Üks tuttava tuttav kirjutas: "Mulle tuli meelde, et Erki Nool rääkis eile, kuidas Rüütel oli pärast Leedu korvpallikaotust läinud Leedu presidendi juurde ja soovinud õnne võidu ja üldse olümpial eduka esinemise puhul." Mua-ha-ha. Aga ma olen samasugune seniil, mulle tundub. Üritame nimelt sõpradega Katsi ja Parveli pulmakingitust kompunnida. Käisin jahil ja tõin ära. Nüüd ei suuda keegi meist, humanitaaridest, kokku arvutada ja ära jagada, kes ja kui palju midagi millegi eest maksab. Andke ikka arvutamine mulle, ma luban, et viin teid pankrotti. Ma olin kaval - reastasin kõik kingiosalised üksteise alla ja panin järjekorranumbrid ilusasti ette. 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 6. 7. Ja jagasin saadud tulemuse seitsmega, sest meid oli ju ometi seitse. Eee... Sama hästi võiksin ma lihtsalt niisama kõigile raha anda. :)

Oo, milline sadu õues lajatas. Elagu suvereporterid, kes viimas päeva tööl olles kangesti rõdul lahkumispidu pidada tahavad. Lisan siia Kalmeero kauni kirjelduse Taagepera lossist: "Miks ehitati lossi torn nii kõrge? Hugo armastas oma abikaasat väga, ning soovis et naine saaks imetleda nii päikesetõusu kui selle loojumist. Anna Sophie sai ka tornist ülevaate sellest kuidas töötas põllul talurahvas. Räägitakse et ta oli väga nõudlik ja karmikäeline loodrite suhtes, kes põllul ilmaaegu küüru tõstis, see ka nahutada saanud."

Palju õnne, Kätlin! (Ma teen sellesisulisi avastusi juba patoloogiliselt. Igal aastal.)

Aargh... See oli nüüd ingliskeelsete koomiksite laadne haigutus. Sombune on väljas ja mina pole näljas, ent tööd on vaja teha, kes kosutaks mu kehaa... :) Ma mõtlesin küll esiti, et paneks riimuma - töö kosutab mu keha, aga siis leidsin, et ma seda ise väga ei usuks. Eile näiteks lõpetasin kell pool 11 õhtul - tartlastele oli ju oma esikülge vaja.

"Eks ma saan aru ka et terve elu ei saa olla ainult seks ja päevitamine," teadustas üks armas tüdruk, kes oma välismaise mehe juurest tagasi tööpostile tiriti. :) See lause mulle meeldib. Ja lisas siis kiiresti: "Avalikult ma arvan ikka, et elu on töö." Suu tõmbus veelgi enam kõrvuni.

Nüüd on asi ametlik - sügis on käes. Et miks? Terevisioon algas. Nüüd pole enam pääsu tõdemuse eest, et järgnevad 11 kuud tuleb tööd rügada. Rüga-rüga-rüga. Tulin tööle ja nüüd ei pääse enam ka laulu "Ei ole üksi ükski maa" eest, mida Rasmus hommikust peale jorutab. Jesver. Tegime eile mõnusa kinoõhtu - kas te olete "Osmoosi Jonesi" näinud? Või "Abielulahutust Prantsuse moodi"? Mõlemad täiest tarbitavad muuvid, eriti esimene, milles on loodud animeeritud organism, kus immuunsüsteemi kuuluv valgelibleinspektor Jones peab koos Driksenooli-nimelise kirsiaspiriiniga katku vastu võitlema. No, on alles fantaasia (ja eeltöö!) olnud: näiteks magu oli organismilinnakese lennuväli. Ja pidevalt olid eetris närvisüsteemi uudised (Nervous-system News Network ehk NNN) ja Vinni Pubis pidutsesid patsillid ja muu kõnts :) Oi, sellest võiks nõrkemiseni rääkida. Heh.

Võrgu veateated on üha lõbusamad. Näiteks orkuti oma: "Bad, bad server. No donut for you" Ihihi. Ise lõpetan just tööpäeva. Võeh. Ma kohe kordaksin oma reaktsiooni: v-õ-e-h!

Oo, mai gaad. Tänases Hesaris paljastatakse Fazekase saladus. See on üpris uskumatu, mida tippsportlased teevad. "Mina arvan, et kui inimene on endale pumba perse pannud, siis ta peaks saama küll eluaegse võistluskeelu," rõkkas üks kolleeg :) Huvitav, mis seda kodanikku küll kodumaal ees ootab... Mõelda vaid, tasus ikka küll vaeva, et selle tulemusel kogu maailm sinu suguelundi ja muude silmale kaetud kehaosade üle irvitab. Täitsa kahju sest dopingupetturist, kui mõelda, et kogu maailma ajakirjandus, tirazheerituna sadades tuhandetes eksemplarides su noksi kodust koju ja käest kätte levitab.

Jesver, hakka või tõsiseks spordifänniks selle möödunud olümpiapäeva peale :) Noh, ma ei räägi neist anaboolsetest sportsmännidest, aga see, et Tammert medalile sai, oli lihtsalt eriti armas. Kujutasime siin üheskoos ette, et olümpiamängudel peaks rajatama hiiglaslik häbipost, kuhu päevade jooksul üha enam dopingulisi käeraudu seatakse. Mõelda vaid, igal keskpäeval tuleb auvalve neile rohekashallikat häbisuppi pakkuma ning kohalikud ja piletiostjad saavad neid mädatomatitega loopida. Vaat siis teavad, mis tähendab olümpiamängudel oma konkurente-kolleege ja pealtvaatajaid petta. Ma peaksin vist sellele Zhakrokile (Noh, see ROK-i president) helistama ja selle idee maha müüma. Tammerti autasustamine oli ka veetlev - kreekalikud tibid nägid tagantvaates välja kui kamp Ku Klux Klani, kes kappavad tormijalu medalistide suunas. Ja muidu olekski kõik hästi olnud, kui va Anu Säärits suudaks oma ohked ja "kui ajalooline-ajalooline" hüüded vaka all hoida. "On tore, et midagi head meie olümpiavõitjal sellest Ateena olümpiavõistlusest jääb ka meenutada," suudab ta õhkida ja sinna juurde meenutada, kuidas ajalooline Maratoni väljak jääb ikka sinna kätt ja ajalooline olümpiastaadion tänna kätt. Oeh, ma ei või. Päeva lõpp oli muidugi eriti lahe, siis, kui Jelena Isinbajeva oma koledale kolleegmutile Feofanovale koha kätte näitas ja nagu kiuste 4.91 oma enda maailmarekordi üle hüppas. Nämma! Tere, spordifänn Andri. Vali, kas sa lähed nüüd spordikooli või siis Paldiski maanteele, et pead ja jalga telekat seest kätte saada :) Muidugi, peamine põhjus on ikkagi võimalus meie spordiajakirjanike otse-eetri keelekasutuse üle tänitada. Proovige, teil hakkab lõbusam. Lembitu Kuuse "meditsiiniline taimaut" on üks väga huvitav termin... Oeh, see tuli mulle praegu meelde, aga noh, eks neid hirmarmasõudseid väljendeid ole muidugi veelgi. Magama!

"Kuld muutus kusiseks!" (ekskolleegi reibas hüüatus, kui avaldus ungarlase salapärane uriiniproovi kadu ja selgus, et ta üritas valet potsikut dopingutestis pähe määrida) Ma ju ütlesin, et kettaheites tuleb kindlasti mõni anaboltshikupruukija päevavalgele. Jee! Mul oli õigus. Ma olen väga rahul. Nägid, Jarek, jah!? :)

Läksin mina Eesti Televisiooni koduleheküljele. Aeglane oli. Jätsin ta ennast alla laadima. Õige pea teatas sõbralik Elion mulle: VIGA. Sooritades päringut [--] tekkis viga: * Lugeja kannatus katkes." Ja allpool selgitus: "Süsteem vastas: [No Error] Lugejal katkes võrgust andmeid lugedes kannatus. Võrk või server võib olla maas või umbes. Proovige uuesti." Mul läks tuju hästi lõbusaks. Mõelda vaid, mitte ainult meil siin ei katke kannatus, vaid serveril ka. :)

"Põhja-Korea ütles täna, et läbirääkimistel USA administratsiooniga ei ole mingit mõtet, ning nimetas presidenti George W. Bushi türannist poliitiliseks imbetsilliks, kes jätab varju ka Adolf Hitleri." Tõepoolest meeldiv. Rahvusvahelised suhted on taas võikalt keeruliseks läinud. Ainult loe ja imesta, kuidas üksteise järel notitakse Iraagis USA sõjaväelasi, samal ajal, kui onu George Valges Majas jõuetult rusikat vehib ja kõikidelt teistelt USA välispoliitika aastakümnete pikkustelt vastastelt kottida saab. Bushil oleks hõlpsam siiski tunnistada, et on poliitiliselt saamatu ning et astub vastuvaidlematult oma kohalt tagasi. Jah, võib ju öelda, et phäh, see ei lähe mulle üldse korda. Aga mulle siiski läheb.

Oeh, alustasin uut nädalat nüüd siis üpris tõsimeelselt. Aga võib-olla on põhjus ka selles, et siinne ilm on ennast sootuks ma-ei-taha-öeldagi-kuhu keeranud. Pööranud. Hmm. No, mida iganes. Ja mu köha ei taha kui-da-gi vaibuda. Nüüd päris juba mu kolleegki, et mis võiksid olla kopsupõletiku tundemärgid. Temal need igal juhul on. Doktor Tablett mu sees tõstab jälle pead - hakkame aga isekeskis diagnoose panema...

Möödunud nädalavahetuse märksõnad on... ee... mm... Ah, mis vahet seal on. Oluline on see, et head inimesed on hakanud Tallinnasse kolima :) Mõelda, pealinn tundub küll üpris suur olevat, ent ometi elavad kõik toredad inimesed praktiliselt ühes kvartalis. Ja see on hea. Lähed ühe nurga taha, leiad ühe sõbra, lähed teise nurga taha, leiad teise sõbra. Vahepeal käid kolmanda nurga taga tööl ja neljanda nurga taga mõnes ööklubis. Ja mulle tõepoolest ei lähe korda, mis kusagil kaugetel pealinna mägedel toimub.

Ma ei saa neist tiitlitest ja tituleerimistest pahatihti aru. Võtame või tänase Postimehe, kus keegi Mari Laaniste on pärjatud tiitliga koomiksiekspert. Et see on minu isiklik bloog, siis võin ma julgelt ja häbenemata öelda: expert, my ass! Mida peaks tähendama see soe õhk: "Stiil, millele sari kindlaks on jäänud, on musternäide paaril viimasel kümnendil Ameerika lehekoomiksis maad võtnud "viletsast joonistamisest", mis tähendab pildilist vaesust ning tuimalt korduvaid poose ja ilmeid – vaatamata sellele, et Jim Davis oskab muude näidete järgi otsustades tegelikult joonistada küll." Eksperdiks ei saa (tohi!) pidada end inimene, kes analüüsib koomiksite puhul pliiatsijoont või pastakatõmmet (tema jaoks on "Dilbert" samuti igav, nii et...). Piinlik suisa. Eksperdiks ei saa pidada end ka inimene, kes ei suuda süveneda konteksti ega seda analüüsida: "Sarja sisu on täpselt sama piiratud ja nürimeelselt monotoonne kui pildikeel, klammerdudes sihitusse, negativistlikku ja mitte just eriti teravmeelsesse «sarkasmi», mis Eesti tingimustes näib lisaks kannatavat ka küündimatu tõlkimise all." Huvitav, kas Garfield on tõesti maailma ainus "igav" kass, kes niimoodi võiks rääkida. Huvitav, kui mitmest kassist piisab, et aduda, et Jim Davis on peenekoeline humorist, kes t e a b, millest ta räägib. Ekspert, võta kass! Ja suhtle inimestega. Siis näed.

Märksa positiivsem on aga tänases EPLis avaldatud ajaloolase Mati Mandeli arvamuslugu "Mida me küll häbeneme?". Jummalast mõistlik üleskutse meie mineviku säilitamiseks ja eksponeerimiseks. "Ükski meie valitsus pole siiani teinud midagi olulist eesti rahva kallal toime pandud mõrvatööde tutvustamiseks. Miks ei ole kõik need paigad siiani tähistatud? Miks neid ei tutvustata lausa kohustuslikus korras kõigile turistidele, eriti idanaabritele? Kuidas on riik rahastanud vastavaid uurimistöid ja nende tõlkimist vene keelde? Kas kõik kodakondsuse saanud muulased teavad, mis siin 1940.–1941. aastal toimus? Kas neile on tutvustatud Tartu Halli maja keldrit? Või Okupatsioonide muuseumi? Miks selliste teadmiste olemasolu siiani ei nõuta? Aga see on ju veelgi olulisem kui eesti keele oskus! Juudid millegipärast ei häbene oma piinu kõigile eksponeerimast. Mida meie küll häbeneme?" Tubli.

Nii. Kõige sombuse päeva puhul ses augustis sobib kõrvu paitama Blacky. Alustame algusest: "Armastan vaid sind". Juhussussuu, kui hea laul. Aga võib ju ka päikeseloojangu-lugu kuulata. Mul on tunne, et ma polegi tööl, vaid hoopis puhkusel. Lihtsalt juhtumisi on siin ka töölaud ja käputäis inimesi. Tõeliselt naljakas, kui kõik puhkusel on ja enamus kohal olevaid kolleege peadpidi telerites on, et olümpiamänge haugata. :)

Kujutage ette, millised võimalused avaneksid teleproduktsioonikompaniidele ajamasina leiutades? Eduka reality-show tarvis taritakse meie mõttetud robinsonid või muud sörvaivorid ja dzhunglistaarid näiteks Rooside sõtta. Või juura-ajastusse. Minu pärast pandagu nad kasvõi Hiina müüri ehitama. Võimalusi oleks lihtsalt mee-le-tult. Ja tänapäeva inimene ainult vaataks, unistaks ja ohkaks. Ja tahaks kindlasti ka ise niisugusesse show'sse. Unes nägin täna seda. Ajend tuli küll tegelikult vist inglaste "Regency"-st. Aga seal on olme siiski konstrueeritud ja kunstlik, mitte autentne. See villane tekk, mille vanaema mulle juubeliks kinkis, võis süüdi olla, et sellised veidrad unenäod tulid. Heh, kõige kentsakam on alati see unest-lahkumise-kellahelina-peale-ärkamise-ja-kohe-kohe-silmad-lahti-tegemise-aeg. Aju hakkab vaikselt reaalses dimensioonis tööle, ent hoiab veel üpris kramplikult siiski ka ulmest kinni. Või ulmast. Nii olen valmis alati voodist tormates nähtu kirja panema... Aga ikka unub kõik juba vähemalt hammastepesuks... Oh.

Pean vist hakkama haikusid kirjutama. Eelmine sissekanne - kui seda nüüd just peab selge ja särava ilmega vaatama - viitab sellele küll. Muidugi ei rääkinud ma midagi ööst, vaid ikka tööst. Aga ma ei viitsi ära parandada. Eks ma kunagi köidan selle oma esimesse haikukogumikku "Haigutav haug". Hommikul vedasin end tööle. Aju ei tahtnud uskuda, et ma seda tõsiselt mõtlen. Jalad vedasid end vastu tahtmist ja tagurpidi kohale ning käed värisesid. Aga suu, va kelm, naeratas liftiuksel variserlikult ja tervitas saabudes kõiki laia naeratusega. Phäh, justkui ma tahaksin siin passida. Esmamulje oli kohutav, ausõna. Istusin paberivirna otsas ja ei tundnud oma varbaid. Nüüd olen pool virna läbi närinud ja ei tunne enam oma hambaid. Ära. Ja tööd on veel palju teha. Kui vaid aru saaks, millega ma täpselt tegelen, siis oleks ehk lihtsam. Olen vist maleülesannete toimetaja ja lahendan ratsukäikude salakeerde. Iik!

Ja tänane päev toob taas öö. Oo, õudu.... Järgnevad üksteist kuud, niisiis... :(

Oh' what a day ... :) Lõppes see igatahes kella üheksa paiku õhtul rüselusega Tartu bussijaamas. Noh, et ikka viimasele bussile pääseda. Tähtsa näoga pressisin end piletit ostma ja istusin õndsalt maha. Vaesed need, kes maas pidid istuma. Ihihi :) Aga päev oli tegelikult imetore - ee... algas see küll Stroh'i-pohmakaga (okei, tegelikult polnud hullu, ainult vahetevahel tahtis kraam justkui iseenesest üles tulla). Järgmisel hetkel olime kõik juba Katoliku kirikus ja ristisime Heleenet. Nüüd siis Heleene Mariat. [update! Aitäh, Konn, et täpsustasid, kuis tibi nimi on - ma polnud seda ju ise kirjapildis näinudki.] Oi, see oli väga lustakas. Ma ei saanud küll poolest isa Migueli jutust aru, aga ta vähemalt püüdis. Ausõna. Ja tshikk ise nägi välja nagu paks kelluke, kui ta seal Parveli käte vahel rõõmsalt jalgu kõlgutas ja oma ristimist ootas. Ning Markus lubas, et hakkab katoliiklaseks, kui tal vaid ometi istuda lubataks. Aga seda muidugi ei juhtunud - püsti ja pikali, püsti ja pikali, paar issamumeiet ja siis veel sanctust ja agnus dei'd takkapihta... Ei ole kerge meil kellelgi. Nüüd lõpuks ometi kodus.

Nii-nii, olümpiamängud algasid eile hilisöösel taas peale. Põmm ja pumaki, tulesüütamine oli päris kaunis. Ja üllatus-üllatus, eestlaste paraadmundrid, need valged kostüümid ja neoonrohelised särgid olid täiesti shefid. Igatahes sobisid nad Ateena sooja öösse imehästi. Enamus sportlasi ses eestlaste kolonnis oli mulle küll täiesti tundmatud, aga see vist on rohkem minu mure... Kuigi, mis seal salata, armas isagi nentis, et justkui turismigrupp on staadionile ära eksinud. Imestama pani, et kui leedukate ja lätlaste delegatsioonide saabudes näidati sportlasi tervitavaid riigipäid, siis meie omad olid kuhugi kahtlasel kombel kadunud. Võib arvata, et president eksis Ateena lennujaamas lihtsalt ära ja üritas viimases hädas vene keeles teed Punasele väljakule küsida. Noh, muidugi saadeti ta seepeale Sheremetjevosse. Vaeseke, ei ole tal ikka seal rahvaste paabelis kerge. :) Aga võib-olla ta ei läinudki Kreekasse, ehk hiilib täna Tallinnas toimuvale paraadile?
Ise olen nüüd saavutanud rõveda köha-nohulaine. Ja invaliidistaatusest ei saa endiselt üle. Fastum-geel küll ei aita. Üritan mitte jalult kukkuda, sest kell kolm saabuvad sugulased. Võileivatort, here I come again :)

Tere tuttavad (kõlab nagu "teretuttavad"), kes seda loevad, mina olen Andri. :) Ja mul tuleb hakata kodu koristama - ega ma enne selle peale ei mõelnud, aga kui Smaug suviselt sumisevat herilast taga ajades põranda külge kinni jäi, siis hakkasin selle peale usinalt mõtlema. Praegu olen ma veel ma-mõtlen-selle-peale-staadiumis. Äkki jõuan peagi ka kohe-teen-tasandini... Siiski vaevalt, ma arvan. Tere, uus elu. Ainus fakt, mida olen valmis eilsest õhtust avaldama, on peole saabunute hulk: 48 ... See on piizut vähem kui inimene ruutmeetri kohta, ma arvan.

tere adri tuttavad kes seda loevad...mina olen hardo

nagu praegu seisukord...tglt minul istekoht...oleme siis aedviljas...kes istub, kes seisab. kell näitab vara ½ 12 ja nagu kombeks on meil laual ainult parimad road, seda nii leiva kui ka viinaga. rahvas on võtnud täiesti omalaadse pöörde. iseloomustavateks terminiteks saan nimetada: seltskond, mõnus sumin ja...ja ka rahva omavaheline vennastumine. lähimal vaatlusel selgub, et kõik...kõik on siin maailmas seotud...kuidas kunagi, see on küsimus, küsimus, millele me kogu oma elu vastust ootame, lootes, et see meid aitab edasi viia. vaadata tulevikku...ning selles, värvilises, oma igapäevaste värvide segunemises, me märkame oma kõige väiksemat, väiksuste väiksust, kuidas me ikkagi siin maailmas oleme seotud. vastuseks selle, see on sõprus, tuttavad ja tuttavate tuttavad. mõniord on need lähedased mõnikord väga kauged. nagu kuristik, mis aheneb selle vahel, aga see on see jõud, mis toob meid kokku, siia, imiteeritud maailma, ja samas näib see nii väiklasena, nagu me oleme siin...selles väikses maailmas, mida ümbriteseb meie turvaline maailm....maailm, kust me ei taha või ei tahagi välja murda...
kogu selle kupatuseks, me jälgime koos...koos seda kosmilist vaatepilti, mis saab ainult täna omaks...omaks sellele vaatepildile maailmas...need on perseiidid...neid me näeme...näeme siin maailma taevas...ootame siis neid:)

mina

"Täna 25 aastat tagasi...," nagu ütles Valdo Pant. Ta küll ei täpsustanud, et täpselt kell 8.30 see kõik juhtus, aga mis siis - ma ise tean seda. Noh, ma muidugi ei mäleta, aga ma usun ema mälu. Teate, see "Õnne ka järgmiseks veerandsajaks" kõlab nagu käsk hauaplatsi otsima hakata. Noh, okei, mitte nüüd nii hullusti ka, aga ikkagi. Ja varahommikul õppisin portugallaselt Raulilt, kuidas on Aedvilja tänav portugali keeles - Calle de las verduras! Kõlab ju hästi, kas pole? Hip-hip!

Oo, miks küll, miks, on sünnipäeva eelõhtul ETVs maailma kõige jaburam friigifilm... "Ava oma silmad". Mul jooksis juhe kergelt kokku, lihtsam on arvutis istuda või et siis üldse magama minna. Üle saja aasta võin homme hommikul teha näo, et ei kuule, kuidas vanemad ukse taha kobistavad ja õnnitluslaulu jorutavad. Armas komme, igatahes. Mis siis, et aastaid pole mind enam üles lauldud. Muuseas, sattusin lugema ühte põnevat mõtteavaldust. Mis seal salata, pani kaasa (edasi, laiemalt) mõtlema küll. Kõige kurvem (paratamatum, ajuvabam, lootusetum) on kogu viimaste nädalate meediavahu juures see, et mitte kunagi varem (ega ka hiljem) ei saaks Eestimaa Kristlikust Rahvapartei skandaalide küüsis siplevast liidrist või mõnest radikaalse kõnepruugiga koolidirektorist meediapersoon. Trust me, ei saaks!
Et aga üks konservkurk ajab teist samasugust meie tühjas meediaruumis hetkel taga, siis just niisugused "lapsesuud" lehte pääsevadki. Tulemuseks on ühsikondlike diskussioonide - pigem ehk ühiskonna senisest arenguetapist lähtuva põhjendatud diskussiooni vajaduse - moonutamine. Huvitav, Arnold Oksmaa kohta ütleme kõik ebalevalt muiates: "See on ju hulluke!" ja jätkame lustlikult oma igapäevatööd. Aga teise kuldsuu trükime ära ja kaagutame takka. Ma ei tea, kas see on õige. Ons meil sellist diskussiooni nüüd ja praegu vaja? Mis see annab? Sallivuse? Teineteisemõistmise? Vaevalt. Much Ado About Nothing.

Närvid on täiesti läbi - saan homme vanaks. Võeh! Nüüd olen segaduses - saabusin hommikul Tartust pealinna, peagi kappan tagasi ja tulen homme jälle koju. Ärge üldse imestage - see on vanadusega saabuv nõtrus ja nõdrameelsus. Vähemalt ei saada ma pressiteateid a la Arnold Oksmaa, kes tegi statement'i seoses päikesepõletustega tema "kaunil näolapil". Jesus Kristos!

Palju õnne, vennaraas! Oi, mäletan minagi aega, mil ma 19 sain. Hmm... Ei taha kohe mitte mäletadagi! :) Igatahes meenutas kodumaale naasnud Konnake viie aasta taguseid sündmusi - meie mõlema kohutavat köha - kopsupõletik, noh - ja ülikiiret otsust - me läheme oma kopse Londonisse praavitama. Mõeldud-tehtud, sest 11. august tõi lisaks sünnipäevale ju ka täieliku päikesevarjutuse ja selle vaatlemise Hyde Parkis läbi armsa ema kopsuröntgeni ... Oi, olid ajad, olid ilmad... Nüüd sätime end teise väga lugupeetud tegelase jubileumile. Vanaema sai 75. Heeh :)

Aga Võsul oli muuseas vä-ga la-he! Lõpuks nägin isegi "Sigade revolutsiooni" lõpuni... Ja tuleb tunnistada, et sain isegi aru, millest see film lõppude lõpuks rääkis. Esikal oli küll tunne, et kui ma kohe saalist välja ei saa, siis teen enesetapu. Aga sumedas suveõhtus (tapva mandlivaluga muidugi) oli seda offi-lõhnasena üpris tore vaadata. Ja laste tehtud multifilmid Kinobussi töötoas olid ka lõpparmsad. Eriti üks multikas, kus koer ja kass häbelikult lilli vahetasid. Või see, kuis lepatriinu õuna ära sõi. Ise nägi ta küll välja nagu kohviuba või mingi kahtlast värvi junn. Või siis multifilm varesest ja päikesest, kui päike talle lille kinkinud varesele kiirega järele lehvitas. Muhe. Soovitan Kinobussi-elamust kõigile. Terve tagasitee mõtlesin, kus kurat ma küll oma sünnipäeva pean. Väkk. Any ideas?

Rannata ei saanud tänagi, loomulikult. Kolmas päev merel... Mandlid annavad tunda. Hmm. Aga pärast kiiremat töist koosolekut, lõõgastavat lõunat armsa isaga (ihihi, ma tean küll, et terve ülejäänud pere haigutanuks juba ammu lõuaraginal, kui kuulnuks meid tunde ja tunde päevapoliitilistel teemadel arutlemas :)) komberdasin taas Stroomi randa. "Garjatshyije tshebureki, garjatshyije tshebureki," röökisid mingid marakratid hiiglaslike kastidega. See ikka pole nii ilus kui Pirita, ent täna tundus sealpoolne kant nii-ii ilmatumalt kauge. Pealegi jätsin ratta eile Susani juurde. Karistuseks. Mis ta siis sõidab nii palju kilomeetreid maha :) Ja peagi sätime end kinobussitama Võssu. Ma tean küll, et Võsule. Aga vaat' tahan ja ütlen nii. Kõik muidugi sõltub asjaoludest, aga plaan on üllameelne.

No, kuulge! Nii palju sporti nagu eilsel päeval ei teinud ma kohustuslikus korras isegi mitte põhikooliaegseis kehalise kasvatuse tundides (väkk, see õud on nüüd õnneks isegi mu unenägudest kadunud). Ma ei ole jõudnud veel märga niiti maakaardile panna, et distantse uurida (jälle mingi nipp kunagistest geograafiatundidest), aga igal juhul kimasin ma eile hommikul taas Pirita randa, võtsin ära kõik, mis päikesel pakkuda oli, ning alustasin ristiretke Rocca al Mare'sse. Teate küll, see va rattarada nr 1. See, mis mingil seletamatul idiootsel kombel kesklinnas lihtsalt haihtub. Seisa seal Paksu Margareta ohukolmnurgas ja palveta, et mõni rekkajuht sind hoolimatult alla ei ajaks. Või et onu politseionu pärima ei tuleks, mida sa, klutt, käulatad siin oma kokukaga, näed ju, et rattateed ei ole. Lihtsal kaob ühel heal hetkel ära. Mul on tõepoolest tunne, et lugupeetud linnaplaneerija pole a) rattainimene ning b) ei saa üldse aru, mida tähendab planeerimine. Uskumatu! Ometi jõudsin ma (ptüi-ptüi-ptüi!) elusalt kohale ja aitasin Jarekil Stroomi randa rullida. Ise ikka oma lugupeetud velo peal sõtkudes (juba andsid keha pehmemad kohad tunda, et kuidagi paljuvõitu... või mis?). Seepeale saatsin Jareki minema ja vurasin, hoolimata oma kõhklustest, Susani juurde, et sama tee taas jalge alla võtta - sedapuhku litsusime Kakumäele. Sa, armas Mooses, mis jõle naljakas kant see küll on: majad nagu sitanikerdised... Okei, kahemillised sitanikerdised. Vaesed omanikud, kas nad tõesti elavad neis olematu disainiga puu- ja tellisekuurides? Igatahes jõudsime pärast koledamat vuramist moekasse pubisse nimega "Captain Flint's" ja tundsime end päris õnnelikena. Eriti hea oli ümber Kakumäe tiirutada ja end Tabasalu maantee kaudu taas linna lohistada. No, ei ole olemas, ma ütlen. Mina - ja nii sportiivne? Hmm... Ma olen vist päikesepiste saanud.

Palaav... Palaav... Palaav... Üle pika aja. Aga hästi hea on ikka. Ilm võimaldas (i s e g i) tööd teha ja pärast seda Pirita rannas lebotada. Nii hea. Hetked vaikust minu bloogist on tingitud "Chicago" lõpupeost lauluväljakul. Uuh. :) Kes teab, see teab. Nagu ikka. Jõuad sa siis kõike oma tempe maailmale üles lugeda, ihihi!

Ma olen kindel, et midagi sellest, mis ma äsja kirjutasin, ei jäänud alles, aga ikkagi mainin ma lühidalt ära, et mõnuleme Henriku ja Silviaga Kabli rannas ja ma üritan internetti vägistada. Niipea, kui keegi sisse helistab, läheb ta muidugi lolliks. Aga vesi on soe. Tõesti. Parem kui Botnia lahes hiljuti. Henrik seda jälle ei usu ja keeldub vette ronimast. Saabumise Rannametsa loodusrajalt - nämma! Soovitan soojalt. Viimased päevad eks Pärnumaal möödunud ongi. Eile näiteks üritasime liha grillida. Loomaliha kavaldas meid üle ja ei valminud ka kahe tunni möödudes, mil uut lauamängu kolmekesi mängisime. Ihihi! Suvi on siis nüüd käes jah, nendin ma, vaadates tuules sahisevat pilliroogu ja püüdes päikesekiirtes aru saada, mida ekraanile kirjutan :) On suvi ja Pärnu ja Rannahotell, laulis laul kunagi. Ilma Rannahotellita (küll aga Rannakohviku ülivastiku Pariisi sibulasupiga) on ka tore.