Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)



Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Kuule, lumi on maas!

"Kuule, lumi on maas... Persse!" Tõsi, Astrid Lindgreni Madickeni-raamatu lause oli küll tükk maad romantilisem, kuid samas kõlas seegi kuidagi toredalt. Liiatigi on pealinna tänavad tõepoolest lumevesised. Kell on nii varajane, et mu mõte ei tööta... Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Aitäh.

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Filmistaarid teevad nalja: Don't Vote! :)

Aga jah, sul oli õigus - ilm oli varahommikul tõepoolest ilus. Täpselt sama sügisarmas, kui eile hommikul, mil päikesetõusu raadiomaja kõrgematelt korrustelt kiikasin ja tööd vihtusin. Ainult et ma ei mõista, miks ei võiks ma ilma minevikukollideta elada. Okei, kloorikoll on lahe, sellega ma olen harjunud. Kuid mingit minust mitte olenematut ja tahtest sõltumatut taaka ei pea ma küll kaasas kandma. Ometi on mul tunne, et peaksin süüdi olema.

EMT, pane end põlema!

Ma ei ole tükil ajal kohanud nii ebameeldivat suhtumist klientidesse kui EMT seda viimastel päevadel teinud on. Esiteks saadab ettevõtte automaatteenus mulle haigeid käsulauseid teemal, kuidas kohe-kohe keelatakse mul igasugune väljahelistamine, sest ma ei ole arvet tasunud. Ainult et ma ei saa ju arvet tasuda, kui seda väidetavat arvet pole iial esitatud - mis siis, et liitumislepingus on kirjas, et see arve peaks saabuma minu e-postile. No ei ole seda kirja!

Teiseks. Mul on enam-vähem täiesti ükskõik, kui suur see arve on - ju siis on vaja nii palju rääkida. Peaasi, et ma operaatorile osutatud teenuse eest maksan. Ometi hakkas EMT ähvardussõnumeid saatma siis, kui mingi ennekuulmatu tuhandekroonine limiit ületatud oli. Ning kui ma siis viimaks ometi (!) telefonil 123 kellegi halvas eesti keeles purssiva klienditeenindaja kätte sain, teatas see, et see limiit on lepingus kirjas; et see on kogu aeg nii olnud. No käige kuu peale, ma ei liitunud EMTga sellepärast, et mingi operaator saaks mulle ultimaatumeid esitada, kui palju ma räägin. Sellise mitteteenuse eest mina enam ei maksa.

Ja läinud nädal õpetas mida? Seda, et kui telefonile ei vastata, no siis nähtavasti on telefon hääletu peal ja ju ei taheta rääkida. Loogiline, eksju! :S

Arkadi Volodosi kontsert oli ent siiski hea - algul ei saanud muidugi kuidagi vedama, sest vaene mees oli kokku pannud nii igavlüürilise kava, et suisa õudne. Ent kui Liszt lõpuks mängu tuli ning lisalood saabusid... No siis läks alles paugutamiseks!

Ja siis saabusid kaks lõbusat pidu, mis nädalavahetusel suu muigvel hoidsid... :) Okei, mis siis, et päris täpselt kõike ei ju ei saa mäletada. See on ühe puhveti puhul igavane häda - sa ei suuda kunagi kõike mäletada... Ent tore, et laupäeva õhtul nägin viimaks ometi muusikali "Notre Dame de Paris'" ära. Vinge!

Rahe. Ei mingit kahtlust. Ja tore ametnik.

Kui tund aega tagasi Peterburi maanteel otsitud aadressini jõudsin läks ära igasugune isu autost välja astuda - põhjuseks ootamatu rahehoog, mis väidetavalt Tallinna kesklinnas autod üürgama pani ning korraliku äkkpaanika tekitas. Lisaks välgufläshile oli meie sõiduk ainsa hetkega raheterade all lookas. Huvitav, kust see siis nüüd tuli?!

Pigem meenutan varahommikust dialoogi ühe ametnikuga:

- (Arvutit klõbistades ja ühtäkki avastades.) Ooo, meie peres käib ikka ja alati Vikerraadio!
- (Kergelt kohmetudes.) Tõesti?!
- (Kavalalt.) No muidugi! Ma hääle järgi ei oleks kohe öelnudki, aga nimi on küll väga tuttav!
- (Tänulikult.) Seda on küll meeldiv kuulda.
- (Arvutiklõbin jätkub.) Ma varem kuulasin seda ... Noh Kukut. Aga nüüd ikka Vikerraadiot.
- (Huvitatult.) See on muidugi tore, aga mis pani teid kanalit vahetama.
- (Usalduslikult). Teate, pärast oma abikaasa surma tahtsin ma midagi tõsisemat. Mulle nagu ei sobinud enam see... (Otsib sõnu.) mürgeldamine. Vikerraadios on ikka asjalikumad ja tõsisemad jutud. Nüüd kuulamegi.

Lahe! Niiviisi saingi biomeetriliseks. Siiralt hea meel, et ametnike hulgas on ka lihtsalt toredaid inimesi, kes on töös pädevad, inimeste suhtes abivalmis ja selle kõige juures veel ka head ja positiivsed suhtlejad. Neid polegi nii palju, kui nüüd järele mõelda. (Nt kaubanduskeskuste alatasa pahura müüjatehordi peale mõeldes läheb küll süda pahaks.)

Ja midagi lõbusat eilse laulusaate ajel

Olin unustanud, kuivõrd lõbusa laulu on Harry Belafonte aastate eest laulnud. Tore, et Ithaka-Maria ja Evelin selle taasesitada võtsid (ning seda muide väga vingelt tegid!)



See lõik pärineb filmist "Beetlejuice". Ha-haa! :)

Kui tõsisemalt rääkida, siis mida arvate teie õiglasest kaubandusest. Tõsi, mulle läheb muidugi korda, kui ma saan kaasa aidata Aafrika ja Ladina-Ameerika laste elujärje parandamisele ning et nad ei peaks orjadena kakao- või kohviistandustes rabama. Samas - kas see pole pigem selline läänelik tuhapäheraputusüritus, mis tekitab pelgalt tunde, et nüüd olen küll millegi jõle vingega hakkama saanud ning aitan neid, kelle tegelikust käekäigust pole mul absoluutselt aimu. Ja kuivõrd me siiski hoolime neist kaugetest inimestest? Kas Eesti-sugune riik, mis samuti alles üritab enda elu normaliseerida (või läänelikustada) ning kus on palju töötuid ja palgakehvikuid, ikka peaks eelisjärjekorras mõtlema hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel väidetavalt kehvades oludes töötavate inimeste peale? Või sobiks seesugune heategevusaktsioon enam jõukal järjel suurriikidele? Ma ei tea... Mõtteid tekitas tänahommikune intervjuu Vikerraadios mul piisavalt. Pealegi, ma võin ju osta selle Fairtrade-märgiga tooteid, ent samas on hinnavahe nn tavalise kohvi ja õiglase kohvi vahel ikka väga suur. Kas ei tasuks löögirusikat nendele ettevõtetele suunata ja nõuda, et kõik kohv, kakao vms oleks õiglaselt saadud...? Vaat sellised mõtted.

Nädalavahetus: Mereõhk, surikaadid ja peotrall

Lihtsalt überlahe, kui mõnikord juhtub midagi lihtsalt niisama. Näiteks nagu empsi kutse sõita reede õhtuks Eismale närve puhkama. Mis sa muud ihkad - lõõgastav saun, väike vein ja väärt jutt väärt seltskonnas. Nagu spaas - okei, massaazh ja muud protseduurid jäid ära, aga kõik muu oli küll väga spaa. :)

Laupäeval läks asi veelgi lõbusamaks - nimelt otsustasid vanemad minuga loomaaeda minna (ja pärast muidugi kohvikusse - Tallinnas ju peab!) Ja no mis saab mul selle vastu olla ja imelise ilmaga aina uuenevat loomaaeda kiigata. Minu vaieldamatud lemmikud on surikaadid - ühed vapustavalt armsad ja uudishimulikud tegelinskid, kes oleks vaateakna puudumisel valmis tõenäoliselt iga külastajaga kaasa ka tulema.

Lõuna-Aafrika kõrbetes ja kuivadel avamaastikel elutsev surikaat on pikavõitu nina ja tumedate pandasilmadega põlvekõrgune loom, kel on komme pidevalt omapärast valveseisangut võtta. Tõustes kikivarvule, laseb surikaat oma pikad saledad esikäpad kõhule rippu, venitab keha pikaks ja ajab nina taeva poole, et haista ja silmata kõikvõimalikke vaenlasi, keda tal looduses on üsna palju. Koloonias, kus elab koos mitukümmend looma, kehtivad põhjalikud ja ranged ühiselu reeglid. Nii on neil valvurid, kes kõrgematel küngastel või puude-põõsaste otsas pidevalt vahti peavad, aga ka lapsehoidjad, kes ajal, mil emasloomad toiduks sisalikke, putukaid ja hiiri otsivad, kogu koloonia poegi kantseldavad. (allikas: www.lemmik.ee)

Liiatigi on tore, et Tallinna loomaaed saab üha enam nn lääneliku (ehk teisisõnu korraliku ja kaasaegse) välimuse - loomad pole enam kuhugi rõveroostes puuri pressitud, vaid saavad nautida väga korralikke ruume, pindu ja maa-alasid. Ses mõttes meenub ka Tallinna loomaaias ringi jalutades üha enam aastate eest Londoni loomaaias nähtud-saadud elamus, kus esikohal on ikka ja alati loomad. Kiidan-kiidan!

No ja ega siis nädalavahetus ühe korraliku peota pääsenud - sõber Mati sünnipäev andis peoööle meeleoluka kick'i, mis päädis puhvetis tantsu vihtudes ja hommikutundidel rampväsinuna uinudes. Tagantjärele soovin õnne ka Ivole, kel eile sünnipäev oli!

Von Krahlis wifi päästab igavast loengust

Kui Von Krahli pühapäevane loeng kutsus vähemalt pisutki üles kaasa mõtlema, siis tänane - just sel samal hetkel ülimast valgustatusest jutlustav Andrew Cohen - ajab küll juhtme kokku. See tuletab mulle meelde omaaegseid Lotmani semiootikaloenguid, mis jahusid tundide kaupa toolsusest ja hobususest (teate küll - kui tool on ukse ees, siis pole see tool, vaid omab tähendust "suletud"). Nüüd on mees õnnelik, et ta on sekulaarne juut New Yorgist, kuid omab tõeliselt originaalseid ideid sellest, kuidas Suur Pauk mitte millestki midagi tegi ning kuidas see pealegi inimkonna ülimuslikkusele, intuitsioonile ja elu tunnetuse mõistmisele aluse panin. Ma suren! Õhtuseks ajaks on säärast sõnamängu pisut liiga palju - "consciousness", "eye-witnessing the process", "intelligence involvement".

Tõsi - religiooni, aeg-ruumi alguse või elu loovusprotsessi üle võib filosofeerida, kuid õhtu lõpuks on see kõik vaid retoorilisi elemente andekalt rakendav mõttemäng - ei enamat. Ja kui üks lektor on kõike muud kui sümpaatne, siis ei kutsu see mind kuidagi kaasa mängima.

Mnjah, üks mõte on ju isegi huvitav - seksuaalimpulss pole muud kui loovimpulss. Coheni sõnul teame me kõik väga paljusid teadlasi, filosoofe, muusikuid ja poliitikuid, keda ajendab tegutsema loovimpulss. Miskipärast ei tahtnud ta seda mõtet enam seksuaalimpulsiga siduda, ehkki võiks ju päris lõbus olla ette kujutada näiteks peaminister Andrus Ansipit mööda valitsuskabinetti ringi tuuseldamas ning põhjendada seda kõike ülima sugutungiga.

Pole mahti isegi kultuuriüritustest pajatada

Täna käisime siis välja uudise minu asumisest TopTop'i uudistetoimetaja kohale - mis siin ikka pikalt teavet varjata. Uute tööde-tegemiste tõttu pole isegi aega saanud, et rääkida viimastel nädalatel osaks saanud kultuuri- ja haridusüritustest. Näiteks sellestki, kuidas Mark Lynas Von Krahli Akadeemias kliimamuutustest rääkis. Mis seal salata, ehkki nii Lynas kui ka mullu Cannes'is kuuldud-nähtud Al Gore peaks näiliselt ühte asja ajama, on nad maailma päästmise osas siiski sootuks eri meelel. Lynas rõhub inimkonna, Gore aga planeedi päästmisele. See on nende suurim erinevus, millest tuleneb ka keskendumine erinevatele tegevustele oma eesmärgi saavutamiseks. Gore üritab mõjutada poliitikuid, Lynas loodab kodanikuühiskonnale. Mitte et üks välistaks teist, ent nende lahendusteed on nii erinevad, et saa sa siis nüüd aru, mis parim lahendus on. Liiatigi leidub üha enam lobiste ja nendega koos ka oponentteadlasi, kes leiavad, et kliimasoojenemisest jahumine on müüt - maakera hoopis jahtub... Ent pühapäevaseks (nii halva heliga ja esitusega Andrew Lloyd Webberi juubeligalast kui ka sellele järgnenud piduderallist) toibumiseks oli see ettekanne väga põnev ja väljaskäik asjakohane. Mul on hea meel, et ma siiski põõnama ei jäänud ning ent Von Krahli ajasin. Ning et pärast Volta mudastest hoovidest hoolimata M-iga ka tantsutähtede otse-eetri ette võtsime. Sest see ju vana tarkus - kui raske on olla, võta klaas vahuveini. Või kaks. Või...? :)

Ja et te kõik ühte teatud blogisse sisse ei pääse, siis vahendan teilegi uuemat rahvatarkust:

Miks on mees, kes paljusid naisi põrutab, tegija, aga naine, kes paljude meestega magab, lits? Aga sellepärast, et kui sul on võti, mis kõik lukud lahti teeb, on see päris kunn värk, aga kui sul on lukk, mille kõik võtmed lahti keeravad, on sul lihtsalt sitt lukk.

Vaat nii!