejäävamalt esinevad vangid pääsevad kohe pärast lauluvõistlust ennetähtaegselt ja tingimisi vabadusse.

Jesver. Juhan Partsi peetud võidukõne mahub kõigest seitsmele leheküljele. Kui aga küsida, kas nüüdseks on selgust ka Res Publica uue poliitika ideele, siis leidsin kusagilt Partsi kõnest järgmise lõigu:

Järgmise Eesti Vabariigi Valitsuse vaimne telg ja esimene ülesanne oleks minu meelest anda tagasi inimeste usk endasse, usk valitsusse ja riiki.
- see on küsimus ühtsest identiteedist
- see on küsimus vaimsest toest igale inimesele
- see on küsimus inimese loovusest ja julgusest mõelda teisiti- kaotada piirid oma mõtetes- ükskõik kas need piirid on küla - kogukonna - riigi tasandil - Maailm on meie ees lahti ja see on igaühe võimalus.

Nimetan Ameerika teadlase Lawrence Harrisoni 10 käsku arenguks: Kord, puhtus, täpsus, vastutustunne, saavutused, ausus, teiste õiguste austamine, seaduse austamine, tööeetika, kokkuhoidlikkus.
Need käsud on lihtsad ja sügavad ja peaksid olema aluseks ka riigiasjade korraldamisel, iga ettevõtja ning töötegija asjaajamisel.

Vot nii!

Vagasel hommikutunnil on aega mööda veebiavarusi seirata, sõprade kodukaid kaeda ja sekka muidki mõlgutusi mõelda. Leidsin meediakriitiku koduleheküljelt Eurovisiooni-teemalise mõttemõlgutuse, milles muuhulgas kirjutab keegi M.K. (ja väidetavalt Moraviusele teada):

Ent veelgi olulisem on fakt, et "Eighties Coming Back" tähendab loovuse võitu pugejate üle, energia võitu paigalseisu üle, geniaalse indiviidi võitu õlalepatsutava korporatiivsuse üle. Tõenäoliselt ei saa "Eighties Coming Back" Riias kuigi kõrget kohta. Ent kuradile see! See ilus lugu ei ole ETV oma, see ei kuulu eesti rahvale ega riigile! Näidake neile keskmist sõrme!
Ja millised ülemaailmsed hitid tänu sellele võivad valmida. CB'l on juba praegu kõvasti paremaid lugusid kui "Eighties...". Respekt.

Mõttel on jumet. Ühelt poolt. Teiselt poolt unustab kirja autor ära 1956. aastal käivitunud Euroopa ühislaulmise mõtte. Protestimeelsus sest supist küll puudus. Jah, võib iriseda, et aastakümnete jooksul on laulud kui tooted "odavamaks" läinud, ent see on see ühiskatla värk. Kui arvata, et peaks trash-bandidega 300 miljoni televaataja ette ronima ja keskmist sõrme näitama, siis ollakse minu arvates vä-ä-ga valel teel. Vastata küsimusele, kellele kuulub eurolaul ja selle esitus läheb natukene keerulisemaks, sest see hõlmab lihtsalt plain autorikaitsele ka salvestus- ja esitusõigusi, mida reguleerivad EBU lepingud ja konventsioonid rahvustelevisioonidega ja ETV lepingud artistidega-produktsiooniga. Ja nii on vale öelda, et see laul ei kuulu kellelegi teisele kui üksnes CB'le. Kes sellist jonni ajama hakkaks, arvan, istukski aegade lõpuni suitsuses Tallinna pubi-urkas ja teeks kord nädalas soome pensionäridele keikasid. Isiklikult, olgu öeldud, olen ma siiralt õnnelik, et CB tänavuseks eurolauluks valiti. Respekt.

"Tema pruudid pidid kõik juba Mulla-Madise kaisus olema," ütles kolleeg Silver ühe tuntud Eesti vanahärra kohta. Lustakas repliik igatahes. Niisiis, täna olen olnud päev otsa töine. Et ikka esi- ja kultuuriküljed korralikult teksti täis oleksid... Kaks päeva on nädalavahetuse lõõgastus mind üpris sügavale klaasi põhja vaatama pannud - ai-ai-ai. Aga kui välja arvata, et täna hakkas taas lund sadama, siis on kevad ikkagi hinges. Vot nii.

Oo, milline õhtu. Oo, milline naistepäeva eelõhtu. Oo, milline Kaarli sünnipäeva algus... ütleme nii, et vägijoogid teevad paha. :D

Oo, aitähh Urmas, et saatsid mulle Alcazari eurolaulu "Not a Sinner - Nor a Saint". Vaat' see on üks mõnus eurotants. Muhe. Ilm on nii ilus ja laul mu kõrvus nii lõbus. Mul on hea meel... Nüüd võiks vist armuda.

Aga etendusest "Helisev muusika", niisiis. Ütlen kohe ära, et Liisi Koikson laulab suurepäraselt. See, et jodelijodelijohohohoo natukene mustalt läks ei olnudki ehk niivõrd tema kui pigem lavakogemuseta seitsme lapse ühislaulu apsakas. Aga sest pole midagi. Kui aga etendus juba kolmandat tundi kestab ja sa ikka veel oma mõtteis küsid, kuhu küll lavastaja on kadunud, siis on muidugi kurb. Kes see oligi ... Ivo Eensalu? Kes? Mõmmi-beebi? Suhkru-Sass? Nukker. Ka koreograaf Marge Ehrenbusch ei suutnud varasemaid muusikalitantse ületada, sest kõik mattus läbi kõlarite kostuvatesse sussisahistamistesse ja kaootilistesse ringitõmblemistele. Ainus, mis oli hea, oli ballil esitatud Austria rahvatants, ent siin on raske eksida, kuna sammud on ju ette kirjutatud. Marko Matvere oma üdini-headuses jäi karmi von Trappi kehastamisel pisut tagasihoidlikuks ehk et temalt oodanuks rohkematki. Siiski moodustasid Matvere-Koikson südantsoojendava paari, võrreldes Silvi Vraidi ei-tea-kust-valla-kisutud vibraatoga, mis lihtsalt ei vaikinudki: aaria "Climb Every Mountain" meenutas pigem odavat ooperit. Ja odavusest veelgi. Kas te mäletate filmi uhkeid parke, suurejoonelisi purskkaeve, hiiglaslikke losse ja kauneid kostüüme? Nii. Hoidke see pilt endal silme ees. Ka siis, kui Eesti etendusele lähete, sest seda seal pole. Huvitav, kas torud ja tüllkardinad jäid kümne krooni piiresse või kärises eelarve siiski pisut? Filmist veelgi. Ka parima tahtmise juures kipud võrdlema. Sellest ei saa üle ega ümber. Mitte ehk lauljaidki, sest Julie Andrews on üks, Liisi Koikson teine, Christopher Plummerit ja Matveret ei ole ka õiglane võrrelda. Aga just see väline sära ja toredus, uhkus, mida lapse eas säravisilmil teleka eest vaatasid. Kõik see hajub, kui Linnahalli nõukogude aega sisened... videoprojektoriga esile kutsutud mägede ja aasade pilt lisas odavusele oma osa. Ja parunessi (Marika Korolev) oranzh-lilla kostüüm, mida enne teist ilmasõda vaevalt kanti. Maskeraadidel ehk? Ja - oo, õudu - kogu etenduse aja kõrgus lava kohal mingi adumatu metallkonstruktsioon, mille otstarve selgus lõpusekunditel: eriilmelise valgusega kuvandati konstruktsioonist rohelised nõlvad ja lumised mäetipud, mille poole von Trappide perekond tormas... Ja selleks pidigi ainult neli tundi mõistatama! Küll aga meenub veel kaks positiivset elamust sekka negatiivsetele: väike Gretl (tirtsu nimi ei tule meelde) oli lihtsalt võrratu. Ta oli nii armsalt loomulik oma "näpp on katki" või "poisid ei karda, nemad on julged" tekstidega, et võttis pisara silma küll. Niipea, kui ta lavale paterdas, oli stseenist rõõmu. Ja lavastuslikust aspektist tuleb kiita lõpp-kontserdi kontseptsiooni: saalis olev publik muutus mitmetuhandeliseks peaks võistlusel (mäletate, seal varemetes peetud kontsert, kus Trappid ära putkavad) ning elas Peeter Oja teadustustele samavõrd lõbustatult kaasa, kui filmiski. Siinkohal palve publikule - MIDA ja MIKS te mõnikord plaksutate? Aariate lõpul ja saksaõllelikul kläp-kläp'il laulu keskel on siiski kübeke vahet. No, las need lapsed marssida, ärge rütmeerige. Sama kordus Peeter Oja iga öeldud sõna järel. See ei olnud Kreisiraadio, kallid inimesed, seal üritati "Helisevat muusikat" teha. Ja nii oligi. Ilus kontsertprogramm tuntud viisidega. Reetlinnalik "Laulge kaasa" oleks omal kohal olnud... (Siinkohal meenub mulle hetkel Londonis tuuritav "Sing-a-long-a-ABBA", kus publik tõepoolest lauludesse haaratakse ning täispikk naerushow asjast välja võlutakse. Ja meenus seegi, et see on musical entertainment, millele enne West Endil eelnes "Sing-A-Long-A-Sound Of Music"! Ehk peaks siingi proovima?)
Muuseas, meenub ka, et esmakordselt kasutati orkestrit etenduse visuaalse osana ja see oli üsna värskendav detail: siis, kui algas parunessi auks korraldatud ball, tõusid lavasügavuses kardinad ning looride taga paistis lustakas orkestriseltskond eesotsas Anu Taliga. Täiesti õigustatud sekkumine etendusse ;)

Oo, täna on tore päev - kõigepealt loen lehest, et iidvanal (nagu "iidammusel", ma mõtlen) kehalise kasvatuse õpetajal Märt Rälil on 65. juubel (palju õnne, ihihi!) ning pealegi on täna Rolfipäev.

oh...

katkend vestlusest: "Dali oli ju see mees, kes siis, kui temast pikka aega ajakirjanduses juttu polnud, läks tänavale ja andis esimesele vastutulijale vastu hambaid, et lehte saada. Kujutad ette, kui ma läheks välja ja annaks esimesele vastutulijale vastu hambaid ja siis saaksin peksa ja läheksin haiglasse, mitte lehte..."

Eilse päeva märksõna oli inglise keelt kõnelevad lätlased, et te teaks. Neid oli igal pool. Jagus isegi Heleni juurde õhtuks;)

Nii, Kerttu mahitusel teadustan siinkohal oma päevaplaani: lõuna Liisi Koiksoniga, magneesiumisüstid Wismaris, pressikonverents TPÜ-s, Helisev muusika Linnahallis, jooming. Homme jälle magneesiumisüstidele. Tegelikult olen ma kuulnud küll, et Wismar kaasaegsetele joomingust toibuvatele noortele joodikutele tervendavat magneesiumiteraapiat teeb, aga keegi kirjanik Rakke andis mõista, et see on suisa isegi populaarne. Võtan igatahes päevakavva. Ma siis peagi annan teada, kas ma jõudsin sinna või ei. :)

Kui sul on uni, siis mi-ne ko-ju. Seda ma nüüd teengi.

Oo, see meenus ka, et eilset lätlaste eirosdziesma't suutsin kannatada vaid nii-umbes-täpselt seitse minutit. Siis jooksis juhe kokku ja USA komöödia "Legally Blonde" tundus hoopis hüvam vaadata. Üks tõsiselt positiivne film, millele vaatasin miskipärast järgi pisut-taas-lühisena-mõjuvat "Ahvide planeeti". Oo, milline vaimustav filmiõhtu oli.

Nii täitub mul täna kaks aastat töös ajalehes Postimees. Palju õnne, väike Andri. Ja pealegi on täna vastlapäev, mis tähendab, et kolleeg Rasmus saabus laadungi vahukoore kuklitega. Mmm... Kodulehekülg vaid jupsib. Muidu on kõik hästi - ilm on ilus ja uni silmist lahkumas.

You'll follow me down

Survived tonight
I may be going down
'Cos everything goes round too
Tight, tonight
And as you watch me crawl
You stand for more

And your panic stricken
Blood will thicken up tonight
'Cos I don't want you to forgive me
You'll follow me down
You'll follow me down
You'll follow me down

Survive tonight
I see your head's exposed
So we shall kill
Constructive might
It's so right as your emotions fool you
My strong will rule

And your panic stricken
Blood will thicken up tonight
'Cos I don't want you to forgive me
You'll follow me down
You'll follow me down
You'll follow me down

I won't feel restraint
Watching you close sense down
I can't compensate
That's more than I've got to give

And your panic stricken
Blood will thicken up tonight
'Cos I don't want you to forgive me
You'll follow me down
You'll follow me down
You'll follow me down

'Cos I don't want you to forgive me
You'll follow me down
You'll follow me down
You'll follow me down

"Sexual Perversity In Chicago" Matthew Perry with Minnie Driver at Comedy 3 May 03
It is reported that "Friends" TV star Matthew Perry is to star opposite Minnie Driver in David Mamet's Sexual Perversity In Chicago , which opens at the Comedy Theatre 14 May 03, following previews from the 3 May 03, and booking to 2 Aug 03. Booking is now open!!
Matthew Perry, making his West End stage debut, is best known as the sardonic Chandler Bing in the hit US TV comedy "Friends"
Hollywood British star Minnie Driver will be making her West End debut. Her film credits include "Good Will Hunting", and " An Ideal Husband".
Also joing the cast is Hank Azaria who is best known for providing a variety of voices for the TV cartoon show "The Simpsons".
Directed by Lindsay Posner, this 1974 one-act play concerns two young men, Bernie and Danny, and two young women, Bernie has a lot of sex, or so he says. So why does he begrudge his pal Dan having sex with Deb, a girl he met in a library? Why does Joan, Deb's flatmate, disapprove of her friend's apparent happiness? When the lovers try to have a proper relationship, why is it not everything they dreamed of? Could it be that sex isn't everything?

Ja nüüd koju, sest pehmed ja karvased tõotavad täna lõbusad tulla. Pärast valimisi, ometi! Ei, lõbus on see elu. Arvestades seda, et armas õeraas omandas täna muusikateaduste magistri kraadi (cum laude) ning ilm oli (ehk selle puhul?) jõleilus. Nii imekena ja päikeseline, et lõunasöök Moskvas maitses suisa ülihästi. Ma küsin, siiski, veelkord - kust saada raha? Kahju, et mul kommenteerimisvõimalust ei ole, muidu tuleks ehk tõesti head pakkumised...

Täna õhtupoolikul kogunenud Res Publica eestseisus otsustas teha ettepaneku koalitsiooniläbirääkimiste alustamiseks Reformierakonnaga.
Ühtlasi otsustas Res Publica jätkata konsultatsioone Rahvaliidu ja Isamaaliidu kaasamiseks koalitsiooni.
Res Publica esimees Juhan Parts ütles, et valimistulemus kohustab Res Publicat koalitsiooniläbirääkimistega alustama ja erakond on valmis valitsusvastutust kandma.
Res Publica delegatsiooni koalitsiooniläbirääkimistel kinnitas eestseisus erakonna esimehe Juhan Partsi, peasekretär Tõnis Konsi, programmitoimkonna esimehe Indrek Raudse ja eestseisuse liikme Tõnis Paltsi.

Mitte et ma oma koduleheküljel meeletut poliitikat kavatseksin ajama hakata, ent seesugune pressiteade on päris... huvitav. Vähemalt on minu poliitiline soov täide minemas. ;) Muuseas, ajalehte Kesknädal kirjutas veel nädal tagasi, et "Keskerakond võib Riigikogu X koosseisu valimistele vastu minna päris kindla tundega. Kõik avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad praegu meie tulevast valimisvõitu."

Eesti võitis! Vaieldamatult. Sest vanad tegijad lihtsalt kõrbesid. Mõtlen siinkohal mitte ainult poliitikuid, vaid ka teletegijaid. Kanal 2 tegi oma valimissaatega ETV-le sellise puuga ära, et mina kardaks selle otsa küll ronida. Ja hea on teada, et minugi hääl pole läinud kaotsi, vaid ikka asja ette. Ikka asja ette.

Konn, Konn, mis sa teed? Rullin teed, rullin teed. Rulli veidi kohvi ka. Rulli kohvi ja kakaod. Tee sa poiss et siit sa kaod...eee... Minu amet pole see, mina rullin ainult teed... Noh, nõudepesija?

Aga täna on juba esimene märts. Selle üle on mul hea meel, kui mitte meenutada seda, kuidas veebruar minema saadeti. Te eile ikka Jacko-Wacko filmi vaatasite? Esimest korda oli mul hea meel, et filmil on reklaamipausid. Sest seda tegelast täispikas filmis vaadata poleks suutnud. Täna jalutasime sõpradega merel. Just-just. Jää on umbes-täpselt nii paks, et võimaldab Tallinna lahel tantsida, kukerpallitada ja muidu mõnusalt aega viita. Pärast seda üks kuum tee ja õhtul rootslaste eurolaul. Mõnusa veini ja hea seltskonnaga. Märts, mis seal salata.

kihvt!:

Imre Sooäär otsustab SL-Õhtulehe kohtusse kaevata avaliku laimu ning oma ema au ja väärikuse teotamise eest! Ajaleht keeldus päev enne valimisi avaldamast Imre Sooääre vastulauset teda ja tema ema laimavas artiklis. Antud lugu omandab uue tähenduse, kui leiab kinnitust erinevate allikate väide, et artikli autor Katrin Lust olevat Isamaaliidu meediajuhi Peeter-Eerik Otsa tüdruksõber.


Artiklid ise olid, lubage täheldada, süütumast süütumad.