31.1.06
Toimetus kukkus ära
Kõik, kes on ajakirjanduses töötanud, teavad, mida tähendab väljend "lugu kukkus ära". Ikka juhtub, sest mõnikord ei pruugigi kuni deadline'ni kindel olla, kas kõik, mis ette võetud, ka valmis saab ning kõik, kes vaja kätte saada, ikka kätte saab. Aga huvitav, mis juhtub siis, kui majas, kus toimetus töötab, avastatakse laes ühtäkki pragu, mis aastatega silmnähtavalt suuremaks vajub? Kas siis võib ühel päeval trükikoda helistada näiteks peatoimetajale ja, küsides, kus küljed on, saab vastuseks: "Teate, selline asi, et mul kukkus toimetus ära..." Mõelge sellele. Mina igatahes mõtlen :)
30.1.06
Meediakonverentsist
Siinkohal minu mõtted, mis tõukuvad reedesest meediakonverentsist ning vormusid tänaseks Vikerraadio meediakommentaariks.
Kas tõesti koidab kord päev, mil hommikuse argirutiini juurest, tee-kohvi ning värske võileiva juurest puudub ajaleht? Selle asemel tuleks uudisenäljas inimestel sootuks oma arvutitesse või minupärast kasvõi intelligentsetesse mikrolaineahjudesse või külmkappidesse sisse logida, et tõmmata alla värske uudistevoog, newsfeed, nagu seda inglise keeles juba nüüd nimetatakse. Vastavasisulise avalduse tegi üheksa aasta eest innovaatorlik Bill Gates, maailma rikkaim inimene, kelle meelest astub kogu inimkond jõudsalt internetti ülekolimise suunas. Oli aasta 1997 ning üleilmne majandusfoorum Davosis.
Gates rääkis paberlehe kaost juba 2000. aastal. Nii siiski ei läinud ning ajaleheomanikud võisid nende ennustussõnade luhutmist nähes kergemalt ohata. Ent siiski, kui kauaks? Juba nüüd on selge, et mida noorem on inimene, seda vastuvõtlikum on ta kaasaegseile kommunikatsioonivahenditele. Ja miks ei peakski.
Näiteks. Mu hea sõbranna nelja-aasta vennaraas msn-ib täiesti muretult, e-kirja saatmisest rääkimata. Selge on see, et internet ja arvuti pole ammu enam midagi müstilist ning noorema põlvkonna infonälg saab esimese sammuna kustutatud ikkagi virtuaalilmast.
Ühelt poolt on hea meel, et eelmisel nädalal toimunud Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil käsitleti seda teemat samavõrd tõsiselt kui ükskõik millist muud meediatööstus mõjutavat ja puudutavat teemat. (Näiteks, kuidas pakkuda infot noortele – Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep pidi tunnistama, et nende noorteeri Versus tuli lihtsalt kinni panna, sest see ei majandanud end lihtsalt ära. Ettevõttele tähendas see 500 000 - 1 miljoni krooni suurust kooliraha.)
Ent tagasi virtuaaltuleviku juurde, mida meediakonverentsil lahati. Nii erutas ajalehetööstureid näiteks suhtekorraldaja Daniel Vaariku selgesõnaline ennustus: noh, 20 aasta pärast kaovad ajalehed paberil niikuinii. Eks kordas Vaarik oma veendumust veel täna hommikulgi Vikerhommikule intervjuud andes. Ja võib-olla on tal õigus, võib-olla mitte – kes seda praegu teab. Selge on igal juhul see, et paber infokandjana ei kao niikuinii ära, sest see on selleks liialt nutikas leiutis.
Küll on aga Gates’il ning kodumaiseid meediaärimehi provotseerinud Vaarikul õigus, andes mõista, et meediakompaniid peavad uutele tehnoloogilistele võimalustele lihtsalt senisest enam tähelepanu pöörama. Vastasel juhul jäävad nad ajale jalgu, kaotavad lugejad ning mis eluliselt olulisem: ka reklaamiandjad.
(Olgu siinkohal öeldud, et mullu sügisel Sloveenias Portorozhis toimunud Uue Euroopa reklaamifestivalil võtsid reklaamiagentuurid vaatluse alla just nimelt selle uue meedia eelised vana meedia ees, mis tähendab üht: juba rahastajad ise on huvitatud sellest, et lahkuda teistsugustesse kanalitesse; leida uusi mooduseid, kuidas tarbijat kinni püüda. Kõlama jäid sõnad bloog, msn, podcast, iPod, TiVo jne.)
Ent tuleme tagasi meediakompaniide murede juurde. Tegelikult polegi ju küsimus üldse selles meediumis, konkreetses materjalis, mille peal uudised lugejani jõuavad. Sama kehtib ju ka tegelikult raadio ja televisiooni kohta: kel kodus kaabliga ühendatud arvuti, vaatab telesaateid ammu juba sealt, internetis olevatest raadiosaadetest rääkimata.
Niisiis, märksa olulisem on traditsiooniliste meediakompaniide hirm selle ees, et ehk jäävad nad oma toimetusliku materjaliga lihtsalt üheks pisikeseks hüüdjaks hääleks kõrbes. Ning et nende sõnajõud ühiskonnas toimuvate protsesside suunamiseks, kui vaja ka mõjutamiseks, raugeb ühtäkki. Põhjus lihtne.
Tehnoloogia ülikiire areng mõjub üldhuvimeediale lihtsalt destruktiivselt: iga (teabe) tarbija tahab otsida ja leida ainult ennast või oma lähikondseid, sõpru huvitavat teavet, kuulata oma raadiosaateid, vaadata oma teleprogramme. (USAs on televisioonide reitingusüsteemid näiteks sootuks sassis, sest salvestusvõimalusega digitaaltelevisiooni vidin TiVo ei võimalda enam kontrollida, kes ja kui palju mingit saadet vaatab, sest ühte ja sama sarnase teabega jagatud aega enam pole: igaüks vaatab saadet siis, kui tema tahab.)
Ja ega raadiol paremini lähe: et mitte ajale jalgu jääda ning et jõuda sinna, kus potentsiaalne kuulaja käib või on harjunud käima, peab oma saateid ka internetis transleerima.
Nii leiate ju ka minu tänase meediakommentaari leiate te õige pea Eesti Raadio koduleheküljelt. Ent selgi juhul kuulab igaüks saadet siis, millal tahab. Pealegi on viimase aastaga tekkinud podcast’id, isiklikud raadiod, mille hulgas on toimetuslike raadiojaamade tähtsus kahanenud juba märgatavalt.
Ja see on juba märksa tõsisem mure. Kuidas jääda kuulatavaks, vaadatavaks, loetavaks – kuidas jääda arvestatavaks tegijaks? Liiatigi võimaldab kaasaegne infovahetussüsteem saada igal vähegi teadlikul inimesel ise infot edastavaks ajakirjanikuks, luues oma bloogi ja lihtsalt toites oma lugejaid uue ja ainult talle teadaoleva infoga.
Sellise asja nimi on rahvaajakirjandus ehk citizen journalism. Lõuna-Koreas on kõige populaarsem uudistesait näiteks Ohmynews, kus lugejad annavad ise infot ja tunnetavad sellega, et on osa infoloomest. Ja see tunne on ääretult oluline. Enam lihtsalt ei tööta see jannsenlik õpetusliin, et ajaleht on kui valgustaja ja teenäitaja ning lugeja-kuulaja-vaataja vantsib lihtsalt arutult järele.
Mida varem meediakanalid seesuguste asjade peale mõtlevad, seda parem. Vastasel juhul kaotatakse lahing säärastele internetigigantidele nagu Google, eBay või Yahoo. Nemad igatahes juba ei maga ning rabavad reklaamiandjaid, nende abil aga lugejaid juba täna täiel rinnal. Aga teie kuulake ikka raadiot ja lugege ajalehti. Nii kaua kui saate.
Kas tõesti koidab kord päev, mil hommikuse argirutiini juurest, tee-kohvi ning värske võileiva juurest puudub ajaleht? Selle asemel tuleks uudisenäljas inimestel sootuks oma arvutitesse või minupärast kasvõi intelligentsetesse mikrolaineahjudesse või külmkappidesse sisse logida, et tõmmata alla värske uudistevoog, newsfeed, nagu seda inglise keeles juba nüüd nimetatakse. Vastavasisulise avalduse tegi üheksa aasta eest innovaatorlik Bill Gates, maailma rikkaim inimene, kelle meelest astub kogu inimkond jõudsalt internetti ülekolimise suunas. Oli aasta 1997 ning üleilmne majandusfoorum Davosis.
Gates rääkis paberlehe kaost juba 2000. aastal. Nii siiski ei läinud ning ajaleheomanikud võisid nende ennustussõnade luhutmist nähes kergemalt ohata. Ent siiski, kui kauaks? Juba nüüd on selge, et mida noorem on inimene, seda vastuvõtlikum on ta kaasaegseile kommunikatsioonivahenditele. Ja miks ei peakski.
Näiteks. Mu hea sõbranna nelja-aasta vennaraas msn-ib täiesti muretult, e-kirja saatmisest rääkimata. Selge on see, et internet ja arvuti pole ammu enam midagi müstilist ning noorema põlvkonna infonälg saab esimese sammuna kustutatud ikkagi virtuaalilmast.
Ühelt poolt on hea meel, et eelmisel nädalal toimunud Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil käsitleti seda teemat samavõrd tõsiselt kui ükskõik millist muud meediatööstus mõjutavat ja puudutavat teemat. (Näiteks, kuidas pakkuda infot noortele – Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep pidi tunnistama, et nende noorteeri Versus tuli lihtsalt kinni panna, sest see ei majandanud end lihtsalt ära. Ettevõttele tähendas see 500 000 - 1 miljoni krooni suurust kooliraha.)
Ent tagasi virtuaaltuleviku juurde, mida meediakonverentsil lahati. Nii erutas ajalehetööstureid näiteks suhtekorraldaja Daniel Vaariku selgesõnaline ennustus: noh, 20 aasta pärast kaovad ajalehed paberil niikuinii. Eks kordas Vaarik oma veendumust veel täna hommikulgi Vikerhommikule intervjuud andes. Ja võib-olla on tal õigus, võib-olla mitte – kes seda praegu teab. Selge on igal juhul see, et paber infokandjana ei kao niikuinii ära, sest see on selleks liialt nutikas leiutis.
Küll on aga Gates’il ning kodumaiseid meediaärimehi provotseerinud Vaarikul õigus, andes mõista, et meediakompaniid peavad uutele tehnoloogilistele võimalustele lihtsalt senisest enam tähelepanu pöörama. Vastasel juhul jäävad nad ajale jalgu, kaotavad lugejad ning mis eluliselt olulisem: ka reklaamiandjad.
(Olgu siinkohal öeldud, et mullu sügisel Sloveenias Portorozhis toimunud Uue Euroopa reklaamifestivalil võtsid reklaamiagentuurid vaatluse alla just nimelt selle uue meedia eelised vana meedia ees, mis tähendab üht: juba rahastajad ise on huvitatud sellest, et lahkuda teistsugustesse kanalitesse; leida uusi mooduseid, kuidas tarbijat kinni püüda. Kõlama jäid sõnad bloog, msn, podcast, iPod, TiVo jne.)
Ent tuleme tagasi meediakompaniide murede juurde. Tegelikult polegi ju küsimus üldse selles meediumis, konkreetses materjalis, mille peal uudised lugejani jõuavad. Sama kehtib ju ka tegelikult raadio ja televisiooni kohta: kel kodus kaabliga ühendatud arvuti, vaatab telesaateid ammu juba sealt, internetis olevatest raadiosaadetest rääkimata.
Niisiis, märksa olulisem on traditsiooniliste meediakompaniide hirm selle ees, et ehk jäävad nad oma toimetusliku materjaliga lihtsalt üheks pisikeseks hüüdjaks hääleks kõrbes. Ning et nende sõnajõud ühiskonnas toimuvate protsesside suunamiseks, kui vaja ka mõjutamiseks, raugeb ühtäkki. Põhjus lihtne.
Tehnoloogia ülikiire areng mõjub üldhuvimeediale lihtsalt destruktiivselt: iga (teabe) tarbija tahab otsida ja leida ainult ennast või oma lähikondseid, sõpru huvitavat teavet, kuulata oma raadiosaateid, vaadata oma teleprogramme. (USAs on televisioonide reitingusüsteemid näiteks sootuks sassis, sest salvestusvõimalusega digitaaltelevisiooni vidin TiVo ei võimalda enam kontrollida, kes ja kui palju mingit saadet vaatab, sest ühte ja sama sarnase teabega jagatud aega enam pole: igaüks vaatab saadet siis, kui tema tahab.)
Ja ega raadiol paremini lähe: et mitte ajale jalgu jääda ning et jõuda sinna, kus potentsiaalne kuulaja käib või on harjunud käima, peab oma saateid ka internetis transleerima.
Nii leiate ju ka minu tänase meediakommentaari leiate te õige pea Eesti Raadio koduleheküljelt. Ent selgi juhul kuulab igaüks saadet siis, millal tahab. Pealegi on viimase aastaga tekkinud podcast’id, isiklikud raadiod, mille hulgas on toimetuslike raadiojaamade tähtsus kahanenud juba märgatavalt.
Ja see on juba märksa tõsisem mure. Kuidas jääda kuulatavaks, vaadatavaks, loetavaks – kuidas jääda arvestatavaks tegijaks? Liiatigi võimaldab kaasaegne infovahetussüsteem saada igal vähegi teadlikul inimesel ise infot edastavaks ajakirjanikuks, luues oma bloogi ja lihtsalt toites oma lugejaid uue ja ainult talle teadaoleva infoga.
Sellise asja nimi on rahvaajakirjandus ehk citizen journalism. Lõuna-Koreas on kõige populaarsem uudistesait näiteks Ohmynews, kus lugejad annavad ise infot ja tunnetavad sellega, et on osa infoloomest. Ja see tunne on ääretult oluline. Enam lihtsalt ei tööta see jannsenlik õpetusliin, et ajaleht on kui valgustaja ja teenäitaja ning lugeja-kuulaja-vaataja vantsib lihtsalt arutult järele.
Mida varem meediakanalid seesuguste asjade peale mõtlevad, seda parem. Vastasel juhul kaotatakse lahing säärastele internetigigantidele nagu Google, eBay või Yahoo. Nemad igatahes juba ei maga ning rabavad reklaamiandjaid, nende abil aga lugejaid juba täna täiel rinnal. Aga teie kuulake ikka raadiot ja lugege ajalehti. Nii kaua kui saate.
29.1.06
Algas punase koera aasta
Erinevad horoskoobid lubavad täna alanud koera-aastalt igatahes palju pappi ja ruttu. Ning õnne ja tervist ka. Kuigi selleks pidanuks me muidugi kell 16 korteri põhjapoolse akna avama ning rikkuse sisse laskma. No, aga kas ma siis tegin seda? Ei! Selle asemel oli taas vaja Tallinna-Tartu maanteel end tappa. Brr. Siinkohal järjekordset tervitused Maanteeametile.Et siis koera-aasta... Mulle meeldis siiralt, et empsi sünnipäeva esimesel pühal (no, võib ju nii öelda küll!) korraldasid Tartu koerasõbrad koerte marsi kaubamaja juurest Raekoja platsile. Sinna, kus see totaka puudli jääskulptuur on. (Ma ei saa ikka veel aru, miks just puudel, aga hea küll, Tartu värk.) Igatahes oli see üks mõnus põhjus saada kokku A&C ning K&A-ga, et neljakesi kõikide nende haukuvate tüüpide vahel vantsivale Donnale lehvitada ja pärast Maksuametis kuuma kakaod rüübata. Mmm... (Miskipärast meenus mulle episood "Üle linna Vinskist", kus linnarahvas ühel tagasihoidlikul nädalavahetuse päeval keskväljakul kokku sai ning niisama maast-ilmast vatrasid...) Oli lihtsalt põhjust. Pealegi oli ilm i-me-li-ne. Kuigi jah, linnapead ei paistnud kusagil. Ju siis Jänes pole lihtsalt koertesõber.
28.1.06
Tallinn-Tartu maantee
Rekkajuhid on idioodid. Ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. Vähemalt need, kes Tallinna-Tartu maanteel saja kahekümnega litsuvad ja väikeautosid miskikski ei pea. Ja siis tuleb kuulda Maanteeameti jama selle kohta, et see maantee on kõige paremas korras ning et uusi sõiduridu pole vaja. Ehk et sina peadki lumeklibas maanteepervel ägisema, kui sinust mingisugsed meeletud autorongid mööda uhavad. Sest mina miskipärast ei taha liikluseeskirju rikkuda ja sott kahekümnega Tartusse litsuda. Krt. Nii et - kui mõni rekkajuht seda sissekannet loeb, siis: ära ole idioot, õpi liiklema!
Ja küll inimesed on ikka imelikud - see nending käis mu enda, üksiku maanteehulkuri ja Baleno-mehe kohta. Lapsepõlvest peale olen ma harjunud mööduvat kaubarongi vaadates selle tsisternid kokku lugema. Tegin seda täna ka. Kuuskümmend. Öelge, et ma pole ainus. :)
Ja, palju õnne, armas Emm!
Ja küll inimesed on ikka imelikud - see nending käis mu enda, üksiku maanteehulkuri ja Baleno-mehe kohta. Lapsepõlvest peale olen ma harjunud mööduvat kaubarongi vaadates selle tsisternid kokku lugema. Tegin seda täna ka. Kuuskümmend. Öelge, et ma pole ainus. :)
Ja, palju õnne, armas Emm!
27.1.06
Populaarne raamatumäng
Ingliskeelsetes blogides Ameerikamaal ringleb väga lõbus mäng, millest otsustasin osa võtta. Tuues sellega selle community-game'i Eestisse ja eestikeelsesse veebiringi (sest mu raamaturiiulis pole väga palju võõrkeelseid raamatuid. Okei, Wally Olinsi brändiraamat on, aga selle ma laenasin ka praegu välja.)
Reeglid on sellised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.
3. Peidetud relvade leidmise korral lastakse perekonnapea kohapeal ilma kohtuta maha. 4. Perekond, kes varjab oma majas bandiiti, arreteeritakse ja saadetakse kubermagust välja, vara konfiskeeritakse ja perekonnapea lastakse ilma kohtuta maha. 5. Perekond, kes varjab bandiitide perekonnaliikmeid või nende vara, võrdustatakse bandiitidega ja perekonnapea lastakse kohapeal kohtuta maha.
S. Courtois, N. Werth, J.-L. Panné, A. Paczkowski, K. Bartosek, J-L. Margolin "Kommunismi must raamat. Kuriteod. Terror. Repressioonid."
Brr. Näed siis. Tänane Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverents oli põnev. Eriti Tiina Kaalepi üpris avameelne ja analüüsiv arutelu teemal, kas väljaanne peaks iga hinna eest reklaamiandjate raha vastu võtma, kui selleks peaks võimalus tekkima. Või on toimetusel õigus enda eest seista? Et olen üpris väsinud, arvestades tänast päeva (whow, või lõppenud nädalat!), siis postitan meediakonverentsi olulisemad teemad ja ettekanded homme. Aargh!
Reeglid on sellised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.
3. Peidetud relvade leidmise korral lastakse perekonnapea kohapeal ilma kohtuta maha. 4. Perekond, kes varjab oma majas bandiiti, arreteeritakse ja saadetakse kubermagust välja, vara konfiskeeritakse ja perekonnapea lastakse ilma kohtuta maha. 5. Perekond, kes varjab bandiitide perekonnaliikmeid või nende vara, võrdustatakse bandiitidega ja perekonnapea lastakse kohapeal kohtuta maha.
S. Courtois, N. Werth, J.-L. Panné, A. Paczkowski, K. Bartosek, J-L. Margolin "Kommunismi must raamat. Kuriteod. Terror. Repressioonid."
Brr. Näed siis. Tänane Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverents oli põnev. Eriti Tiina Kaalepi üpris avameelne ja analüüsiv arutelu teemal, kas väljaanne peaks iga hinna eest reklaamiandjate raha vastu võtma, kui selleks peaks võimalus tekkima. Või on toimetusel õigus enda eest seista? Et olen üpris väsinud, arvestades tänast päeva (whow, või lõppenud nädalat!), siis postitan meediakonverentsi olulisemad teemad ja ettekanded homme. Aargh!
24.1.06
Võtsime kätte...
Võtsin kätte ja vaatasin seni veel vaid USA-s (ja mitte vähe) laineid löönud ja Golden Globe'i saanud "Brokeback Mountain'i" ära. Meie kinodesse jõuab see väidetavalt vabariigi aastapäeval ning mul on tunne, et eks see ühe elava aruteluringi võib vist taas põhjustada... Õnneks on eestlased ameeriklastest erinevad: nad suudavad seesuguseid (tõttöelda mitte ainult seesuguseid, vaid ikka väga igasuguseid) stsenaariume siiski filmikunstina võtta (legendaarne vene filmikool, eksole!), mitte hakata kohe ühe filmi x ajel ühiskondlikest väärtushinnangutest rääkima ja seeläbi maailmakorda uueks looma. Vastasel juhul oleks PÖFF vist sootuks olematu. USAs on selle filmi alane arutelu ületamas Iraagi sõja kajastatust - ning see on üpris huvitav (aja) märk.Aga mine sa tea nende va eestlaste koha pealt. Igatahes on tegu ühe väga võimsa ja kaasa mõtlema ärgitava filmiga. Küsimus ei ole peategelaste seksuaalsetes ihades, vaid hoopis elu valikutes. Ning just sellepärast, arvan, annab see film igale vaatajale mingi annuse ainest enda sisse vaatamiseks. Oma valikute mõtestamiseks. Küsimaks "what if I had..." Lisaks on filmil suurepärane rezhii ja kaameratöö ning enam kui hea soundtrack. Viis pluss.
23.1.06
Kui juba lõbusateks klippideks läks..
Ehk et - kui juba lõbusate klippide vahendamiseks läks, siis siin on midagi, mida peate kindlasti oma silmaga nägema. See on muusikal "Jesus Christ" uues kuues. Kahjuks väga lühike. Aga noh, mis teha. S***t päev, nagu öeldakse. :)
21.1.06
Something completely different...
Laupäevad on lahedad. Süüdimatud ja kohustustevabad. Aga nüüd midagi sootuks teisest ooperist. Nende koomiksite autor on bloogiilmas jõudsalt tuntust koguv Andrew Georgiou. Need on väga naljakad strip'id. :)
Aga kui päeva küsimus esitada, siis mille kuradi pärast ei suuda kodumaised teleuudised rääkida asjadest, mis tõepoolest huvitavad ja olulised on. Võtame TV 3. Selle asemel, et teha lugu mingi täiesti mõttetu baabaga, kes reklaamib, kui hea on kivisöega maja kütta, või uurida, kuidas ikka korteriomanikud on lurjused ja julgevad korteris, kus keegi ei ela, kütte maha keerata, võiks vaadata na-tu-ke-ne-gi välisfiidi. Ja näha, et täna suri Kosovo president ja vannutati ametisse Boliivia president. Isegi need on huvitavamad lood. Ent päeva suuelooks on igal juhul see õnnetu viiemeetrine vaal, kes Thames'i mööda pahaaimamatult Londonisse purjetas. Vaene loom! (Uuem info ütleb, et ta suri üldse ära.) Aga miks meie teleuudised sellest ei räägi, ah? Urr. Tüüpiline: teeme midagi ära, vahet pole, laupäevane päev, saab ruttu koju... :S
Aga kui päeva küsimus esitada, siis mille kuradi pärast ei suuda kodumaised teleuudised rääkida asjadest, mis tõepoolest huvitavad ja olulised on. Võtame TV 3. Selle asemel, et teha lugu mingi täiesti mõttetu baabaga, kes reklaamib, kui hea on kivisöega maja kütta, või uurida, kuidas ikka korteriomanikud on lurjused ja julgevad korteris, kus keegi ei ela, kütte maha keerata, võiks vaadata na-tu-ke-ne-gi välisfiidi. Ja näha, et täna suri Kosovo president ja vannutati ametisse Boliivia president. Isegi need on huvitavamad lood. Ent päeva suuelooks on igal juhul see õnnetu viiemeetrine vaal, kes Thames'i mööda pahaaimamatult Londonisse purjetas. Vaene loom! (Uuem info ütleb, et ta suri üldse ära.) Aga miks meie teleuudised sellest ei räägi, ah? Urr. Tüüpiline: teeme midagi ära, vahet pole, laupäevane päev, saab ruttu koju... :S
Ahjaa, õigus!
Panen siia üles lingi videole, mis on viimase kuu aja jooksul üleilmsetes bloogides laineid löönud. See on midagi, mida te lihtsalt peate kogema. Tegu on kolme Hispaania transvestiidiga, kes võtnud kätte ja teinud Oma Loo Madonna "Hung Up'ist". Mul on kohe raske otsustada, kumb versioon parem on. :) Con Loli!
20.1.06
Koolinoorte bloogid ... :)
Nii meeldiv on lugeda koolinoorte blooge. Sest nii palju head ja toredat ja just sääraseid seiku tuleb meelde. Oleme lugenud ja naeru mugistanud rohkem kui rubla eest. See sissekanne pärineb Crazy Frogi bloogist.
Mõttetera. Istusime parajasti klassis 308 ja ootasime tunni algust, kui sisse astust järsult bioloogia õpetaja ja oli väga imestunud ning ütles tänase mõttetera:
"Vanainimese aju on nagu ahvipluus!" ..ja astus klassist välja. Ajas ikka korralikult juhtme sassi küll.
Ja arvestades praegust absoluutse nulli lähedast temperatuuri kõikjal Eestis, tasub seesugune sissekanne muidugi lugemist. :)
Ahjaa, ning vaadake palun oma silmadega, kuidas meie iluuisutajaid maailma fotopangad jäädvustavad. Ehk et Katsi bloogis on toodud ära ka tore meenutus meie mõnusate sportlaste meeldivatest "vägitegudest" läbi aegade... Muahaha!
Pingviinid!
Ahjaa, külmafolkloori on tänase päeva jooksul muidugi veelgi tekkinud. Kuuldavasti olla Tartus üle elatud -35 kraadi... Masendav, kas pole? Ja tänu viimastel päevadel arenenud diskussioonidele (vt eilne "Kahvel") on jõutud ka siinpool küsimuseni, mis asi on see "pereväärtused", millest igaüks suure suuga jõmistab. Mis asi see on? Palun tehke mulle selgeks. Kommentaarium avatud kõigile. Ma olen veendunud, et keegi tühikargaja Martin Helme defineerib terminit teisiti kui ükskõik kes meist. Aga tõesti - küsimus on jõus...Kolleeg rääkis lõbusa loo sellest, kuidas ta nägi väikeseid soome vanamutikesi mööda Liivalaia tänavat jooksmas, käed kõrvadele külmakaitseks surutud, ja karjusid, et oi-kui-külm-oi-kui-külm. Kui me siis arutlema asusime, miks soomlased meie karmile kliimale nii reageerivad, ehkki ise on meist veel põhja pool, vastas kolleeg: aga äkki olid nad Lõuna-Soomest. :)
Ja veel. Pärast TV 3 eilset täispikka intervjuud Maris Leifiga tekkis mul siiras küsimus: miks, oo miks pole keegi veel tulnud mõttele avaldada tema biograafia. "Presidendi tütar" tooks talle (ja muidugi autorile ja kirjastajale) kindlasti sisse kena kopika. Jah, võib ju öelda, et vaimselt ebastabiilsete inimeste intervjueerimine on ebaeetiline, ent raamatu kontekstis on see tõik ebaoluline. Mõelge dokfilmi "Brezhnevi tütar" peale, kus Galina pidevalt paberossi kimub ja Stolit joob. Oh, neid näiteid on tegelikult veel. Nii et - kes jõuab esimesena?
Külm toob võllanalja majja
Ei, nüüd on see külmalaine igatahes ametlik: autod ei sõida, linnud ei lenda, inimesed niisama õue väga ei kipu. Brr... Igatahes toob see hooaegsed võllanaljad taas au sisse. Mõtlesingi just üksvahe, et kust selle loetelu leiaks. Panen teilegi teadmiseks. Eks see üks otsetõlge näi olevat, aga mis teha... Eriti tore on, et jututeemad varieeruvad kõikjal (olenemata ringkondadest) kliimast presidendipere tegudeni. Need teemad on must! Liiatigi on samadest teemadest ajendatud enamik msn-i nimesid. Mua-ha-haa!
Ja veel üks sissekanne. Tegu on pärimuskultuuris tuntud zhanri vemmalvärsiga. Etnoloogidele peaks säärane asi üpris tuttav olema... :) Paraku, nüüd on see mõne etnoloogi enda pihta kirjutet. Mulle saabus rahvaloominguline vemmalvärss hoopis väliseestlastelt. Pöörake tähelepanu pealkirjale: seesugune sõnaühend on üpris leidlik, kas pole?
Kadriorgia
Arnold-Ingrid eemal ära,
lossist kostis kisa kära,
Saunas leili loobiti
vägijooke prooviti
Kes sai siidi sametit,
kes sai laksu kanepit
Kes sai kleidi, kes sai vöö -
kes sai keppi terve öö.
Lihtsat laulu me ei laula,
Kadriorus trilla-tralla!
Mõni puges kohe vanni,
Keegi ajas lihtsalt jonni
Mõni kuses lakast alla,
Keegi päästis pralle valla
Mõni sõimas - ah sa rasik
papreist tehti kopi-peist,
Lihtsat laulu me ei laula,
Kadriorus trilla-tralla!
Lossist kostus kisa kära
Keegi jogurti sõi ära,
Heeringast jäi järgi lehk
Männi suus on ikka põhk,
Pikka laulu pole vaja -
Kadriorgiast maailm kajab.
- +20C Kreeklased panevad kampsunid selga.
- +15C Havailased lülitavad kütte sisse (kellel on).
- +10C Ameeriklased värisevad. Venelased istutavad kurke. Helsingi üürnikud lülitavad kütte sisse. Laplased istutavad aias lilli.
- +5C Laplased lähevad päevitama.
- +2C Itaalia autod ei käivitu.
- 0C Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb.
- -1C Hingeõhk muutub nähtavaks. Aeg planeerida puhkust Vahemere ääres. Poliitikud hakkavad muretsema kodutute pärast. Laplased söövad jäätist.
- -4C Kass tahab sinuga ühes voodis magada.
- -5C Prantsuse autod ei käivitu.
- -10C Aeg planeerida puhkust Aafrikas. Laplased lähevad ujuma.
- -12C Liiga külm, et võiks lund sadada.
- -15C Norralased panevad kampsunid selga.
- -17C New Yorgi majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik.
- -18C Helsingi majaomanikud lülitavad kütte sisse.
- -20C Hingeõhk muutub kuuldavaks. Alaskal pannakse T- särgid selga
- -23C Ameerika autod ei käivitu. Liiga külm, et võiks uisutada.
- -25C Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud
- -26C Hingeõhku saab lõigata ja kasutada iglu ehitamiseks.
- -29C Kass tahab sinuga ühes pidzhaamas magada.
- -31C Liiga külm, et võiks suudelda. Jaapani autod ei käivitu. Lapi jalgpalli meeskond hakkab kevadhooajaks trenni tegema.
- -35C Aeg planeerida kahenädalast sooja vanni. Laplased kühveldavad katuselt lund. Jaapani autod ei käivitu.
- -39C Elavhõbe jäätub. Liiga külm, et võiks mõtelda. Laplased panevad särgil ülemise nööbi kinni.
- -40C Auto tahab sinuga ühes voodis magada. Laplased panevad kampsuni selga. Rootsi autod ei käivitu.
- -42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist.
- -45C Laplased panevad vannitoa akna kinni. Kreeklased on välja surnud.
- -50C Merihobud lahkuvad Aleuudi saarestikust. Laplased panevad sõrmikute asemel käpikud kätte. Ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoaaknad kinni.
- -70C Jääkarud lahkuvad Baffini saarelt.
- -75C Soome scouts-pataljon evakueerib Jõuluvana. Laplased lasevad mütsil kõrvaklapid alla.
- -80 Juristid panevad käed oma taskusse.
- -250C Piiritus jäätub. Venelased on mornid.
- -268C Heelium muutub vedelaks.
- -270C Põrgu jäätub.
- -273,15C Absoluutne null. Kõik atomaarne liikumine lakkab. Laplased on nõus, et kisub veidi krõbedaks.
Ja veel üks sissekanne. Tegu on pärimuskultuuris tuntud zhanri vemmalvärsiga. Etnoloogidele peaks säärane asi üpris tuttav olema... :) Paraku, nüüd on see mõne etnoloogi enda pihta kirjutet. Mulle saabus rahvaloominguline vemmalvärss hoopis väliseestlastelt. Pöörake tähelepanu pealkirjale: seesugune sõnaühend on üpris leidlik, kas pole?
Kadriorgia
Arnold-Ingrid eemal ära,
lossist kostis kisa kära,
Saunas leili loobiti
vägijooke prooviti
Kes sai siidi sametit,
kes sai laksu kanepit
Kes sai kleidi, kes sai vöö -
kes sai keppi terve öö.
Lihtsat laulu me ei laula,
Kadriorus trilla-tralla!
Mõni puges kohe vanni,
Keegi ajas lihtsalt jonni
Mõni kuses lakast alla,
Keegi päästis pralle valla
Mõni sõimas - ah sa rasik
papreist tehti kopi-peist,
Lihtsat laulu me ei laula,
Kadriorus trilla-tralla!
Lossist kostus kisa kära
Keegi jogurti sõi ära,
Heeringast jäi järgi lehk
Männi suus on ikka põhk,
Pikka laulu pole vaja -
Kadriorgiast maailm kajab.
19.1.06
Oh, Mr Knight :)
Oh, seda Rüütli-jama küll. Ise olen end nüüd hoopis "Arhangelski" lainele seadnud... Huvitav, miks Kanal 2 selle "Stalini päevikuteks" ikkagi tõlkis? Ning miks meile seda kolmes jaos näidatakse, sellal, kui BBC ise sarja pelgalt kaheosalise tegi.
Ho-ho, vaadake seda lõbusat pressiteadet. Brr.
Club Angel valis aasta kõige gay-sõbralikumaks trükiväljaandeks ajakirja Just!
“Seltskonnaajakiri Just! ja Anu Saagim pälvisid gayklubi Angel poolt tunnustust eelkõige oma sõbralikkuse ja tolerantsuse eest, seejuures objektiivse suhtumise eest gaysid puudutava temaatika kajastamisel” sõnas Angeli tegevjuht Reimo Mets.
Ajakirjanduse ja meedia roll gaykultuuri tutvustamisel on v äga oluline, eriti gay-temaatika kajastamise objektiivsus Eesti ajakirjanduses . Club Angeli esimese eduka tegutsemisaasta järel saab kindlalt väita, et vajadus gay-s õ braliku meelelahutuskoha järele on püsiv ning Angeli populaarsus näitab tõusutrendi. Angel on loodud eelkõige gaydele ning nende sõpradele aga klubi on seadnud endale eesmärgiks rõhutada tolerantsust ka naiste ning kõigi teiste ühiskonna liikmete osas.
Ajakirja JUST peatoimetaja Anu Saagim võttis kingitusena vastu pudeli hinnalist sampanjat. Angelil on kavas auhinna traditsiooni jätkata ka käesoleval aastal. Klubi talletab selleks kõik gay temaatilised avalikkuse ette jõudnud lood. Kõige gay sõbralikuma trükiväljaande auhind antakse välja iga aasta lõpus.
Ho-ho, vaadake seda lõbusat pressiteadet. Brr.
Club Angel valis aasta kõige gay-sõbralikumaks trükiväljaandeks ajakirja Just!
“Seltskonnaajakiri Just! ja Anu Saagim pälvisid gayklubi Angel poolt tunnustust eelkõige oma sõbralikkuse ja tolerantsuse eest, seejuures objektiivse suhtumise eest gaysid puudutava temaatika kajastamisel” sõnas Angeli tegevjuht Reimo Mets.
Ajakirjanduse ja meedia roll gaykultuuri tutvustamisel on v äga oluline, eriti gay-temaatika kajastamise objektiivsus Eesti ajakirjanduses . Club Angeli esimese eduka tegutsemisaasta järel saab kindlalt väita, et vajadus gay-s õ braliku meelelahutuskoha järele on püsiv ning Angeli populaarsus näitab tõusutrendi. Angel on loodud eelkõige gaydele ning nende sõpradele aga klubi on seadnud endale eesmärgiks rõhutada tolerantsust ka naiste ning kõigi teiste ühiskonna liikmete osas.
Ajakirja JUST peatoimetaja Anu Saagim võttis kingitusena vastu pudeli hinnalist sampanjat. Angelil on kavas auhinna traditsiooni jätkata ka käesoleval aastal. Klubi talletab selleks kõik gay temaatilised avalikkuse ette jõudnud lood. Kõige gay sõbralikuma trükiväljaande auhind antakse välja iga aasta lõpus.
Mis siin riigis toimub?
"Pealtnägija" oli eile muidugi tasemel, ajades ühiskonna taas vahutama. Nüüd siis ollakse presidendipaari turjas ja puretakse neid nende lapselaste pärast, kes sõbrad-sõbrannad (või ka mitte nii sõbrad-sõbrannad) presidendilossi läbule kutsusid. Erinevalt Rahvaliidust ja Villu Reiljanist (vt valitsuse tänane pressikonverents) leian ma, et selline arutelu on igati õigustatud. Ja presidendipaari turvalisus on rahvale siinkohal rohkem teisejärguline. Enamik tunneb, et riigihärrad on järjekordselt nende õiglustundele ja moraalile sülitanud. Et esiperekond võib endale kõike lubada, samal ajal, kui president uusaastakõnes riigi kodanikke noomib, et need ikka perekondlikest väärtustest kinni peaksid ja nii edasi... Mnjah, tegelikult meenus mulle neid sündmusi seirates hoopis 1997. aasta kevad. Alates lõpukirjandi kirjutamise kuupäevast, M sünnipäevast. Kes teab, see teab. Vaadake parem lõhverlõugade tehtud flaierit. :)
Aga kuidas läheb suitsetamisest loobumisega, teid kindlasti huvitab? (Mind ennast küll, hehe!) Et öö ühel presentatsioonil pikale venis, skoorisin kolme ja poole sigaretiga. Reetur, röögatas üks hea kolleeg-konkurent küll kõrvalt, ent mis sa teed - mis sa teed... :)
Aga kuidas läheb suitsetamisest loobumisega, teid kindlasti huvitab? (Mind ennast küll, hehe!) Et öö ühel presentatsioonil pikale venis, skoorisin kolme ja poole sigaretiga. Reetur, röögatas üks hea kolleeg-konkurent küll kõrvalt, ent mis sa teed - mis sa teed... :)
18.1.06
What a Wonderful World
"Oma selgitust mööda oli Aivar parajasti süldilõikamisega ametis ning hoidis kahvlit ühes ja nuga teises käes. Kui naine teda kallistama tuli, torkas mees embamise ajal naisele kogemata noa selga ning too suri." Mulle meenus paraku "Cihcago" muusikal, milles naise sõnul ta mees kogemata kümme korda tema noa otsa jooksis ning selle tagajärjel loomulikult suri. Täisversiooni sellest jaburast selgitustööst pakub loomulikult PM Online. Ent ilm on siin pealinnas ikkagi imeline. Krõbe ja "ähavardav" (miskipärast kasutab EPL just säärast verbi saabuvast pakasest rääkides... Hmm?) küll, aga päikeseline ja helesinise taevaga. Minge parem õue, ärge porisege! (See viimane soovitus käis minu kohta.)
Hommikust peale on erinevate avalike teenistujate pr-osakonnad paanikahoos pressiteateid saatnud. Nagu üks kolleeg tabavalt märkis - pärast mullust jaanuaritormi üritavad kõik paaniliselt katastroofe ennetada. Jaburad: nii tean täpselt, kunas algab katmata kehadel külmetushaavandite tekkimise oht ning millal ähvardab meid juba külmumise oht. Selle asja nimi on külmaindeks. Cool! See näitab, kuidas on olukord tegelikult, kui ka 35 külmakraadi õues on. Noh, et võtke arvesse näiteks tuul 18 m/s ja juba ongi õues -74 kraadi. Hea, et minu Maci ilmaprogramm "feels like" terminit tunneb. :) ("Appi, ma keeldun koju minemast! Mul on testament veel vormistamata," teatas teine kolleeg.)
Hommikust peale on erinevate avalike teenistujate pr-osakonnad paanikahoos pressiteateid saatnud. Nagu üks kolleeg tabavalt märkis - pärast mullust jaanuaritormi üritavad kõik paaniliselt katastroofe ennetada. Jaburad: nii tean täpselt, kunas algab katmata kehadel külmetushaavandite tekkimise oht ning millal ähvardab meid juba külmumise oht. Selle asja nimi on külmaindeks. Cool! See näitab, kuidas on olukord tegelikult, kui ka 35 külmakraadi õues on. Noh, et võtke arvesse näiteks tuul 18 m/s ja juba ongi õues -74 kraadi. Hea, et minu Maci ilmaprogramm "feels like" terminit tunneb. :) ("Appi, ma keeldun koju minemast! Mul on testament veel vormistamata," teatas teine kolleeg.)
Grr...
Grrr... I'm feeling grrumpy. Ma olen olnud küll endalegi üllatuseks väga tubli ega ole teinud ühtegi sigaretti, ent see ei vähenda minu pahurust. Öö möödus pidevalt ärgates (heh, Vikerhommiku jaoks võiks taoline asi ju päris hea olla, sest ma ärkasin just õigetel aegadel) ja veidrate kuumalainete hoogudega. Aga võib-olla oli see kõik omakorda tingitud sellest, et ma läksin lihtsalt ilmatuma vara magama. Kell kümme. Brr... Noh, näis, mis toob tänane päev. Mul on tunne, et kellelgi pasunasse ma igal juhul sõidan. ;)
Aga Eestimaale on viimaks saabunud põhjendamatu talv. No, saa sa nüüd aru! Kui on vaja talve, siis on mingi lira-löra, aga kui inimesed on oma mõtetega juba pikemate päevade, sulailmade ja soojema kevade juures, siis on ilmavanast täiesti alatu ja mõeldamatu mingi kolmekümne külmakraadiga saabuda. Totakas.
Aga Eestimaale on viimaks saabunud põhjendamatu talv. No, saa sa nüüd aru! Kui on vaja talve, siis on mingi lira-löra, aga kui inimesed on oma mõtetega juba pikemate päevade, sulailmade ja soojema kevade juures, siis on ilmavanast täiesti alatu ja mõeldamatu mingi kolmekümne külmakraadiga saabuda. Totakas.
17.1.06
Nii-nii...
Päeva iseloomustab ringi käiv pea ja täpikesed silme ees. Brr! Küll aga on mul hea meel, et eilsel Golden Globe'il staaritses "Brokeback Mountain", mille üle on viimase poole aasta jooksul USA s oeh-kui-palju diskuteeritud. See on haaratud poliitilistesse debattidesse, see on rakendatud seksuaalvähemuste võrdsusvõitluse vankri ette...
Ja ometi võiks tegu olla lihtsalt ühe väga hästi lavastatud filmiga, millel on suurepärane screenplay ja nauditav näitlejatöö. Ent ometi ei taha seda enam keegi apoliitilisena vaadata. See justkui PEAB igal juhul midagi ütlema, mingi steitmendi tegema, seisukoha võtma jne. Hmm... Siinkohal link (ma ei leia seda veel üles!), kus on uudis sellest, üks filmikriitik sunniti homoringkondade ees vabandama, et julges "Brokebacki" tegelaskujusid seksuaalkäitumuslikult ja ülbelt analüüsida.
Ja ometi võiks tegu olla lihtsalt ühe väga hästi lavastatud filmiga, millel on suurepärane screenplay ja nauditav näitlejatöö. Ent ometi ei taha seda enam keegi apoliitilisena vaadata. See justkui PEAB igal juhul midagi ütlema, mingi steitmendi tegema, seisukoha võtma jne. Hmm... Siinkohal link (ma ei leia seda veel üles!), kus on uudis sellest, üks filmikriitik sunniti homoringkondade ees vabandama, et julges "Brokebacki" tegelaskujusid seksuaalkäitumuslikult ja ülbelt analüüsida.
Kas nüüd...?
Nii-nii. Esimene päev sigarettideta... Huvitav, kaua ma vastu pean? Hommikusuitsudeta olen end nüüd juba poolteist tundi töisena hoidnud. Ent samas pole ma ka veel hommikust söönud, nii et... Ei tea-ei tea. Ma juba ähvardasin kolleege, et kui mul see tõesti kõik õnnestuma peaks, siis tuleb neil tõenäoliselt mingil ajahetkel ühe närvilise minuga arvestada. Igal juhul ma proovin. Ei mingeid rituaalseid suitsude äraviskamisi vms - see oleks kuidagi eriline show-off: näe, ma saan hakkama. Phäh. Saan, siis saan. :) Ah et miks jätan? Aga miks mitte? Kaua võib - mul täitus tänavu kümme aastat (jestas, ma olen eakas) suitsetamisest, ehk prooviks nüüd teistmoodi?
Halloo-halloo, juhmakad!
Kui kurb (tegelikult, kui väheoluline), et ma eile "Ärapanijat" ei juhtunud vaatama. Igal juhul on see sketsh "halloo-halloo, juhmakad; te võite kõik SLÕhtulehte tööle minna; piisab, et te oleksite lihtsalt piisavalt lollid" päris creepy. (Kusjuures nende verbaalvisuaalsete duettide kohta vist muu sõna kui "sketsh" ei sobikski.) Okei, sketsh "mine vikku" ja nii edasi kiskus tõepoolest veel lollakamaks, aga noh - eks see ole lõppude lõpuks tegijate intelligentsi/viitsimise küsimus. Ent mida seesugune lahmimine siis ikkagi tähistab? Seda, et nüüd olemegi jõudnud ühiskondlikku arengufaasi, kus toimetamata arvamuspurse on lubatud ja aktsepteeritud, sest reiting on ju ometi jumal. Vaatajad vaatavad, järelikult me meeldime neile ning keep going'? Vabandan, kui keegi end sellest hinnangust puudutatuna tunneb, ent meie modernne kodumaine ärapanija-kultuur ei peaks ju tundma mõistet "võrdsemad võrdsete" seas. Ehk et kõigil on õigus arvata ja välja öelda. :)
15.1.06
Ka-a-a-ssid!
"Mulle ei meeldi see kass - ta loeb mõtteid." Tundub, et Jääaja Sid mõtles seda öeldes Smaugile. Ausõna. Olete te näinud kasse, kes koristaks, tapetseeriks ja mööblit paigutaks? Tema teeb seda. Okei, küll oma majas, aga siiski. Asi on nimelt selles, et piisab vaid põrandale suvaline pappkast panna, kui juba on Smaug sellest oma kodu teinud. Sul jääb üle majale vaid uks lõigata. Ja juba ta kolibki sisse. Sõna otseses mõttes. Ja ehitab ja maadleb seal kui põrguline. Uskumatu, aga mulle tundub, et kellelgi on küll hea äriidee kahe silma vahele jäänud: hakata müüma Kasside Päris Oma Kodusid. Põrgusse need nukumajad ja muud hiirte elamud, mida Ameerika loomakauplused täis on: nüüd on aeg kassidele maju tegema hakata. Eriti hale oli see, et ostsin just Aura mahlakomplekti (teate ju küll - kolm mahla ja klaasike sees) ning heitsin selle Smaugile mängida. Aga - üllatus-üllatus, sellel süsimustal paksukesel mahtus kastikesse vaid pea sisse. Nii uudistamise mõttes. Oi, te pidanuks nägema tema solvunud näoilmet A la - no, kuulge, sellisesse ridaelamusse võite oma vanaema elama panna, aga mina siia küll ei mahu. Polnud midagi teha - tuli kusagilt voodi alt suurem kast leida. Nüüd on ta maailma kõige õnnelikum majaomanik. Istub kastis ja keeldub välja tulemast. Ma arvan, et ta paneb parasjagu järjekordset tapeeti seina. Freaky? Igatahes, kui külla juhtute ja Smaugile kinki plaanite, siis mõelge pappkastidele või Kassi Majale. Noh, pappkastis võib olla ju midagi, mis pererahvast rõõmustaks... Näiteks uus televiisor või midagi... :)
Juba ammu pole olnud mul kahte puhkepäeva järjest. Mulle tundub, et olengi üle puhanud. Ega ma muidu poleks eile maja koristama hakanud. Mitte nipet-näpet-koristama, vaid ikka põhjalikult. Viimati säras korter nii eredalt, kui ema külas käis. (Igatahes leidis ta sellisest seosest kuuldes, et peaks sagedamini külas käima hakkama. Täiesti õige mõte!) Ent siiski - mina ja usin koristaja....? Peaks vist rohkem tööd tegema, siis ei jää puhkamiseks aega. :)
Ahjaa, üks asi veel. Olete näinud seda TV 3 reklaami "Kas sina juba vaatad digitelevisiooni?" - või midagi sellist see lause oli? Igatahes kõlab see kui "kas sina juba vaatad riigitelevisiooni?" ETV peaks õppust võtma.
Juba ammu pole olnud mul kahte puhkepäeva järjest. Mulle tundub, et olengi üle puhanud. Ega ma muidu poleks eile maja koristama hakanud. Mitte nipet-näpet-koristama, vaid ikka põhjalikult. Viimati säras korter nii eredalt, kui ema külas käis. (Igatahes leidis ta sellisest seosest kuuldes, et peaks sagedamini külas käima hakkama. Täiesti õige mõte!) Ent siiski - mina ja usin koristaja....? Peaks vist rohkem tööd tegema, siis ei jää puhkamiseks aega. :)
Ahjaa, üks asi veel. Olete näinud seda TV 3 reklaami "Kas sina juba vaatad digitelevisiooni?" - või midagi sellist see lause oli? Igatahes kõlab see kui "kas sina juba vaatad riigitelevisiooni?" ETV peaks õppust võtma.
14.1.06
Arutelu koht
Et kõik kommentaare lugeda viitsi, siis esitlen Epuga tekkinud arutelu teilegi. Mida arvate?
Tere, Andri - leidsin su siinse lehekülje tänu Ekspressi loole, ja mul tekkis tõsine siiras küõimus. Kui sa eestistad selle sõna, kas sa tõesti häädadki seda sõna pika o-ga: "Ma bloogisin" jms. Ja kuidas sa hääldad osastavat, kas kolmandas vältes: bloog-bloogi-blooogi? Ma olen ise (suulise) eesti keele seest ära, sestap selline küsimus.
Eppppp
Heiparalla, Epp! Tegelikult on see arutelu koht. Et keegi keelekõrv pole seesugust terminit eesti keeles veel lahanud, siis leian, et just meiesuguste õigus on seda leksikat arendada. Blogi, blogima - see on ehk kõlaliselt lühem (ja meenutab rohkem 'logiraamatut'), ent et terminit 'logima' kui logiraamatusse kandma pole olemas (see on pigem inglise-arvutikeelne tuletis, et 'logi end nüüd sisse' - brr!), siis ei peaks minu arvates neid siduma. Hoopis uus termin, kõnekeeles 'bloog', 'bloogima', 'blooge' on südamelähedasem. Eks see rohkem vaid minu ja sõber Henrik Roonemaa (Digi peatoimetaja, eksole) arvamus ole. Ent - sellepärast juurutamegi Päikest sulle sinna!
Hmm... Ja kas 13 ja reede oli siis nii "13 ja reede"? Minu arvates mitte.
13.1.06
12.1.06
Hea küll
Hea küll. Et Avalikult Mõtlev Mina saaks oma mõtted lõpuni ära öelda, siis avaldan minagi Kristeri tänasele loole pisut lisavastuseid. Ent teen seda siiski pärast seda, kui lugu ise (link homsest, eks?) on ilmunud, soovimata teha Paltsi või Hõbemäge, kel soov ajakirjanikke ennetada.
* Miks Sa blogi pead? On see mõtete üleküllus või midagi muud?
Alustasin oma bloogi (ise eelistan juba seda eestindamist) pidamist 2002. aasta suvel ning toonane põhjus oli tegelikult lihtne: jääda (siis veel) põlise tartlasena "sidepidamisse" oma lähedaste sõpradega, kellest elu- ja töökoha vahetuse tõttu füüsiliselt eemaldusin. Jah, muidugi võinuks ju valida e-postitamise ja saata mitmetele aadressaatidele korraga samasisulisi kirju, ent samas - milleks, kui seesugune moodus veebiilmas välja oli mõeldud. Alles hiljem olen mõistnud, et olime oma paari sõbra-tuttavaga sel ajal ühed esimesed Eesti bloogijaid. Kui algul oli see koht, kus rääkida "mida tegin, kus käisin, mida nägin", siis hiljem on see muutunud nn Minu Avalikult Mõtlevaks Minaks, kus igaüks - eelkõige mu lähedased - saavad minuga kaasa mõelda. Ja peamine - kaasa öelda.
Ent küsimuse juurde tagasi tulles: nn show-off blooge olen ma aastate jooksul näinud tekkimas küll ja veel, ent minu (loetavuse seisukohalt) üpris tagasihoidliku bloogi puhul pole kindlasti tegu mõtete üleküllusega. Täpsustan: ma pooldan Digi peatoimetaja ja hea sõbra Henrik Roonemaa algatust bloogid isikustada ehk ära märkida ka teksti autorlus, sest tegu on igal juhul avaliku arvamusküljega, ent ma pole enda senises bloogis pidanud vajalikuks teha sissekandeid, mis on ajendatud ideest "oi, kus ma nüüd ütlen..." või et "näete, ma nüüd võtan seisukoha...". Pigem on isiklikus bloogis sisalduv tekst aja (ja veebikasutuse) arenedes mõeldud neile, kelle jaoks need sissekanded tähistavad mõtestatud teksti: olgu need sõbrad (kuidas tal läheb, mida ta teeb, mis vahepeal juhtunud on, mida ta millestki arvab) või siis need inimesed, kellele minu ilmavaade korda läheb. Sellest ka bloogi nimi "Mõtlik mees".
* Kuidas Sa kirjeldaks vahet Sinu POSTIMEHES ilmuvate tekstide ja Sinu BLOGIS ilmuvate tekstide vahel? Mis hetkel Sa otsustad, et kumb kumba sobib?
Kahel tekstiloomel ei ole seost: ma ei vali kirjutamist emba-kumba meediumisse sinu nimetatud "sobivuse" järgi. Loomulikult on bloogides kajastuvad tekstid minu allkirja kandes avalikud kirjed, arendades edasi minu arvamust-analüüsi-kommentaari-hinnangut nähtustele, sündmustele või persoonidele, millest kirjutan ka oma töös, ent jällegi: bloog aitab ehk kutsuda üles (minu algatatud) diskussioonile reaalajas (ja see aitab ka mind mu töös), ent mu töö ja bloog ei ole seotud.
* Millisena näed Sa blogide tulevikku kolme aasta perspektiivis? Muutub see äriks?
Bloogid on Eestis juba praegu võimaluseks kodanikule x avaldada oma arvamust, öelda "sõna sekka". Iseasi, kas neid arvajaid võetakse kuulda; kas neid järgitakse ja tunnustatakse. Mujal ilmas on toimunud bloogidegi puhul see, mida ajakirjandusele ennustatakse: segmenteerumine (elustiilibloogid; fotobloogid; poliitbloogid; isegi kindlat seksuaalset identiteeti kandvad või vahendavad bloogid) ja kodanikkonna häälekandjaks muutumine (nn citizen-journalism). On jabur, et Eestis julgetakse 2005. aastal jätkuvalt võtta seisukoht, et seesugune meedium jääb tähelepanuta.
Kas see asendab kunagi faktipõhist ajakirjandust (näiteks Liisa Tallinn (Draama 2005) või need, kes esitasid veebiajakirjanikena akrediteerimistaotluse PÖFFile; rääkimata USAs pretsedendi loonud näitest pääseda bloogiva ajakirjanikuna Valgesse Majja), seda näitab aeg. Äri on see juba ammu: nii neile, kes bloogiservereid omavad (nt www.blogger.com, mis kuulub Google korporatsioonile ja kelle ülesanne on sarnaselt kommertstelevisioonile müüa reklaamiandjale "kontakte", "linke") kui ka nn viral marketing'i (selgitused ja näited www.adverblog.com) ehk veebipõhiste reklaamikampaaniate ärakasutajatele-elluviijatele.
* Kas blogipidamisel esineb eetilisi konflikte, siseheitlusi?
Avalik bloog ei võrdu eraelu, kui sa pead seda silmas. Ma tean, "kuhu" ja "kellele" ma kirjutan.
* Palju aega Sul blogipidamiseks nädalas kulub?
On harjumuseks saanud, et kirjutan umbes ühe sissekande päevas. Ajaliselt? 30 minutit sissekandele. Keskmiselt.
* Kui palju inimesi Su blogi külastab (näiteks keskmises päevas)?
ca 60 inimest päevas.
Kelle blogisid ise jälgid (vastata võiks kolmes kategoorias - üle ilma, eestikeelseid ja ajakirjanike omi)
* Tööst tulenevalt tohutult palju, sest minu juhitud Hip! monitoorib praktiliselt kõiki Eesti blooge (nt www.e-web.ee/marks/blogilist.php). Isiklikul otstarbel jälgin välismaiseid blooge, sest need on oma lapsehaiguse ja show-off-soovi läbi põdenud: toimunud on spetsialiseerumine ja bloogi eesmärgipärastumine (tobe küll meenutada, aga Lasswelli mudel toimib siingi: kellele, mida, millise kanali kaudu, millise efektiga). Eelpool nimetatud www.adverblog.com on üks vahvamaid ja andekamaid näiteid - tegu on ühe Itaalia tüdrukuga, kes lihtsalt huvi pärast maailma reklaamikampaaniaid monitoorima hakkas, nüüd aga peetakse neidu üheks arvestatavamaks reklaamipresenteerijaks Euroopas. Näiteid on veelgi.
* Miks Sa blogi pead? On see mõtete üleküllus või midagi muud?
Alustasin oma bloogi (ise eelistan juba seda eestindamist) pidamist 2002. aasta suvel ning toonane põhjus oli tegelikult lihtne: jääda (siis veel) põlise tartlasena "sidepidamisse" oma lähedaste sõpradega, kellest elu- ja töökoha vahetuse tõttu füüsiliselt eemaldusin. Jah, muidugi võinuks ju valida e-postitamise ja saata mitmetele aadressaatidele korraga samasisulisi kirju, ent samas - milleks, kui seesugune moodus veebiilmas välja oli mõeldud. Alles hiljem olen mõistnud, et olime oma paari sõbra-tuttavaga sel ajal ühed esimesed Eesti bloogijaid. Kui algul oli see koht, kus rääkida "mida tegin, kus käisin, mida nägin", siis hiljem on see muutunud nn Minu Avalikult Mõtlevaks Minaks, kus igaüks - eelkõige mu lähedased - saavad minuga kaasa mõelda. Ja peamine - kaasa öelda.
Ent küsimuse juurde tagasi tulles: nn show-off blooge olen ma aastate jooksul näinud tekkimas küll ja veel, ent minu (loetavuse seisukohalt) üpris tagasihoidliku bloogi puhul pole kindlasti tegu mõtete üleküllusega. Täpsustan: ma pooldan Digi peatoimetaja ja hea sõbra Henrik Roonemaa algatust bloogid isikustada ehk ära märkida ka teksti autorlus, sest tegu on igal juhul avaliku arvamusküljega, ent ma pole enda senises bloogis pidanud vajalikuks teha sissekandeid, mis on ajendatud ideest "oi, kus ma nüüd ütlen..." või et "näete, ma nüüd võtan seisukoha...". Pigem on isiklikus bloogis sisalduv tekst aja (ja veebikasutuse) arenedes mõeldud neile, kelle jaoks need sissekanded tähistavad mõtestatud teksti: olgu need sõbrad (kuidas tal läheb, mida ta teeb, mis vahepeal juhtunud on, mida ta millestki arvab) või siis need inimesed, kellele minu ilmavaade korda läheb. Sellest ka bloogi nimi "Mõtlik mees".
* Kuidas Sa kirjeldaks vahet Sinu POSTIMEHES ilmuvate tekstide ja Sinu BLOGIS ilmuvate tekstide vahel? Mis hetkel Sa otsustad, et kumb kumba sobib?
Kahel tekstiloomel ei ole seost: ma ei vali kirjutamist emba-kumba meediumisse sinu nimetatud "sobivuse" järgi. Loomulikult on bloogides kajastuvad tekstid minu allkirja kandes avalikud kirjed, arendades edasi minu arvamust-analüüsi-kommentaari-hinnangut nähtustele, sündmustele või persoonidele, millest kirjutan ka oma töös, ent jällegi: bloog aitab ehk kutsuda üles (minu algatatud) diskussioonile reaalajas (ja see aitab ka mind mu töös), ent mu töö ja bloog ei ole seotud.
* Millisena näed Sa blogide tulevikku kolme aasta perspektiivis? Muutub see äriks?
Bloogid on Eestis juba praegu võimaluseks kodanikule x avaldada oma arvamust, öelda "sõna sekka". Iseasi, kas neid arvajaid võetakse kuulda; kas neid järgitakse ja tunnustatakse. Mujal ilmas on toimunud bloogidegi puhul see, mida ajakirjandusele ennustatakse: segmenteerumine (elustiilibloogid; fotobloogid; poliitbloogid; isegi kindlat seksuaalset identiteeti kandvad või vahendavad bloogid) ja kodanikkonna häälekandjaks muutumine (nn citizen-journalism). On jabur, et Eestis julgetakse 2005. aastal jätkuvalt võtta seisukoht, et seesugune meedium jääb tähelepanuta.
Kas see asendab kunagi faktipõhist ajakirjandust (näiteks Liisa Tallinn (Draama 2005) või need, kes esitasid veebiajakirjanikena akrediteerimistaotluse PÖFFile; rääkimata USAs pretsedendi loonud näitest pääseda bloogiva ajakirjanikuna Valgesse Majja), seda näitab aeg. Äri on see juba ammu: nii neile, kes bloogiservereid omavad (nt www.blogger.com, mis kuulub Google korporatsioonile ja kelle ülesanne on sarnaselt kommertstelevisioonile müüa reklaamiandjale "kontakte", "linke") kui ka nn viral marketing'i (selgitused ja näited www.adverblog.com) ehk veebipõhiste reklaamikampaaniate ärakasutajatele-elluviijatele.
* Kas blogipidamisel esineb eetilisi konflikte, siseheitlusi?
Avalik bloog ei võrdu eraelu, kui sa pead seda silmas. Ma tean, "kuhu" ja "kellele" ma kirjutan.
* Palju aega Sul blogipidamiseks nädalas kulub?
On harjumuseks saanud, et kirjutan umbes ühe sissekande päevas. Ajaliselt? 30 minutit sissekandele. Keskmiselt.
* Kui palju inimesi Su blogi külastab (näiteks keskmises päevas)?
ca 60 inimest päevas.
Kelle blogisid ise jälgid (vastata võiks kolmes kategoorias - üle ilma, eestikeelseid ja ajakirjanike omi)
* Tööst tulenevalt tohutult palju, sest minu juhitud Hip! monitoorib praktiliselt kõiki Eesti blooge (nt www.e-web.ee/marks/blogilist.php). Isiklikul otstarbel jälgin välismaiseid blooge, sest need on oma lapsehaiguse ja show-off-soovi läbi põdenud: toimunud on spetsialiseerumine ja bloogi eesmärgipärastumine (tobe küll meenutada, aga Lasswelli mudel toimib siingi: kellele, mida, millise kanali kaudu, millise efektiga). Eelpool nimetatud www.adverblog.com on üks vahvamaid ja andekamaid näiteid - tegu on ühe Itaalia tüdrukuga, kes lihtsalt huvi pärast maailma reklaamikampaaniaid monitoorima hakkas, nüüd aga peetakse neidu üheks arvestatavamaks reklaamipresenteerijaks Euroopas. Näiteid on veelgi.
Ekspress ikka üllatab
Päevatermin: "kündlerasva ja meremua sisse mähkimine. Mõos häste, ku om vaia mügarlidsest kindsunahast valla vai iho sees kihvtõ vällä saiaq". Tegu on parafango kehahooldusega, mis on efektiivne meetod tselluliidi raviks ning organismist jääkainete väljutamiseks. Inga Raitari vahendusel saame teada, et shikaarne spaa-sõnastik on nüüd võrokeelne. Hoi-hoi! Me likey!
Ekspress üllatab veelgi. Kui eelmisel nädalal lugesid kõik veidrat lugu mees-naise ja nais-mehe abielust ning enamik mu tuttavaid pidi tunnistama, et ei saanud seepeale enam mitte millestki aru (arvatavasti oli segadus tingitud osaliselt ka loos kasutatud sugu määravate nimekujude sarnasusest) ning mis pani muuseas nii mõnegi juristi eravestlustes arutlema, kuidas on üleüldse võimalik eetilisusele ja moraalile rõhudes lüüa lokku homoabielude üle, kui seesugune asi (triks-traks, noku otsast ja loori alla!) peaks ometi ühiskonna eetilisuse ja moraali veelgi kaugematele äärealadele jääma, siis nüüd avaldati lugu pealkirjaga "Kirsipuu inglid". Korralik ja asjalik lugu. Ometi sarnaneb layout just nädal varem ilmunud transvestiitabielu layout'ile. Väline sarnasus taotluslik? :)
Kas teile ei tundu küsimus, kas ma bloogin mõtete ülekülluse tõttu, kuidagi kummaline? Või pärimine, et kas mina ilma koma ja töökoha nimetuseta ikka võin avaldada teistsuguseid (ja uusi) mõtteid kui mina koos koma ja töökoha nimega. Justkui piirduks inimese mõttetegevus nende ametikohal genereeritud ideedega. Kas ma kodus võin üldse mõelda?
Ah, see kõik on tühitähi! Oluline on, et täna on Konnakese sünnipäev. Palju õnne pealinnast!
Ekspress üllatab veelgi. Kui eelmisel nädalal lugesid kõik veidrat lugu mees-naise ja nais-mehe abielust ning enamik mu tuttavaid pidi tunnistama, et ei saanud seepeale enam mitte millestki aru (arvatavasti oli segadus tingitud osaliselt ka loos kasutatud sugu määravate nimekujude sarnasusest) ning mis pani muuseas nii mõnegi juristi eravestlustes arutlema, kuidas on üleüldse võimalik eetilisusele ja moraalile rõhudes lüüa lokku homoabielude üle, kui seesugune asi (triks-traks, noku otsast ja loori alla!) peaks ometi ühiskonna eetilisuse ja moraali veelgi kaugematele äärealadele jääma, siis nüüd avaldati lugu pealkirjaga "Kirsipuu inglid". Korralik ja asjalik lugu. Ometi sarnaneb layout just nädal varem ilmunud transvestiitabielu layout'ile. Väline sarnasus taotluslik? :)
Kas teile ei tundu küsimus, kas ma bloogin mõtete ülekülluse tõttu, kuidagi kummaline? Või pärimine, et kas mina ilma koma ja töökoha nimetuseta ikka võin avaldada teistsuguseid (ja uusi) mõtteid kui mina koos koma ja töökoha nimega. Justkui piirduks inimese mõttetegevus nende ametikohal genereeritud ideedega. Kas ma kodus võin üldse mõelda?
Ah, see kõik on tühitähi! Oluline on, et täna on Konnakese sünnipäev. Palju õnne pealinnast!
9.1.06
Nädalavahetus missugune
Mmm... Ploomikompott vaniljeplombiiri ja kerge brändiga. Milline dekadents! Eee, pigem küll "milline lapsepõlve-tunne". Okei, brändit siis polnud :) Lisaks veel VH1 programm "TOP 20 Worst Videos". Oeh, see on päris naljakas, kui 1980. aastast pärit Ottawan sulle "dii-ai-ess-sii-õu" näkku karjub. Ja suisa kuues koht selles õuduste tabelis. Brhh, sellele järgneb Take Thati "Do What You Want". Juba läkski süda pahaks. Appi! Ja siis tuleb Tight Fiti "The Lion Sleep Tonight". Ma suren! :)
Aga põhimõtteliselt ilmestas tänast päeva viimane "Tuhkatriinu" Linnahallis. Täiesti pretensioonitu lastetükk - miks ka mitte. Vahet ju pole, kas pühapäevati unise silmaga TV3 jubedaid Disney-filme seirata või siis pigem kodumaised lavalugusid vaadata. Eelistan viimast. Ehkki ma ei ole mitte mingil juhul rahul sellega, kuidas Eero Spriit (olgu või lastetükke) lavastab, oli seda "movie-magic'ut" seal lastehordide keskel päris lustaks vaadata.
Pole ju palju lastelavastusi, kus keerulise konstruktsiooniga kalts vaatajate silme ees Tuhkatriinu seljas kauniks ballikleidiks moondub (tõesti nutikalt tehtud!) või kuidas Inese Ristiema kaminasse elava tule võlub või tooli enda juurde nõiub. Ma kujutan ette, et lastele võis see kirevate kostüümide ja klassikaliste muinasjutukangelaste trall päris tore olla. Kuigi ma kuulsin, et Anne Veesaare nõiaroll etenduse alguses ("ja sina, kräsupäine poiss kolmandas reas, ära ka nihele - kui te telefone välja ei lülita, siis ma tulen ja sakutan teid..") ehmatas nii mõnegi pärdiku ära :) Heh. Miskipärast meenus mulle see hirmsosinal öeldud lause "Metsluikedest": "Kuninganna on nõid!" Pangem see minu rikutud fantaasia arvele, mida ma selle flash-back'i alla tegelikult mõtlen. (Ent ma ei saa midagi parata, et see vahutav ja imal muinasjutujulle kõik kokku just selle lause mälusoppidest üles kergitas.)
VH1 tabel jätkub. Kolmas koht? No, mis te pakute. Village People'i "Macho Man" sobib? Palun. (Tõepoolest rõve, uskuge!) Teisele kohale saab Geri Halliwell lauluga "Ride It". Ootan huviga, mis saab veel sitem olla... ... ... "Wired For Sound" - Cliff Richard. Elagu! It's officially awful.
Aga põhimõtteliselt ilmestas tänast päeva viimane "Tuhkatriinu" Linnahallis. Täiesti pretensioonitu lastetükk - miks ka mitte. Vahet ju pole, kas pühapäevati unise silmaga TV3 jubedaid Disney-filme seirata või siis pigem kodumaised lavalugusid vaadata. Eelistan viimast. Ehkki ma ei ole mitte mingil juhul rahul sellega, kuidas Eero Spriit (olgu või lastetükke) lavastab, oli seda "movie-magic'ut" seal lastehordide keskel päris lustaks vaadata.
Pole ju palju lastelavastusi, kus keerulise konstruktsiooniga kalts vaatajate silme ees Tuhkatriinu seljas kauniks ballikleidiks moondub (tõesti nutikalt tehtud!) või kuidas Inese Ristiema kaminasse elava tule võlub või tooli enda juurde nõiub. Ma kujutan ette, et lastele võis see kirevate kostüümide ja klassikaliste muinasjutukangelaste trall päris tore olla. Kuigi ma kuulsin, et Anne Veesaare nõiaroll etenduse alguses ("ja sina, kräsupäine poiss kolmandas reas, ära ka nihele - kui te telefone välja ei lülita, siis ma tulen ja sakutan teid..") ehmatas nii mõnegi pärdiku ära :) Heh. Miskipärast meenus mulle see hirmsosinal öeldud lause "Metsluikedest": "Kuninganna on nõid!" Pangem see minu rikutud fantaasia arvele, mida ma selle flash-back'i alla tegelikult mõtlen. (Ent ma ei saa midagi parata, et see vahutav ja imal muinasjutujulle kõik kokku just selle lause mälusoppidest üles kergitas.)
VH1 tabel jätkub. Kolmas koht? No, mis te pakute. Village People'i "Macho Man" sobib? Palun. (Tõepoolest rõve, uskuge!) Teisele kohale saab Geri Halliwell lauluga "Ride It". Ootan huviga, mis saab veel sitem olla... ... ... "Wired For Sound" - Cliff Richard. Elagu! It's officially awful.
7.1.06
Leizi laupäev...
Nii, nüüd on siis see N-Euro reibas esinemine kusagil Saksa Mooserwirti mägikülas-suusakeskuses vaadatud. Mnjah, ehkki RTL2 saatejuhid eriti vaevunud seda punasesse karva mähkunud sarvikut oma kolme tantsiva lumetüdrukuga suurt tutvustma, näitas telepilt, et (kunst)lumme uputatud saksa noored võtsid selle "lee-oh", "lee-oh" omaks küll. Mulle meeldis J kommentaar, nähes kaamerasse totakalt naeratavaid, lehvitavaid ja ägavaid larhve: "Nad on seal kõik täis ju!" Tundub päris nutikas (ja korduvalt mujalgi kasutatud) lansseerimisnipp olevat: jooda aga rahvas head-paremat täis ja paku neile midagi uut müügiks. Ostavad küll. Nagu tänaõhtusel järjekordsel kepi-nimelisel peoõhtul, kus kodanik Telliskivi rahvale 17 500 krooni pähe valab. Hmm... Et pealinna noored sellest ka ei väsi. Aga kui korra veel selle "Aprés Ski Hitsi" juurde tulla, siis on ikka uskumatuid artiste seal Kesk-Euroopa avarustes küll... Mingid dj Datzid ja... Uhh, vaesed sakslased - kuidas nad üldse orienteeruvad selles europopis, ma ei saa aru.
Andke nõu, mida õhtuks süüa teha? :)
Andke nõu, mida õhtuks süüa teha? :)
5.1.06
Gosh! Memories!
Gosh! Lugesin just ühe newyorklase bloogi, kes loetles üles kõik oma aastavahetused alates 1987. aastast. Hea mälu. Ehkki ma muidugi ei tea, kaua tal aega läks, et see kõik välja nuputada. Võib-olla õnnestub see pisut paiksematel ja mitte nii äkkideedele valla olevatel inimestel... Aga ehk õnnestuks see mul ka, kui ma natuke aega pingsalt lakke jõllitaks või silmamune oma ajju püüaks pöörata... Noh, et äkki tuleb siis paremini meelde. Okei, siinne bloog on igati abiks, aga edasi? Õigemini, aga tagasi?
Kaugustest (!) on eredalt meeles vaid 1997. aasta saabumine (eee, oli või? update: Konn teatas, et see oli ikkagi 1998. aasta saabumine. Häbi, Andri!), mil me maailma kõige jaburama (ja lahedama) uitmõtte ajal bussiga Prahasse logistasime ning kuidas kaasavõetud shampused juba Eesti-Läti piiril otsa lõppesid. Hmm. Õnneks müüdi kohapeal piparkoogiviina ehk Becherovkat. Tuleks vist vanu fotoalbume lapata: ehk tuleb mu mälu tagasi. M-e-emori-i-i-es.
Ei, mitte see lugu, millega Vanemuine praegu mööda Eestit tuuritab. Sest projektist ma paraku suurt lugu ei pea. Vabandust, ent kui ühe ettevõtmise juures on rahalõhn suurem kui selle kunstilisemotsionaalne resultaat, siis ei saa seda ettevõtmist tõsiselt võtta. Täpselt sama maiguga on ka õige pea meile kaela röntsatav "Kreisiraadio" projekt. Kaua võib? Ja kunas (kvaliteedi)spiraalil uuele tasemele küll tõustakse?
Ja et ma ei unustaks jälle selle lõbusa Lindakivi kultuuripalee bändi nime, siis on see Iris. Tõsiselt kämp projekt, mis täna ka "Bingo-lotos" oma järjekordse teleesinemise tegi. :)
Aga veelkord selle newyorklase bloogi juurde. Mulle meeldib teadmine, et mujal ilmas on ka minusuguseid bloogipidajaid, kes aasta algul nohu, köha ja palaviku üle kaebavad. Ainult et tema meelelahutus- ja -lohutusjalutuskäik annab näiteks Viru tänaval patseerimisele silmad ette. Liiatigi meeldib mulle see sarkasm:
More fun than going to Home Depot was walking up Fifth Avenue on a weekday. There are so many glamorous and good-looking people who must spend entire weekdays walking up and down Fifth Avenue, because they were all out there today. And such beautiful architecture and fashionable shops. It felt like what people who have never been to Manhattan imagine Manhattan to be like.
Kaugustest (!) on eredalt meeles vaid 1997. aasta saabumine (eee, oli või? update: Konn teatas, et see oli ikkagi 1998. aasta saabumine. Häbi, Andri!), mil me maailma kõige jaburama (ja lahedama) uitmõtte ajal bussiga Prahasse logistasime ning kuidas kaasavõetud shampused juba Eesti-Läti piiril otsa lõppesid. Hmm. Õnneks müüdi kohapeal piparkoogiviina ehk Becherovkat. Tuleks vist vanu fotoalbume lapata: ehk tuleb mu mälu tagasi. M-e-emori-i-i-es.
Ei, mitte see lugu, millega Vanemuine praegu mööda Eestit tuuritab. Sest projektist ma paraku suurt lugu ei pea. Vabandust, ent kui ühe ettevõtmise juures on rahalõhn suurem kui selle kunstilisemotsionaalne resultaat, siis ei saa seda ettevõtmist tõsiselt võtta. Täpselt sama maiguga on ka õige pea meile kaela röntsatav "Kreisiraadio" projekt. Kaua võib? Ja kunas (kvaliteedi)spiraalil uuele tasemele küll tõustakse?
Ja et ma ei unustaks jälle selle lõbusa Lindakivi kultuuripalee bändi nime, siis on see Iris. Tõsiselt kämp projekt, mis täna ka "Bingo-lotos" oma järjekordse teleesinemise tegi. :)
Aga veelkord selle newyorklase bloogi juurde. Mulle meeldib teadmine, et mujal ilmas on ka minusuguseid bloogipidajaid, kes aasta algul nohu, köha ja palaviku üle kaebavad. Ainult et tema meelelahutus- ja -lohutusjalutuskäik annab näiteks Viru tänaval patseerimisele silmad ette. Liiatigi meeldib mulle see sarkasm:
More fun than going to Home Depot was walking up Fifth Avenue on a weekday. There are so many glamorous and good-looking people who must spend entire weekdays walking up and down Fifth Avenue, because they were all out there today. And such beautiful architecture and fashionable shops. It felt like what people who have never been to Manhattan imagine Manhattan to be like.
Sellest ja Tollest
"Buena Vista Social Club" on ikka üks uskumatult hea plaat. Nagu ka film, mida ETV eile näidata võttis. See tõi meelde mõne aasta taguse Pori Jazzi külastuse ja Ibrahim Ferreri üliarmsa kontserdi. Veider, selle muusika ja kultuuripeegelduse (ehkki Wim Wenders näitab seda nagu ikka üks dokumentaalturist võiks näidata) valguses tekkis tõsine soov ja tahtmine sellele saarele sõita. Mulle tundub, et see tuleb lihtsalt ette võtta, mitte siin niisama halada. :)
Ning teine, üpris üllatav uudis - Rene Meriste koos kaaskondsetega on otsustanud N-Euroga Saksamaa moosimuusikaturul igatahes läbi murda: juba ülehomme on RTL2-s eetris tema Saksa produtsendi esimene singel "Noise". Hmm. Ehkki see just minu muusikaline maitse nüüd väga pole, võib arvata, et ega ta oma veidra (ja siinmail muidugi teada-tuntud) look'iga tähelepanuta ka ei jää. He-he, huvitav, kuidas see mainemurdmine siis ikkagi päris täpselt käib...? "I wanna hear some noise..."
Küll on "hea" nohuhaige olla, kui oled kodumaised apteegiketid erinevatest eukalüpti- ja mentoolipreparaatidest ning muidugi üdini taimsetest nohuteedest tühjaks teinud... :)
Ning teine, üpris üllatav uudis - Rene Meriste koos kaaskondsetega on otsustanud N-Euroga Saksamaa moosimuusikaturul igatahes läbi murda: juba ülehomme on RTL2-s eetris tema Saksa produtsendi esimene singel "Noise". Hmm. Ehkki see just minu muusikaline maitse nüüd väga pole, võib arvata, et ega ta oma veidra (ja siinmail muidugi teada-tuntud) look'iga tähelepanuta ka ei jää. He-he, huvitav, kuidas see mainemurdmine siis ikkagi päris täpselt käib...? "I wanna hear some noise..."
Küll on "hea" nohuhaige olla, kui oled kodumaised apteegiketid erinevatest eukalüpti- ja mentoolipreparaatidest ning muidugi üdini taimsetest nohuteedest tühjaks teinud... :)
2.1.06
Hääd uut!
Nüüd on see siis käes. Piilub juba mitmendat päeva sompus tujus aknast sisse ja teeb nägu, et on uus. Kah mul asi - ise ei suuda päikest välja võluda, aga muudkui nimetab end 2006ndaks. Meile tuli ta oodatult. Metsas. Lume alla mattunud palkmajakeses. Hiiumaal. Vä-ga sheff! Ei midagi erilist, ei midagi harukordset - lihtsalt mõnusmuhedalt ja heade inimestega kaminasse vaadates, lauamänge mängides, saunas käies (ma usun, et sinna ongi koer maetud, miks mul praegu jube nohu on - ehteestlaslikult sai ju saunast lumehange hüpatud... okei, lumeingleid teha ei õnnestunud, sest jääkiht oli lumel kõvasti peal... ent ikkagi) ja lihtsalt olles. Täitsa kurb oli eile hilisõhtul vesisesse pealinna naasta ja mõelda, et oi, kui harva tuleb uitmõtteid, et läheks lihtsalt niisama teise Eesti otsa ja võtaks ühe järjekordse ööpäeva seal vastu. Ehk sel aastal rohkem...
Olgu siinkohal talletatud ka minu tänane meediakommentaar, mis Vikerraadio eetris kõlas. Sarnaseid mõtteid sai pelgalt mõni tund hiljem edasi arendatud ühes Ilmar Raagi ja Hannes Rummiga Kuku "Pressiklubis". :)
Äsja möödunud aastavahetuseks otsustasin koos heade sõpradega sootuks televiisorinääridest loobuda ning minna selle asemel, kui nii võiks end väljendada, kodumaise meedialevi perifeeriasse, Hiiumaale looduse rüppe. Ei internetti, ei toa nurgas surisevat-särisevat televiisorit…
Jah, televiisor iseenesest oli küll olemas, ent käima me seda lükata ei soovinud. Isegi möödunud aastat kokku võtnud ajalehed ja ajakirjad jätsime autodesse. Ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et kodumaised telekanalid või trükiajakirjandus poleks aastavahetuseks ja aasta viimaseks päevaseks ülimalt põhjalikult valmistunud. Seesugune väide kõlaks minu kui meedias töötava inimese suus üpris kahepalgeliselt.
Telekanalid olid oma turunduskahurid piltlikult öeldes kahel otsal lõkendama pannud – Kanal 2 rõhus skandaalidele, šokeerivatele mullivannikaadritele ja loomulikult oma tõsielulise «Baari» finaalsaatele, TV 3 rääkis rohkem naljakatest erisaadetest, näiteks miljonimäng, "Hoia ja keela" või muud saated… Ning ETV ei olnud pidanud paljuks suisa aastalõpusaadete flaier trükkida ning see näiteks eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressi vahele susata, et teave toredatest aastalõpuprojektidest ikkagi eestimaalasteni jõuaks. See ettevõtmine oli päris naljakas: rahvuskanal peab meenutama lehelugejatele, et me oleme ikka veel olemas, vaadake meid ka aastavahetusel.
Sama põhjalikult ja usinalt valmistus aasta lõpuks ju ka trükiajakirjandus, võttes erilehtedega kokku 2005. aasta olulisimad sündmused. Seltskonnaajakirjandus tegi seda omal moel, kvaliteetajakirjandus muidugi teisel kombel… Maitse asi. Siinkohal meenub ühe hea tuttava poolnaljaga pillatud lause, et aasta jooksul ei pea, näe, lehte lugemagi, saab aasta viimases ajalehenumbris täieliku ülevaate, mis siis ikkagi tänavu toimus.
Siiski tunnistan ausalt, 31. detsembril, nagu ka nädal varem, jõulude ajal, tundsin end ühtäkki sest meediakärast ja ümbritsevast teabefluidumist lihtsalt ülimalt väsinuna. Ning sellest ka sõprade ühine otsus olla sel aastal telepildita…
Ent mingid meediahetked on aastate jooksul tahes-tahtmata siiski traditsiooniks muutunud. Kõlab küll nagu totra vabandusena, miks televiisorit üleüldse vaadata, aga nii see on. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi vana-aastaõhtu kõned, milles riigipea kordki aastas peaasjalikult oma rahva, mitte diplomaatilise korpuse ja poliitladviku poole pöördub. Või vähemalt nii peaks see alati olema. Ja nii ei saanud ma selgi korral seal, lumiste metsade keskel peituva maamajakese praksuva kamina juures üle ega ümber soovist tänavugi presidendi aastalõpu kõnet jälgida.
Ma ei tea, oli see otsus õige või vale, ning võib-olla on mu hilisemad järeldusedki seotud aastalõpule iseloomuliku teabekülluse ja –väsimusega, ent nähtud-kuuldud kõne paneb mind küsima, kas igakordsed uusaastatervitused tulevad ikka südamest või on pelgalt kohustuslikud ajatäite hetked?
Siinkohal ei pea ma silmas üksnes mitte neid anonüümseid ja hingetuid olgu-uus-aasta-sul-tore-mobiilisõnumeid, mida mõned inimesed armastavad välja saata korraga kogu oma telefonis leiduvatele kontaktidereale ning mis minugi mobiiltelefoni sel aastavahetusel potsatasid, vaid mulle kui riigi kodanikule olulisemaid pöördumisi ja uusaastasoove.
Täpsustan oma mõtet. Kogu lõppenud aasta jooksul on Eesti ajakirjandus, seeläbi ka eestlased ise üritanud paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes saada vastuseid või kommentaare ka meie riigijuhtidelt, eelkõige vabariigi presidendilt – mida arvab tema ühest või teisest Eestis toimuvast asjast: kasvõi pangakelmustest, poliittülidest, kohati suisa jaburaks propagandaürituseks devalveerunud kohalikest valimistest, kuritegevusest tänavatel, looduskatastroofidest, Eesti olukorrast Euroopa Liidus – nüüd, mil esimene euroliidus olemise täisaasta on meie jaoks lõppenud –, aga miks mitte ka suhkrutrahvist …
Olulisi teemasid, millele 2005. aastal keskenduda ja mis on rohkem või vähem Eesti rahva õiglustunnet möödunud 365 päeva jooksul riivanud, näib olevat palju. Ometi polnud loetletud teemad riigipea kümmekonna minutilises kõnes sugugi olulised. Selle asemel rääkis Arnold Rüütel koolinoortest ja meie noorte loodetavasti helgest tulevikust.
Miskipärast ei saa ma noore ja mõtleva inimesena võtta tõsiselt tulevikuheietusi, kui riigi minevik ja olevik sootuks unustatakse.
Võib-olla on meis kõigis peidus see väike silmakirjalikkuseuss, et ega siis koledatest ja kurbadest asjadest nii pidulikul ja pühalikul ajal ei räägita, ent siis pigem küsiksin: kunas veel?
Sest mispärast on riigijuhil õigus õpetada eestimaalasi – perekondi, vanemaid, lapsi – elama, sellal, kui tema enda kolleegid riigi poliitladvikus pakuvad sootuks teistsugust eeskuju, andes eestikeelsele väljendile «ära elamine» hoopis negatiivse varjundi.
Ehk toob alanud 2006. aasta kõigile neile küsimustele vastused. Ja ehk julgeme 363 päeva pärast endale ausamalt otsa vaadata ja tunnistada, mis meiega õigesti, mis valesti. Head uut kahe tuhade kuute, armasad kuulajad!
Olgu siinkohal talletatud ka minu tänane meediakommentaar, mis Vikerraadio eetris kõlas. Sarnaseid mõtteid sai pelgalt mõni tund hiljem edasi arendatud ühes Ilmar Raagi ja Hannes Rummiga Kuku "Pressiklubis". :)
Äsja möödunud aastavahetuseks otsustasin koos heade sõpradega sootuks televiisorinääridest loobuda ning minna selle asemel, kui nii võiks end väljendada, kodumaise meedialevi perifeeriasse, Hiiumaale looduse rüppe. Ei internetti, ei toa nurgas surisevat-särisevat televiisorit…
Jah, televiisor iseenesest oli küll olemas, ent käima me seda lükata ei soovinud. Isegi möödunud aastat kokku võtnud ajalehed ja ajakirjad jätsime autodesse. Ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et kodumaised telekanalid või trükiajakirjandus poleks aastavahetuseks ja aasta viimaseks päevaseks ülimalt põhjalikult valmistunud. Seesugune väide kõlaks minu kui meedias töötava inimese suus üpris kahepalgeliselt.
Telekanalid olid oma turunduskahurid piltlikult öeldes kahel otsal lõkendama pannud – Kanal 2 rõhus skandaalidele, šokeerivatele mullivannikaadritele ja loomulikult oma tõsielulise «Baari» finaalsaatele, TV 3 rääkis rohkem naljakatest erisaadetest, näiteks miljonimäng, "Hoia ja keela" või muud saated… Ning ETV ei olnud pidanud paljuks suisa aastalõpusaadete flaier trükkida ning see näiteks eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressi vahele susata, et teave toredatest aastalõpuprojektidest ikkagi eestimaalasteni jõuaks. See ettevõtmine oli päris naljakas: rahvuskanal peab meenutama lehelugejatele, et me oleme ikka veel olemas, vaadake meid ka aastavahetusel.
Sama põhjalikult ja usinalt valmistus aasta lõpuks ju ka trükiajakirjandus, võttes erilehtedega kokku 2005. aasta olulisimad sündmused. Seltskonnaajakirjandus tegi seda omal moel, kvaliteetajakirjandus muidugi teisel kombel… Maitse asi. Siinkohal meenub ühe hea tuttava poolnaljaga pillatud lause, et aasta jooksul ei pea, näe, lehte lugemagi, saab aasta viimases ajalehenumbris täieliku ülevaate, mis siis ikkagi tänavu toimus.
Siiski tunnistan ausalt, 31. detsembril, nagu ka nädal varem, jõulude ajal, tundsin end ühtäkki sest meediakärast ja ümbritsevast teabefluidumist lihtsalt ülimalt väsinuna. Ning sellest ka sõprade ühine otsus olla sel aastal telepildita…
Ent mingid meediahetked on aastate jooksul tahes-tahtmata siiski traditsiooniks muutunud. Kõlab küll nagu totra vabandusena, miks televiisorit üleüldse vaadata, aga nii see on. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi vana-aastaõhtu kõned, milles riigipea kordki aastas peaasjalikult oma rahva, mitte diplomaatilise korpuse ja poliitladviku poole pöördub. Või vähemalt nii peaks see alati olema. Ja nii ei saanud ma selgi korral seal, lumiste metsade keskel peituva maamajakese praksuva kamina juures üle ega ümber soovist tänavugi presidendi aastalõpu kõnet jälgida.
Ma ei tea, oli see otsus õige või vale, ning võib-olla on mu hilisemad järeldusedki seotud aastalõpule iseloomuliku teabekülluse ja –väsimusega, ent nähtud-kuuldud kõne paneb mind küsima, kas igakordsed uusaastatervitused tulevad ikka südamest või on pelgalt kohustuslikud ajatäite hetked?
Siinkohal ei pea ma silmas üksnes mitte neid anonüümseid ja hingetuid olgu-uus-aasta-sul-tore-mobiilisõnumeid, mida mõned inimesed armastavad välja saata korraga kogu oma telefonis leiduvatele kontaktidereale ning mis minugi mobiiltelefoni sel aastavahetusel potsatasid, vaid mulle kui riigi kodanikule olulisemaid pöördumisi ja uusaastasoove.
Täpsustan oma mõtet. Kogu lõppenud aasta jooksul on Eesti ajakirjandus, seeläbi ka eestlased ise üritanud paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes saada vastuseid või kommentaare ka meie riigijuhtidelt, eelkõige vabariigi presidendilt – mida arvab tema ühest või teisest Eestis toimuvast asjast: kasvõi pangakelmustest, poliittülidest, kohati suisa jaburaks propagandaürituseks devalveerunud kohalikest valimistest, kuritegevusest tänavatel, looduskatastroofidest, Eesti olukorrast Euroopa Liidus – nüüd, mil esimene euroliidus olemise täisaasta on meie jaoks lõppenud –, aga miks mitte ka suhkrutrahvist …
Olulisi teemasid, millele 2005. aastal keskenduda ja mis on rohkem või vähem Eesti rahva õiglustunnet möödunud 365 päeva jooksul riivanud, näib olevat palju. Ometi polnud loetletud teemad riigipea kümmekonna minutilises kõnes sugugi olulised. Selle asemel rääkis Arnold Rüütel koolinoortest ja meie noorte loodetavasti helgest tulevikust.
Miskipärast ei saa ma noore ja mõtleva inimesena võtta tõsiselt tulevikuheietusi, kui riigi minevik ja olevik sootuks unustatakse.
Võib-olla on meis kõigis peidus see väike silmakirjalikkuseuss, et ega siis koledatest ja kurbadest asjadest nii pidulikul ja pühalikul ajal ei räägita, ent siis pigem küsiksin: kunas veel?
Sest mispärast on riigijuhil õigus õpetada eestimaalasi – perekondi, vanemaid, lapsi – elama, sellal, kui tema enda kolleegid riigi poliitladvikus pakuvad sootuks teistsugust eeskuju, andes eestikeelsele väljendile «ära elamine» hoopis negatiivse varjundi.
Ehk toob alanud 2006. aasta kõigile neile küsimustele vastused. Ja ehk julgeme 363 päeva pärast endale ausamalt otsa vaadata ja tunnistada, mis meiega õigesti, mis valesti. Head uut kahe tuhade kuute, armasad kuulajad!
Subscribe to:
Posts (Atom)