Selleks korraks siis sedapsi. Ja parem ongi - olid need vast jõulud! Üdini armsalt lõppes see aga teisipäeva õhtul, mil kõik Sõbrad Supilinna nõlval ühes ääretult toredas häärberis kokku said ja hilisööni õgisid, veini jõid (no muidugi oli vaja legendaarsele Herne supermarketile üle aedade hüpates läheneda. Vähemalt oli tegu "kõige otsesema teega") ja ennast unustavalt itsitasid (Aitäh, Eeva ja Vadi!). Muahaha!
Ent nüüd midagi eriti lõbusat. Ma tean küll, et see on kolleeg A telefonis juba mitu kuud vidistanud, kuid parem hilja kui mitte kunagi: siin ta on, Holly Dolly ja tema Leka polka. Ainult nii jabura viisijupiga saab jõuludest (ja tundest, et olen kolmkümmend seitse kilo juurde võtnud) üle. Oh lõppeks see aasta ometi.
27.12.06
23.12.06
Jõuluostude aeg
Kui empsilt telefoni teel venna lugemishuvi kohta küsisin, päris ema, et kas mul on nüüd siis viimaks jõul peas. Tõsi - millalgi tuleb jõuluostud muidugi ära teha. Miks mitte siis pärast seda, kui hääde sõpradega on kõht ühiselt jõulukraami täis söödud (armas traditsioon tõepoolest!), shoppama minna. Ma ei tea, miks nad kogu aeg jõulustressist räägivad - mul küll seda pole. Isegi närviliselt tormavaid ja siit-sealt asju krabavaid inimesi vaadates. See on pigem naljakas: las ullikesed tõmblevad, mina ajan ikka oma asja. Minu huviks on pelgalt raamatupoed. Sel aastal on ilmunud nii palju häid raamatuid, et lausa patt oleks neid mitte kingiks osta.
Loomulikult polnud ma ainus, kes nõutu näoga tooteid taga ajas. Üliviisakad müüjad Viru keskuse Rahva Raamatus ainult vabandasid kombekalt, et tulgu ma tunni aja pärast tagasi - siis on uut kaupa juurde tulnud. Kui hiljem Apollo raamatupoes samu raamatuid küsisin (ma ei saa ju siinkohal rõõmu rikkuda ja öelda, mis raamatuid ma taga ajasin. Küll ma pärast ütlen!), siis teatasid nad, et kogu Tallinna peale on ühte neist alles vaid kaks - üks Ülemistes ja teine Kristiines. Lootus seda saada oli ühesõnaga naeruväärselt väike.
Kui tavaolukorras saaks raamatu ka kinni panna ning sellele järgi vudida, siis praegu tuli Apollo müüjataril samuti viisakalt naeratada ja öelda: "Mul pole neile mõtet helistada, vaevalt, et neil on aega telefoni vastu võtta." Mnjah, nagu ühe tänaval nähtud tuttava raamatupoes tuttav oli öelnud: jõulu ajal pole aega isegi pissil käia. :) Vaesekesed. Neile võiks jõuluvapruse eest medali anda.
Mulle võiks ka medali anda. Selle eest, et ma olen Mac'ile truuks jäänud. Täna tuli teha taas üks tagasihoidlik investeering, ostes õunale uue adapteri. Vana otsustas enam mitte töötada. Olin arvestanud nii-umbes-kuuesaja-krooniga. Ja palju läks? 1300 krooni, palju õnne ja häid jõule mulle. Grrr!
Ent Tallinna liiklus - kordan veel - on idiootlik. Siinkohal tervitused bemarijõmmile, kelle numbrimärk on 707ASE ning kes otsustas täna Tallinnas suunatuledeta ridade vahel nõeluda, pidamata millekski ka valgusfoori punast tuld ja tekitades sellega Kristiine juures parajalt liiklusohtliku olukorra. Kavatsen ka edaspidi autonumbrid siia üles märkida. Tervituseks. Ikka tervituseks.
Ja väike lõbus foto Kanal 2 rõdult, kus kõiki möödakäijaid tervitab üks muhe jõuluvanapaar. Kuuldavasti pärinevad need pässid Stockmanni prügikastist, kust nad paari aasta eest päästeti. Muahaha!
Loomulikult polnud ma ainus, kes nõutu näoga tooteid taga ajas. Üliviisakad müüjad Viru keskuse Rahva Raamatus ainult vabandasid kombekalt, et tulgu ma tunni aja pärast tagasi - siis on uut kaupa juurde tulnud. Kui hiljem Apollo raamatupoes samu raamatuid küsisin (ma ei saa ju siinkohal rõõmu rikkuda ja öelda, mis raamatuid ma taga ajasin. Küll ma pärast ütlen!), siis teatasid nad, et kogu Tallinna peale on ühte neist alles vaid kaks - üks Ülemistes ja teine Kristiines. Lootus seda saada oli ühesõnaga naeruväärselt väike.
Kui tavaolukorras saaks raamatu ka kinni panna ning sellele järgi vudida, siis praegu tuli Apollo müüjataril samuti viisakalt naeratada ja öelda: "Mul pole neile mõtet helistada, vaevalt, et neil on aega telefoni vastu võtta." Mnjah, nagu ühe tänaval nähtud tuttava raamatupoes tuttav oli öelnud: jõulu ajal pole aega isegi pissil käia. :) Vaesekesed. Neile võiks jõuluvapruse eest medali anda.
Mulle võiks ka medali anda. Selle eest, et ma olen Mac'ile truuks jäänud. Täna tuli teha taas üks tagasihoidlik investeering, ostes õunale uue adapteri. Vana otsustas enam mitte töötada. Olin arvestanud nii-umbes-kuuesaja-krooniga. Ja palju läks? 1300 krooni, palju õnne ja häid jõule mulle. Grrr!
Ent Tallinna liiklus - kordan veel - on idiootlik. Siinkohal tervitused bemarijõmmile, kelle numbrimärk on 707ASE ning kes otsustas täna Tallinnas suunatuledeta ridade vahel nõeluda, pidamata millekski ka valgusfoori punast tuld ja tekitades sellega Kristiine juures parajalt liiklusohtliku olukorra. Kavatsen ka edaspidi autonumbrid siia üles märkida. Tervituseks. Ikka tervituseks.
Ja väike lõbus foto Kanal 2 rõdult, kus kõiki möödakäijaid tervitab üks muhe jõuluvanapaar. Kuuldavasti pärinevad need pässid Stockmanni prügikastist, kust nad paari aasta eest päästeti. Muahaha!
Üdini positiivne elamus
Eilses töötuhinas oleks peaaegu ära unustanud, et mul oli õhtul pilet Linnateatri "Teatrilauludele". Tüüpiline mina - siis hakkan mõtlema, et kas ma ikka viitsin, kas ma ikka tahan... Mul on hea meel, et ma ikkagi viitsisin ja tahtsin. Kummardus kogu trupile: kui sa ka väsinuna ja pahurana seda kontsert-etendust vaatama lähed, on selge, et ära tuled sa sealt hea tujuga. Evelin Pange, Hele Kõre ja nende kursakaaslaste laulu võikski vist kuulama jääda. Aitäh!
22.12.06
Nelly Furtado "All The Good Things (Come To An End)"
Honestly what will become of me
don't like reality
It's way too clear to me
But really life is daily
We are what we don't see
Missed everything daydreaming
[Chorus]
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Traveling I only stop at exits
Wondering if I'll stay
Young and restless
Living this way I stress less
I want to pull away when the dream dies
The pain sets in and I don't cry
I only feel gravity and I wonder why
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Well the dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Die die die die die
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Well the dogs were barking at a new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon
And the sun was wondering if it should stay away for a day til the feeling went away
And the sky was falling on the clouds were dropping and
the rain forgot how to bring salvation
the dogs were barking at the new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon so that they could die.
don't like reality
It's way too clear to me
But really life is daily
We are what we don't see
Missed everything daydreaming
[Chorus]
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Traveling I only stop at exits
Wondering if I'll stay
Young and restless
Living this way I stress less
I want to pull away when the dream dies
The pain sets in and I don't cry
I only feel gravity and I wonder why
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Well the dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Die die die die die
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?
Well the dogs were barking at a new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon
And the sun was wondering if it should stay away for a day til the feeling went away
And the sky was falling on the clouds were dropping and
the rain forgot how to bring salvation
the dogs were barking at the new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon so that they could die.
21.12.06
Anonüümne eestlane on üks haige inimene
Aina loe ja imesta! Internet võimaldab tänapäeval kõigil ja kõike öelda. Ja tigedusse uppuvad eestlased kasutavad seda võimalust agaralt. Oma töö tõttu pole mul pääsu sellest, et iga mu välja öeldud mõtte järel on mingi anonüümne plägin ning tõtt-öelda olen ma aastate jooksul nii paksu naha kasvatanud, et minu hinge see ei puuduta; sel pole tähtsust.
Aga mõnest asjast ei saa ma aru. Loen siin näiteks tänast Postimehe lugu sellest, kuidas Ines USAsse näitlemist õppima läheb. Lihtne ja kiretu uudisnupp. Aga anonüümsel eestlasel on vaja täiesti lambist plägisema kukkuda: "Ines on /-- /artistile piisava egota, enesekehtestamise jõuta. Võib õppida sada aastat ja jäädagi... nagu praegu ta on." Ning talle sekundeerib keegi, kes tõenäoliselt loo kõrval asuvat fotot vaadanuna vaimutseb: "või silmadkohe nii paistes;)" Viimaste päevade jooksul võib sääraseid sisutühje ja puhtast õelusest, loomuomasest sapist või siis lihtsalt rumalast igavusest toodetud - ja ko-hu-ta-valt kirjaoskamatuid - näiteid internetist suisa kulbiga oma kaussi tõsta. Huvitav, teeb see "oh kuidas ma ta nüüd ikka nii jõle vaimukalt perse saatsin" kedagi õnnelikuks?
Haigetest inimestest on mul alati kahju olnud. Ja tuleb vist mõista, et arstijärjekorrad on ka pikad... Ei mõista, miks Peeter Marveti sugune veebiedvik näiteks seesuguse lolluse vastu ei võitle? Selle asemel on ta ootamatult avastanud, et veebibännerid on nõmedad, räägib sellest lapsemeelse õhinaga Eesti Televisiooni "Terevisioonis" ja lubab täna Äripäeva ette piketti pidama minna. Okei, mul on hea meel, kui inimestel piisavalt vaba aega on. Järgmine kord võime Marveti leida leivatehase ees kõigile tasuta leiba nõudmas. Siis näeme teda juba Eesti Energia ees tasuta elektrit nõudmas. Maha kapitalistiraisad, maha!? Marvet võiks oma planeeritavate pikettide nimekirja avalda, siis teab, kus täna või homme liiklus häiritud on.
Aga mõnest asjast ei saa ma aru. Loen siin näiteks tänast Postimehe lugu sellest, kuidas Ines USAsse näitlemist õppima läheb. Lihtne ja kiretu uudisnupp. Aga anonüümsel eestlasel on vaja täiesti lambist plägisema kukkuda: "Ines on /-- /artistile piisava egota, enesekehtestamise jõuta. Võib õppida sada aastat ja jäädagi... nagu praegu ta on." Ning talle sekundeerib keegi, kes tõenäoliselt loo kõrval asuvat fotot vaadanuna vaimutseb: "või silmadkohe nii paistes;)" Viimaste päevade jooksul võib sääraseid sisutühje ja puhtast õelusest, loomuomasest sapist või siis lihtsalt rumalast igavusest toodetud - ja ko-hu-ta-valt kirjaoskamatuid - näiteid internetist suisa kulbiga oma kaussi tõsta. Huvitav, teeb see "oh kuidas ma ta nüüd ikka nii jõle vaimukalt perse saatsin" kedagi õnnelikuks?
Haigetest inimestest on mul alati kahju olnud. Ja tuleb vist mõista, et arstijärjekorrad on ka pikad... Ei mõista, miks Peeter Marveti sugune veebiedvik näiteks seesuguse lolluse vastu ei võitle? Selle asemel on ta ootamatult avastanud, et veebibännerid on nõmedad, räägib sellest lapsemeelse õhinaga Eesti Televisiooni "Terevisioonis" ja lubab täna Äripäeva ette piketti pidama minna. Okei, mul on hea meel, kui inimestel piisavalt vaba aega on. Järgmine kord võime Marveti leida leivatehase ees kõigile tasuta leiba nõudmas. Siis näeme teda juba Eesti Energia ees tasuta elektrit nõudmas. Maha kapitalistiraisad, maha!? Marvet võiks oma planeeritavate pikettide nimekirja avalda, siis teab, kus täna või homme liiklus häiritud on.
19.12.06
Öösel algasid jõulud
Nüüd on minu jaoks jõulud käes. Oligi kõrini sellest rohelisest rohust ja korduvkasvavatest seentest, mis vihmapladina saatel ikka ja jälle nina maa seest välja pistsid. Ma saan muidugi aru õhetest, et küttekulud on nüüd madalamad jne., ent kaua võib! Kui ma tahan aastaringset rohelust, siis sõidan ma säärasesse piirkonda elama. Siinses parasvöötmes võiks talviti ikkagi lund näha.
Eile õhtul hakkas see siis peale - ühtäkki oli kogu linn lumesajus, ja hommikuks maa lumevaibaga kaetud. Super! Öö oli taas valge, päev oli taas helge (taevas läheb lumesaju järel ju siniseks ja selgeks, eks ole!) ning tuju läks heaks. Hommikul ootas mind hoovis lõbus pilt: kõik autoomanikud sahmisid ümber autode ja kraapisid neilt jääd-und-lund. Võtsin kampa ja siuh-säuh, auto pääses taas vabadusse.
(Kui autost veel rääkida, siis otsustasin nädalavahetusel selle enne kuurortlinna firma jõulupeole sõitu puhtaks kasida. No mis kasu on Statoili survepesust, kui pühapäeval pealinna tagasi jõudes oli masin sama sopane. Ho-ho-hoo, stupid me!)
Nüüd, mil Diana Kralli jõulualbum on tuju veelgi soojemaks teinud, on aeg hakata sellele mõtlema, mida kingikottidesse pakkida. Grr. :)
Aga viimased nädalad on olnud rasked. Kahjuks.
Eile õhtul hakkas see siis peale - ühtäkki oli kogu linn lumesajus, ja hommikuks maa lumevaibaga kaetud. Super! Öö oli taas valge, päev oli taas helge (taevas läheb lumesaju järel ju siniseks ja selgeks, eks ole!) ning tuju läks heaks. Hommikul ootas mind hoovis lõbus pilt: kõik autoomanikud sahmisid ümber autode ja kraapisid neilt jääd-und-lund. Võtsin kampa ja siuh-säuh, auto pääses taas vabadusse.
(Kui autost veel rääkida, siis otsustasin nädalavahetusel selle enne kuurortlinna firma jõulupeole sõitu puhtaks kasida. No mis kasu on Statoili survepesust, kui pühapäeval pealinna tagasi jõudes oli masin sama sopane. Ho-ho-hoo, stupid me!)
Nüüd, mil Diana Kralli jõulualbum on tuju veelgi soojemaks teinud, on aeg hakata sellele mõtlema, mida kingikottidesse pakkida. Grr. :)
Aga viimased nädalad on olnud rasked. Kahjuks.
11.12.06
Karge hommikune valgus
See karge hommikune valgus / Mida magajad ei näe. Nii laulis kunagi Folkmill ning see pala meenus täna hommikul tööle komberdades. Kogu Tallinna kesklinna kohal heljus roosakas-oranzhikas valgus, mida üritasin parema puudumisel telefoniga tabada. Näed siis, mis välja tuli! Igatahes oli see valgus ilmatumalt ilus. Ilusam kui senised rögahommikud siin Tallinnas. No, kuhu see jõulutunne küll jääb, imestan ma juba pikemat aega hommikuti ärgates.
10.12.06
Taas üks lumetu nädal
Jälle üks nädal möödas. Kesknädalal sattusin tänu K sünnipäevale üle ülipika aja säärasesse söömapaika nagu Kloostriait. Kuidagi ei meenunud, kas ma olen üldse seal käinud pärast seda, kui õdusast folgipubist fänsi vanaaja restoran sai. Hoolimata imagomuutusest näib see olevat päris muhe koht. Kui mitte ainult...
Kui mitte ainult arvestada seda, et ehkki uksel rõkkas hiiglaslik teadetetahvel "avatud südaööni", teatasid ettekandjapiigad kell 23, et nüüd minge minema, me paneme kinni. Minu imestust täis küsimuse peale teatas neidis nipsakalt, et kliente on vähe ning ega meie pärast nüüd ka kohta lahti ei hoita. Seesugust suhtumist pole Tallinna teeninduses kaua kohanud. Ju siis neil on piisavalt soomlasi, kes nende karmanid-kaukad kullaga täidavad. Ei hakka mina neid nende äritegemise viisil segama ega soovi sellist paika küll mõnda aega külastada. Jõudu tööle, Kloostriait!
Reede tõi aga positiivse rongisõidu Tartusse - nautisin rõõmuga oma "pluss üheks" olemise staatust ja osalesin Eesti Raudtee aastalõpuvastuvõtul Tartus. Ega siis raudtee juhtkond presidendipaari uitmõttele alla saanud jääda: rahvas rongi ja Tartu suunas ajama. Sõitu reklaamiti küll kestvat kaks ja pool tundi, ent ikkagi tuli meil rööbastel üle kolme tunni kõõluda. Samas hoolitses sõbralik Frens Catering selle eest, et rongirahval kurk ei kuivaks ega kõht tühjaks läheks. Lustlik oli seegi, et Tartusse jõudes kobisid kõik elavalt sumisedes rongist maha ja lootsid bussidega vaksalist kontserdimajja pääseda... Ent keegi tarkpea oli teise ja kolmanda perrooni vahel asuva tunneli lukku keeranud. Nii seal siis oodati ja oldi... Meie otsustasime elupõliste tartlastena linnapääsuks Näituse tänava ülesõidukohta kasutada.
Ja vastuvõtt ise? Mis siin pikalt ikka lobiseda, Maarja ja Noorkuu olid lahedad.
Öösel tagasi pealinna jõudes otsustas H mu oma äsja soetatud lõhnaveega üle piserdada. Kurat, nüüd õhkub seda parfüümi igast toanurgast. (Huvitav, mis selle nimi oli - Davidoff, näiteks?) Igatahes ei tulnud uni enne, kui "Muppet Show" ma-ei-tea-mitmendat-korda jälle ära sai vaadatud.
Kui mitte ainult arvestada seda, et ehkki uksel rõkkas hiiglaslik teadetetahvel "avatud südaööni", teatasid ettekandjapiigad kell 23, et nüüd minge minema, me paneme kinni. Minu imestust täis küsimuse peale teatas neidis nipsakalt, et kliente on vähe ning ega meie pärast nüüd ka kohta lahti ei hoita. Seesugust suhtumist pole Tallinna teeninduses kaua kohanud. Ju siis neil on piisavalt soomlasi, kes nende karmanid-kaukad kullaga täidavad. Ei hakka mina neid nende äritegemise viisil segama ega soovi sellist paika küll mõnda aega külastada. Jõudu tööle, Kloostriait!
Reede tõi aga positiivse rongisõidu Tartusse - nautisin rõõmuga oma "pluss üheks" olemise staatust ja osalesin Eesti Raudtee aastalõpuvastuvõtul Tartus. Ega siis raudtee juhtkond presidendipaari uitmõttele alla saanud jääda: rahvas rongi ja Tartu suunas ajama. Sõitu reklaamiti küll kestvat kaks ja pool tundi, ent ikkagi tuli meil rööbastel üle kolme tunni kõõluda. Samas hoolitses sõbralik Frens Catering selle eest, et rongirahval kurk ei kuivaks ega kõht tühjaks läheks. Lustlik oli seegi, et Tartusse jõudes kobisid kõik elavalt sumisedes rongist maha ja lootsid bussidega vaksalist kontserdimajja pääseda... Ent keegi tarkpea oli teise ja kolmanda perrooni vahel asuva tunneli lukku keeranud. Nii seal siis oodati ja oldi... Meie otsustasime elupõliste tartlastena linnapääsuks Näituse tänava ülesõidukohta kasutada.
Ja vastuvõtt ise? Mis siin pikalt ikka lobiseda, Maarja ja Noorkuu olid lahedad.
Öösel tagasi pealinna jõudes otsustas H mu oma äsja soetatud lõhnaveega üle piserdada. Kurat, nüüd õhkub seda parfüümi igast toanurgast. (Huvitav, mis selle nimi oli - Davidoff, näiteks?) Igatahes ei tulnud uni enne, kui "Muppet Show" ma-ei-tea-mitmendat-korda jälle ära sai vaadatud.
5.12.06
Ehk siis uutmoodi...
Pärast neli aastat kestnud blogimist olen end nüüd bloggerisse üles tõstnud. Põhjusi on siinkohal mitmeid - vaatame, kuidas asi edeneb. Siinkohal ütlen aastaid möllanud kujundusele head aega - baibai! :)
Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!
Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.
Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!
Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").
Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!
Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!
Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").
28.11.06
W
No, nüüd on Mr. W vähemalt elusalt ja tervelt Kadriorus. Kujutan ette julgestusüksuste juhte, kes õhkavad endamisi: "so far, so good". Viimaste päevade ümberehitus- ja piiramistööd linnas on igatahes väga lõbusad olnud. Kui eile Kinomaja poole jalutasime, et "Tommy põrgu" ära vaadata, siis tuli meil sisuliselt politseiorkestri suuruse valve all vanalinna jalutada. SAS Radissoni võis kiigata muidugi üksnes teiselt poolt teed - ei ole siin lihtrahval midagi hotelli läheduses ringi kongerdada, kui tipp-poliitikud omi asju ajavad. Ja kesklinna kohal tiirutas poole ööni helikopteri valve.
Saa sa nüüd aru, kas W külastus on hea või halb, ent vähemalt on linnakodanike kannatus nüüd küll proovile pandud: enam turvalisemat järelvalvet siin linnas saada oleks vist võimatu. Igatahes, kui silmad veerand üheksa paiku lahti lõin, võisin oma koduaknast kiigata, kuidas tema hiigeleskort akende alt mööda vuras, saatjaks üksikud unised teeäärsed lipulehvitajad ja fotokaamerad. Liiatigi olid meie maja välisukse politseijõud blokeerida otsustanud. :)
Tuleks nüüd vaadata, kas ajal, mil Kadriorus juttu veeretatakse, ka tööle pääseb. Ma lähen igatahes üritama, ID-kaart hambus ja käed nähtavalt pea kohale tõstetud. (See viimane õpetus pärineb esmaspäevast "Ärapanijast".)
Saa sa nüüd aru, kas W külastus on hea või halb, ent vähemalt on linnakodanike kannatus nüüd küll proovile pandud: enam turvalisemat järelvalvet siin linnas saada oleks vist võimatu. Igatahes, kui silmad veerand üheksa paiku lahti lõin, võisin oma koduaknast kiigata, kuidas tema hiigeleskort akende alt mööda vuras, saatjaks üksikud unised teeäärsed lipulehvitajad ja fotokaamerad. Liiatigi olid meie maja välisukse politseijõud blokeerida otsustanud. :)
Tuleks nüüd vaadata, kas ajal, mil Kadriorus juttu veeretatakse, ka tööle pääseb. Ma lähen igatahes üritama, ID-kaart hambus ja käed nähtavalt pea kohale tõstetud. (See viimane õpetus pärineb esmaspäevast "Ärapanijast".)
25.11.06
Jutukas mina
Küll ma olen ikka viimastel nädalatel jutukas olnud! Pole ime, et sõbrad Tshehhist saadavad ahastavaid kirju, et ei tea, kas ma ikka elus olen. Tegelikult olen küll. Haigusega saabunud kohutav jõuetus on nüüd möödas ning ainus, millega mul veel maadelda tuleb, on rõve nohu. Küll on tore see kodumaine oknotsember ikka. Nii mõnigi, kes mu armsast töökollektiivist endale gripivaktsiini süstis, hädaldas juba paar päeva hiljem peapöörituse ja iivelduse pärast. Ma otsustasin, et tänavu endale vaktsiini kehasse ei süsti - mine sa tea. Eelmise nädalavahetuse eest tahan aitäh öelda Empsile, kellega võtsime kätte ja käisime "Fame'i" vaatamas. Noh, ja siis tegime sadu muid asju veel. Igatahes oli lõbus.
Täna otsustasin "Valge gospeli" lastekoori gospelkontserdile minna. Hoolimata sellest, et Raekoja platsil jõuluturu avanud jõuluvana meenutas tõelist kommionu, oli laste laul jõle lahe. Kõrged mäed ei peata mind... ajee-ajee! :) Nagu Raigo tunnistas, tegelikult võinuks Maiken publikuga võõrkeeles suhelda, sest enamik pealtvaatajaist olidki end vürtsikast glögist juba keskpäevaselt end täis kaaninud sommid. Rõve!
Täna otsustasin "Valge gospeli" lastekoori gospelkontserdile minna. Hoolimata sellest, et Raekoja platsil jõuluturu avanud jõuluvana meenutas tõelist kommionu, oli laste laul jõle lahe. Kõrged mäed ei peata mind... ajee-ajee! :) Nagu Raigo tunnistas, tegelikult võinuks Maiken publikuga võõrkeeles suhelda, sest enamik pealtvaatajaist olidki end vürtsikast glögist juba keskpäevaselt end täis kaaninud sommid. Rõve!
16.11.06
Ei loomalihale!
Ja "Paar" on juba iganeljapäevane lõbus vaatamine. Loomakaitse seltsi mahitusel otsustasime me nüüd viinerisöömise maha jätta. Just-just! Ja singi hõrku maitset me enam ka ei naudi, sest me pole endale Rimist ostes kunagi piisavalt ette kujutanud või müüjalt täpselt üle küsinud, kuidas seda vaest põrsast nüüd ikka tükeldati ja kas ta ikka väga kaua piinles. Ja verivorstid - kõtt! Kuidas ma sain seda nädal tagasi nautida? Rõve! Unustage jõululõuna!
Mul on vähemalt selle üle hea meel, et ma kala ei söö. Siis ei saa mind keegi vee-elukate tapmises süüdistate. Marko muidugi ei jätta jonni - küsib, kas kärbseid tohib ikka tappa. Ja loomakaitsja on omadega kimpus. Vladislav Korzhets valab õli tulle ja küsib, et mis - tuleb sitikad ja ussid tappa ning kalasöödaks panna. Mul on juba väga naljakas!
Vaene loomakaitsja ei saa aru, et ta on vaid meedia tööriist, mitte mingi oma asja ajaja. Ta on kutsutud ühe nende äpardunud telelõigu kriminaalsüüdistuse esitamise järelkajastusele ennast õigustama ehk tegelikult sattus ta meediasituatsiooni, kus sündmus toodab sündmust ning vaatajatele on see juba jaburnaljakas.
Mul on vähemalt selle üle hea meel, et ma kala ei söö. Siis ei saa mind keegi vee-elukate tapmises süüdistate. Marko muidugi ei jätta jonni - küsib, kas kärbseid tohib ikka tappa. Ja loomakaitsja on omadega kimpus. Vladislav Korzhets valab õli tulle ja küsib, et mis - tuleb sitikad ja ussid tappa ning kalasöödaks panna. Mul on juba väga naljakas!
Vaene loomakaitsja ei saa aru, et ta on vaid meedia tööriist, mitte mingi oma asja ajaja. Ta on kutsutud ühe nende äpardunud telelõigu kriminaalsüüdistuse esitamise järelkajastusele ennast õigustama ehk tegelikult sattus ta meediasituatsiooni, kus sündmus toodab sündmust ning vaatajatele on see juba jaburnaljakas.
Kaks, me kaks!
No nii, nüüd on meid juba mitu! Saame eraldi tubades siruli lesida ning vastastikku kraadiklaasinäite küsida. Tema võitis, sest tal on praegu 39. Mul on praegu "vaid" 37 kraadi. Varjus-varjus, kus siis veel! Smaug ei saa millestki aru - ainult trallib mööda maja ja vaatab, et allüürnikud on lolliks läinud. Noh kus see tasuta arstiabi siis on, kes meid päästma tõttaks :)
Aga "Paari" ajal oli aega YouTube'is ringi jalutada. Keegi levitab poliitilist satiiri. No muidugi, valimised tulekul. Aga selliseid katsetusi on ikkagi põnev vaadata.
Aga "Paari" ajal oli aega YouTube'is ringi jalutada. Keegi levitab poliitilist satiiri. No muidugi, valimised tulekul. Aga selliseid katsetusi on ikkagi põnev vaadata.
14.11.06
Voodihaiged lähevad lolliks
Nüüd olen ma veendunud, et voodihaiged - nagu mina näiteks - lähevad ruttu lolliks: higistavad oma ravumivirna all pisut, magavad hästi palju ning siis vaatavad, mida jaburat internet pakub. Tänu koduleheküljele Global Rich List sain teada, et minu koht sissetuleku järgi reastatud inimeste edetabelis on 678 205 700. ning et ma kuulun 11,3 protsendi hulka kuuest miljardist inimesest. See on tõepoolest vajalik teadmine, eksole? Grr... Haigus-haigus, kao minema!
11.11.06
"Tubli oled! Mine nüüd tööle!"
"Tubli oled! Mine nüüd tööle," teatab komissaar politseinikule hilisööl, annab sõbraliku võmmu kuklasse ja saadab kabinetist minema. Selline tagasihoidlik pilt tuli silme ette, kui "Aktuaalses kaameras" uudist kokkuvõetuna teatati, kuidas Toomas Hendrik Ilves arvas täna peetud kõnes, et ega siis nüüd politseinike palgatõusust kohe ka aita - ikka kiitust on vaja. Ma kujutan ette, kuidas noored politseipered oma lapsi toidavad. "Issi, issi, süüa tõid?" - "Seda mitte, aga ma võin teile presidendi ja komissari pai edasi anda." Lahe.
Tegelikult on Ilvesel muidugi õigus - primaarne motivatsioon ei saa alati olla palgatõus, vaid midagi muud: tunnustus, tagasiside ja võimalikud lisahüved. (Lisahüvede kui hüvitiste puhul tahab maksuamet alati muidugi erimaksustamist kohaldada, aga ehk saavad noodki kunagi aru, et inimeste masinatena kohtlemisena kaugele ei jõua. Peagi ei on kõik kurnatud ning vaat kasseerige siis seda, mida enam pole.) Kui paljudes töökohtades selle peale aga üldse mõeldakse?
Tegelikult on Ilvesel muidugi õigus - primaarne motivatsioon ei saa alati olla palgatõus, vaid midagi muud: tunnustus, tagasiside ja võimalikud lisahüved. (Lisahüvede kui hüvitiste puhul tahab maksuamet alati muidugi erimaksustamist kohaldada, aga ehk saavad noodki kunagi aru, et inimeste masinatena kohtlemisena kaugele ei jõua. Peagi ei on kõik kurnatud ning vaat kasseerige siis seda, mida enam pole.) Kui paljudes töökohtades selle peale aga üldse mõeldakse?
9.11.06
Kodanikualgatusest
Ja veel pisut kodanikualgatusest. Seda, et Eesti liikluskultuuritus ja olukord teedel viib igal nädalal inimesi surma, teavad kõik. Ja midagi tuleb ette võtta. See on selge. Ent samas ei saa ma aru näiteks äsja "Kahvlis" polemiseerinud Madis Millingust, kes leiab, et mis sellest kõigest kasu on, kui midagi hullu juhtub ning ajakirjandus pisut lugusid kirjutab ja juhtkirjades inimesi liikluses kultuurselt käituma kutsub. Teatab, et sellest ei piisa. Mida see ajakirjandus muud teha saab, kui sõna veenvat jõudu kasutada? Otsesele küsimusele Hannes Võrnolt - mida tema ise teeks, et see olukord lõpetada - ta vastata ei oska. Nii kõlab tema polemiseerimine sama õõnsalt kui "need üksikud artiklid ajakirjanduses".
Jah, olukord on enam kui õudne - täna enam kui pool tundi liiklusummikus passides nägin seda igal sammul, et tavaliseks reavahetusekski ei raatsita suunatuld sisse lükata; et tõelised t***pead litsuvad oma läikjate rullidega kaasliiklejatest üle ja läbi, pidamata millekski ülekäiguradasid, valgusfoore ja teisi autosid. Et annab mõni must äri papi, annab ka load? Mis siin ikka teha - tuleb inimestele hakata jagama värvipüstoleid, et porilärakaid laia kaarde rögastavate liiklushuligaanide pihta igal võimalikul hetkel tulistada. Siis näevad kõik juba kaugelt, et näete, olen liiklushuligaan ning ei vääri teie hulgas sõitma. See teeks politsei töö ka lihtsamaks ja mõtestatumaks: võtta kõik idioodid rajalt maha, võtta neilt load ning panna kartsa.
Modell: Auto Poola maanteeäärses bensukas. On 18. juuli varahommik, kell on 5.29.
Jah, olukord on enam kui õudne - täna enam kui pool tundi liiklusummikus passides nägin seda igal sammul, et tavaliseks reavahetusekski ei raatsita suunatuld sisse lükata; et tõelised t***pead litsuvad oma läikjate rullidega kaasliiklejatest üle ja läbi, pidamata millekski ülekäiguradasid, valgusfoore ja teisi autosid. Et annab mõni must äri papi, annab ka load? Mis siin ikka teha - tuleb inimestele hakata jagama värvipüstoleid, et porilärakaid laia kaarde rögastavate liiklushuligaanide pihta igal võimalikul hetkel tulistada. Siis näevad kõik juba kaugelt, et näete, olen liiklushuligaan ning ei vääri teie hulgas sõitma. See teeks politsei töö ka lihtsamaks ja mõtestatumaks: võtta kõik idioodid rajalt maha, võtta neilt load ning panna kartsa.Modell: Auto Poola maanteeäärses bensukas. On 18. juuli varahommik, kell on 5.29.
Lycka till!
Viimaste päevade sündmused Tallinkis on tõepoolest furoori tekitanud. Täna palus firma oma võõrkolleegidelt vabandust. Netinugised panid seepeale ringkirja liikuma:
Ma ei pruugi küll nõustuda ideega see hoone täiesti olematuks lammutada, sest kuldse keskteena võinuks osa sellest majast kas uue hoone sisse arhitektuurimälestisena või isegi kandva osana alles jääda (ja pealegi, algne idee ju oli, et katedraali torn jäetakse alles. Mis juhtus, ah?), ent kindlasti ei poolda ma sellise kolossi tühjana seismist ja kempluste jätkumist. No, kuulge! Mis kasu on linnas tühjalt seisvast kompleksist, kus ulub tuul ning tilgub lagi. Mulle tundub, et paljud maja status quo poolt võitlevad inimesed pole ise sellesse jubedasse mürakasse jalgagi tõstnud. Aga karjujad on kõik kõvad.
Ma tahan Tallinna linna kino, mis lööks kokakoola monopolikino hinnad alla. Ma tahan väärtfilmi keskust. Ma tahan muusikaliteatrit. Mind ajab juba öökima mingisugune niutsumine teemal, et meil pole korralikke kontserdisaale. Laske inimestel siis need ometi rajada!
Muidugi, see improviseeritud Schindleri nimekiri päris kentsakas. Lisaks tõsimeelsetele toetajatele leiab seal järjekordsete eestlastest idiootide vaimusähvatusi: Lasnamäe Tramm, Seen Kärmetoks, Leonid Cheops, Tom Jones, Borat Sagdejev, Kitse Nikkur, Mulla Omar jne. Haa-haa, debiilikutest netinugised.
From: Enn PantMul hakkas kohe väga lõbus. :) Teinegi ringkiri on täna tuuritamas - kes kasutas seks Orkuti, kes sms-teenuse abi -, ent sisuliselt kutsuvad Uus Sakala ja vennad Rebased avaldama poolehoidu Sakala hoone lammutamiseks. Tunnistan ausalt - andsin endagi hääle.
To: Silja Line employees
Subject: Lycka Till
---
Hi Svensson,
Sorry!
Enn
Ma ei pruugi küll nõustuda ideega see hoone täiesti olematuks lammutada, sest kuldse keskteena võinuks osa sellest majast kas uue hoone sisse arhitektuurimälestisena või isegi kandva osana alles jääda (ja pealegi, algne idee ju oli, et katedraali torn jäetakse alles. Mis juhtus, ah?), ent kindlasti ei poolda ma sellise kolossi tühjana seismist ja kempluste jätkumist. No, kuulge! Mis kasu on linnas tühjalt seisvast kompleksist, kus ulub tuul ning tilgub lagi. Mulle tundub, et paljud maja status quo poolt võitlevad inimesed pole ise sellesse jubedasse mürakasse jalgagi tõstnud. Aga karjujad on kõik kõvad.
Ma tahan Tallinna linna kino, mis lööks kokakoola monopolikino hinnad alla. Ma tahan väärtfilmi keskust. Ma tahan muusikaliteatrit. Mind ajab juba öökima mingisugune niutsumine teemal, et meil pole korralikke kontserdisaale. Laske inimestel siis need ometi rajada!
Muidugi, see improviseeritud Schindleri nimekiri päris kentsakas. Lisaks tõsimeelsetele toetajatele leiab seal järjekordsete eestlastest idiootide vaimusähvatusi: Lasnamäe Tramm, Seen Kärmetoks, Leonid Cheops, Tom Jones, Borat Sagdejev, Kitse Nikkur, Mulla Omar jne. Haa-haa, debiilikutest netinugised.
8.11.06
RW
Ma kuulan ja kuulan seda Robbie Williamsi reklaami Eesti telekanalitelt ning mõtlen, kes oli see idioot, kes sellise teksti eesti keeles sisse luges. Mis kuradi "Robbie Williams on tagasi"? Huvitav, kus ta siis nii väga vahepeal ära käis? Et kontserdituuri andmas või? Seda, mis juba mitu kuud tagasi lõppes. Vaesed reklaamigurud, kes ei suuda pilti kokku panna. Ka siis, kui originaalreklaam sellise tekstiga oli, tasuks tuletada meelde, et siin algas see kampaania mitu kuud hiljem. Grr!
7.11.06
Kummi-Borat
Üks andekas blogija ja õhupallikujude meisterdaja pühendas oma viimase kätetöö Boratile. Imetlusväärne töö, kas pole? :)
Shameless self-promotion
Blogijate hulka on tõusnud ka seni blogijaid ehk pisut võõriti vaadanud Priit Pullerits. Täna tunnistas ta ausalt, et ega see muud ole, kui shameless self-promotion. Kui ma Priiduga ka paljudes asjades ühel meelel pole, siis selle väitega nõustun küll. Ja mis sellest halba, kui alternatiivmeedia võimaldab vahetut kommunikatsiooni oma lugejatega. :) Mina tegelen sellega juba viiendat aastat. Tänu empsi kirjale näitan teilegi, mida mõtlevad välja oma töö juures igavlevad disainerid:
5.11.06
Aitäh, Elion!
Ma tean küll, et kõik kiruvad Elioni, et selle pilt on s*** ja sada muud häda. Aga tänu sellele saame meie praegu kodus Kim Clijstersi ja Kaia Kanepi finaalimängu vaadata. Ausalt öeldes on mul juhe koos - sellepärast ma vist sporti ei saagi vaadata, et see läheb nii pingeliseks. Nagu tänane mäng on näidanud... :) Aga lahe on meie tüdruku tegemisi ikkagi jälgida. Kolleegidelt kuulen ainult kirumist, sest väga paljudel Eurosport 2 lihtsalt ei ole.
4.11.06
Jõululaupäev
Jõululaupäeva tunne minus jätkub. Linn on mattunud lumelumma, tuul ei puhu ja külm näksib kõrvalestade kallal. Ainult kurvad sõnumid Eesti teedelt toovad reaalsusesse tagasi. Sain teada, et Anne ja Marika olukord on stabiliseerunud ning nad pääsesid eluga. Soovin neile paranemist. Karmima uudise osas... Ei oskagi midagi öelda. Kurb on. :(
2.11.06
Aisakell, aisakell...
Tulin täna tööle, jõululaulud huulil: "Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd..." Hommikul aknast välja vaadates tabas mind aga astridlindgrenlik "Vaata Madicken, lund sajab!" Okei, tegelikult kogus sadu pealinnas tuure juba eile, mil lumelörts ja näkkupeksev tuul linna pahupidi pöörasid. Oli tükk tegu et a) koju saada ning b) auto lume alt välja kaevata ja suvesusside sahinal poodi veereda. Grr! Hea, et nüüd on kõrri lõikav tuul vaibunud ning tegu on enam-vähem normaalse talveilmaga. See tähendab, et jänes tuli teenitud suvepuhkuselt kapist välja kutsuda ja endale pähe sorgata. Ja jälle tuli mulle meelde, kuivõrd raske see ikka on. Kongerdasin tööle, nina kingades kinni, sest pead ülespoole tõsta oli üpris keeruline. Muahaha!
Üleeilne õhtupoolik tõi P!nk'i. Ja veel väga vahva P!nki. Ehkki pool kontserdiaega tuli mul Katsiga sõnumineerida, et lugu ikka lehes oleks, sain vahvamaid lugusid ikka nautida ka. Näiteks mõnusa klaverimänguga alanud "Family Portrait"... Ülimegahea. Minu lõbusaim emotsioon kaasnes aga lauluga "What's Up". P!nk laulis seda sellepärast, et Linda Perry, 4 Non Blondes'i solist oli tema produtsent. Ning kui meie kõrval kontrollimatult karelnud alaealised tibid näisid teadvat kõiki P!nki lugusid peast, siis siinkohal nad vakatasid, vaatasid segaduses enda ümber ning, nähes, et meie kõik lugu kaasa üürgame, turtsatasid: "Päh, mis lugu see on! Kui nõme! Mina seda küll kuulnud pole! See on mingi vanainimeste laul!" Esimene mõte oli, et annaks neile jalaga. Aga siis tundsin võidurõõmu selle üle, et mäletan rohkem kui mõni käblik. Evil me!
Foto: Liis Treimann / Postimees
Üleeilne õhtupoolik tõi P!nk'i. Ja veel väga vahva P!nki. Ehkki pool kontserdiaega tuli mul Katsiga sõnumineerida, et lugu ikka lehes oleks, sain vahvamaid lugusid ikka nautida ka. Näiteks mõnusa klaverimänguga alanud "Family Portrait"... Ülimegahea. Minu lõbusaim emotsioon kaasnes aga lauluga "What's Up". P!nk laulis seda sellepärast, et Linda Perry, 4 Non Blondes'i solist oli tema produtsent. Ning kui meie kõrval kontrollimatult karelnud alaealised tibid näisid teadvat kõiki P!nki lugusid peast, siis siinkohal nad vakatasid, vaatasid segaduses enda ümber ning, nähes, et meie kõik lugu kaasa üürgame, turtsatasid: "Päh, mis lugu see on! Kui nõme! Mina seda küll kuulnud pole! See on mingi vanainimeste laul!" Esimene mõte oli, et annaks neile jalaga. Aga siis tundsin võidurõõmu selle üle, et mäletan rohkem kui mõni käblik. Evil me!Foto: Liis Treimann / Postimees
30.10.06
Reetroosistuu
Laulsin siin omaette seda tohlakat Hansapanga reklaami taustalugu "What a wonderful world" ning sain aru, et kehva häälduse korral võib mõista, et see laul on Reet Roosist. ("I see trees of green........ red roses too") :)
Mnjah. Aga eilne õhtu tõi veelgi vahvama elamuse. Nimelt olin palutud Vene Draamateatri uue restorani Art-Imperia tutvustusõhtusöögile, millega ühtlasi tähistati Odessa vahuveinitehase 110. sünnipäeva. Sain palju targemaks - tean nüüd, et herese, portveini ja madeira asemel valmistatakse seal Krimmi poolsaarel nüüd krõmerest, krõmveini ja krõmeirat. Ning need joogid on tõepoolest jumalikult head. Mnjah, aga võib-olla nautisin ma neid seepärast, et need aitasid mul seedida kaheksat toidukorda, mille otse Odessast kohale lennutatud kokk meile valmistas. Mis siis, et kõik muudkui rõhutasid, et need on poolikud portsjonid. Mingil hetkel oli mul tunne, et äsja konsumeeritud kapsarullid vaatavad juba silmadest vastu. Ning siis, kui kõik juba söödud oli... Siis saabus kanapoeg. Tõeline toiduorgia, tähistamaks hüva rüüpe sünnipäeva ja väga vahvat kultuuri. Aplodisment!
Mnjah. Aga eilne õhtu tõi veelgi vahvama elamuse. Nimelt olin palutud Vene Draamateatri uue restorani Art-Imperia tutvustusõhtusöögile, millega ühtlasi tähistati Odessa vahuveinitehase 110. sünnipäeva. Sain palju targemaks - tean nüüd, et herese, portveini ja madeira asemel valmistatakse seal Krimmi poolsaarel nüüd krõmerest, krõmveini ja krõmeirat. Ning need joogid on tõepoolest jumalikult head. Mnjah, aga võib-olla nautisin ma neid seepärast, et need aitasid mul seedida kaheksat toidukorda, mille otse Odessast kohale lennutatud kokk meile valmistas. Mis siis, et kõik muudkui rõhutasid, et need on poolikud portsjonid. Mingil hetkel oli mul tunne, et äsja konsumeeritud kapsarullid vaatavad juba silmadest vastu. Ning siis, kui kõik juba söödud oli... Siis saabus kanapoeg. Tõeline toiduorgia, tähistamaks hüva rüüpe sünnipäeva ja väga vahvat kultuuri. Aplodisment!
Jagshemash!
Jagshemash! My name is Borat! I journalist for Kazakhstan. Meeleolukas nädalavahetus tõi selle filmi esilinastuse kobarkinos. "Borat - Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel" on tõsiselt lahe vaatamine. Jah, Borat Sagdijevi ehk Ali G ehk Sacha Baron Coheni tekst on esmapilgul alatu, õel ja seksistlik; naisi, seksuaalvähemusi, juute ja paljusid teisi vihkav, maalides kasahhidest ilalõugsete ja kepinäljas liiderdajate pildi, ent mitte mingil juhul ei saa seda filmi võtta kasahhide (või ükskõik millise eelpool nimetatud ühiskonnagrupi) mõnitamisena. Tegelikult irvitab tegelane lihtsameelsete ja silmaklappidega ameeriklaste üle, kes on oma kultuuripildi ainuõigsuses ja ülemuslikkuses enam kui veendunud. Võib ju kesklääne kammitsetud ja kombekate prouade üle naerda, ent ühtäkki muutub komöödia tragöödiaks. Vaesekesed - need ei saa kunagi taipama, et maailm on palju suurem kui Ameerika kultuuriruum. Olgugi, et Sagdijev utreerib vastuolud kultuuriliste erinevuste vahel kohati konflikti piirimaile, on alusidee lihtne: enam kultuurilist tolerantsi, maailm!
28.10.06
Nii lõbus. Bush käib vanureid röövimas
Leidsin ühe toreda uudise sellest, kuidas Bushi maskiga pätt USAs vanainimest röövis. Päris lustakad lood vahetult enne Halloweeni. Huvitav, kas meilgi võiks tirazheerida Halloweeni (või hea küll, kasvõi mardi- ja kadripäeva) eel poliitikute maske, et ma saaksin nendega minna näiteks väikseid lapsi hirmutama. Et neile jääks igavesti meelde - neid nägusid valida ei tohi! Kui keegi on huvitatud, ma võin oma nimekirja soovitud maskidest lisada. :)
Ja torm pole ära viinud...
... Ja seda tahtsin ka rahustuseks öelda, et õnneks pole Eestit laastanud torm meie katust veel paigast nihutanud, ehkki öö oli küll kõike muud kui rahulik. Vaene Smaug kimas toast tuppa ja jõllitas hirmunult aknalaual väljas toimuvat, endal silmad suured kui tõllarattad. Aknaplekid kolisesid, seinad nagisesid ja tuul undas akna taga... Päris spuuki! Aga toas on soe... :)
Nädal lõpeb
Taas laupäeva varahommik. Uuenenud Vikerstuudios on igathahes väga muhe tööd teha. :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida . Hoopis Andres Maimiku ja Jaak Kilmi "Müümise kunstil" tahtsin pisut peatuda. Astusin nimelt filmi neljapäevasele esilinastusele. Ehkki mulle tundub, et poolteist tundi on selle doki jaoks pisut liiga pikk - mistap soovitaksin näiteks tele-eetris näidata selle eelmist, väidetavalt tunniajast versiooni -, oli tegu ühe emotsioone täis filmiga, mida tasuks teistelgi tähelepanelikult vaadata.Filmi keskmes on neli kangelast, koolitustemüüja Peep, ukselt uksele müügiga Ameerikas raha teenida sooviv nooruke Raigo, Tupperware plastnõude müüki prooviv lesknaine Mare ning kaudselt vaatleb film ka Mare otsest mõjutajat ja "müügiguru" Evelini, kelle suurim soov on saada oma tubli töö eest preemiareis Indiasse. Filmi üks karmimaid lauseid tulebki Evelini suust - siis, kui Mare on teatanud otsusest plastnõude parseldamisest loobuda, lisades, et liitus jumalakuulutajatega (taas nutikad müügimehed) ja on taas usu leidnud. "Kõik me siin elus müüme midagi" ning "Kes ühe Tupperware plastnõu on ostnud, on ohver," teatas ta kalgilt. Kui ta seda ise usub, siis on vist hästi. Jah, müügi osas on tal õigus. Minu küsimus on müügitegevuse mõtestatuses; su sisekaemuslikus põhjenduses, mida ja miks ma müün. Ning kas müümine on ikka alati nn win-win situation - võidavad nii ostjad kui ka müüjad?
Poolehoid-vastumeelsus on filmi vaadates kerge tekkima. Nii oli mul kahju pisut totukesena portreteeritud Raigost ("Ma pean ameerikalikku naeratust tegema, aga näe, mul pole isegi hambad korras, need on sellised puseriti; pealegi kuivab suu ära"), kelle mentor, edev kangelane talle pidevalt "emotional rollercoster'ist" jahvatas (selle kuti ... Krt, nimi ei tule meelde... suust pärinevad ka filmi pärlid). Antipaatseim neist on Peep (Vain), kes filmi tutvustuses on miskipärast avaldanud arvamust, et see film tema tegevusele hinnanguid ei anna. See pole sugugi nii. Materjali järjestatus ja loo narratiivne ülesehitus ütleb väga selgelt, mida seesugustest ekstsentrilistest soolapuhujatest arvata. Aga ehk olen ma kade, et temasarnase õhumüügiga raha kokku ei aja? Hmm... :)
Filmi soovitan ära vaadata aga kõigil, kel müügiga otseselt või kaudselt kokkupuuteid on. Ehkki "kõik me müüme midagi" on enam-vähem õige, ei pruugi kõik oma tegevust müügina näha. Ehk tundub see kuidagi... õilist tegevust labastav. Ent ka kõige kõrgemal intellektuaalsel tasemel tegeleme me müügiga, olgu või oma ideede müügiga.
Eriti tore on vaadata ETVst varahommikusi multifilme. Mulle tundub, et need ei olegi mõeldud lastele, vaid minusugustele unetutele töömesilastele. ETV võiks ikka maa peale tagasi tulla ja uurida, millal lapsed neile pakutavat ka tegelikult vaatavad. Esiteks ei tööta enamik eestlasi riigisektoris, mistap EI lõpe nende töö kell viis. Ja laupäeva hommik on sageli ainus võimalus välja magada. Kohtlane programmiplaneerimine, indeed! Häbi.
24.10.06
Corsa Nuevo!
Nagu ma täna kuulsin, pole nii mõnigi Opel Corsa uusi reklaame kuulnud-näinudki. Noh, neid, kus Sean Paul peale räpib ning lõbusad pajalapi-loomad autoga sõitma lähevad. Muahaha! Minu vaieldamatud lemmikud ja hea-tuju-reklaamid praegu. Siinkohal näete nii seda versiooni, mis jookseb Eesti telekanalitel (sama ka näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal), kui ka sootuks teist versiooni. C'mon, pajalapi-loomad!
Seiku ajakirjandusest
JÄRGNEVAT LÕIKU JA LINKI NÕRGANÄRVILISTELE EI SOOVITATA! LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL!
Tänane SL Õhtuleht avaldab üpris jõhkratoonilise loo endise USA sõjaväelase vägitegudest New Orleansist, tema jõhkrutsemisest ja vägivallast oma naise kallal. Hommikul unise peaga lehti lugedes järgnevat lõiku silmates, võttis kujutluspilt seest õõnsaks...
Tänane SL Õhtuleht avaldab üpris jõhkratoonilise loo endise USA sõjaväelase vägitegudest New Orleansist, tema jõhkrutsemisest ja vägivallast oma naise kallal. Hommikul unise peaga lehti lugedes järgnevat lõiku silmates, võttis kujutluspilt seest õõnsaks...
Kiri valmistas politseinikud küll hirmsaks pildiks ette, kuid paari korteris nähtu osutus veelgi hullemaks ja meenutas õudusfilmi. Nimelt leidsid nad pliidilt poti, millest vaatas vastu naise kõrbenud pea. Teises potis oli mõrtsukas keetnud tema käsi ja jalgu. Praeahjus lebasid pannil küpsetatud sääred. Külmkapist vaatas vastu jäsemeteta ja peata keha.No comments! Postimehe Tarbija-portaal jätkab aga oma üllatustega. See screenshot on tehtud küll laupäeval, ent näitab ilmekalt, miks pole pelgalt märgusõnade järgi automaatselt lahterdav süsteem hea. Hoopis piinlik on.
23.10.06
Lugejakiri
K sai kirja. Lugejalt. Jälle. Kuigi tegelikult on mul tunne, et ega ta midagi väga lugenud polegi. Ta lihtsalt saadab selliseid kirju. Leidsime, et selle haige inimese Anne Pallavi värsiridadest saaks lõbusa regilaulu. Ja, nagu heale laulule kohane, lõpeb see kokkuvõtva nendingusõnaga. Mitte enam "amen!", vaid "vihkan!" Cool! Palju õnne ka kõigile teistele haigetele inimestele, aga mina loodan, et see laul võetaks peatselt Eurovisiooni valikkavva. Mõni loominguline kollektiiv võiks ju selle proovida viisistada. (Nii nagu Kanal 2 "Ärapanija" võttis laulda "Roheliste niitude" viisil fraasi "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud...") :)
LOOMULIKULT EI OLE SEE NORMAALNE MIDA SINUSUGUSED LITSID TEEVAD JA RÄÄGIVAD JA SELLES MÖTTES EI OLEKS NAGU SINUSUGUSTE ABSOLUUTSELT TYHISTE ELAJATEGA MÖTET TEGELEDA, AGA MULLE EI MEELDI, ET SINUSUGUSED PALJUNEVAD JA SELLE NIMEL TULEB MIDAGI ETTE VÖTTA: SURMA SINU PEREKONNALE, HÄDA JA ÖNNETUST SINU JÄRELETULIJATELE; VALU, VAEVA, MURET, VALU, PISARAID SINU SUGUVÖSALE. NEEDUST, NEEDUST JA VEELKORD NEEDUST SINU, SINU TUTVUSRINGKONNA, SINU KODAKONTSETE, SINU LÄHIKONTSETE PEALE. HÄVINGUT SINU SÖPRUSKONDA. SURMA, KATKU, HAIGUSI SINU TÖÖKAASLASTE JA PERE PEALE.
VIHKAN!
21.10.06
Reede
Just selle kuramuse toidumürgituse tõttu suutsin end eile tööle vedada ajaks, mil Tom juba lahkumispidu pidas. Kui me päev varem Kumusse sõitsime, pidas ta minu komplimenti kaasaegse ajakirjanduse vaimseks isaks olemisest pisut ülepakutuks. Ent see on tõsi. Sest selleks peab teda kogu noorem ajakirjandusgeneratsioon, mina kaasa arvatud. Ja pealegi, näidake mulle ühte iidoliteta tööpõldu! Kujutan ette, et see võiks üks hirmigav ala olla, kui siht või eesmärgi ideaal puuduks. Lahkumispeotuhina tegi eriti lõbusaks fotograafide ühisotsus grupipilti tegema hakata. No, püüa sa küünikuid-tindisolkijaid ühe pildi peale saada!
Kui tervis õhtu hakul taastus, otsustasime J-ga külastada Hed Kandi avaüritust Prives. Tegime pisut Moskvas aega parajaks, ent kui mingi mõttetu ettekandjabeib erinevalt oma kolleegidest irisema hakkas, et siin ja seal suitsetada ikka ei tohi, siis viskas kopa ette. No, pane enda kohvikusse siis sildid laudadele, kus võib ja kus mitte - ma ei pea teie pleissi reegleid teadma, sest ma tavaliselt ei käi seal. Viimane piisk oli tema köögitädilik vinglause: "Ei, kohe, kustutage kohe ära! Kohe praegu!" Päris põneva attitude'iga peletavad kliente. Siia sekka võib arvata ka veel teist päeva tööl olnud piiga, kes lõi mu arvele mingeid carbonara'sid lisaks ja oli hästi õnnelik, et tal arve tegemine üldse välja tuli. Kaardimakse oli muidugi nii keeruline, et ta pidi endale abiväge kutsuma. Ühesõnaga - Moskva, parandage oma teeninduskultuuri ning veenge mind selles, et te olete külastamist väärt!
Prive lubas uste avamist küll kell 23, ent kõiki viibis... Tänu uksele tulnud Helenile saime õnneks järjekorrata sisse lipsata. Pärast kolme Martini Rossot ja ühte D-Lighti (no, on alles jube jook!) algas ka Jaanus Orgussaare show. Selleks ajaks olime küll juba hirmväsinud, ent moedemmi vaatasime ära: modellid hiiglaslike kerajate peaehetega, mõni neist neelamas modelli kogu keha, oli võimas vaatepilt. Show nimi oli "Inimene mullis" ning esimest korda nägid seda need, kes sattusid mõne nädala eest Tartu Kaubamaja moepäevale.
Seejärel lubasime endale luksust lahkuda ega näinudki litrite kogupauku, mis uue saluudimasinaga ööklubi koristajale täna kindlasti meeletut peavalu valmistab.
Kui tervis õhtu hakul taastus, otsustasime J-ga külastada Hed Kandi avaüritust Prives. Tegime pisut Moskvas aega parajaks, ent kui mingi mõttetu ettekandjabeib erinevalt oma kolleegidest irisema hakkas, et siin ja seal suitsetada ikka ei tohi, siis viskas kopa ette. No, pane enda kohvikusse siis sildid laudadele, kus võib ja kus mitte - ma ei pea teie pleissi reegleid teadma, sest ma tavaliselt ei käi seal. Viimane piisk oli tema köögitädilik vinglause: "Ei, kohe, kustutage kohe ära! Kohe praegu!" Päris põneva attitude'iga peletavad kliente. Siia sekka võib arvata ka veel teist päeva tööl olnud piiga, kes lõi mu arvele mingeid carbonara'sid lisaks ja oli hästi õnnelik, et tal arve tegemine üldse välja tuli. Kaardimakse oli muidugi nii keeruline, et ta pidi endale abiväge kutsuma. Ühesõnaga - Moskva, parandage oma teeninduskultuuri ning veenge mind selles, et te olete külastamist väärt!
Prive lubas uste avamist küll kell 23, ent kõiki viibis... Tänu uksele tulnud Helenile saime õnneks järjekorrata sisse lipsata. Pärast kolme Martini Rossot ja ühte D-Lighti (no, on alles jube jook!) algas ka Jaanus Orgussaare show. Selleks ajaks olime küll juba hirmväsinud, ent moedemmi vaatasime ära: modellid hiiglaslike kerajate peaehetega, mõni neist neelamas modelli kogu keha, oli võimas vaatepilt. Show nimi oli "Inimene mullis" ning esimest korda nägid seda need, kes sattusid mõne nädala eest Tartu Kaubamaja moepäevale.
Seejärel lubasime endale luksust lahkuda ega näinudki litrite kogupauku, mis uue saluudimasinaga ööklubi koristajale täna kindlasti meeletut peavalu valmistab.
Kuninganna Elizabeth II
Kuninganna Elizabeth II on nüüdseks Eestist lahkunud. Tänu saatkonna lahkel kutsele osalesin neljapäevaõhtusel vastuvõtul Kumus, kuulasin filharmoonia kammerkoori (hea küll, Toivo Tulevi vastuvõtu puhul kirjutatud "Rejoice, Rejoice, Rejoice" jäi muusikaliselt võib-olla tõepoolest pisut kaugeks - nagu keegi mainis, vaene kuninganna peab taluma sellist enda auks kirjutatud piina -, ent see-eest Arvo Pärdi "... which was the Son of ..." ja Cyrillius Kreegi "Õnnis on inimene" kõlasid imehästi) ning imestasin heade kolleegidega ühiselt selle üle, mida küll meie vastne presidendiproua Evelin Ilves endale (SL Õhtuleht via Postimees) selga (The Times) on tõmmanud. Samas, õhtu täht polnudki ju tema, vaid ikkagi Elizabeth II.
Ehkki Briti suursaadik Nigel Haywood instrueeris meid kõiki sellest, et vaevalt nüüd kuninganna külalistega jutustama tuleb, selgus hilisemal ülesrivistusel (meedia- ja kommunikatsioonitöötajate laud "J", grupijuht Toomas Sildam:)), et tema kõrgeausus tahab ikka kõik ükshaaval läbi kätelda. Saadiku saatel tutvus ta igaühega meist eraldi, uuris, mida üks või teine teeb (Ingridi juhitud Kroonika kohta teatas Haywood, et "This is the Estonian version of Hello! magazine but much more liberate"), pistis siis oma pisikese musta kindaga käe pihku ning päris minu eneseesitluse järel, et kas need teie Eesti noored ikka üldse loevad ajalehti.
Tõdesin, et eks internet ole muidugi märksa populaarsem, misjärel rõkkas kuninganna "Isn't this internet fascinating!" ja vudis järgmise laudkonna poole. Oo, mu kolmkümmend kuulsusesekundit! Enne seda tuuritas meie juurest läbi ka särasilmne briti välisminister Margaret Beckett, seejärel aga Edinburghi hertsog Philip.
Ütleme nii, et emotsionaalselt oli väga võimas kohtumiselamus - olgem ausad, millal ikka avaneb võimalus kätelda-jutelda - olgu see või smalltalk - Briti impeeriumi liidriga?
Pärast vastuvõttu tuli mul ja Ilmar Raagil veel kobarkinosse kihutada, sest filmi "Jade Warrior" esilinastuski tuli ära vaadata. Mnjah, jäägu see, kuidas me liiklussulgudest läbi saime, ajaloo hõlma, ent kinno jõudsime me siiski õigeaegselt.
"Jade Warrior" ise jäi mulle pisut segaseks. Hoolimata sellest, et olin Soome, Hiina, Hollandi, Eesti ühistöö stsenaariumiga kursis ja nautisin selles filmis ohtralt kasutatavaid eriefekte, pole see siiski selline mängufilm, mida ma ikka ja jälle uuesti vaadata tahaksin. Liiga aeglane. Liiga põhjamaine. Elle Kulli oli muidugi tore soome keeles rääkimas näha.
Filmijärgne vastuvõtt Domina hotellis sai mulle igatahes saatuslikuks. Ma arvan, et see oli see kala, mis mind järgmisel päeval voodisse naelutas ning vaid aeg-ajalt, kiirete sööstudega, tualetti sundis kimama. Brr!
Ehkki Briti suursaadik Nigel Haywood instrueeris meid kõiki sellest, et vaevalt nüüd kuninganna külalistega jutustama tuleb, selgus hilisemal ülesrivistusel (meedia- ja kommunikatsioonitöötajate laud "J", grupijuht Toomas Sildam:)), et tema kõrgeausus tahab ikka kõik ükshaaval läbi kätelda. Saadiku saatel tutvus ta igaühega meist eraldi, uuris, mida üks või teine teeb (Ingridi juhitud Kroonika kohta teatas Haywood, et "This is the Estonian version of Hello! magazine but much more liberate"), pistis siis oma pisikese musta kindaga käe pihku ning päris minu eneseesitluse järel, et kas need teie Eesti noored ikka üldse loevad ajalehti.
Tõdesin, et eks internet ole muidugi märksa populaarsem, misjärel rõkkas kuninganna "Isn't this internet fascinating!" ja vudis järgmise laudkonna poole. Oo, mu kolmkümmend kuulsusesekundit! Enne seda tuuritas meie juurest läbi ka särasilmne briti välisminister Margaret Beckett, seejärel aga Edinburghi hertsog Philip.
Ütleme nii, et emotsionaalselt oli väga võimas kohtumiselamus - olgem ausad, millal ikka avaneb võimalus kätelda-jutelda - olgu see või smalltalk - Briti impeeriumi liidriga?
Pärast vastuvõttu tuli mul ja Ilmar Raagil veel kobarkinosse kihutada, sest filmi "Jade Warrior" esilinastuski tuli ära vaadata. Mnjah, jäägu see, kuidas me liiklussulgudest läbi saime, ajaloo hõlma, ent kinno jõudsime me siiski õigeaegselt."Jade Warrior" ise jäi mulle pisut segaseks. Hoolimata sellest, et olin Soome, Hiina, Hollandi, Eesti ühistöö stsenaariumiga kursis ja nautisin selles filmis ohtralt kasutatavaid eriefekte, pole see siiski selline mängufilm, mida ma ikka ja jälle uuesti vaadata tahaksin. Liiga aeglane. Liiga põhjamaine. Elle Kulli oli muidugi tore soome keeles rääkimas näha.
Filmijärgne vastuvõtt Domina hotellis sai mulle igatahes saatuslikuks. Ma arvan, et see oli see kala, mis mind järgmisel päeval voodisse naelutas ning vaid aeg-ajalt, kiirete sööstudega, tualetti sundis kimama. Brr!
18.10.06
Aitäh, "Terevisioon"!
"Ma olen kindel, et see uus promenaad aitab iivet tõsta," teatas Saaremaal uue jalgrattapromenaadi eest vastutav mees. Cool! Aitäh, "Terevisioon", nii toredate uudiste eest varasel hommikutunnil. :)
16.10.06
Lennukas nädalavahetus
Nädalavahetus justkui lendas. Kõigepealt lendasin Vikerraadio hommikuprogrammist Tartusse (intervjuust Juhan Ulfsakiga võiks rääkida nii mõndagi - näiteks sellest, kuidas Von Krahli alarahastatuse tingimustes leidis intervjueeritav, et teatripoliitikat juhivad Eestis tropid), rabasin rindu ema tehtud kukeseenekastme (superhea, arvestades seda, et mul on juba viimased nädal aega käinud neelud seente järele :)) ning seejärel jõudsin austet Miina Härma 100. juubelisünnipäevale. Jutt käib siis Miina Härma Gümnaasiumi, vanima eestikeelse keskhariduse andja juubelipeost Vanemuise kontserdimajas.
Lust ja lillepidu, ehkki nii mõnigi kortsutas kulmi ja päris, mida ma küll selle võõra kooli peol teen. Mis siin ikka pikalt seletada, peaasi, et paljud õpetajad on jätkuvalt veendunud, et ma 1997. aastal just MHG lõpetasin. No, tegelikult see ju nii oligi. (Ma jäin selle versiooni juurde, et lõpetasin D klassi individuaalõppes. :)) Ehk, nagu ütles Silja: "Andri, kus mujal sa tänasel õhtul olema peaksidki!" Stiilipunktid sellise vastuse eest. Tervitan kõiki, kelle patriotism kooli vastu nad spetsiaalselt selleks õhtuks Tartusse tõi. Eriti austust väärib Kersto samm - tema tuli pelgalt selleks peoks korra kodumaale käima. Vinge! Kokkuvõtteks:
Lust ja lillepidu, ehkki nii mõnigi kortsutas kulmi ja päris, mida ma küll selle võõra kooli peol teen. Mis siin ikka pikalt seletada, peaasi, et paljud õpetajad on jätkuvalt veendunud, et ma 1997. aastal just MHG lõpetasin. No, tegelikult see ju nii oligi. (Ma jäin selle versiooni juurde, et lõpetasin D klassi individuaalõppes. :)) Ehk, nagu ütles Silja: "Andri, kus mujal sa tänasel õhtul olema peaksidki!" Stiilipunktid sellise vastuse eest. Tervitan kõiki, kelle patriotism kooli vastu nad spetsiaalselt selleks õhtuks Tartusse tõi. Eriti austust väärib Kersto samm - tema tuli pelgalt selleks peoks korra kodumaale käima. Vinge! Kokkuvõtteks:
"Vilistlaste valss" Heli Läätse (Andri klassiõde) esituses on muidugi alati liigutav, aga kahjuks mõned rääkisid nii kõva häälega samal ajal uuematest ilutoodetest, et "Tuljak" jäi kuulmata. Alati kui ma arvasin teadvat, et mis salm on, tuli kohe välja, et ei olnud see salm.
Jaak Aaviksoo mainis oma kõnes, et tema esimene märkus tuli selle eest, et ta "viskas tahvlilapi raadio peale"...
President olla Beethoveni ajal nihelenud, aga selle anname andeks.
Kalmer tegi tanstupõrandal indiapäraseid liigutusi. Eriti õlgade töö.
Lokol on ilmunud uus raamat "Kommunistina kuningriigis".
Vilistlasbändid rokkisid ja vilistlastest DJ-de disko samuti. Saalipõrandal võis näha nii mitmeidki paare jalast võetud moekaid kingi, mis selliseks tantsuvihtumiseks lihtsalt sobilikud polnud.
11.10.06
Lubatud Kuldtrumm
Avaldan siinkohal Mark Tungate'i ettekande, mille ta pidas reklaamifestivalil Golden Drum 2. oktoober kell 14.30 MEDIA MEETING PROGRAM'i raames Portorozhis. Tänavuse meediaprogrammi teemaks oli intuitsioon: tunne, et see, mida sa teed, on õige. Kõrva taha on siin nii mõnelgi üht-teist panna. Ning mõelge, kuis on lood Eesti areneva 'blogosfääriga' ja siinsete 'trenditabajatega'. :)
The Anatomy Of Cool: Using the media to create trends
Mark Tungate, Ajakirja Campaign Euroopa korrespondent
Kaasaja reklaamitööstuses on olulisel kohal mõisted:
Kes need trendspotterid siis on?
Reklaamiagentuurid on trendtrack’erite tõenäolised kliendid
Nad kutsuvad kord aastas kokku tekstiilitööstuse eliidi koos disainerite, sotsioloogide ja tarbijatrendide uurijatega. Räägivad tehnoloogilisest innovatsioonist, vaatavad üle kunstinäitused ja populaarsed filmid, räägivad popkultuurist ja tänavariietest. Nad uurivad tänavafotograafiat kõikjal maailmas.
Selle tulemusena ilmuvad põhjalikud trendiraamatud (trend books). Need maksavad mitu tuhat eurot ja neid ostavad moemüüjad (fashion retailers) ja disainerid. Lisaks ostavad sisustuskunstnikud, auto- ja mobiilikomapniid. Neil kõigil on vaja neid trendinõu andvaid raamatuid.
Trendinõustajad jagavad samal ajal ühte nõu kõigile. See tähendab, et eri valdkondade disainerid töötavad ühes samas „ruumis“, inspiratsiooniallikas on neil ühine (share same inspirational source). Sellepärast ongi nii, et poodides on samad lõiked ja värvid. Nii hajutub moetööstuse risk, sest kõikjal on see „moes“.
Blogijad on trendimanipulaatoritele tõeliseks kingituseks. Nad on intelligentsed, tehnikateadlikud (‚technosavvy‘) ja oma lugejate ja kaasblogijate poolt hinnatud. Nad on arvamuse loojad (‚opinion formers‘). Nende vaated loovadki internetis kumu (‚buzz‘). Brandid seovad ennast blogijate võimuga. Näiteks andis Nokia ühele blogijale tasuta uue telefoni, öeldes – lihtsalt ütle, mis sa arvad; ütle, mis sa tahad; kirjuta midagigi. Kasutage neid nippe: tasuda mobiiltelefonid, kutsed pidudele?
Igaüks võib saada trendspotter'iks. See pole mingi kristallkuuli pealt ennustamine. See on pidev jälgimine ja arusaamine asjadest, mis on juba juhtunud (‚understanding things that are already happening‘). Säästa raha sellega, et hakka ise trende taga ajama (‚trend tracking‘). Looge ise uusi kumusõnu ja avaldage sellega klientidele mõju.
Näpunäiteid trendspotting’uks
Hiderotherapy: checking into a monastery or retreat to escape from stress
Textosterone: excitement, that comes from receiveing a sexy SMS
Jah, see võib olla naljakas, aga võtke või Marian Salzmani* [update:**] loodud ‚übersexual‘ (EURO RSCG) Selleks, et teha oma agentuur tuntuks, hakka juba täna trenspottijaks.
Three of anything is a trend!
The Anatomy Of Cool: Using the media to create trends
Mark Tungate, Ajakirja Campaign Euroopa korrespondent
Kaasaja reklaamitööstuses on olulisel kohal mõisted:
- Trendspotting
- Waffling chancers
- Ebalojaalsed tarbijad: nad muudavad oma harjumusi liiga kiiresti
- Tarbimistsükli lühenemine
- Mood, „see, mis on moes“ ei liigu enam suunal ülevalt alla („meie ütleme neile“)
- To „stay ahead of the curve“
- Et luua tooteid, mida me (veel) ei tea, kas me ikka tahame; kas see on kasulik
- Et mõista ja manipuleerida „buzz’i“ (ehk „kumu“; seda, millest räägitakse)
Kes need trendspotterid siis on?
- Style bureaux nagu Nelly Rodi (nellyrodi.fr) or Peclers (peclersparis.com)
- Uudiskirjad nagu Cool Hunting (coolhunting.com) (nad teavad midagi, mida sina ei tea; sa vaatad neile alt üles)
- Blogijad nagu The Sartorialist (thesartorialist.blogspot.com) (See on bloog, kuhu üks kutt postitab pilte inimestest tänaval. Style.com ja Vogue kasutavad tema pilte, sest ta on rohkem tänaval ja inimeste, tänavamoega kontaktis)
- Võrgustikud nagu Trend Watching Agency in Amsterdam (trendwatching.com). Neil on üle 7000 üleilmse informaatori, trenspotteri.
- WGSN (wgsn.com) jt veebiküljed – Fashion Trends, tema raamat. (140 milj naela – eBay ostis endale WGSN-i)
Reklaamiagentuurid on trendtrack’erite tõenäolised kliendid
- WGSN oli kohal Cannes’i reklaamifestivalil
- Marian Salzman, uute buzzword’ide ehk kumusõnade autor, executive vice president of JWT
- DDB ja Lowe on loonud endale trendiüksuse (trend units). Näiteks DDB-l on 13 000 töötajat üle maailma ning nende kliendid kõikjal ilmas saadavad neile „märke“, „kultuurilisi jm näiteid enda regioonist“
Nad kutsuvad kord aastas kokku tekstiilitööstuse eliidi koos disainerite, sotsioloogide ja tarbijatrendide uurijatega. Räägivad tehnoloogilisest innovatsioonist, vaatavad üle kunstinäitused ja populaarsed filmid, räägivad popkultuurist ja tänavariietest. Nad uurivad tänavafotograafiat kõikjal maailmas.
Selle tulemusena ilmuvad põhjalikud trendiraamatud (trend books). Need maksavad mitu tuhat eurot ja neid ostavad moemüüjad (fashion retailers) ja disainerid. Lisaks ostavad sisustuskunstnikud, auto- ja mobiilikomapniid. Neil kõigil on vaja neid trendinõu andvaid raamatuid.
Trendinõustajad jagavad samal ajal ühte nõu kõigile. See tähendab, et eri valdkondade disainerid töötavad ühes samas „ruumis“, inspiratsiooniallikas on neil ühine (share same inspirational source). Sellepärast ongi nii, et poodides on samad lõiked ja värvid. Nii hajutub moetööstuse risk, sest kõikjal on see „moes“.
Blogijad on trendimanipulaatoritele tõeliseks kingituseks. Nad on intelligentsed, tehnikateadlikud (‚technosavvy‘) ja oma lugejate ja kaasblogijate poolt hinnatud. Nad on arvamuse loojad (‚opinion formers‘). Nende vaated loovadki internetis kumu (‚buzz‘). Brandid seovad ennast blogijate võimuga. Näiteks andis Nokia ühele blogijale tasuta uue telefoni, öeldes – lihtsalt ütle, mis sa arvad; ütle, mis sa tahad; kirjuta midagigi. Kasutage neid nippe: tasuda mobiiltelefonid, kutsed pidudele?
Igaüks võib saada trendspotter'iks. See pole mingi kristallkuuli pealt ennustamine. See on pidev jälgimine ja arusaamine asjadest, mis on juba juhtunud (‚understanding things that are already happening‘). Säästa raha sellega, et hakka ise trende taga ajama (‚trend tracking‘). Looge ise uusi kumusõnu ja avaldage sellega klientidele mõju.
Näpunäiteid trendspotting’uks
- Loo e-võrgustik oma informaatoritest: kolleegid, lapsed, sõbrad, pere
- Mõtle vanuse, soo ja klasside üleselt
- Loe erinevaid ajalehti iga päev
- Loe iga päev ühte uut blogi
- Osta ajakirju, mida sa kunagi varem ostnud pole: avasta uusi valdkondi
- Lõika/trüki välja kõik see, mis su pilku püüab, silma jääb; hoia alles, kogu infot
- Kanna märkmikku alati kaasas
- Reasta materjal regulaarselt parima/kasulikuma teabe järgi
- Loo kolleegidele, klientidele, ajakirjanikele iganädalane e-uudiskiri oma avastustest
- Tee see visuaalselt ahvatlevaks, kuid oma avastused toestage numbrite, faktidega
- Kui tuju tuleb, proovi uute kumusõnade loomist.
Hiderotherapy: checking into a monastery or retreat to escape from stress
Textosterone: excitement, that comes from receiveing a sexy SMS
Jah, see võib olla naljakas, aga võtke või Marian Salzmani* [update:**] loodud ‚übersexual‘ (EURO RSCG) Selleks, et teha oma agentuur tuntuks, hakka juba täna trenspottijaks.
* Väljavõte Salzmani koduleheküljelt:[** Pikemalt sel teemal avaldatus tuhnides ei saa siiski mööda briti esseistist, Morrissey biograafist Mark Simpsonist, kes rõhutab, et just tema oli see, kes termini "metroseksuaalsus" välja mõtles ning see originaalis sootuks muud tähendas:
POPULIZER OF BUZZ WORDS. Named among the top five futurists in the world by publisher VNU (youngest by more than a decade), Salzman identified such trends as wiggers, "It’s America Online!," millennium blue, metrosexuality, globesity, and most recently, brand sluts and ubersexuality.
"In my original, early Nineties definition the metrosexual was a young, probably single man living in or within easy reach of the metropolis, “because that’s where all the best shops, hairdressers and gyms are, who might be gay, might be straight, might be bisexual, but this is utterly immaterial as he has taken himself as his own love-object”. But he can live anywhere now. Because the metropolis has swallowed everything with cable TV and satellite and the Internet and mail-order brochures. Even where I live now, to some degree. I don’t know if there ever was such a thing as “real masculinity”, but there sure isn’t any more. [--] An American marketing woman ‘picked it up and put her own spin on it’." Intervjuu siin.]Ja pea meeles:
Three of anything is a trend!
10.10.06
Appi! Miks näitab rahvustelevisioon mingit jubedat Energiakeskuse meest ja Kaileen Mägi videomikroskoobi taga peki ja singi lõikumiskohti uurimas. Seejärel lätserdavad juustuga, loobivad seda põrandale ja ohivad kui poisikesed, et oo, vaata, see on palju ilusam pilt kui minu hallitama läinud hommikusöök. Ja siis selline dialoog: - "Kuule, kas ma võin pasteeti vaadata?" - "Noh, muidugi vaata pasteeti! Meil on ju pasteeti!" Ja pärast mõningast tillerdamist teatab saatejuht: "Pasteedi kuulutame ebahuvitavaks!"
Esiteks ei soovi ma hommikuti telerist (hommikusöögi kõrvale) mingit suurendatud hallitusröga vaadata. Teisalt on piinlik, et ETV toiduga mängib. Huvitav, kui paljud inimesed mõtlevad, et saaks midagi hamba alla - pole ammu näiteks sinki söönud - ning siis lükkavad "Terevisiooni" käima, et näha, kuidas mingid idioodid toitu mikroskoobi alla topivad. Nõmedad!
Esiteks ei soovi ma hommikuti telerist (hommikusöögi kõrvale) mingit suurendatud hallitusröga vaadata. Teisalt on piinlik, et ETV toiduga mängib. Huvitav, kui paljud inimesed mõtlevad, et saaks midagi hamba alla - pole ammu näiteks sinki söönud - ning siis lükkavad "Terevisiooni" käima, et näha, kuidas mingid idioodid toitu mikroskoobi alla topivad. Nõmedad!
9.10.06
Väike tripp Rooma
Hea küll! Ma otsustasin, et ma ei pläkuta pikalt oma ülilahedast reisist Rooma. Selle asemel otsustasin hoopis oma fotograafiannet presenteerida. Suur tänu Markole, tänu kellele ma üle pika aja ühe korraliku aparaadiga ringi trampida sain. See linn oli iga kaadrit väärt. Mh, ma tahaksin tagasi. Et mul aga Rooma jaoks lihtsalt aega polnud, siis tormasin esmalt esimesse raamatupoodi ja ostsin oma lemmiksarja "Lonely Planet'isse" kuuluva raamatu. Ning lõin lahti esimese ekskursiooni. Raamatu järgi kestab Centro Storicos bailamine kaks tundi. Ja just nii see oligi. Tüüpiline turist - kui tund aega oli maha vantsitud, soovitas raamatuke ühes ülipopis tänavakohvikus kohvi rüübata (parim linnas, teatas raamat. Yeah, right!) ning loomulikult seda ma tegingi, ise cappucinot rüübates enda lihtsameelsuse üle naerdes. Muahaha! Aga vaat lahe oli! Nii et - lay back and enjoy...
See Piazza della Repubblical asuv kirik kannab nime Chiesa di Santa Maria degli Angeli.
Ehkki praegu veel renoveerimisel, näeb Via Nazionale ääres kõrguv Palazzo delle Espozioni ikka suursugune välja.
Teel vanalinna poole. Ma lihtsalt pidin neid armsaid punaseid postkaste pildistama.
Vanad kiviastmed. Seda treppi mööda pääseb Via del Quirinalele, et siis Palazzo del Quirinaleni jõuda. Viimane oli paavstide suveresidents, nüüd aga presidendiloss.
Kus mul alles vedas! Iga päev kell 15 hakkab Quirinale palee ees vahtkonnavahetus. Ning ega see pole mingi niisama trilla-trulla, vaid ikka korralik mitmesalgaline paraad. Ja Itaalia hümni... Oo, seda kuulis küll palju! :)
Juba Quirinale ees hakkab silma Egiptusest röövitud obelisk, millega kogu linn ühtlaselt kaetud on. Kes "Ingleid ja deemone" lugenud, see teab, kuidas Dan Brown obeliskid ja kuulsa arhitekti Bernini ühendas. Berninit kohtasin sellel Centro Storico turneel ohtralt.
Fratelli d'Italia, l'Italia s' desta / dell'elmo di Scipio s' cinta la testa / dov' la vittoria? Le porga la chioma: / ch schiava di Roma Iddio la cre.
Tip-tip-tip, lossi juurest alla ning otse ees ongi Trevi purskkaev. Popkultuuri ajalukku on see fontään läinud muidugi tänu Marcello Mastroiannile ja Anita Ekbergile ("La Dolce Vita"). Tegelikult filmiti see stseen muidugi Cinecitta stuudiotes, aga kes siis seda enam mäletab.
Rooma suurim purskkaev ehitat 1732. aastal ning väidetavalt viskavad turistid sinna iga kuu ligikaudu 54 000 eurot. Väärt saak päevavarastele. :)
See hoone siin on püsinud juba üle 2000 aasta. Pantheoni ehitas nimelt imperaator Hadrianus aastal 120. Võimas!
Pantheoni võlvlae diameeter on identne ruumi kõrgusega - 43,3 meetrit. Avause laes ehk oculus'e diameeter on aga 9 meetrit. Ja sisse sadav vihmavesi kaob põrandasse raiutud 22 augu kaudu. Neid auke peaaegu et ei märkagi.
Kui Pantheonist edasi kakerdada, jõuab Piazza della Minervale, mille ette on Bernini ühe obeliski elevandi selga toppinud. Väljakuäärses kirikus, Chiesa di Santa Maria Sopra Minervas on aga Michelangelo skulptuur risti kandvast Jeesusest. Kirikus aga laulis üks lõbus turist-segakoor kirikulaule ja kohalikud prouad heldisid. Miskipärast meenusid mulle meie Noortekoori reisid. Hea küll, nende kõhetu dirigendipreili Kadri Leppoja küll ei meenutanud, ent kuidagi helge hakkas ikkagi.
Pärast kohustuslikku kohvijoomist jõudsin samuti "Inglitest ja deemonitest" tuntud Piazza Navonale, kuhu Bernini taas aastasadu varem (1651) ette oli jõudnud. Nüüd oli obelisk sokutatud "Nelja jõe purskkaevu" ehk Fontana dei Quattro Fiumi sisse. Mingisugustest veelahingutest ei saanud praegu aga juttugi olla, sest purskkaev oli remondis ja taraga ümbritsetud. Ent tuvi obeliski tipus oli omal kohal.
Need "neli jõge" on Niilus, Ganges, Doonau ja Plata, mis tähistavad toona tuntud nelja kontinenti. Piazzat ennast kasutati aga antiikroomlaste rahvamängudeks. 15. sajandil sai sellest linna populaarseim turuplats.
Jättes Navono selja taha, jõuan mööda imekitsast passaazhi edasi jalutades kuju Pasquino juurde. Tegu on "rääkiva monumendiga", mida iseenesest mõistetavalt ka Bernini väga hindas. Et 16. sajandil levis lihtrahva hulgas kirikuvastaseid ideid, ent neid loomulikult publitseerida ei tohtinud, otsustas üks Pasquino-nimeline Vatikani rätsep hakata selliste kujukeste alla oma kriitilisi avaldusi jätma. Peagi sai sellest väga populaarne liikumine. Tegevus ise sai ajaloos tuntuks paskvinaadi nime all.
Ega ma muidugi aru ei saanud, mida need tekstid ütlesid, ent mõte on ikkagi selge.
Centro Storico jalutuskäik lõppeb Michelangelo valmis ehitatud Palazzo Farnese ees. Selles renessansipalees asub nüüd Prantsuse saatkond. Samanimelisel väljakul on aga kaks hiiglaslikku purskkaevu, mis pärinevad tegelikult Caracalla termidest. Seal kasutati neid muidugi vannide-basseinidena. :)
Taas üks "Inglite ja deemonite" verstapost, Sant' Angelo kindlus. Selle eest avaneb mõjus vaade Vatikanile, Tiberi jõele ja Sant' Angelo sillale.
Tiber. Koos tiibu sabistava linnuga.
Väike eelvaade Vatikanile ja Peetruse katedraalile. Nagu näete, paistab Peetruse väljakulgi üks järjekordne obelisk. No, ime, et mõni obelisk üldse Egiptusesse jäi. Selle siin lohistas koju kaasa Caligula ja Bernini oli jälle väga õnnelik. :)
Purkkaev väljaku keskosas, taamal pühakute kolonnaad.
See Piazza della Repubblical asuv kirik kannab nime Chiesa di Santa Maria degli Angeli.Ehkki praegu veel renoveerimisel, näeb Via Nazionale ääres kõrguv Palazzo delle Espozioni ikka suursugune välja.Teel vanalinna poole. Ma lihtsalt pidin neid armsaid punaseid postkaste pildistama.Vanad kiviastmed. Seda treppi mööda pääseb Via del Quirinalele, et siis Palazzo del Quirinaleni jõuda. Viimane oli paavstide suveresidents, nüüd aga presidendiloss.Kus mul alles vedas! Iga päev kell 15 hakkab Quirinale palee ees vahtkonnavahetus. Ning ega see pole mingi niisama trilla-trulla, vaid ikka korralik mitmesalgaline paraad. Ja Itaalia hümni... Oo, seda kuulis küll palju! :)Juba Quirinale ees hakkab silma Egiptusest röövitud obelisk, millega kogu linn ühtlaselt kaetud on. Kes "Ingleid ja deemone" lugenud, see teab, kuidas Dan Brown obeliskid ja kuulsa arhitekti Bernini ühendas. Berninit kohtasin sellel Centro Storico turneel ohtralt.Fratelli d'Italia, l'Italia s' desta / dell'elmo di Scipio s' cinta la testa / dov' la vittoria? Le porga la chioma: / ch schiava di Roma Iddio la cre. Tip-tip-tip, lossi juurest alla ning otse ees ongi Trevi purskkaev. Popkultuuri ajalukku on see fontään läinud muidugi tänu Marcello Mastroiannile ja Anita Ekbergile ("La Dolce Vita"). Tegelikult filmiti see stseen muidugi Cinecitta stuudiotes, aga kes siis seda enam mäletab.Rooma suurim purskkaev ehitat 1732. aastal ning väidetavalt viskavad turistid sinna iga kuu ligikaudu 54 000 eurot. Väärt saak päevavarastele. :)See hoone siin on püsinud juba üle 2000 aasta. Pantheoni ehitas nimelt imperaator Hadrianus aastal 120. Võimas!Pantheoni võlvlae diameeter on identne ruumi kõrgusega - 43,3 meetrit. Avause laes ehk oculus'e diameeter on aga 9 meetrit. Ja sisse sadav vihmavesi kaob põrandasse raiutud 22 augu kaudu. Neid auke peaaegu et ei märkagi.Kui Pantheonist edasi kakerdada, jõuab Piazza della Minervale, mille ette on Bernini ühe obeliski elevandi selga toppinud. Väljakuäärses kirikus, Chiesa di Santa Maria Sopra Minervas on aga Michelangelo skulptuur risti kandvast Jeesusest. Kirikus aga laulis üks lõbus turist-segakoor kirikulaule ja kohalikud prouad heldisid. Miskipärast meenusid mulle meie Noortekoori reisid. Hea küll, nende kõhetu dirigendipreili Kadri Leppoja küll ei meenutanud, ent kuidagi helge hakkas ikkagi.Pärast kohustuslikku kohvijoomist jõudsin samuti "Inglitest ja deemonitest" tuntud Piazza Navonale, kuhu Bernini taas aastasadu varem (1651) ette oli jõudnud. Nüüd oli obelisk sokutatud "Nelja jõe purskkaevu" ehk Fontana dei Quattro Fiumi sisse. Mingisugustest veelahingutest ei saanud praegu aga juttugi olla, sest purskkaev oli remondis ja taraga ümbritsetud. Ent tuvi obeliski tipus oli omal kohal.Need "neli jõge" on Niilus, Ganges, Doonau ja Plata, mis tähistavad toona tuntud nelja kontinenti. Piazzat ennast kasutati aga antiikroomlaste rahvamängudeks. 15. sajandil sai sellest linna populaarseim turuplats.Jättes Navono selja taha, jõuan mööda imekitsast passaazhi edasi jalutades kuju Pasquino juurde. Tegu on "rääkiva monumendiga", mida iseenesest mõistetavalt ka Bernini väga hindas. Et 16. sajandil levis lihtrahva hulgas kirikuvastaseid ideid, ent neid loomulikult publitseerida ei tohtinud, otsustas üks Pasquino-nimeline Vatikani rätsep hakata selliste kujukeste alla oma kriitilisi avaldusi jätma. Peagi sai sellest väga populaarne liikumine. Tegevus ise sai ajaloos tuntuks paskvinaadi nime all.Ega ma muidugi aru ei saanud, mida need tekstid ütlesid, ent mõte on ikkagi selge.Centro Storico jalutuskäik lõppeb Michelangelo valmis ehitatud Palazzo Farnese ees. Selles renessansipalees asub nüüd Prantsuse saatkond. Samanimelisel väljakul on aga kaks hiiglaslikku purskkaevu, mis pärinevad tegelikult Caracalla termidest. Seal kasutati neid muidugi vannide-basseinidena. :)Taas üks "Inglite ja deemonite" verstapost, Sant' Angelo kindlus. Selle eest avaneb mõjus vaade Vatikanile, Tiberi jõele ja Sant' Angelo sillale.Tiber. Koos tiibu sabistava linnuga.Väike eelvaade Vatikanile ja Peetruse katedraalile. Nagu näete, paistab Peetruse väljakulgi üks järjekordne obelisk. No, ime, et mõni obelisk üldse Egiptusesse jäi. Selle siin lohistas koju kaasa Caligula ja Bernini oli jälle väga õnnelik. :)Purkkaev väljaku keskosas, taamal pühakute kolonnaad.Muide, see väljak on üks maailma suuremaid avalikke kogunemiskohti.
Tigedad Shveitsi kaardiväelased. Tigedad sellepärast, et nad pidid pidevalt neid pildistama tulnud turiste eemale peletama. Hmm, kas ikka pidid?
Vatikanil on oma pank (ja raha) ja muuhulgas ka oma postkontor.
Usklikke ootavad tühjad toolivirnad.
Muide, Vatikan sai iseseisvaks 1929. aastal, mil säärase kokkuleppe, Laterano lepingu, sõlmisid paavst Pius XI ja Mussolini.
Piazza del Popolo rajati 1538. aastal kolme suurtee ristumiskohta. Väljakule viiva värava ehitas muidugi Bernini ise (et tähistada Rootsi kuninganna Christina katoliiklaseks hakkamist), väljaku keskel tervitab taevasse kõõritavat turisti taas üks obelisk. Sedapuhku lohistas selle Egiptusest Heliopolisest ära Augustus.
Siin me kõik oleme. Need, kes Rooma sisse peitunud "Roomat" oma silmaga näha võisid.
Cinecitta ehk Kino linn, Euroopa suurim filmistuudiote kompleks, mis laiub 40 hektaril. Filmistuudio nr 5 oli aga kõikide Fellini filmide sünnipaigaks. Siin on valminud näiteks ka "Ben Hur", "Spartacus", "Cleopatra" ning kaasaaegsed "Andekas härra Ripley", "New Yorgi jõugud" (selle dekoratsioon on jätkuvalt üleval) ja "Kristuse kannatus".
Meie lõbus seltskond Rooma öös. Ees on Hispaania trepid.
Hotell Impero siseõu. Ehkki asukoht on soodne - keskjaama Termini lähedal -, ei taha ma selles hotellis enam olla. Toit oli jube, toas puudus vannitoalambil elektripirn ja nii edasi.
Meil ikka õnnestub: viimasel päeval otsustasid transporditöölised streigi korraldada. Sõitsid vaid rongid ja taksod. Ülejäänud liiklus seisis ja linn oli hullumas. Sedapuhku oli raudteejaama lähedal asuv ööbimispaik muidugi luksus. :)
Koju...
Tigedad Shveitsi kaardiväelased. Tigedad sellepärast, et nad pidid pidevalt neid pildistama tulnud turiste eemale peletama. Hmm, kas ikka pidid?Vatikanil on oma pank (ja raha) ja muuhulgas ka oma postkontor.Usklikke ootavad tühjad toolivirnad.Muide, Vatikan sai iseseisvaks 1929. aastal, mil säärase kokkuleppe, Laterano lepingu, sõlmisid paavst Pius XI ja Mussolini.Piazza del Popolo rajati 1538. aastal kolme suurtee ristumiskohta. Väljakule viiva värava ehitas muidugi Bernini ise (et tähistada Rootsi kuninganna Christina katoliiklaseks hakkamist), väljaku keskel tervitab taevasse kõõritavat turisti taas üks obelisk. Sedapuhku lohistas selle Egiptusest Heliopolisest ära Augustus.Siin me kõik oleme. Need, kes Rooma sisse peitunud "Roomat" oma silmaga näha võisid.Cinecitta ehk Kino linn, Euroopa suurim filmistuudiote kompleks, mis laiub 40 hektaril. Filmistuudio nr 5 oli aga kõikide Fellini filmide sünnipaigaks. Siin on valminud näiteks ka "Ben Hur", "Spartacus", "Cleopatra" ning kaasaaegsed "Andekas härra Ripley", "New Yorgi jõugud" (selle dekoratsioon on jätkuvalt üleval) ja "Kristuse kannatus".Meie lõbus seltskond Rooma öös. Ees on Hispaania trepid.Hotell Impero siseõu. Ehkki asukoht on soodne - keskjaama Termini lähedal -, ei taha ma selles hotellis enam olla. Toit oli jube, toas puudus vannitoalambil elektripirn ja nii edasi.Meil ikka õnnestub: viimasel päeval otsustasid transporditöölised streigi korraldada. Sõitsid vaid rongid ja taksod. Ülejäänud liiklus seisis ja linn oli hullumas. Sedapuhku oli raudteejaama lähedal asuv ööbimispaik muidugi luksus. :)Koju...4.10.06
Piran
Sellises hotellis me peatusimegi. 4-tärnine Histrion on üks kolmest Bernardini hotellist.
Piran pole sugugi kaugel - üksnes paariminutilise tee kaugusel mööda mõnusat rannapromenaadi. Nagu näha, pääseb üliromantilisse linnakesse üksnes teemaksu tasudes.
Selline vaade siis Piranile. Hing lausa hõiskas...
Nüüd oleme jõudnud juba Pirani tillukesse lahesoppi, kus loksusid jahid ja kalapaadid.
Kuidagi ei ütleks, et see võiks Sloveenia olla. Midagi Vahemere-laadset, midagi itaaliapärast. Väike tuhnimine ajaloos paljastab, et see praegune Sloveenia kuulsaim ja populaarseim turismilinn kuuluski minevikus Rooma impeeriumile.
Vaade Pirani keskväljakule, Tartini väljakule. Väljaku keskel kõrgub siin sündinud viiuldaja Giuseppe Tartini (1692-1770) ausammas.
Muuseas, kui Pirani lahte ja selleäärset poolsaart kaardilt vaadata, siis see meenutab kuju poolest Aafrikat. Tartini väljakul avati esmaspäeva õhtul aga ka kogu festival ja suur näitus.
Linnakese lõpust, päris kalda äärest leidsime restorani Pavel&Pavel. Nämm-nämm!
Subscribe to:
Posts (Atom)