13.10.10
New Yorgi hõnguta ei saa...
Ühe pildi meie imelisest reisist riputan blogisse ikkagi üles. Olgu või endale - näiteks taustaloo asemel hoopis taustaemotsioonfotoks. See võtab kogu hilissuvise ja varasügise õnnelik olemise tunde kokku. :)
Kui kätte ei võta, siis ei sünni ka blogi
Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.
Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.
Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.
Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.
Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.
Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.
Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.
31.8.10
Imeline august hakkab selja taha jääma
Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.
Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.
Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.
Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.
Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.
Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.
Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.
3.8.10
Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?
Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
27.7.10
Piisake puhkust ja siis saabus vaikus
Ma tean küll, et allpool on üks sissekanne puudu - teisisõnu, allpool on üks pealkiri üpris üksik. No mis teha, kui palavus on võimaldanud teha kõike muud kui arvutis passida (või siis teistmoodi - mis teha, kui palavus ei võimalda ajul isegi arvutisse kiigata). Kiirelt edasi hüpates käivad selle pealkirja alla aga märksõnad, mis puudutavad tööedu (merepäevad olid - kui lubate mulle tagasihoidlikku võõrväljendit - a great success!, mis suutis sellele eelnenud skepsisest hoolimata korda minna 80 000 külastajale), isiklikku ja tänini väga raskelt hingest lahtuvat pettumist ühes olulises inimeses, paari meeleolukat peoõhtut laululaval, mille emotsioonidiapasooni ühes ääres särab Scissor Sistersi üliväga väge täis kontsert ning teises sureb soomlaste HIMi läbikukkumine, ning imeline puhkepäev päiksesäras ja merevees (no mis nii viga, kui kaks kallist inimest annavad niigi kuumavale päikesele õige läike).
Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.
Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!
Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)
Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)
Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.
Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!
Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)
Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)
18.7.10
Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!
Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!
Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.
Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus.
Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!
Ja vaat kui libedalt see läheb...
Vupsti-vupsti...
Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!
15.7.10
Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust
Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!
Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(
Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.
Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(
Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.
6.7.10
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Valge
Kolmas kinokülastus pärineb tänasest, kui õhtu edenedes G mind sel nädalal linastuva "Videviku saaga: Päikesevarjutus" (USA 2010, režissöör David Slade, levitaja Acme Film OÜ) esitlusele kaasa haaras. Et päev on olnud hingematvalt lämbe ning seisev õhk tõepoolest viimaks äikesega algosakesteks purunes (ehkki ühest kärgatusest ilmselgelt ei piisanud), tundus mõte kargest kinosaalist ahvatlev. Ja ehkki ma pole just kõige suurem Videviku-fänn, tahtsin selle igal juhul ära näha - arvestades, et eelmisel nädalal USAs esilinastudes tegi kauaoodatu piletimüük kõigi aegade päevakäibe (või arvestades kellegi poolt linastusel täheldatut - näe, Jaan Ruus on ka kinno tulnud, see ütleb nii mõndagi). Niisiis, Valge.
Eks kiiret kassamenu taga ajavate filmisaagadega ole alati hädasid - kuidas tagada see, et iga uus osa oleks eelmisest parem, kõneainet pakkuvam, üllatavam, tulusam... Tihtipeale see ei õnnestu. Põhjusi on ju palju. Filmi aluseks olev materjal võib aja möödudes lahjaks minna. Liiga pika ootamise järel võib auditooriumi tähelepanu ja huvi hajuda. Isegi näitlejate motivatsioon Midagi Erakordset teha või publikule pakkuda võib kaduda - vanad järjed hoiavad uued väljakutsed eemal või vastupidi, uued väljakutsed muudavad vanade tööde järjed kahvatuks, teeme-ruttu-ära-saame-viimaks-ometi-lahti-filmideks.
Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.
Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.
Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.
Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.
Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.
Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Punane
Värvidest ja lõbusatest akordidest (tsirkuse)kirju nädalavahetus lõppes minu ja Katsi jaoks äsja Viru keskuse katusel avatud Katusekinos, paigas, mille olemasolu üle on mul tõesti hirmhea meel. Ühelt poolt seepärast, et see on üks nüüd ja praegu käe, varba ja hambaga katsutavaid Tallinn 2011 võsukesi, millele võib Facebookis lahvatanud kiiduavalduste tormi tuules tõenäoliselt aastatepikkust edu ennustada. Teisalt seepärast, et ma Tallinnast lugu pean ja linlasena iga säärase linnaruumis oma koha leidva uuenduse üle rõkkan. Sest katusepindade ärakasutamine on lahe - just nii nagu mulluses kultuuripealinnas Linzis edukalt tõestati. Niisiis, Punane.
Katusekino avanädala lõpufilmina pakuti maitsta filmilegendi "The Graduate" ("Lõpetaja", USA 1967, režissöör Mike Nichols), mis sillutas Hollywoodi kuldteed mitte üksnes noorele režissöörile, vaid ka noorukesele peaosalisele, Ben Braddockit kehastanud Dustin Hoffimanile. Kes sellest filmist kuulnud pole ja kellele legendiks saanud tsitaadid "Mrs. Robinson, you're trying to seduce me" või "Benjamin, I am not trying to seduce you" midagi ei ütle, siis nende jaoks lisan väljavõtte Katusekino tutvustusest:
See oli 1960ndatel üks võtmetähtsusega piiremurdvaid filme, mis käivitas uue ajastu kinos. Mõjukas film hammustavalt satiirilise komöödia vormis Idaranniku käpardlikust värskest ülikoolilõpetajast, kes leiab end võõrandumas ühiskonnast ja ootamatult triivimas 1960ndate sotsiaalse ning seksuaalse kombestiku lainetel. Film peegeldab ka muudatusi Holywoodis, kus hulk noori avangard-režissööre pääsesid rambivalgusse, mh. Mike Nichols muutus nõutud nooreks talendiks ameerika filmis koheselt peale režii-Oscari võitmist "The Graduate" eest.
Nii ei olegi siinkohal Vana Kulla arvustamiseks põhjust, pigem juhin tähelepanu täiesti uudsele ja heale katusekinoelamusele, mis voogas sinusse sellal, kui lesisid lamamistoolis pilvitu suveöise taeva all, peas kõrvaklapid (ega siis ümbruskond pea kinokaja kuulma), põlvil soe pleed ja paljaid varbaid sugemas pehme kunstmuruvaip, mida mööda hea ka niisama ringi sahistada - näiteks siis, kui aeg-ajalt jalgu sirutada soovid, et näiteks EKA varemete suunas avanevat mõnusalt suurlinlikku vaadet nautida.
No ja kuidas ma saaksin ka Paul Simonit ja Art Garfunkelit unustada, kelle algsest "Mrs Rooseveltist" filmi tarvis hoopis "Mrs Robinson" sai ning kelle "Sound of Silence" või "April May She Come" ka koduteel kõrvus helisesid.
Niisiis, Punane. Vana ja väärika, veini, õhtusse heitvast päikesest taevasse jäänud kuma ja pulbitseva elu värvi punane.
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Sinine
Viimase nädala jooksul olen jõudnud palju korda saata, äikesepilvedega võidelda, ööklubi laval oma artistlikkuse proovile panna, rõdul peesitades ja silmi kissitades juba übervarahommikul eredalt purevat päikest tervitada, paar korda mereski sumada (mis tähendab, et Russalka rand pole rand?) ja loomulikult sõpradega suviselt päevitada (Playa de Reno on päikese- ja õhuvannide jaoks parim) ja aega veeta. Kõige rõõmsam olen aga kolme väga erineva kinoelamuse üle. Kui neist praegu ei räägi, siis tõenäoliselt jääbki see mul tegemata. Elamusi (ja elu) tuleb ju nii palju peale.
Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.
Ehkki "Coco ja Igori" peakangelasi kehastanud Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen moodustasid dünaamilise, kirgliku ja usutava ekraanipaari jäi film hinge kriipima - ja seda sugugi mitte romantiliselt hinge mineval moel. Hoopis vastupidi. Chris Greenhalghi fiktsioon (muidugi kui see oli fiktsioon, aga seda ei tea keegi) oli loonud hapras koosmeeles toimiva õõvastava armukolmnurga (lisaks ka Jelena Morozova põdura tervisega Katja Stravinskaja rollis), kus ühed võtsid ja teistele jäi üle ainult anda ja anduda - mis ühele mäng, see teisele tõelus; mis ühele loomulik, see teisele allaheitlikkus; mis ühele elukestev truudus, see teisele aega nõudev ja tülikas koorem. Must ja valge. Vana ja uus. Tuli ja vesi. Pidev vastandumine, tõukumine ja tõmbumine. Tumedale filmikeelele andis loomulikult tooni Stravinski jõuline kompositsioon, mis rõhutas ängi ja lõbujanus kas või üle laipade minekut veelgi.
Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".
Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.
Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)
Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.
Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.
Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".
Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.
Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)
Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.
28.6.10
Küsitav kaubanduskoda Tallinna sadamas
Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...
Jaanipäeval rinnuni on rohi...
...Jaanipäeval rinnuni on rohi.No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...
Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...
18.6.10
Paljugi võiks öelda veel...
No, tee mis tahad - paremagi tahtmise juures ei suuda viimasel paaril nädalal nähtut ja kogetut kirjasõnasse suruda. Tõenäoliselt peavad juuni algul Istanbulis kogetud emotsioonid, nii ülipositiivsed kui ka äärmiselt negatiivsed (pigem 'häirivad'), või Helsingis ellu viidud kultuuripealinna rahvusvaheline lansseerimine (huvitav, kas eesti keeles võiks kasutada mõistet "kapist välja tulek") jääma ootama aega, mil neist aastaist kord raamatu kirjutan. Noh siis, kui ma Lõuna-Itaalia mõnes päikseküllases soffitta's end sisse sean ja möödunule tagasi vaatan (pikk jutt, ehkki iseenesest tore).
Oluline on aga see, et Hagia Irenes ('Püha rahu', mitte ajakirjanduses miskipärast 'Püha Ireneks' ristitud kirik-muuseum-kontserdisaal) nähtud Arvo Pärdi "Aadama itk" ja selle maailma jõudmiseks nähtud vaev aitas mul Istanbuliga viimaks leppida. Võib-olla tõesti osalt ka seepärast, et kõik Pärdi kontserdiga ja kontserdi heaks toimunud rassimine end viimaks kuhjaga ära tasus. Muidugi, vaevalt saab sest Orhan Pamuki armastatud kultuuride ristteest iial mu lemmikpelgupaik laias maailmas, kuid enam ei pelga ma sinna naasta. Şerefe!
Ah. Nagu ma ütlesin, üks helge soffitta ootab!
Oluline on aga see, et Hagia Irenes ('Püha rahu', mitte ajakirjanduses miskipärast 'Püha Ireneks' ristitud kirik-muuseum-kontserdisaal) nähtud Arvo Pärdi "Aadama itk" ja selle maailma jõudmiseks nähtud vaev aitas mul Istanbuliga viimaks leppida. Võib-olla tõesti osalt ka seepärast, et kõik Pärdi kontserdiga ja kontserdi heaks toimunud rassimine end viimaks kuhjaga ära tasus. Muidugi, vaevalt saab sest Orhan Pamuki armastatud kultuuride ristteest iial mu lemmikpelgupaik laias maailmas, kuid enam ei pelga ma sinna naasta. Şerefe! Ning oluline on seegi, et Helsingis veedetud nädalavahetus oli meie kultuuripealinnale üliedukas - mis siis, et meie edu pani muidu nii toredad kolleegid Turust meid kohati küllaltki mõrult silmitsema. No hard feelings, aga meie tiimi põhjalik ja päev läbi pakutud programm MIMi, nuku- ja noorsooteatri töötubadest kuni Trumm-It'i ja Malcolm Lincolni-kultuuripealinna segakoori ühise lõpulauluni (loomulikult "Siren") oli põhjalikum ja meeldis rahvale rohkem.
Ah. Nagu ma ütlesin, üks helge soffitta ootab!
Ja mis Tallinnal viga on?
Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!
Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.
Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.
Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.
Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.
31.5.10
Maikuu, suur toomepuu..
Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.
Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.
Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:
Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.
Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:
"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!
25.5.10
24.5.10
City-break kallisse kodulinna
Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.
Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.
Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.
Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.
Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).
Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...
Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.
14.5.10
Ahjaa, veel Helsingist
Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.
Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!
Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).
Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.
Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon... Ilmselt mitte.
Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".
Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?
Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.
Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.
Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon... Ilmselt mitte.
Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".
Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?
Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.
10.5.10
Kultuuri, tormi ja hingerahu
Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.
Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.
Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)
Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?
Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.
Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)
Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?
4.5.10
Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast
Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.
Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.
Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.
Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.
Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.
* * *
Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...
Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.
Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.
Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.
Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.
* * *
Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...
28.4.10
August: aasta aega hiljem
Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).
Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).
Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.
Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.
Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.
Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.
Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!
Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).
Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.
Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.
Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.
Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!
27.4.10
Kevad on käes: soojemaks läheb...
Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.
Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.
Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.
Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.
Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").
Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.
Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.
Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.
Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.
Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").
Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.
22.4.10
Käed jalad tööd täis ehk On alles elu siin tuhapilvede all
Nagu näha ei ole ma oma blogi taasavamises eriti järjekindel... No olgem ausad, kui inimene on enda virtuaalelu Facebooki kolinud, siis on sealt ikka kuradima raske välja saada... Või väljas käia. Kõige parema meelega näeksin vidinat, mis minu Facebooki postitused siin toimuvaga ühtlustaks. :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...
Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":
No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)
Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...
Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":
Philip Henslowe: Mr. Fennyman, allow me to explain about the theatre business. The natural condition is one of insurmountable obstacles on the road to imminent disaster.Ja nii läkski. Ma muidugi ei tohiks oma asjade pärast hädaldada - neid, kes tuhast ja ärajäänud lendude pärast tegelikult kannatasid (ja tänini kannatavad), oli ikka meeletult. Kas või president, kes ühe kummalise, Istanbulist Tallinna väldanud roadtripi osaliseks sai.
Hugh Fennyman: So what do we do?
Philip Henslowe: Nothing. Strangely enough, it all turns out well.
Hugh Fennyman: How?
Philip Henslowe: I don't know. It's a mystery.
No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)
Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)
23.3.10
Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...
Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:
Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)
19.3.10
Lennuki hädamaandumine paneb irvhambad tööle
Eilne õnnetus (ei teagi, kas õnnelik või õnnetu, sest Ülemiste joogivesi sattus ikkagi löögi alla) on pannud irvhambad tööle:
Ning lisaks ka väike foto:
Infoks tallinlastele
Tallinna linnavalitsus väljastas pressiteate, et seoses lennuki hädamaandumisega ning kütuse lekkega Ülemiste järvel tõstetakse vee hinda alates 1. aprillist 2010 seoses kütuse aktsiisi lisamisega joogiveele.
Ning lisaks ka väike foto:
15.3.10
Okei, pisut "Eesti laulust" samuti
Esiteks tuleb ERRile aitäh öelda. Mitte selle eest, et nad minuga lepingu lõpetasid, mistap ma märtsist enam "Vikerhommiku" saatejuht ei ole, vaid selle eest, et nad võimaldavad ETV-d vaadata ka võõrsil. Ja see pole üksnes minu, seniks pelgalt aeg-ajalt kodumaalt eemale silkava meeskodaniku tänusõna, vaid paljude mu sõprade tänu, kes võõrsil elavad, ent tänu Vikerraadio ja ETV veebile kodumaa eluga kursis on. Tänu sellisele liigutusele on ju Kodu jälle lähemal.
Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.
Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.
Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).
Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)
Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.
Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.
Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.
Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).
Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)
Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.
Back in business!
Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.
Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!
Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!
Subscribe to:
Posts (Atom)