Ja ajalehti ei toonud meile keegi. Appi-appi, me oleme maailmast ära lõigat'! Nagu ütles Peeter talle omasel tagasihoidlikul moel: "Ah, seal polnudki midagi lugeda..." :) Juhul, kui ma aastavahetuse lähistel mobiilivõrkude ülekoormatuse tõttu siia tagasi ei pääse, siis soovin kiirelt kõigile juba "head vana aasta lõppu!" ja "head-uut-2003-ndat!" juba ette ära ... shampused on igatahes juba maailma kõige suuremas külmkapis, Roonemaade häärberi nö suvises suures toas. Brr, ma ei taha selle peale siin, sooja ahjumüüri ees lesides mitte kohe mõeldagi...

Ohohoo, nüüd on siis pidu juba täies hoos - saabusid ka Bipu, Kati ja Peeter (Paul?) Eerik. Ma ei ole jõudnud veel kirjutada sellest, et me pliidi peal vee puudumise tõttu lumehangi suures pajas sulatasime. Nüüd on taluhoovil veevõtukoha asemel lumevõtukoht. Üsna eile lahti aetud teeraja lähedal. Kati üritas ühte anekdooti rääkida, aga see oli nii keeruline, et ma'i saanudki kõigest aru :) "A te ei tahagi traditsioonilist jõulupraadi vä - saab ju tellida," päris Japu. Tatrapuder on nääritoit, väidab ta. No lööge või maha, ei usu! Koos tallinnamaalastega saabus ka muusika, mis ometi teeb me meele nii rõemsaks. Ja muidugi imestasid pealinnast saabunud, et mis maakad siin üldse elavad - soengud sassis ja "kus on sära, kus on glamuur, kus on mood!" Aga meile nii meeldibki. Kallid grillkanad kärssasid sobiva ahjutemperatuuri puudumisel lihtsalt mustaks, mispeale pidi Peeter Eerik neid noaga taas-pruuniks kraapima. Ihihi!

"Kui Arno tuleb, siis ta toob viisteist liitrit vett ja ma lähen vanni," ütles Henrik. Nii algas me päev. Viimane. Brr, kui külm on. Oeh, nüüd nad tulidki. Ma ei taha möödunud ööd kohe meenutadagi. Siin ei olnud mitte lihtsalt külm, vaid siin oli VÄGA KÜLM. Kütsime kella poole seitsmeni hommikul, aga hingest tulev aur ära ei kadunudki. Loobusime ja läksime magama. Aga mitte ilma patju küpsetamata, sest viimati kasutati neid vist ... eee ... ammu. Niisiis, kümne teki ja magamiskotiga, teksades ja kampsunis sai öö ära elatud. Ñüüd valmis ka pannkoogitainas, mille Silvia rõõmuga pannile valas... oeh, üks pann lendas uppi. Väljas, kui näpistav pakane kõrvale jätta, on jumalik. Öösel lahti aetud teed võimaldavad nüüd juba vabalt puude järel käia ja õues ringi uidata. Raskusi on aja välikäimlaga. See lihtsalt ei kutsu väga. Ehkki Henrik juba noomis Jaanust, et kui Silvia sellega hakkama saab, siis saad ka sina. Nii et - head vana aasta lõppu siit Tänassilma lähedalt metsast. Londoni lähistelt, nendib Jarek. Ma ei ole muuseas kunagi laptop-iga pliidi läheduses juttu vestnud, lõdisedes õue piilunud ja igatsevalt voodi peal lesivat tekikuhilat seiranud. Tore on.

See on nagu "I know what you did last summer" - Piirsalu ja Roonemaa üritavad aeg-ajalt tulesid maha tõmmata ja pimedas mööda liustikku liibelda...

"Sul on nõmedad sõbrad, keegi pole tahtnud saada kahte veini," röökis Henrik. Mäletate, ta pakkus teile, kes te viitsite Dave Edna päritolu ja muiduolu välja uurida, kahte pu-de-lit veini. Ja ikka pole atraktiivne? Peagi võime kriistata, et Tänassilma ja siis need-hanged-mis-pidid-lahti-olema-aetud-aga-näe-ei-ole... Igatahes on Jägermeister öö päästja, sest vastasel juhul uppuks ja hukkuks me adumatutest Kesk-Eesti hangedes... Ei ole vale jutt, Jarek, mina olen täiesti valmis siinsamas lumehanges ööbima, teades, et ees ootab kütmist Henriku kivihäärber, mille uksed käivad lahti, kuidas ja kunas tahavad, ja millesse võib pesa teha iga metsakoll, kel mõte hetkekski pähe tuleb. Seda enam, et naabrid isegi mitte ei kaalunud varianti maja vahepeal sõbralikust abist lähtuvalt kütta ega majaomanikke varahommikul vastu võtta. Ja Jägerneister, rõhutab Henrik minu kurvastuseks, on over and out, Liigume metsateele, mille lahtilükkamisstaadiumi (juhataja Kits ise tegi!) ei tea keegi...

"Õues oli vist vastik," päris Silvia. "Jah, me ei lähe enam kuskile," teadis Jarek, kes üritas Statoili härmas jaamas pisutki suitsu pahvida... Nõustun. Seda enam, kui tagapink lihtsalt väriseb külmast. Praegu on eriti hea mõelda Konna ülisoojadele San Fransisco tuuridele. Henrik, tundub ajas endale kohvi peale, aga sest pole ikkagi midagi, sest neid karjatusi "appi!" teemal võib nüüd, taas ratastel olles, liigagi palju kuulda.... harjume ära. "Kuhu nüüd," küsib Jaanus. "Eee...otse...Ma pole neid teid aastaid sõitnud," tunnistab (möönab on vaata et paremgi sõna!) Henrik ;) "Kas Jägermeister sai otsa vä," imestab autojuhina-veel-toimiv-Jaanus. "Eh, mul on nüüd küll otsas, ma ise võtsin viimase lonksu," vastab kaasreisija H.R. (seesama, kes vastassuuna vööndisse õnneks ohtlikel olukordadel ei kippunud... pikk jutt, igatahes)

Tere, kullakesed! Oleme kohe-kohe jõudmas Viljandisse... üritan Henriku ülimoodsa läpptopiga aastavahetusreidile-mineku muljeid kirja panna, aga maast laeni kottide, kampsunite, villaste sokkide, alkoholi ja lumelabidatega (!) täidetud Jaanuse auto hüppab niivõrd hoogsaslt, et lihtsalt ebanormaalne on midagi kirja panna :) Silvy-girl ja Jarek on siin minuga tagaistmel uneledes juba magamas, mina üritan pisutki teksti formeerida... OOO, Viljandi!!! Teate ka, et külma on piisavalt - 23 kraadi tapab... oeh. Vähemalt vahepeal oli. Praegu istume Viljandis Statoilis ja nüüd on -17, aga kusagil keset Eestit, paigas, kus isegi GPRS asukohta ei suutnud määrata, oli tõsiselt külm... Silvia toibus ja imestas: "Miks me siin oleme?! Oh, vähemalt ei suuda keegi homme kaheteistkümneni üleval olla, sest kõik on nii kurnatud..." Ma arvan, et tal võib isegi õigus olla.

...väljas on liiga külm, lumine ja tuisune, et aju töötaks...

Kristiine asotsiaalid on oma tööhooaega alustanud - minu kodumaja keldrisse sooritatud murdvarguse järel suutsid need alkashid akna nii pärani jätta, et torud ära külmusid ja pool maja veeta on. Palju õnne, igatahes. Hoolimata sellest, et olen juba 12 tundi oma puhurit kellegi joodiknaise moosiriiuli vahel hoidnud, pole vesi veel valla pääsnud. Meeldiv, kas pole? Palju toredam oli eile isa ja venda lennujaamas shampuse ja sünnipäevalauluga vastu võtta. Ja vaadata, kuidas miss-saigonid samuti Kopenhaageni lennukilt saabusid ja mööda punast pabervaipa "welcome to estonia"-sse saabusid. Nii et melu öises lennujaamas missugune! Aastalõpp on lähedal...

Venemaa riiklikud telekanalid panevad vana-aasta programmi alla magama 1,1 miljonit dollarit. Ja võtted Mosfilmi paviljonis on kestnud juba kuu aega. Võimas, ah!

Ehehee, Postimehesse üles seatud akvaariumisse lasti kalad ka lõpuks sisse. Ajakirjanikele on see hea stressimaandamise võimalus - käia helkuimelisi imeloomi hirmutamas või neid siis käega kinni püüdmas. Eriti lõbusad on usinasti mööda akvaariumi kiviklibust põhja ringi lödistavad viinamäe teod, ehk "mitu digitigu", nagu Aarne ütles... Ja küljendajad juba ähvardasid, et küll nad peagi paljunema hakkavad, misjärel on neid terve akvaarium täis. Aga praegu läeb veel aega, sest üks digitigu on akvaariumi ühes ning teine teises seinas. Aasta pärast ootame tigude põkkumist :) Kah-ju, et ühtegi piraajat või väiksemat - hambutut - alligaatorit kusagil ei paista. Oleks lõbusam. Nii kaladele kui meile. Kurb on ka see, et akvaariumi küljes pole kalade teaduslikke nimetusi. Nii ei tea ma, kuidas neid kutsuda. Aarne tuli soovitusega appi - nööpnõelaga sildid uimede külge. Siis teab.

Õhtupoolik on saabunud ohtra televiisori vaatamisega... Mida sa, hing, ikka laupäeval muud mõikad teha, kui reedel on vaja reedet tähistada ja Henriku pool portot mekkida... Või siis jällegi sada muud asja ühe napi ööga korda saada. Öelge, kas teile ei tundu väsitav saada iga päev tonnide kaupa e-kirju peenise või rindade suurendamisest, viagra imeväest või kuumadest veebikohtumistest "nüüd vaid kahekümne dollari eest tunnis". Mul on igatahes näpp valus delete-nupu vajutamisest. Vott.

As Henrik puts it: Peksa jaapanlast

Andri sunnib mind kirjutama, aga mina ei ole selline inimene, et mõtted tulevad käsu peale ja on vaimukad ka veel. Parem teeme nii: teie uurige välja, kes on Dame Edna ja kirjutage vastus mulle ning mina loosin kõigi õigesti vastanute vahel välja Elva Filatelisti aastatellimuse ning kaks head veini, mille õigesti vastanu peab minuga koos ära jooma. Siis toome kaks juurde.

Ma ei tea tegelikult isegi, miks ma selle kolm-punkti ennist kirjutasin - võib-olla sellepärast, et sõnu oli vähem kui öelda tahtsin. Nüüd on seesugune tunne veelgi suurem - lõpetasime Henriku ja Silviaga just "Esto TV - Welcome To Estonia" vaatamise... Selle sama, mis vana-aastaõhtul laiema üldsuse südameid rõõmustab. Eee... minu vokabuläär pole tõepoolest nii palju edasi arenenud, et suuta mõtestada äsja viiekümne seitsmesse minutisse mahtunut. Ehk et seal avaldatud ideest kantuna võiks öelda, et mul on ka üks konspiratsiooniteooria: saade on kinni makstud alkohoolitootjate poolt. Lisaks sellele, et ekraanil süüdimatult vaid Viru Valget reklaamiti, ajas nähtu meid ka lihtsalt alkoholipudelite järele küünitama... Hoolimata üksikutest ideesähvatustest (Heimar "Lenk" Raagi rahapakkumine Keskerakonna reklaami eest jne) on noorukid Ken ja Rain oma nice-try'ga taas lihtsalt üle pingutanud elik puusse pannud. Kahjuks. Sest paraku olime me Henrikuga isekeskis vesteldes märksa lõbusamad kui see film üldse olla üritas. Ning ka mõttekamad. Või mis iganes omadussõnu oponendid siinkohal mulle vastu loopida ei sooviks... Pigem meeldis mulle sekund tagasi BBC Prime'ilt nähtud Dame Edna tsitaat "I moist, therefore I am..." End naljakaks pidavad eestlased lihtsalt ei oska kirbet huumorit praktiseerida. Isegi, kui nad väga üritavad... :)

...

"Oh, et ülemused kunagi tead ei saaks, et sa tegelikult tööajast kallisid saadad, ihiii," kirjutab Anneli ülisalajases e-kirjas. Tuju teeb heaks. Kirjutage teie ka mulle, muidu saangi üksnes elu-on-hukas-ja-ravimid-on-nii-kallid-kirjutisi. Kas te juba lugesite, et keisrilõikega sündis (keegi ei tea, kus!) esimene kloonibeebi. "Kloonimine tähendab praktiliselt kaksikolendi loomist. Kloonimisel võib elusorganismi, näiteks rakku, taime või bakterit paljundada selliselt, et ema ja järglane on geneetiliselt identsed," selgitavad vaid raelistid, kes usuvad, et inimene tekkis maa peale tänu tulnukate saabumise ja üliõnnestunud klooniprojektiga. Hmm... imelikud inimesed.

On hea teada, et minu füüsiline nullpunkt saabub 01.01.2003, emotsionaalne nullpunkt 28.12.2002 (homme!) ja intellektuaalne nullpunkt 04.01.2003... Huvitav informatsioon, igatahes. Veel soovitatakse mulle, et kui koolis või tööl tekib konflikt, pean kindlasti seda kontrolli all püüdma hoida. Ning kulutades veidi raha korralike riiete ostmiseks, võin muuta endasse suhtumist firmas. Ning, oo -, mul on võimalus partneri leidmiseks muuseumis või kunstisaalis. Ekspress Hotline teab vastuseid teie udusele elule!

...unestaadium on püsiv...

... ja veletiirsor siin toimetuses näitab "Ülelinna Vinskit". Jee! Kitshi ja kämbiklassika, mis eile "Lumekuningannaga" algas, jätkub rõemsaste... "See poiss on Vinski ja nagu teada - see tegelinski on väga hea," laulab arstionu Margus Lepa. "Ja tead, mis Robi siis teeb? Siis läheb Robi linnapea juurde ja ütleb, et ta on kõnts"... Ihihi!

Hommik! On kahekümne seitsmes ja aastalõpu tunne on peal suurem kui kunagi varem. Aga võib-olla on põhjuseks asjaolu, et lihtsalt tööd ei viitsi teha... :) Eile oli kurbliknukker Tartust Tallinnasse sõita, sest mida enam põhja poole, seda vähemaks lund jäi. Pealinn on hangedest prii, mis jätab üpris haleda vaatepildi. Ja enamus mu näolihastest moodustab minutis vähemalt kaks korda liigutust nimetusega "haigutus".

Käisin just autoga lumise linna peal... Teate, päris sõnatuks võtab. Eile, saabudes Tallinnast Tartusse polnud mu's alguses kübetki jõulutunnet ... maa oli paljas ning külma oli vaevalt mõni kraad... Mäo kandis see kõik muutus - ootamatult olid maantee pervedele tekkinud lumevallid, millelt öised talutuled vastu sirasid; tee äärs kõrgusid mobiiloperaatori härmas saatjamastid, mille tasakaalustustrosside ümber olid elektriküünlad põimitud ja mis kogu oma olemuses kaasaegset jõulukuuske meenutasid (ilus, tegelikult)... Seda, mis lumise muinasjutulinna mulje Tartu Jakobi mäest alla laskudes jättis (öösel, kui missa juba lõppenud oli), ei olegi võimalik sõnadesse panna, seda peab nägema. Või mäletama. Tänane päev piilus juba varakult kardina vahelt sisse ja andis mõista: aga meil on siin nüüd jõulud! Üksikud pilvetupsud tunduvad helesinisesse taevalaotusse justkui kleebitud olevat - tuuletuna liikumatud ja selgepiirilised. Päike sillerdab omaette kõrgustes, ent siiski, soojalt, rahustavalt ja häirimatult. See on peamine. Mets oma eri suuruses kuuskede ja mändidega on ööga samuti helevalge jume saanud, mis kokku moodustab ühe imelise vaatepildi. Kodune talv, õhkan... Üks selliseid tundeid, mis panebki autorooli istuma ja kogu va Eestimaa läbi sõitma, sest see kõik on kuidagi nii helge ja südamlik...

Ja nüüd iga-aastasele jõulukogunemisele vanaema juures. "Su-gu-lased" on tänase jõulupüha teine märksõna. Ja jõuluvana muidugi ka... :)

Jumaldan oma ema, kes eilsel tavaliselt-nii-söögiorgia-rohkel päeval otsustas koju saabunud lastele hoopis wokki pakkuda. Oli tunduvalt kergem öises metsas ringi vaaruda, säraküünlaid põletada ja siis, südaööl, katoliku kirikusse missale minna. Siinkohal unustasin ma loomulikult Tartu katoliku kiriku pärisnime jälle ära - masendav. Igal aastal õpin selle sildi pealt pähe ning siis unustan jälle ära... kanaaju. Vabandust, kanad. Saadaks tõepoolest konnale L.A.-sse pilte tänsest imelisest jõulust, lumisest metsast ja luhal sillerdavast Päikesest, aga et digikaamera pole hetkel mu valduses, siis jääb see rõõm ja õnn ära. Paraku. Ja siinkohal veel üks mõtlema panev luuletus.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)

Et mitte e-postindust üle koormata, pane teile, kallid sõbrad, siia üles ühe aastalõpuka, mida vaadata ja mille üle mõelda :)

MSN Messengeril on vestluse elik chat'i ajal välja pakkuda üks romantiline optsioon: "browse the web together". Ma saan aru, et see võib mõnikord vajalikuks osutuda, aga see kõlab igatahes äärmiselt erutavalt, a la kallis, surfame nüüd pisut netis ka koos...

Ega varahommikuti muud niikuinii teha ole ju, kui maailmakeeltes häid jõule soovida ja uniselt, ent siiski otsustuskindlalt ja rõemsalt arvutiekraani kaeda. Huvitav, kuidas jõululaupäev LA-s välja näeb? Kunstlumised palmid ja kunst-kinni-külmutatud ookean? Pisut jõulupuru ja kuuseoksi suurtematel avenüüdel? Konn, pajata ...

Merry Christmas / God Jul / Glædelig Jul / Hyvää Joulua / Rõõmsaid jõule / Priecigus Ziemassvetkus / Linksmu šv. Kaledu / Zdrowych i Wesolych Swiat Bozego Narodzenia / Een Plesierige Kerfees / Idah Saidan Wa Sanah Jadidah / Felices Pasquas / Feliz Navidad / Vesele Vanoce / Boas Festas / Tchestita Koleda / Bon Nadal / Kung His Hsin Nien bing Chu Shen Tan / Sretan Bozic / Vesele Vanoce / Vrolijk Kerstfeest / (inupik) Jutdlime pivdluarit ukiortame pivdluaritlo / Gajan Kristnaskon / Gledhilig jol / Cristmas-e-shoma mobarak bashad / Joyeux Noel / Nollaig chridheil agus Bliadhna mhath ùr / Froehliche Weihnachten / Kala Christouyenna / Froehliche Weihnachten / Mele Kalikimaka / Mo'adim Lesimkha / Shub Naya Baras / Kellemes Karacsonyi unnepeket / Selamat Hari Natal / Idah Saidan Wa Sanah Jadidah / Nollaig Shona Dhuit / Buone Feste Natalizie / Shinnen omedeto / Sung Tan Chuk Ha / Natale hilare / Merry Keshmish / Sreken Bozhik / Meri Kirihimete / En frehlicher Grischtdaag / Boas Festas / Pozdrevlyayu s prazdnikom Rozhdestva / Hristos se rodi / Buorrit Juovllat / Sawadee Pee Mai / Chung Mung Giang Sinh / Srozhdestvom Kristovym / Nadolig Liawen ... :)

Oh, tehtud. Ja ka lõpuks aru saadud, et liinuks ikka ei suuda korrektselt isegi mu kodulehekülge toimetavast bloogist aru saada. Idioot. Nüüd lähen, puudrist lehvides, koduste sohvade poole. Ongi juba kõrini ... ja homme jõulupraele Tartusse, juhhussussuu! Ametlik ja avalik küsimus, sõbrad - kas kahekümne neljanda öösel missale läeme? Aga kahekümne viiendamal üks päevane hõõgvein? Mina olen igatahes poolt lumesajuses Tartus kusagil õduses kohvikus (hmm...?) istuma ja sõpradega jõulujooki nautima. Elagu talv!

Nüüd pean passima siin ja ootama kanal-kaks-ja-kukel-kolm intervjuud, hoolimata sellest, et võiks juba ammu kodus jõulumõdu mekkida...

Laulda viisil: "Kui sul tuju hea siis käsi kokku löö". Häid jõule?

If we cannot find Osama, bomb Iraq.
If the markets hurt your Mama, bomb Iraq.
If the terrorists are Saudi
And the bank takes back your Audi
And the TV shows are bawdy,
Bomb Iraq.

If the corporate scandals growin', bomb Iraq.
And your ties to them are showin', bomb Iraq.
If the smoking gun ain't smokin'
We don't care, and we're not jokin'
That Saddam will soon be croakin',
Bomb Iraq.

Even if we have no allies, bomb Iraq.
From the sand dunes to the valleys, bomb Iraq.
So to hell with the inspections
Let's look tough for the elections
Close your mind and take directions,
Bomb Iraq.

While the globe is slowly warming, bomb Iraq.
Yay! the clouds of war are storming, bomb Iraq.
If the ozone hole is growing
Some things we prefer not knowing
(Though our ignorance is showing),
Bomb Iraq.

So here's one for dear old daddy, bomb Iraq,
From his favorite little laddy, bomb Iraq.
Saying no would look like treason
It's the Hussein hunting season
Even if we have no reason,
Bomb Iraq.

Tüüpiline töömeeleolu - kõhtu on tühi, sest külmkappi pole läheduses. et rõõmuga mõni mõnus võileivaamps võtta. Tuttav tunne? Sellel urrima liinuksil on veel üks oluline puudus - msn messenger, isegi omapärase 'fake windows-süsteemiga' siin lihtsalt ei käivitu, mistõttu ei saagi ma enam teiega, kallid sõbrad, ööpäevaringses otseühenduses olla. Millest on tegelikult isegi kahju.

Hommik on õhtust igas mõttes targem... Esiteks on ilm vä-ä-ga ilus (päike paistab ja sirab Radissoni peegelklaasidelt otse silma) ning teises mõttes olen siiski puhanum kui eile samal ajal (siis ma vist alles uinusin üldse). Uudis-uudis: Kristiina Shmigun üritab Bente Skarile läheneda. "Mingi Smetanina on või," imestab selle peale kolleeg Küllike. Ja verivorsitajakirjanik Marko üritab tabada oma kolleege teistest väljaanetest. Hommik, ühesõnaga...

Konn kirjutab, et "pärast seda paduvihma ... järgmisel õhtul läks elekter ära ja see oli KATASTROOF... väike paduvihm oli nagu Eestis igal teisel nädalal suvel..." Vaesed ameeriklased. Mul meenus, et ma ostsin lõpuks endale sooduspakkumisega telefoni ära. Nüüd on selline tunne, et iga kord, kui keegi helistab, avaks menupianist Viive Ernesaks klaveri ja tiri-liristaks paar polüfoonilist sonetti maha. Lõbus igatahes.

Oo, nädalavahetus... Ja esmaspäevast taas igapäevatööline. Täna on tore unepäev, olen värvinud kõik tassid majas ära ja nüüd olen värviaurude sees kenakesti joobes. Kah huvitav ajaviide. Konn raporteerib, et käis eile filmi "Two Weeks Notice" esilinastusel Broadwayl L.A.-s. Päris lahe mõelda, et Eestisse jõuavad need filmid alles aegade pärast ... kui üldse jõuavad.

Vähemalt lubab Mozilla vaadata palju enam aadressiikoone:)

Hmm... huvitav, kui ma hakkasin otsingumootoriga välja selgitama, kust võiksid pärineda Telleri koduleheküljele riputet tekstid nii tema kui teiste Eesti bloogide kohta, pakkus neti.ee mulle järgmisi vihjesõnu: maalrid, zoofilia, pissimine, ravimi, arvutipoed, registreerisin, karistatav, lollid, tobedad, teller. Mina seesuguseid mootoreid ei usaldaks - või on Siimul siiski mingi seos nimetet tegevuste ja aladega? Appi! :)

Siis kui uni on või mõte seisab ... või lihtsalt ei ole aega võrgulainetel surfida, siis aitab Siimu kodukas igatahes hädast välja - temal on rohkem aega leida happy-birthday-jesuse'ga seotud võrgunalju või muud. See on tubli! Eile oli aef-i jõulupidu, mis päädis Tuukikstaadiga Amigos. Oli päris naljakas. Ja isa-ja-muud-maalased olid jõuluorgial Kosmoses? Jõgeval? Ehk et kuidas läks? Kahju et nii ebakindlasse serverisse oma bloogi olen riputanud ning et server kommentaariummootoriga läbi ei saa, muidu paneks selle võimaluse siia vaata et veel tagasigi. Kas kellelgi pole üleliigset võrguruumi, mida ta pakkuda tahaks - seda enam, et ülikooli arvutitädi Liivi saadab peagi kindlasti karmisisulise e-kirja, et seoses eksmatrikuleerimisega on minu kasutaja kus-tu-ta-tud.

Siin on üdini positiivne luuletus taas-tööle-hakkamise puhul, mille saatis Kerttu:

tillukese karbi sees
elab väike valge mees
ise aina kiitleb et
minu nimi on tablett
olen väga tähtis isik
ja mind kardab iga pisik.

Taas Postimehes. Tahaks öelda, et tore on, et kontsern Windowsist loobus, ent ometi on see kõik vä-ä-ga harjumatu. Istun nüüd oma uhiuue arvutiga Linuxi ja Mozilla otsas ja vangutan tummalt pead... Itimees Ago just rahustas, et ära muretse - paari nädalaga on asi käpas. Hmm... Esimene ametlik tööpäev on esmaspäeval, praegu on warm-up. Istun ja surisen ning võtan pilti ette...

Siim kajastab bloogis lõbusaid asju, meenus mulle siinkohal. Nende eestimaaliste bloggerite kohta. Mitte et ma teaks, Siim, vastata, kes sellise kommentaari veebiavarustesse paisata võinuks, ent lustakas on ikkagi lugeda "ajakirjanduslikust südikusest" ja "kalmerlikust tabamatusest". Kas keegi ütleks (õigustaks!) mulle, miks inimesed tänapäeval jätkuvalt faksi kasutavad?

Konn, seevastu, kirjutab: "PADUVIHM! sellest peaks vist piisama. [--] kohalikud virisevad, et on nii kulm ja et nemad sellist ilma ei m2letagi jne jne. jube udu oli kyll, vihmapilved olid umbes majakatusel ja ookeanist paistsid ainult randa j6udvad lained, kaugemale kyll n2ha ei olnud. aga jah, 6ues ladistas ja siis raadiost tuli laule a la "let it snow, let it snow, let it snow" ja "it's the most wonderful time for a sleighride with you"..."

Jumalik - väljas sajab laia lund (ma ei räägi sellest, et nii urrima külm on!) ja talveõhk lööb ninna. Rait kutsus lõunale kuhugi kohvik-sööklasse Okaskera. Mööblimajas. Ihihi, oli see vast lõbus koht: mulle meenus Tartu rajooni täitevkomitee söökla Riia 15 keldris, kus teatud kellast kellani samuti täitevkomitee töötajaid eelisjärjekorras teenindati. Ning kus eksootilise serviisi pärast nii suurt muret tunti, et seintele pidi kleebitama silt "Palume söökla nõusid mitte kaasa võtta!" Ainult et täitevkomitees muretseti selle eest, et neid mööda maja laiali ei tassitaks. Okaskera kartis lihtsalt vargusi. Selliste lauanõude!? Sibulaklops oli ootamatu, küpsisekook kissellis samuti. Hea, ent siiski pisut üllatav. See oli taas eine sarjast "Oo, aegu ammuseid..." Ja nüüd olen ma nagu mõni mammamiialane ja aitan teletädidele leida buliimikuid ja anorektikuid. Või nende sõpru. Hmm...

Jõuludega kaasneb alati üks suur nuhtlus - jõulukaartide kirjutamine. Ei, mitte et mul nende saatmise vastu midagi oleks, aga just nende kirjutamine, aadresside otsimine, kleepimine... eile tegelesin sellega peaaegu päev otsa. Täna peab asja lõpule viima...

Juhul kui Teie postkasti on täna öösel kella 02-03 saabunud e-mail, mille sisuks on palve sisestada teatele lisatud, hanza.netga sarnanevasse, vormi Internetipanga püsi- ja muutuvparoolid, palume tungivalt kõnealusele e-mailile mitte vastata ja oma Internetipanga turvaparoole mitte sisestada. Kirja saatjaks ei ole Hansapank vaid tegemist on kuritahtliku katsega hõivata Teie turvaparoolid. Aga miks mina seda ei saanud, ma nii lootsin oma koodid välismaale saata...

Kas keegi maniakk segab end minu unedesse? Juba teist ööd järjest on "filmiõhtu" teema mina kui vang, mina kui tagaaetav, mina kui sunnitööline. Jah, ühelt poolt ehkt tõesti päris huvitav, ent siiski... kas kellelegi on unenägude seletajat - teate küll, sellist kapsaks loetud sopakat, mis andvat vastuse me aju keerdkäikude kummalisusele... Õnneks oli esimesel ööl lihtsam vangis olla, sest kongikaaslane oli Hanno Tomberg (ihihi!). Aga täna olin päris üksi. Kõhe värk! Võib-olla peaks freudistide poole pöörduma, need seletaksid seda kohe sellega, et mu ema mind lapsepõlves ei armastanud või vähemalt ei toitnud rinnaga. (Liiga palju N.Y.P.D. Blue-d ei tule vist kasuks:) ).

Lõpetage ära - Tallinnas näitab kraadiklaas juba miinus neliteist. Ja väidetavalt liigub see lähiöödel-päevadel veelgi allapoole... Mul on tõsine tahtmine sest kliimast k o h e jalga lasta. Konnal, vaatame siin reaalajas LA ilma, on nii neliteist plusskraadi. Ja lähipäevadel, loomulikult, tõuseb see veelgi. Aga weather statement räägib, et ...Rain All Week For Southwestern California...

"Vabadus iseenesest ei tee inimesi õnnelikuks ega riiki edukaks. Oluline on see, milleks ja kuidas vabadust kasutatakse. Oleme kindlad, et liitumine Euroopa Liiduga on kindlaks tagatiseks vaba ühiskonna arengule Eestis ja Eesti enda püsimisele tulevikus. Nüüd on sõna rahval." /Arnold Rüütel, Toomas Savi, Siim Kallas - Kadrioru lossis./

Henrik - kui sa peaksid mu kodulehekülge lugema, siis tea, et sa oled igavene tõbras - tahad minust, korralikust inimesest alkohoolikut teha jah? Woody oma nefriitskorpioni needusega oli lõbus, aga see va porto viis mõneks ajaks oimetuks :) Maivõimaütlen!

Aga äsja lõpetas üks veetlevamaid ja intelligentsemaid inimesi, Inglise suursaadik Sarah Squire hommikuprogrammis inglise teejoomistava tutvustuse, öeldes: "there's no such thing as a five o'clock tea...any time is tea-time!" Nii et sõbrad, teed jooma!

"Hus Andri" - nude dishwashing and dirty laundrying. Olen varahommikust peale korteri ammu-ümber-kukkuda-ähvardavat nõudevirna pesnud ja küürinud. Tunne, nagu sobiks ma ehk seda kõige paremini tegema, on juba tükk aega mu sees. Niisiis, eks ma annan teada, kui minu uut tüüpi nõudepesula avatakse!

Konn on elus, Konn on elus! Ameerika õitsva looduse rüpes on ta siis nüüd viiniud juba vaata et 12 tundi. Magab, arvan. Aga kiri iseenesest on ju meeleolukas:

t2iesti h2mmastav, aga ma olen nyyd ameerikamaa palmide alla kohale j6udnud. p2rast 11-tunnist lendu yle atlandi on suhetliselt sooda olla, seda enam, et ma ei m2leta, millal ma viimati magasin. aga reis oli v.meeleolukas. sest varahommikul frankfurti lennates kallas minu k6rval istuv ja edasi jaapanisse reisiv tuttava n2oga tyyp (kelle nime ma igaks juhuks ei nimeta, sest 2kki see polegi 6ige nimi:)) mulle apelsinimahla sylle ja isegi ei vabandanud, kuigi mina tegin n2gu, et pole hullu. ja siis umbes 10 minuti hiljem kostus lennuki tagaosast n2rvilist karjumist ja stjuuardessid jooksid padinal kohale - selgus, et yks on oli peaaegu ataki saanud vms ja siis yks t2di kisas.
ja frankfurt-los angelese lennu esimese tunni ajal kostus k6laritest jutt stiilis "yks reisijatest vajab arstiabi, palun k6ikidel pardal viibivatel arstidel kohale ilmuda". aqa mis edasi sai, seda ei teagi.
toredaid filme n2idati ka - minu kardetud ace venutra asemel tegutses ekraanil hoopiski vapper hiireke stuart little. no ma nyyd ei tea.
ja immigration officer pinnis mind, et kas ma tulin siia oma mehele kylla v6i et siis plaaniga mees leida. ja k6ik, mida mina m6elda suutsin oli see, et ta mu verivorste endale ei v6taks. :)

Et siis sedapuhku niimoodi...

Võiks ju mainida, mis toimus reedel, sel kolmeteistkümnendamal, aga pole vist siinkohal paslik. Koduleheküljest avalikku paturegistrit ei maksaks teha. Aga noh, kes teab, see teab, et Postimehe jõulupidu tüharmaale peidetud Tallinna botaanikaaia palmihoones oli päris tormiline. Tauno Kangro surnud hüljeste ja poisteansambliga JAM (võdistan õlgu sellele mõeldes). Ja sellele eelnenud shampusejoomine fondis. Või siis palmihoonele järgnenud külaskäik Arno juurde. Ning varahommikune visiit Noku klubisse... What a busy night!

Heippa-ralla! Täna võib seega õnne soovida Siimule: hip-hip-hurraa, ühesõnaga. Varahommikul lahkus Konn suisa kuuks ajaks L.A.-sse, lubades naasta kas rõvedaid jämedaid kuldkette kandva paksu neegriga või siis Rupert Everettiga. Ma kujutan ette, et pärast 11 tunnist ja 45-minutilist reisi ei ole ta muidugi koheselt valmis hollywoodlikke vaatamisväärsusi enesesse ahmima, aga aastavahetuseks peaks taas jalul olema :)

Eile kohtasin trammipeatuses külmast lõdisedes trammi oodates ühte vene noormeest ja neidu, kes armunult vatrasid ja teineteist soojendasid... Miks see aga meelde jäi, oli tütarlapse mobiilihelinast tingitud. See laulis Eesti hümni! Ja siis veel öeldakse, et venelased ei oska lõimuda (see on see jube konkursi võitnud sõna "integreeruma" asemel).

Reno juures peetud uue-töökoha-õnnistamise-üritus ja Sovetskoje Igritskoje koos Eurovisioon 2002-ga tuletasid meelde, et oli vast kevad sel aastal... :)

Nonii, siin ta nüüd on - Elisabeth Jõhvi (kunagi oli üks selline teleteater, mäletate?):

Eurolaul 2003 Eesti eelvooru žürii, koosseisus Jaak Joala, Meelis Kapstas, Ivo Linna, Jaan Karp, Priit Hõbemägi, Tõnu Kõrvits, Eda-Ines Etti, Ignar Fjuk, Karmel Eikner ja Tiit Kikas, valis oma istungil 12.detsembril 2002.a. konkursile esitatud laulude seast finaalvooru kümme laulu järgnevalt:

• "Club “Kung-fu”"
  Muusika: Sven Lõhmus; sõnad: Piret Järvis; esitaja “Vanilla Ninja”
• "Don’t Ever Change"
  Muusika: Johannes Lõhmus, Kaire Vilgats, Susan Lilleväli; sõnad: Susan Lilleväli; esitaja: Susan Lilleväli
• "Eighties Coming Back"
  Muusika ja sõnad: Vaiko Eplik; esitaja “Claire’s Birthday”
• "Have a Little Faith"
  Muusika: Priit Pajusaar, Glen Pilvre, Kadi Toom; sõnad: Maian Kärmas;esitaja: Kadi Toom
• "Have It Your Way"
  Muusika: Asko-Romé Altsoo, Hanno Maadra, Raul Veeber, Aimar Toomla; sõnad: Asko – Romé Altsoo; esitaja: ans. “Viies element”
• "I Can Be the One"
  Muusika ja sõnad: Sven Lõhmus; esitaja “Nightlight Duo”
• "Know What I Feel"
  Muusika ja sõnad: Kersti Kuusk, Imre Sooäär; esitaja: Koit Toome
• "No Matter What it Takes"
  Muusika: Elmar Liitmaa; sõnad: Vahur Valgmaa; esitaja: Sergei Solovjov
• "We are not Done"
  Muusika:Kadi Toom, Glen Pilvre, Priit Pajusaar; Sõnad: Maian Kärmas; esitaja: Kadi Toom
• "What a Day"
  Muusika: Ithaka-Maria Rahula, Tomi Rahula; sõnad: Ithaka-Maria Rahula; esitaja: “Slobodan River”
  

Et siis sedapuhku niimoodi! :)

Hmm, kui paljud võisid teada seda, et Elis ootamatult Kanaaridele kimas? Hmm...

Sõbrad, see Marko Sepp on ikka väljamõeldis, eks ole? Mulle kusagilt justkui meenub, aga ma ei saa päris kindel olla... Igatahes on see rälge. Üks kommentaar tema koduleheküljelt: Yo-Yo-Yo mees. ilgelt lahe kodukas. kui ma seda nägin tuli mul kohe jälle viina isu, o.k! kuigi ma eile jõin juba terve kasti viina ära. kuule ma tulen mõnikord su kodulinna, siis joome ja anname kellelegi molli ja sõidame mu uue mersuga chicke lantima. ole lahe Yo-Yo-Yo-Yo Mõelda, et koduvabariik on selliseid troppe lihtsalt otsast otsani täis... kurb. Varsti võiks ülikoolis hakata õpetatama rullnokoloogiat. Nagu suitsidoloogia.

Ma siinkohal annan caiprinha retsepti (kuigi tegu on jõletumalt hea suvejoogiga, võib seda täiesti vabalt ka talveöös tarbida!):

2 tl suhkrut
1 laim, lõigatud 8 viiluks
2 ja pool untsi (ca 8 cl) cachacat

Sega (pigem uhmerda) suhkur ja laimiviilud madalas klaasis (stiiliks old-fashioned) korralikult segi. Täida klaas purustatud jääga. Nüüd vala cachaca lõbusalt sisse. Ja sega hoolega. Kõrred sisse ja trimpama!

Te ju ikka teate seda kuuma väitlust teemal, kas Pealtnägija juhid Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna on süüta kui lambukesed oma ajakirjanduslike võtete kasutamisel mingi aegunund prominendi jälitamisel või on tegu karistusseadustiku rikkumisega... Heeh, eilne kommentaar PM Online'is on siiani parim, mida kuulnud ja lugenud olen: "Minu arvates võb tänapäeval filmida kõike. Kersna ja Kärmas võisid näiteks leevikesi filmida, ning ärgu Fisker arvaku, et ta nii populaarne on!!!!!" Õige mõte, ma filmiksin ka praegu hea meelega leevikesi, mitte ei istuks tähtsa näoga arvutis ega teeks tööd. Jõletum uni on, kuna fondipidu kujunes ülimenuka puhkepaiga Kaheksa külastamiseks, kus me oi-oi-oi kui paljude inimestega caiprinhat tarbisime. Teate küll, ohtralt jääd, suhkrut, laimi ja cachacat (üks suhkruroo-rummiline)... :) Siis veel Kaire-sünnipäevaline tantsupidu ja vut-vut kodudesse laiali!

Väljavõte välismaal (loe: USAs) resideeruva tütarlapse kirjast:
[--] teate, mis eilses Jay Leno shows (igal 6htul, kuulsused on seal ja muu nali) oli? Seal on iga kord huvitavamad ajaleheartiklid ja fotod ja pealkirjad. Lihtsalt h2sti uskumatult naljakad. Igal juhul. Jay r22kis pikalt-laialt enne kui pilti n2itas, et mehed on ikka igal pool yhesugused ja k2ituvad samamoodi, et yksk6ik mis rahvusest-riigist-jm, et pilk naistele on ikkagi sama. Ja siis n2itas pilti. Olin diivanil pikali, vaatasin-vaatasin ja siis hyppasin istukile! Teate, mis! See oli mingilt poliitikute kogunemiselt ja see pilguga mees oli Siim Kallas. Kes mingi naise tagumikku chekkas. Saate aru???? Ja rahvas naeris nagu napakas. Mina ju ka, hullult naljakas pilt oli. K6ik poliitikud normaalselt ja Siim Kallas vaatab naise tagumikku. Votsiis:D

"Ma pean tunnistama, et see on kõik üpris jabur," tunnistas Marko Reikop tänasel varahommikul, kui Andreas W ja Raivo E. Tamm talle vaheldumisi ja teineteise võidu Aurora Temporalisest rääkisid. Täna on siis apokalüptiliste temporaaliste esietendus - nagu ma varem juba nende kodulehekülje sürrealismist rääkides nentisin, et seda võiks täiesti rahuga vaatama minna ... :) Aga nüüd ruttu-ruttu uni silmist ja tööle - aasta tahab kokku võtmist. Ja muidugi, ära saatmist. Henrik, kas mobiilimaailmas imesid juhtub? (Oo, "Tom ja Fluffy" algas - mulle siiralt meeldib, kuidas Anu Lamp hauataguse häälega kõmistab: "Julm saatus seljatas rott Leo..." ja mõne aja pärast uuesti: "Ränk saatus sundis rott Leod uuesti voodisse heitma...")

Tere, uut nädalat! Kas keegi teab rääkida, kuis möödus eilne üks pisike kontsert haridusministeeriumi saalis? Mäletate, Kaido ju kirjutas, et "seal esitatakse Frank Martin'i missa, mis on üks müstiliselt keeruline missa, kuid see eest ka huvitav"? Ise olen nagu mingi uppun'd kukk, kuna eilne öö jäi lihtsalt vahele. No, ei tulnud und. Vähkresin ja vähkresin, küll tekk torkis ja padi oli kare... Nüüd vaatangi külma ilma oma uniste laugude vahelt ja mõtlen, et õhtu võiks juba rutem tulla. Kui hästi läeb, olen õhtupoolikust alates taas telefonine. Nii et - hellame hiljem :) Laupäev oli igati meeleolukas - algas vara ja lõppes ka vara. Järgmise päeva kontekstis, ma mõtlen.

El eterno problema parece que no va a desaparecer nunca.. el dinero

Tore, et vend taas limusiini tellib ja end tibiga ballile sõidutada laseb :)

Niisiis, täna kell 17 tuleb koguneda TÜ aulasse, et kammerlikku Bach'i jõuluoratooriumi kuulata. Küsimuse peale, kaua see ilmaime kestab, prognoosis Elis, et ilmatuma kaua, kuna neil on sümfooniaorkester ja solistid ja... Andero tõdes, et kui orkester mängiks kiiremini, saaks tunniga hakkama. Aga et loivavad, siis läheb vähemalt poolteist tundi.

Tegelikult on mul mure. Ma ei tea, kus on mu kallid vanemad, kellele ma ometi linnutiivul Tartusse külla sõitsin. Kas keegi on neid kusagil näinud? Ühesõnaga, reageerivad nimedele Siiri ja Toivo, kodune telefoninumber peaks kaelarihma küljes olema. :)

Milline joviaalne ülestunnistusavaldus! Ise ka imestan. Ärgates imestasin ka käsivarrel särava ankru ja "BOBA" üle, mis keeldus esimesel nühkimisel lihtsalt maha tulemast. Ühesõnaga, oli siis Kalmeri sünnipäev. Wildes. Siim, tublimees, istus kohusetruult juba tunde varem pubis ja puksis oma sharmantse naeratusega kahte tibi üha enam nahksohva nurka. Noh, et kohe-saabuvad-sõbrad ka ära mahuksid. Eriti meeldis mulle Kalmeri siiras ohe ühel vaiksel viivul (neid oli eile õhtul vist vaid käputäis) - mõelda vaid, varsti juba veerandsada -, mis mattus üleüldisesse eufooriasse teemal "vananevad sõbrad" :) Kalmeri kingivirna kaunistasid Anneli ja Siimu siirad õnnesoovid - suhkrutükid ja hambaorgid, mis harmoneerusid vahtkummist võtmehoidjaga i-me-li-selt. Ja üks tohutu valge roos, mis oli üpris rõve neil hetkil, kui keegi ta laia löögiga endast eemale virutas, mistõttu see oma tohutu õiega sinu ninas või silmas maandus. Saabus ka üdini armas dialoog teemal ei-jäta-mingit-tippi-sellele-ettekandjale, mis siiski aga summutati. Klubi Tallinn, muuseas, on oma piletihindadega Tartu kontekstis küll pisut üle pingutanud, on mul tunne.

Rohi on roheline? Taevas on sinine? Aga mis siis. Mitte miski ei loe, kui maailmas ei ole teid, kalleid Sõpru. Kõiki teid, kelleta pole üldse mõtet olla - ei siin, Tartus, ei seal, Tallinnas. Kelleta Wilde oleks just another place in the Universe. Kelleta poleks tegelikult mitte midagi mu jaoks, elik poleks mindki... Ah, mis ma seletan - mõte on ses, et ma nii väga armastan teid kõiki - teid, tartulisi ja minuolemuslikulisi. Mis siis, et elu liikvel ja maailmas ringi tiirlev... Teie - siin ja praegu - olete lihtsalt parimad.

Oh. Kaotasin täna allkiri allkirja järel privileege - ülikooli bürokraatiamasin võttis õiguse raamatut laenutada ja ... pealegi konfiskeeriti üliõpilaspilet ja ma peaaegu et ei saakski enam poole hinnaga bussiga sõita. Noh, kui ma muidugi nii kaval ei oleks, nagu ma just parasjagu olen. Või et siis praktiline.

Õues on nii irmarrmsalt külm, et võtab ära nii nina, kõrvad, käed kui ka kulmud. Seepärast tormasin Tartusse jõudes lähimasse aksessuaaributiiki ja lunastasin mõõduka hinna eest endale nii mütsi kui ka kä-pi-kud. Naks, kui krõbe ilm! Aga nüüd ruttu asjatama, sest ülikoolipeatükk tahab ju bürokraatlikult suletud saada...

Plju one suennipävaks, Kalmer. Isegi siis õnne, kui sa seal Pärnumaa metsades kükitad ja Tartusse jõudnud pealinlastega tervisenapsi võtta ei taha :)

Jõlevana (Peeter Volkonski) tahab Jõuluvana (Andrus Vaarik) ametit endale saada, et laste kommipakid poole väiksemad teha ja vaheltkasu taskusse pista. Nende lapsed Jõleplika ja Jõulupoiss saavad aga sõpradeks ning ajavad selle kurja plaani nurja.

Üks jõlearmas jõuluetenduse tutvustus, kas pole :) Sellega meenus mulle eelmisel aastal saadud päkapikumäng - teate küll, see, kus jõuluvanad üksteisega võistlesid ja päkapikke keeglikuulide ja kurikatena kasutasid... Ühesõnaga, ma pole väitnudki, et ma normaalne olen.

Lisasin siinkohal paar meeleolukat linki rubriiki veebi jutud (kärbes ja ooperibeebi), vaadake üle. Aitähh, Konn! Ja siis saatis Dagmar ühe meeleoluka aadressi, kus kirjas kõik viimase aja lauluhitid, ent seda kõike eestikeelse tõlkega. Teate ju küll, popraadiod mängitasid hiljuti neid hommikutundidel... See on kinni püütute rubriigis.

Oo, pean mainima, et sel koduleheküljel on ka hübriidkeelne rubriik "the uudised" ning "mõtete vahetamise koht". viimases on üles haibitud kaasaja massikultuuri (kas eesti puhul ikka saab massist rääkida?) stereotüüpsed pseudoteemad nagu "elu teises eestis", "mis on inimväärne elu eestis" ja "uus ajakirjandus". ajakirjandust analüüsivas rubriigis heidetakse valimatult sõimusõnu nii kohaliku poliitilise kui ka üleilmse popkultuuri kommunikatsiooni suunas ... hmm. Aga ei, lugege-lugege - kui mõtteid jagate, on ju hea, aga kui ei, siis on vähemalt lõbus...

Ma küll mõtlesin, et nii vara hommikul ei peaks oma mõtteid avaldama hakkama, ent Terevisioonis nähtu ajas lihtsalt tigedusest arvuti taha. Keegi "aus ja halastamatu" Märt Milter tutvustas Eesti rahvale oma uut-ja-erutavat kodulehekülge aUS_jA_hAlAstaMatU, mis tema enda sõnade kohaselt ütleb siis lõpuks ometi välja tõe, mida "võltsid eestlased" ei julge kunagi öelda: et eesti popmuusikat ei maksa teha; et ameerika filmi- ja muusikatööstus lollitab rahvast ja et tegelikult polegi artisti x plaat y nii hea nagu kriitikud kiidavad. Et tema teab nüüd tõde. Ei noh, palju õnne radikaalsetele tõeotsijatele, kes üksinda kodulehekülgi teevad ja tegelikku tõde teavad. Sõbrad, kas teile ei tundu, et võiksime oma bloogidega kõik Eesti rahva ette ilmuda ja tõsise näoga tõde ja õigust kuulutada? Kõige jaburam oli "uue ja mega koduka" autori võrdlus ühe sarnase portaaliga USA-s: "Üks kutt tegi ja loomulikult ei meeldinud see paljudele, aga samas ta sai palju fänne ka. Sinna hakati hästi palju reklaami panema, nii et server mõnikord umbe jooksis, aga poiss elas ära..." Tema ülesastumise algne idee seisneski vist selles, et ta oli töötu ning ta tahtis teha seda, mis talle meeldib, ja et sinna ka palju reklaami ostetaks ja et ta hästi ära elaks... No nii naiivset juttu ei ole ma enam ammu kuulnud. Aga muidu - tere hommikust:)

tervis tuleb, tervis tuleb ... küüslaugu ja meega ... :(

Ei, põhimõtteliselt olen ma siiski elus. Ja käes on detsember. Aga tänane uudis peab minugi puhul paika, et ägenenud on ülemiste hingamisteede viiruslikud nakkused. Aga võib-olla on tegemist pingelangusliku ja ohtrast pidutsemist tuleneva angiiniga. Mine sa seda tea. Nii ma siin laman, vaatan kõik teleprogrammid tilgatumaks ja peletan kõiki inimesi maailma jubedama küüslaugulehaga... A kui ma tervendun, siis jätkame sealt, kust pooleli jäime - Illegaard pärast lõpukaitsmist? Nightman pärast Tallinnasse jõudmist? Linnahall pärast Miss Saigoni? Vahepeal oli ju ometi vaja Aimari sünnipäev ja enda nimepäev üle, ümber ja ära elada ... :)

Ja protokolli märgivad nad: "Kaitsnud bakalaureusetöö hindele B". Ja diplomile kirjutavad nad: "Omandanud kõrghariduse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas, kõrvalerialana politoloogias." TUND AEGA TAGASI LÕPETASIN MA ÜLIKOOLI! Ütleme nii, et ma olen pahv. Midagi ei oska enam öelda. Ja sellepärast hakkan lihtsalt pidutsema. :) Üritan pildid ka enne kodukondlikku seltskonnaüritust üles saada...

Kaitsmise protseduur:

• 1. komisjoni esimehe tutvustus
• 2. töö esitlus 10 minuti jooksul
• 3. retsensendi küsimused
• 4. kaitsja vastused retsensendi küsimustele
• 5. küsimused teistelt komisjoni liikmetelt
• 6. kaitsja vastused teiste komisjoni liikmete küsimustele
• 7. küsimused teistelt kohalviibijatelt
• 8. kaitsja vastused teiste kohalviibijate küsimustele
• 9. soovi korral sõnavõtud, kommentaarid töö juhendajalt ja/või teistelt töö tegemisega seotud isikutelt
• 10. kaitsja lõppsõna
• 11. komisjoni hinnang tööle.

Kohe varsti.

Vähemalt on hea see, et mul on juhe nüüdseks juba lahti kerinud. Selge on, et homme kaitsmine toimub (ärge küsige, mis ime läbi!) ning et päeva lõpuks on mul kõigi eelduste kohaselt Artium Baccalaurens omandatud. Aga väiklusest, lollusest ja ebaintelligentsusest (nimed tulevad hiljem, aga mõnele isikule võiks küll veel-mitte-ilmunud raamatu "Sitapeade koloonia" kinkida) tingitud närvilisuse suutis maandada üksnes prantslaste jabur "Asterix ja Obelix: Mission Cleopatra" (muuseas, selle filmi stsenarist mängis ise jobu Julius Caesari:) ). Sest ainult jaburusega saab jaburusega võidelda. Muuseas, Illusiooni kino külastamine ei ole mitte kõige parem tegu, kui sa ei taha a) külmetada, b) filmi vaatamise ajal paindes toolidelt alla libiseda, c) põlvi pidevalt vastu puust seljatugesid peksta ning d) tuletada meelde, milline võis olla kinoelamus kõige sügavamal nõuka-ajal. See kõik meid seal aga ees ootas, nii et, kallid pöffilised - teie enda tervise ja närvide huvides oleks parem teistsuguseid (loe: pisut kaasaegsemaid) box-office'id külastada. Kogu aeg oli selline tunne, et kinomehaanik läeb kohe-kohe koju ja film jookseb rullikutelt maha. Või süttib heleda leegiga, nagu filmis "Cinema Paradiso"...

Kõige keerulisemaks mureks vaat' et jääb nüüd korralike ülikonnapükste leidmine. Teate, tegin kapiukse lahti ja jäin oma pükse takseerima - ee... huvitav, millal ma neid viimati kandsin? Ja kas siis oli ka kõva läbu? Püksid teavad vastust, aga ei ütle. Vihjavad loomulikult küll :) A la rosoljerida rinnal ja soustitriip säärel: piinlik-piinlik niimoodi ülikooli lõpetama minna.

m u l o n n ä r v i d l ä b i.

Hommik. Lisasin pilte kalli klassiõe Ene pulmast. Ega neid nüüd teab, mis ohtralt pole ja ega need vist nüüd kõige paremad ei ole - aga pruutpaar see-eest näeb vastuvaidlematult kaunis välja. Ja sellest piisab. Täna tuleb oi-oi-oi, kui palju asju korda saata, niite tõmmata ja lobi teha... Ma ei tea, kas ma kõige sellega valmiski jõuan. Aga nüüd siis hop-hop! tegudele. Esimese asjana siis raamatukokku (kuidas ma vihkan seda asutust, usute ka? ei, mitte raamatukogu üldiselt, aga just ülikooli raamatukogu oma seisva õhu ja vanaldaste teenindajatega).

umm... kommentaarid on üleliigsed. toimumiskoht - hollywood. pildistaja - doris vija.

Tere, tõlkefriigid! Vaatan näiteks kogupere-märul-seriaali "A-Team" ning pean piinlikkusega lugema subtitreeritud pahade meeste vestlust raadiosaatjatega. "Teeme nagu alati. Üle tunni aja." Ja mõtle, mis sa mõtled, aga mis pagana tunni aja? Siis taipasin, et vestlus oli: "The same as always! Over and out!" Teletõlgid, minge kooli!

Võin ennast täieõiguslikuks kõrvaleriala (politoloogia keskastmes) läbinuks nimetada. Sest hommikueine Tiffany juures (elik eksamihommik Toomla koduses miljöös) möödus edukalt ning kokkuvõtete tegeminegi... Taas üks samm neljapäeva poole. Jube uni on, uskuge või mitte. Aga positiivne on see, et saba-arvutiklassi liinuks-süsteem võimaldab mul siiski ka oma bloogi täita. Kuigi keskkond näib selline, nagu ei saaks ta millegagi hakkama. Vanarauast mäkid ei suutnud igatahes osakonnajuhatajale avaldust toksides endast täpitähti välja võluda, mistõttu oli tekstis sõnad "uliopilane", "oppejoud", "labipaas" jne... lõbus.

Vara üles, hilja voodi - nii end lõpuks ohvriks toodi... ma ei tea millele. Haridustemplile? Oh, ikka tulevikule, tulevikule ohvriks. Ühesõnaga, ma tahtsin küll alustada sõnadega, et nõnda rikkus või tarkus majja toodi, aga need pole küll nii kindlad, kui see rahvsuuu väidab. Selle asemel, et Eesti erakonnad ette võtta, lähen söön mõned ahjusoojad juustusaiad ja mõtlen, et tegelikult on üks tavaline teisipäeva hommik ja et ma peangi kella veerand seitsmest üleval olema:)

Ei noh, tere toredust. "Varas poos end tartu vanglas voodi külge". Kingapaeladega. Siin pole midagi imestada, kui lähikuudel (miks mitte ka aastatel) sagenevad teated ülipopulaarsest vanglalinnakust Tartust ja sellest, kuidas üks rets teise järel midagi ülimarumõnusat korda saatis, end üles poos, aasal lambaid vägistas või Emajõe luhal prügikorjajaid shokeeris. Või midagi veegli rõvedamat. Ebatsensuurne väljenduslaad? No, aga palun - just selliseks siinne kliima muutuda ähvardabki. Palju õnne loomulikult kõigile, kelle visa püüd on olnud aastaid vanglat linna infrastruktuuriga lõimida...

baka-baka-baka-bakhanaalid... võiks ju laulda, et baka-baka-baka-bakalaureus :)

Niisiis, taas uudiseid akadeemilise kõrghariduse radadelt. Täna võib juba sajaprotsendilise kindlusega öelda, et lõputöö sai kaante vahele. Sest ma käisin köitmas. Aga see ei tähenda veel midagi - homme varahommikul lähen Rein Toomla juurde kohvi jooma ja moosisaia sööma. Seejärel tuleb oodata, mis viimasest osakonna ainest kuulukse... Ei te-a-a-a, miks aeg kaob kä-ä-est, ei te-a-a-a! Igatahes olen päev läbi ringi rahmeldamisest ja rassimisest "täitsa läbi" (tsitaat "Jääajast"), kuidas teiega on? Veel pole hetk sisse ja välja hingamiseks, sobivat hetke ootan veel mõne päeva jagu.

Ooh, missugune unine ja külm pühapäev... Töö tahab tegemist. Äsja käisin just osakonnas oma otsi kokku tõmbamas. Õnnestus küll. Tegelikult:) Ja pealegi, nüüd, tööd kirjutades, kuulan taustaks muusikali "Rent", mida ma oi-oi, kui palju aega enam kuulanud pole. See teeb samuti meele rõõmsaks ja mälupildid helgeks.

Aga "Shokolaad" on ikka üks meeldiv film - just midagi muinasjutulist nostalgromantilist filmi ma täna vaadata tahtsingi. Tuju lihtsalt selline. Sellele eelnes venna sõidutamine kuhugi Tartu taha metsa ning kusagil pärapõrgus auto veenmine, et ta siiski endal hääled sisse võtaks ja mind tagasi koju toimetaks. Jonnis, raisk. Aga ma olin kavalam :)

oo, ma p e a n siia üles tähendama ja igavesest ajast igavesti meelde jätma: persoonilugu Põlva kirikuõpetajast Üllar Kasest ja teema-feature Eesti põlevkivi energeetika plussidest ja miinustest Euroopa Liidus. No comments!, aga need, kes teavad, need teavad...

Kas te ikka Marili MSN-i aliast olete juba näinud-kuulnud? "Hõrk tibu"!? Umm ... marvellous, ihihi! Ja nüüd siis Toomla uurimistööd kirjutama - nipet-näpet mul mõtteis juba liigub... aga võib-olla on see hoopis hiiliiv pohmell? Ei tea. Tõesti ei tea. Mulle tundub, et iga päevaga jääb järjest vähemaks neid asju, mida ma tean või milles kindel võin olla...

Hiljuti ütlesin vist, et how low can you go, eestlased. Kas nüüd peaks kordama? Enda kohta? Taas "eestlaste" kohta? Ma jälle ei tea... :( Ajada umbe mu ülikooliplaanid? Okei. Aga varastada telefon - see mu, sorry, aga vajalikum töövahend üldse - on maa-il-ma kõige a-lan-da-vam. Kui mitte neile amelevatele jorssidele klubis Tallinn, siis mulle küll. Nüüd enam allapoole VIST ei saa minna. Piinlik on igatahes. Kaasmaalaste pärast. Nüüd tuli üks lugu meelde ... "Life goes on," laulab keegi Lee Ann Rhymes.... Laulgu hästi kõvasti - nii kõvasti, et ma oma muremõtteid ei kuuleks. Head ööd. P.S. Kas KEEGI võiks mind millegagi na-tu-ke-ne-gi rõõmustada? Oo, meenus - Anneli ja Maris on ikkagi parimad diivad maailmas. Kui Rassel välja arvata! Ja Gerru muidugi ka ;)

Tantsiv gränni - see teeb tuju heaks :)

Mul on tunne, et horoskoobid on head ainult haledaks ja hambutuks eneseõigustuseks. Või ettekäändeks. Ma ei tea. Eile, jah, kirjutab Postimees, et istu parem kodus ja lesi - parim päev lõõgastumiseks, noh. Nii ma siis istusin õhtul ja vaatasin "Kabaree" filmi. Aga täna!? No, palun. Niigi on s... tuju ja tohutu melanhoolia ning siis peaks veel kuidagi ehk sobitama/identifitseeruma parastavate lausetega nagu "oled rahul, et valisid just sellise eluviisi - tore perekond ja head sõbrad täiendavad kõike, mis sul juba on; sul on kaaslastele üsna palju pakkuda." Midagi ei ole mul juba. Isegi kõrgharidust ei saa ega saa omandatud. See oli siis nüüd päeva vingmõte. Edaspidi olen vaiksem ja rahulikum hull palatist nr. 6, kes, klaaskappi panduna, üksnes tatimulle puhub ja külastusajal pead vangutavatele sõpradele segaduses otsa jõllitab... nagu nurka aetud loom, noh. On ju rõõmustav väljavaade?

"Meie vahel on elekter," lausus Konn, kui oli Andri ära ajamata habemesse sõrme susanud ja sest suraki! elektrit saanud. Tegelikult ei ole vaja elektriga ei kala püüda ega habet ajada, mõtlen ma. Ihihi! Muu teema (tänase päeva teema, vist): vihkan-vihkan-vihkan, et väikesed inimesed suurena näimise nimel nii õelalt ja lühinägelikult lollilt võivad käituda, nagu neid viimased päevad mu eluteele on paisanud. See, kes mõistab, võtab õppust vana aja tavadest... Jutte õnnelikust lõpust, kõik me peame lugu sest :)

life is a cabaret, old chump ... come to the cabaret!

isegi, kui ma väga tahaks, ei jõua ma enam üleval olla. Raske ööpäev, mis seal muud. Mitmete võõramaiste nimedega artistide plaatide presentatsioon Tallinnas, piduline öö ning vut-vut-vut Tartusse tagasi. Homme hakkan siis jälle viimast võtma - täna saatis osakond isegi ametliku lõpukuupäeva e-maili. Palju õnne Andri, sul on veel oi-oi-oi, kui palju asju teha :( oh.

Pizza on mõnus. Panin äsja terve pannitäie hakkama - ei, mitte kõhtu, vaid ahju. Ja siis, tsip-tsip-tsip, oligi valmis. Mämm. Nüüd on kõht täis ja meel hea. Mis siis, et tainas pisut vedel tuli või tomatipasta see kõige õigem ei olnud ... "Paras pirukas igaljuhul," nentis ema. Aga söönuks said kõik. Ja nüüd midagi veel minevikust. Keldritest on kasu? Veel enne seda aga edastan Konna info, et la-ketshup on nüüd ka eestikeelne: "ma tahan veelveelveel kuni õllest ja viinast nüristun..." HOW LOW CAN YOU GO, EESTLASED? Nüüd siis aga pilk minevikku...

Lenini juurde vastuvõtule soovijaid oli nagu alati palju ja sekretär suutis vaevu kõigiga korda saada. "Seltsimees Sokolova, kas teie olete Siberist?"

"Siberist. Mul on kiire asi." "Astuge sisse, Vladimir Iljitsh juba küsis teie järele." "Seltsimees Vassiljeva, jäite natuke hiljaks, teil tuleb oodata. Kas saate? "Ootan nii kaua kui tarvis."

/--/ Eriti rõõmsaks muutus endine kodutu sel päeval, kui direktor lõunalauas ütles: "Meile saadeti tangu. Terve kotitäis. Lenini poolt." Oma sõnade kinnituseks vedas direktor koti laost kohale ja sõlmis selle pidulikult kõigi laste silme all lahti./--/

Katkendid Viktor Telpugovi lasteraamatust "Kuldvöödiga pall". Tallinn. "Eesti Raamat". 1982.

Oo, Rait on nüüdsest siis b-kategooria paberitega. Nii et, Tallinna tänavatel ei ole enam turvaline liigelda, seda ma ütlen. Ja kõige kurvem on see, et viimased numbrid on kõigutamatult nullid - ei mingeid pidustusi ... :)

Võrguavarus ahvatleb - Aurora temporalis on üks apokalüptiline kodulehekülg, mis esiti pühendet' küll teatrile, kuid mis näeb nii sürr oma lahenduselt ja teostuselt välja, et suudab tõepoolest aja kõiksuse su'sse peletada...:

kõik algas sellest, et ühel aastal - 1582 - võeti ajast ära kümme päeva. ja tagasi ei pandud. 1580ndal aastal sisustasid ignazio danti ja veel mõned paavstlikud astronoomid oma aega vatikani tuulte tornis. nad mõõtsid ja arvutasid ja neil oli väga chill olla. siis märkasid nad midagi veidrat. tuulte tornis on üks maal, millele maalitud lõunatuule-jumala huulte vahele on puuritud auk. aegaajalt langeb päikesevalgus läbi selle augu põrandale ja käitub nagu mõõteriista seier. momendil kui paavstlikud astronoomid parajast chillisid, läks lõunatuule jumala suulaest langev seier üle kuumeridiaani ja astronoomid said kohe aru, et selle aasta kevadine pööripäev on 11. märtsil, kuigi peaks olema 21. märtsil. edasi arenevad sündmused jõuliselt. astronoomid lähevad paavst gregorius XIII juurde ja kaebavad talle ära, et aeg on iseendast kümme päeva ees. gregoriuse käsu peale järgneb 1582. aasta 4. oktoobrile 15. oktoober. sellega on kümme päeva ajast jäädavalt kadunud ja keegi ei tea täpselt, mis sellel ajal juhtus või juhtumata jäi. küll aga osutub, et gregorius XIII katse aega parajaks teha oli harukordselt edukas: järgmine kord kaotab inimkond ühe päeva 3280ndal aastal. ja neid lugusid on väga palju. me ei jõua ilmaski kõiki ära rääkida. sellepärast me tegime neist etenduse. etenduse nimi on «aurora temporalis». 1616. aastal on galileo galilei öösiti kaua üleval ja näeb virmalisi. ta paneb neile nimeks aurora borealis. seos on lihtne ja selge...

Hoo, mul meenub küll, kuis Henrik kunagi moka otsast mainis, et sai samuti bloogi valmis. Ja nüüd, pärast mõningaid aegu niisama veebilahendusi näppides leidsin ma sellegi üles. Eriti armas on Henriku aus ülestunnistus jääaja teemal: Ja mida me teamme Ice Age'i treilerist? Üks idiootne orav, kes tammetõrusse panustades põhjustas jääaja ning sellestsamast tammetõrust siis iga hinna eest kinni hoides satub see idioot kogu looduses naerualuseks.Ja veel, kui teil on kodulehekülgi, mil ohtramalt pilte, kui näiteks minu bloogis, siis külastage kindlasti Ässotroni - saate põsetäie naeru pugistada... ma proovisin pisut enda koduka kallal ja pidin tõdema, et Miss Saigoni foto peale oli keegi palju tagumikuga onu roninud... Ei, külastage-külastage, teeb tuju paremaks.

Hyvää homentaa! Oo, somp, sa oled mu ära tüüdanud - miks ei võiks sa lihtsalt siit parasvöötmest kaduda? Keeldusin täna üles tõusmast kell kaheksa ja nii lugesin varahommikul lihtsalt raamatu "Alice Imedemaal" taas läbi. Ma tean jah, et ma ei ole väga normaalne, aga... vähemalt olen ise sellega harjunud :) Ega's midagi - töö ootab.

Okei-okei, isegi summary suutsin valmis saada... Vaatame, mis edasi saab...

kas tunned mind ära?
näe akendes süttivad tuled
tuul keerutab lehti ja lehtedel juba on hall
mõnd üksikut tähte võid näha kui silmad vaid suled.
need tähed on meie ja külmunud taevas seal all.

kõik läbi on saanud.
üks minevik tarretab jalus.
kui rammestav uni su laugudelt äkitselt kaob,
näed kõike, mis oli, kuid imelik - polegi valus.
seal eespool me silmapiir sinisse laotusse vaob.

kas tunned mind ära?
kui ei, see ei olegi paha
sa vaatad ja mõtled, et olen nii võõras ja kurb.
kõik see, mis meid sidus, jäi kunagi kuhugi maha
ei jäänud vaid vihm ja veel millegi nimetu surm

su minevik olen.
ja lumm, mida mõnikord tajud.
ja ootus ja igatsus, valulev killuke head.
märg pargitee olen ja sügise lõputud sajud.
pelk mälestus olen.
ja kunagi saadetud read

Bakalauruse kaitsmiseni on jäänud k ü m m e päeva. Shit!

Kell on, üääähh, liiga hommikune, et asjalikku juttu ajada. Nii meenubki, et laupäeval pidas Ene pulmad, saades Kaimoga ühiseks perekonnanimeks Kuusk. Bye-bye, Mustad! Oli meeletult harras pulm, nii et "Pulmamarsi" avataktidel kiskus silma ikka märjaks küll. Ja imede ime, tallinnlased mängisid puhtalt, mitte nagu aastate eest Tartu perbüroos kogetud hingemattev kädin-kägin... Ene nägi suurepärane välja ja tema ilu ei suutnud varjutada ka ilmavanamees Peep Taimla, kes vabal ajal pulmalisi hirmutab ja noori paaritab, ning Wigla Sõus Mart Laari tribuutkangelasest fotograaf, kes piiksus vaid: "Sina, naine, tule siiapoole, sinust paistab ainult tutt!"
Ja shampusesaal tuleks neil küll kiiremas korras remonti saata, sest aastatepikkune shampatraditsioon on keldriruumile halvasti mõjunud - läppunud ja lääge pahvak tervitab sind juba uksel ning ka teravatipuline metallehistöö tuhmunud seinal ei suuda oma "kaunidusega" lehka vaigistada...
Pärast tegime Tallinnasse saabunud Helle-Mai ja Britt-Mariaga pub-crawling'ut ja rüüpsisime kõikjal kesvamärjukest. Õhtul jätkasime seda minu pool - Britt küll lahkus, ent pulmaetenduselt "Pianoola" saabunud Klassiõde oli sellest hoolimata meiega. Ja muläänruuzh, lõpuks ometi, samuti. Oeh.
Ehk just kõige selle pärast pidasin eile paremaks voodis lesida ja teki alt telekat piiluda. Õhtul oli vaja niikuinii Tartusse minna...

Ja üldsegi, leidsin ma, et kui Klassiõde ei viitsi täna minuga muläänruuzhi vaadata ja kokteili lürpida (plaan sest mõttest küpseb meie peades juba oi-oi, kui kaua!), siis lähen hoopiski reklaame sööma. Vähemalt midagigi seks viieteistkümnenda reede õhtuks. Või on mingeid muid plaane? Mul ei tule praegu miskit meelde...

Nii, kuna kallid sõbrad Konn ja Kalmer on Tartumaal nimedest marmorvahvlis juba kinoelamuse saanud, siis pean ma selle siinmail kellegagi ära vaatama. Kui peab.. peab ju, eksole, öelge seda mulle. Ses mõttes, et tegu on ikkagi Eesti oma filmiga, mis üle mitme-setme aasta vaat' et linnulennul valmis sai (meenutuseks siinkohal "Karu süda", mis polekski valmis saanud, kui Siberi karule mõnd elundidoonorit ja rahasüsti poleks leitud)... Aga ikkagi on kuidagi võõrastav tunne omamaist filmi mitte teleekraanil, vaid kinolinal kaeda. Nagu Valgre festivalil, kus Vanemuise teatrilavale projitseeriti Karoliine Hõbelõng, Need vanad armastuskirjad ja mida kõike veel... Aga saal oli nii tühi ja kõle, kuna keegi ei viitsinud seal neid passida. Näe, kuidas mõte hüpleb. Päeva teemaks võin vabalt kuulutada arved, arved, arved... (Arved Haugi), sest neid kuhjus ühtäkki määratul hulgal, mis nii minu kui ka mu panganeti (sõnast neti, kena neidis?) lausa ägisema pani... võeh!

Oo, mind vaevab unitõbi. Vist. Ehk on kellelgi mõni nipp varuks, kuidas unisust vältida? Mina igatahes ei oska. Ja seepärast vaatangi ohates tegemata tööde virna ja mõtlen helgemale tulevikule...:)

Lõbusat lugemist kõigile lapsevanematele. Või ehk peatseile lapsevanemaile...

Are you a parent? Do you sometimes find yourself unsure as to what to say in those awkward situations? Worry no more

• Go away. You bother me.
  
• Why? Because life is unfair.
  
• That's a nice drawing. What is it?
  
• Children should be seen and not heard.
  
• You'll be the death of me.
  
• You'll understand when you're older.
  
• Because.
  
• Wipe that smile off your face.
  
• I don't believe you.
  
• How many times have I told you to be careful?
  
• Just beacuse.

On ülimalt meeleolukas sõita autoga Tallinnasse seks puhuks, et lennujaamast kallid (sõna otseses mõttes) väliskülalised vastu võtta - isa laborile saabusid business-klassis hiired :) Jesus Christ! Aga nüüd on siis välisloomad loodetavasti Tartusse jõudnud, mina ajan oma asju juba Tallinnas...

Ma leidsin tolmusest raamatuvirnast ühe luuletuse. Ja, kujutage ette, ma lihtsalt õppisin selle pähe. Noh, proovimaks, kas mu aju vähemalt lasteluuletusegi veel kinni peab. Varahommikul :) Peab küll, selgus.

Kell ühtvalu käib
ja minuteid läheb
Ja aeg on kõigil
nii võimatult vähe.
Küll silkame siia,
küll silkame sinna,
võiks kelladest hoopiski
eemale minna.
Ei näeks me siis
aja kaduvat ruttu
Saaks sõbraga rääkida
paar sõna juttu.

Olivia Saar

Hilisööd või varahommikust kõigile veebis hulkujatele. Palun öelge, kuidas ma suudaksin välja mõelda oma bakalaureusetöö viimase peatüki. Mõtlen ja mõtlen... ja mõtteviivud keerlevad kõikjal mu meeles ja mu ihus ... aga välja ei taha tulla. Ma olen nagu õnnetu Kummi-Zeus (viide Kummi-Tarsanile, kes paraku Tarsani mõõtu välja ei andnud), kelle peast peaks kohe-kohe üks Pallas Athena välja tulema ... no aga ei tu-le, tee, mis tahad!

Su seltsis alati on ustav sõber,
mul - kõigest tühi veiniklaas,
ja võlts kui plekist lauahõbe:
lootustest saand pelk kollaazh.

Su uhkus tervitamast keelab,
pilku pööramata käid,
ning mina pettumusi neelan,
jah, on jälle ring saand täis.

Kuid oota, sõber, aastais leebub
küllap sinu peitusmäng
ja ehkki süda praegu keeldub,
ära unusta see äng!

Karin. Teiselt poolt maakera. Brasiiliast.

Neljapäeval, 14. novembril kell 18.15 toimub Näituse 2-105 (ringauditoorium) Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühingu avalik loeng. Kõneleb Mart Laar teemal "Kas kõik on andestatav?" Ihihi! :) Siinkohal meenub "Jääeaeg": "Mina näiteks olen liiga laisk selleks, et viha pidada!"

Ma loodan, et olen saanud selle kaadervärgi nüüd siis lõpuks ikkagi käima. Ja võin rahuliku südamega uinuda... Teknika majaa!

Jesper, Jasper, Joonatan! Ma pole oma bloogi ikka jupp aega sõna saanud seada - näe, ajad on ootamatult kiireks osutunud. Oli vaja ju Halloweeniga ühes oma lõputöö eelkaitsmist tähistada (maja sai rahvast ja nemad veini täis - pildid valmivad peagi); oli tarvis pealinna põrutada ja Miss Saigoni vaadata. Kaks korda. Tulemuseks orgastiline esikapidu (mis, muuseas, oli kiiduväärt ning järele tegemiseks liig' kauge!) ning artikkel, mis vaat' et kultuuriringkonna kaheks kiskus: ühed olid need, kes Postimehes mainitut jaatasid, ja teised need, kes Päevalehes räägitud kummardasid. Kumb pool peal on või kumb pool võitis - pole ju oluline, sest tõde ju ongi vahepeal. Kahtlemata polnud see isiklik, palun mind uskuda. Ja müts maha kõigi tegijate ees. Ikkagi.

Ning siis oli muidugi vaja õppida. Õige pisut. Ja osakonna rebastepidu maha pidada - ohtralt, jõhkralt ja jõudsalt: osakonnarahvas viis Laboriteatrist kaasa kraanikausid ja ehk-ka-tualetipotid, maha jäeti aga süütus ja valehäbi :) Noh, nagu ikka! Seejärel oli kuulda, et professor Epp Lauk toimunu järel kohe nii shokeeritud oli, et 50-seks sai ja juubeli maha pidas. Ja Tallinnas tuli ülekõigepealemuu tähistada Tuuli ja Bipu sünnipäeva (Rassel ja Maire ei tulnud mul esiti meeldegi - piinlik lugu!), avada MonAmi restoran (õnne, Sulle, Kapu - prantsuse brasserie-restoran on viimase peal, külastage seda endise Cotton Club'i asemel Ahtri tänavat kaunistavat paika Tallinnasse jõudes kindlasti!)...

Ja, muidugi - Valgre festival oli ju ka. Laias laastus üksluine ja korduv, ent tänavu rõemsaste üllatusi toov. Pljuone, Rolf! Ja päev pärast festivali tagasi Friisimaale kihutavat Ivo oli ka muhe näha. Tulemuseks - jälle üks honoreeritav kirjapala... Nii see läeb, nii see läeb.

Tänasest uus outlook. Hetkel poolik, ent ma töötan selle kallal...

Päike! Aga mis kasu sellest on - päev läeb ikka arvuti taga...

Öö tabas mind taas keldris. Sedapuhku leidsin Dagmar Normeti raamatu "Kümme ust ehk meie maja inimesed" (1985). Sisu on lustakas, ent mitte sellepärast ei tirinud ma seda endaga kaasa. Nimelt kannab raamat algusest lõpuni oma ajastu pitserist - nostalgilist või mitte, aga lasteraamatu eesmärk oli üks: suunata Nõukogude Eesti lapsed "väärikate" tööde radadele. Ärge saage mu'st valesti aru, amet ei riku meest - küsimus on postmodernistlike väärtushinnangute muutuses (teadlikus muutmises?) ja ei-saagi-aru-millele rõhutamises... Justkui oleks tegemist sügava identiteedikriisiga, millest väljatulek kuidagi õnnestuda ei taha - ehk et, kes me siis oleme ja milliseid ametikohti täita soovime ses strukturaalse tööjõupuudusega ühiskonnas. Niisiis, tuginedes raamatule, olid omal ajal hinnatud eelkõige (tegelased on valdkonna(dade) role-model'id!):

• kommivabriku kunstnik Helmi ja tema sõbranna Maimu, kompvekiliini operaator
• postiljonionu
• Raivo haiglaõest ema ja linna elektrivõrgu juhtpuldi operaatorist isa
• Katrini mänguasjade tsehhis töötavad isa (vormija) ja ema (mänguloomade karvastaja)
• telefonivõrgu teadetebüroo operaator Senta "Hirmujudin" Saarman
• Ulvi trollijuhist ema, autosõidu õpetajast isa ja aiandis töötav vanaema
• Ujumisinstruktor Mari kaheksandast korterist
• Viieaastase Eeriku vanem vend Peeter tegeleb harrastusfotograafiaga (ihihi!), vanaisa on Tallinna trükikoja direktor
• Valdo loomaarstist isa (hariduse omandas loomulikult Põllumajanduse Akadeemias)

ja millega tegeleme meie?

Lepime ühes asjas, palun, kokku. MUL EI OLE zhigulid, null kuut, Ladat... mida kõike veel! Keegi ajukääbik on otsustanud ostan-müün-vahetan-väljaandes Soov enda nullkuuest lahti saada, lisades sinna tõenäoliselt minu telefoninumbri. Siiras tänu, ma oleks pidanud viimase kolme-nelja päeva kõned kõik üles kirjutama, inimestega sõpradeks saama, nendele viisakusvisiite korraldama ja lõpuks veel perekonda ka kutsuma - kõik Metsanurga Vellod ja Alam-Pedja Volodjad oleks minu sinasõbrad ja nii me käulataks ühiselt nullkuue seljas mööda Taga-Eesti poriseid külavaheteid ja tunneks end lõpmatult õnnelikena. AGA EI KIRJUTANUD ja nüüd jääb mul üle ainult sapiselt sajatada - mul e i ole autot, veel vähem sellist, millest lahti tahaksin saada!

Ja need siin pildi peal on paari päeva eest lubatud pilk minu enda küpsetatud kaneelipätsidele :)

ja nüüd hopp-hopp tartumaale...

Pealinnas on sügis. Külm ja kare, aga siiski sügis... Ja, nagu ma kuulsin, et Tartuski on talv lahkunud. Ühesõnaga, minu lootused, et "pärast talve tuleb ju kevad" olid asjatud, kuna enne jõudis sügis tagasi tulla. Kas pole loogiline mõtteavaldus? Hmm, mulle endale vähemalt tundus küll. Ma ei saa aru, mis meediaga juhtunud on - nagu põetakse mingisugust valimisjärgset painet, et peaks hullult kütma ja kangutama kõiki ja kõike; leidma, kui valesti ikka kõik on ... ja ometi õhkub kõikidest artiklitest adumatut väsimust. Võib-olla on see normaalne. Eile vaatasin uut telesaadet "Foorum", kus praegune ja endine sotsiaalminister Raivo käe all diskussiooni edendasidŽ(etendasid?)... Piinlik oli, tunnistan. Saatejuhist sõideti esimesena üle. Siis sõitsid sotsiaalpoliitikud Oviir ja Nestor üksteisest üle ja diskussioonist polnud juttugi. Milleks, ma ei saa aru. Mida me siis nüüd enam teada oleme saanud - seda, et ravimifirmad ministrite kaudu oma pakenditele heakskiitu loodavad? Hmm, what else is new? Või et "keegi soomlanna laste toetamise ära lõpetas"? Please, milleks seesugune adumatu pealiskaudsus? Võib-olla olen lihtsalt eemalolev ja pire? ;)

Ja nii olen oma esmaspäeva veetnud peaasjalikult www.iceagemovie.com'i külastades ja jobul oravaalgel tõrusid korjata aidates :) Oo, pärast kino läksin Jarmole külla, "paariks dzhinniks"... Välja tuli unine esmaspäev. Nagu alati :)

"Jääeaeg" tegi ühest pühapäevast tõelise pühapäeva. Selles mõttes, et ma saan aru küll, et pannkoogid ja moos oleks ehk rohkem pühapäeva moodi, aga lõppsheff kinoelamus on sellega võrreldav. Igatahes soovitan kõigil seda vaadata - CC Plazas on olemas nii inglise- kui ka eestikeelne versioon, siinkohal kild filmi kaasaja-iroonilisest alatoonist :

Sid: You know!? This whole ice age thing is getting old. You know what I could go for? A global warming!
Diego: Keep dreaming!...

Ehk et eestikeelsena oli selle tsitaadi mõte umbes samasugune. Aga lõppkokkuvõttes olengi õnnelik, et üle pika aja on linateosele über-super tõlge tehtud. Ei mingeid otsetõlkeid ja ameerikalikke joke'e, millest eesti vaataja lihtsalt aru ei saa. Ka keelemängud on kodumaiseks tehtud, nii et lausa lust ja lillepidu kohe! Anu Lamp muidugi on Sid'i rääkima panijana muidugi ü-le-ta-ma-tu. Palju õnne!

Oo-oo! Tõeliselt sheffid pätsid tulid - kui mõne vajaliku juhtmega arvuti taha satun, siis näitan teile ka, kui isuäratavaid kaneelipätsikesi ma teha oskan - isegi ei teadnud :) Igatahes, olen iseendaga väga rahul ! Mm-mm...

Tere-kena laupäeva. Paar päeva olen pidurdanud... tervisega, noh. Aga nüüd leidsin, et võiks pärmitaignast ise kukleid küpsetada. Päris naljakas on vaadata, kuidas pärmiloom vannitoas end kasvatab, ihihi! Tulge sööma-aa!

v a l m i s !

Kell on kuus läbi ja ... ma ei saa aru, miks ma ei maga?! Oh, õige vastu on, et ma lõpetasin nüüd siis oma bakalaureusetöö kirjutamise. Kui mõne aja pärast üles ärkan, siis teen veel üht-teist kolmandat... äkki vormistaks mõne asise lõppsõna ka? Aga peaasjalikult olen ma omadega nüüd siis mäel, seda enam, et juhe on koos, katus sõidab ja mõistus ammu tõrgub :) Head ööd ja tere hommikust...

"Päikese kiired kuldasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad ja linnud lalusivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, [siin oli koma] tuul kiigutas puude latvasi mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suvel enamasti on ja mitte teist viisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis väga hea kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahavad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügavat vaimutööd mis otsekui vahutav meri vägeva vaimuannetega ehitud luuletajate vaimu seest välja voolab kui koera haukumist ei ole..."

Näe, üles leidsin selle kuulsa Salomon Vesipruuli pajatluse:)

Kõik on sassis, kõik on segi - error, error, error! Sain eile teada, et bakalaureusetöö esitamise tähtaeg lükkus, kuna kaitsmine on hoopis teisipäeval (õnneks, mitte täna, vaid nädala pärast!) Nüüd on mul kõik segi - graafik ja ajakava ja üldse... selle asemel, et hoolsalt teadust viljeleda põikasin eile täiesti juhuslikult teatrisse... ja no-täiesti-ootamatult esitas Linnateater oma "Palju õnne, argipäevaks!" Selline ... naer läbi pisarate, teate ju küll! Ehkki reklaam oli, et väljamüüdudväljamüüdud, saime Konnaga ilusasti piletid ja jäi teistelegi veel. Ei, tore oli. Ja nüüd - avalikõiguslikeestitelevisioon, hoia alt, ma teen lõpuspurdi ja sa oled mul peos!

ära-, üle-, ümber ja otsevalimised on seks puhuks siis lõppenud... veetsime sõpradega öist valimisstuudiot vaadates meeldivalt aega tsummtsummis... poliitiline õhkkond? alguses küll. ent seejärel oli lihtsalt armas heade inimestega juttu puhuda ja toimunu üle lõõpida - seda ju kaotajad oskavad? või et siiski - ka võitjad... aga nüüd, pärast pannkoogilisi ja üdi-üdi-üdini-lumiseid valimispäeva tuleb ruttu magama minna - homme on viimane päev oma bakalaureust kirjutada... ööd!

Taas sajab valget lund väljas ... ja toas on ehted igal puul ... Tere jõuluhommikust, lumme tuisand metsatasalud, vaiksed taliteed (taliteed)... ja kõik muud ilusad jõulu- ja isamaalised laulud, mida punkt üks, ilma kohta ütelda, ning punkt kaks, valimistepäeva kohta sedastada... Mäks oli lihtsalt suu-re-pä-ra-ne. Aleksandri restoran, kuhu esivanematel kange soov minna oli, mitte. Muidu jagus lõbu kauaks, sai Wildes tantsu vihutud (tegelikult jälle üks rõve sõna on "vihtuma") ja veinikoolat joodud...

Ahjaa, Mäksi "Pühendusele" läheme... see ehk tuleb armas, nagu Mäks alati. Ehkki teda kontserdimaja juures kohates ütles ta: "Tead, närv on ikka sees..."

Ma tean küll, et ma ei tohiks seda öelda ja teid kõiki alatult reeta, aga ma teen seda siiski - täna on lihtsalt võr-ra-tu talveilm, selline külm, kuiv ja krõbe... natukene näpistav õhk, hingeaur külmast kangetel sõrmeotstel, silmapiirile väsinult loojuv päike, mis siiski, hoolimata talvisusest reipalt oma kiiri heidab, kahvatukollaseid-helepunaseid... ja mingi õnnis rahu on sisse valandunud. Peaks MSN-i aliase Lost Identity välja vahetama, sest arvan olevat end taas üles leidnud; arvan nüüd jälle teadvat, kuhu kuulun... Olete seda tunnet tundnud - rõõmustav vaikne rahulolu, endaga rahul olu. olgu kasvõi oktoober.

Valimistega lähevad vist kõik ikka segi, aga kuju hea tuju oravale veel bändzho ka kätte anda, siis ... polegi ju paha, mis? Ikkagi heade mõtete linn ja kontsertide linn ja ... :)

peale selle olen ma ajahädas :(

...vaid sind mina armastan... tead ju küll... nagu shakira laulugi...

ööd ... või siis et hommikust? tallinn on igal pool tallinn. isegi tartus.

Huvitav, kuhu kommenteerimisevõimalus on kadunud...? Alles ta oli nagu siin, aga nüüd ei ole... Näed, siis millised probleemid. Tegelikult võiks mõelda ainult ühele - academia tartuensise peale! Ma tean küll, et need kirjutatakse suure tähega ja peale rüübatakse gaudeaamusiigituur-kajalist mõdu, aga vat' kiuste. Kiuste hoian tähed madalad ja mõtted kauguses. Postimehes oli hea käia. Üle pika aja. Ja päriselt, tuju tegi rõõmsaks see teadmine, et sul ongi üks paigake siin ilma peal, kuhu tagasi pöörduda ja ausat (?) leiba teenida ... :) Hmm, milline tribute to journalism, kaitsekõne Eesti ajakirjandusele!? Ma kordan veel, ma olen vist lolliks läinud.

do you have a n y idea, kui kaugel see Concordia Ülikool üldse on? Ma olen siin käinud küll ja küll, aga ikka unustan... nüüd istun siin ja ootan... kohtumõistmist? :)

Hommik võib õhtust küll targem olla, ent mina tunnen end samasuguse jobuna nagu magama minnes... Kus see loogika on, ma ei saa aru. Kuna valimisteni on jäänud ainult üks-kaks-kolm-loetud päevad, tulevad värvilised klantskandidaadid nüüd juba uksest ja aknast, üksi ja hulgakesi - raadiod tuututavad, ajalehed säravad, televisiooni peale ei taha ma lihtsalt praegu mõelda... aga pole hullu, esmaspäeval loevad mõned seal kusagil juba tibusid, nagu Villu Reiljan ütles. Loodetavasti vä-ä-ga kaugel kanafarmis, kuhu meediasilm ei ulata ja rahval asja pole...

Nii hilja öösel süüa ei tohi. Õppida ka mitte. Rõõm on teatada, et inimese tapmiseks sobivad paberikilod on hakanud kahanema... Igatahes lööb see virn jätkuvalt oimetuks. Mind vähemalt küll ja sellepärast lähengi magama, silmad nagu pandal ja tervis nagu morsal:) Hmm...

talv on käes - ma hakkasin zhenn-zhenni tablette närima! mitte et ma seda kunagi varem teinud oleksin, aga kui karbi peal on kirjas, et ajutegevust ja keskendumisvõimet soodustab, siis tuleb ju närida... lihtsameelne, nagu ma sünni poolest juba olen...:)

Aga väljas on lumi, mis lumi... Varahommikul oli juba kuulda külmast korisevaid ja kahisevaid automobiile, mille soojendamine võtab aega alati igaviku, aga lõpuks siiski õnnestub. Reeglina.Ja minu töö kut' lendab, tänan küsimast :)

Never trust anybody whose arm is bigger than your leg. Madli.ut.ee üllatab :)

Ma ei saa sinna midagi parata, aga noh, kui Eesti Pereplaneerimise Liit kutsub mind "Mehe Suguti patoloogia" teemalisele konverentsile, siis - mis seal ikka! :)

Muidugi tahan ma reisida selle asemel, et arvutis istuda ja inimesi tapvate paberikilode vahel ekselda ja uurimust kirjutada. Isegi EMT vihjab, et reisimine oleks praegu see kõige õigem ja saadab sõnumi: "Läti LMT ja Leedu Ominteli võrgus on sissetulevad kõned tasuta, Omniteli võrgus aasta lõpuni ka GPRS tasuta. Valige õige võrk ja Te ärireis on mugavam! Teie EMT"Äh, lõpuks ongi parem, et kodus istun - niikuinii valiksin ma vale võrgu ja maksaks pärast ennast haigeks, teate ju küll...

Põhjapanev väide 14-aastase Andri ajaloovihikust (1994):
Psühhiaater Sigismund Freud mõistis, et inimese aju on väga keeruline asi, tema teadvus on väga salapärane ja ta väitis, et palju tehakse alateadvuses./--/
Thomson, Becquerel, Joule ja Lorentz tegid samuti palju ära, et me teaksime seda, mida teame.

Kas see tuleb lumesajust, külmast, hallusest või millestki muust, mis akna tagant hetkel paistab/ei paista, aga ma ei saanud kohe kuidagi täna eilset hommikut korrata ja kell pool seitse silmi lahti suruda... No, kuidagi ei õnnestunud. Ma arvan, et minu äratuskell polnud piisavalt nõudlik... Huvitav, kas keegi on leiutanud kella, kes sul tekki pealt sikutab ja sinuga pahandab, kui sa kuidagi ärgata ei taha? Igatahes tegi seda Donna, kes padinal trepist üles vudis ja end poikvel ukse vahelt sisse pressis, pisut mu voodilina pures ja patja ähvardas... tekiga, tundub, on tal omad plaanid, aga ma hoian neid parem heaga lahus...heeh!

Öelge, mida tahate, aga see on vaieldamatult parim valimisreklaam :) Kas isamaalased on nõus minu pangaarvele pisut raha kandma? Ja kõigile hilistele arvutiklõbistajatele poliitbüroodes soovin ma ilusat öörahu... :)

Akadeemmõte läks uitama... Nii jalutasin hoopiski Tartu peal, sest keegi ei tahtnud vastu ööd minuga õue mängima tulla, ja kui õhtutunnil raamatukokku sattusin, kohtasin Kerstot! Oh-oh-oo, onnis on inime' ikka küll! Nii me siis jutlesime kõigest-sellest-mitmest-setmest, mis ilmatuma aja jooksul kut' paisu taga seisnud ... :) Noh, mul, va preakadeemilisel ahervarel kindlasti... Igatahes läks tuju taas heaks. Aitähh. Siinkohal veel mõned mõtted pruuniläikelisest minikladest (no, on alles kole sõna see 'klade'):

• Konn (uhkusenoot hääles): Ta kirjutab kõik üles, mis ma ütlen!
  
• Anneli: Teatava füüsilise kõrguse olen ma juba saavutanud
  
• Anneli: September on september. Mis siin ikka!
  
• Markus: Söök on söök!
  
• Konn (võrkkiige kohta): See võrk laseb ju õhku läbi!
  
• Maris: Pimeduse saabudes taban ma ennast alati Maimetsa sabas lonkimas
  
• Jaan: Pärast kolmandat shampust asub Voronezh Tshehhis!
  
• Maris (Kaitseliidu kohta): Nad lasevad kõik oma sõbrad maha
  
• Konn (märge level 3. kohta): Nüüd ma olen hakanud ilmateadetest tähele panema ka öiseid temperatuure...
  
• Konn: Mulle meeldib, kui te minuga võimukad olete!
  
• Anneli: Minule kõlbaks klaasike vett ka - öelge, et toote lilledele
  
• Jaan: Kui kõigil inimestel nina kinni oleks, kaotaks deodoranditööstus mõtte...

Midagi nii nõmedat nagu see annab otsida... America - America, why art' thou üldse olemas...? Peamine on Saddam Hussein maha lasta, siis saad tasuta pealtkuulamisparaadi. Änksa?

I am what I am
I am my own special creation
So come take a look
Give me the hook
Or the ovation
It's my world
That I want to have a little pride
My world
And it's not a place I have to hide in
Life's not worth a dam
Till I can say
I am what I am

I am what I am
I don't want praise I don't want pity
I bang my own drum
Some think it's noise I think it's pretty
And so what if I love each sparkle and each bangle
Why not see things from a different angle
Your life is a shame
Till you can shout out I am what I am

I am what I am
And what I am needs no excuses
I deal my own deck
Sometimes the aces sometimes the deuces
It's one life and there's no return and no deposit
One life so it's time to open up your closet
Life's not worth a dam till you can shout out
I am what I am!

Ooo, ja see kohutav Xerxes: "Ma ei ole ju kretiin, kui ma kirja ära viin! Kui ma kirja ära viin, olen varsti jälle siin..." Sõbrad, teiega on hea!

Sõnad nagu 'ammutama' või 'ajuparukas', 'fotoaparaadigraaf', 'gastapas', 'härdutama', 'ifi keefri', 'tuulega kamm', 'kunstnikhingamine', 'kusetama', 'kokabokaal', 'lihaise', 'levelivoodi' ja '-lumi', 'ottkoi', 'plekkbeib', 'pahurpidi', 'sõumieht', 'täppi minema' peaks saama vist küll patenteeritud...:)

Kas te ikka mäletate üht imepisikest pruunide läikivate kaantega telefonimärkmikku, mis 1996. aastal, rohkem aga 1997. aasta kevadsuvel leveliraamatuks nimetati? Leidsin selle vanu konspekte otsides (mida kõike kasulikku teadustööd tehes üles ei leia...) ja loen märkmiku sisekaanelt, et vaid Maris jõudis magistrilevelisse. Anneli, Konn ja Andri on lõpetanud (jätkavad?) neljandal levelil ja Kalmer on jätkuvalt esimesel... Siinkohal mõned meelolukad meenutused:

• Andri (saabus loengust ja küünitab Zum-Zumis teetassi poole): Andke see mesi mulle!
  Elis (loomulikult elutargalt): Ega see tudengi elu pole mingi meelakkumine
  
• Kaido (Jaani kirikus peetud esimene avalik jõulujumalateenistus, ühispalvus): Anna meile leiba!
  
• Jaan (teel bussiga Pärnusse): Asjade loomulik käik - Konn virgub!
  
• Konn: Hmm, Charlie tädi? Seda ma käisin telekas vaatamas...
  
• Konn: Ei, Krooksu me ei lähe, see on liiga kaua lahti!
  
• Anneli (rahustavalt): Ega jalgadel pole kõrvu
  
• Maris: Selle nädala kuulutame haridusenädalaks!
  
• Andri (telefoniputkas, mäletate küll): Issand, kui õudne - nagu trammis!
  
• Andri: Isa uurib pärilikkust!
  Anneli (lohutades): Seda ta uuribki, et kuhu teie perest pärilikkus on kadunud!
  
• Kats: Kool mõjub mulle pärssivalt
  
• Riho: Kadri juhatab siin omas keeles...
  
• Andri: Mind ootavad sajad raadiokuulajad!
  
• Konn: Ma teadsin, et ta peab kusagil oma voodiriideid hoidma...
  
• Konn: Mu horoskoobis on ka öeldud, et ma olen ülespürgija, aga ma ei saa kunagi alla!
  
• Konn (Andri tulevastele lastele, kelle õpetajaks ta kavatseb olla): Kõik need hinded kajastuvad neis öödes - mida su isa mulle tegi"
  
• Kaido (Enne eksamit): Kui on palju teri, saab ka putru
  

oh no, not me! it's kalmer i'm worried about... ta verbaalne ekspressionism muutub iga päevaga üha hullemaks...

Õigus, seda tahtsin ka öelda - neile, keda huvitab või lihtsalt mu liikumisi aduda üritavad -, et olen nüüd nädalakese Tartus. Elu tsitadellis, nazõvajetsa! :) Kõik ikka selleks, et endale tõestada - everybody can do it, so why can't i?

Mind huvitab siiralt, miks ma nightmare'e näen... Üritanuks öö läbi justkui midagi kinni püüda, hõlmata või hoomata - midagi, mis on suurem kui mu jõud üle käib: nagu näriks hiigelhoone ühte nurka eesmärgiga seda põrmustada... või ei, nagu üritaks lumelaviini korvi püüda ... ma ei tea. Hirmutav, igatahes. Ja need olematud leheküljed, mis mõtteis ringlevad - aju, kas sa kunagi magad ka või? Hommikust.

9 days to go... My God, kiireks läheb...

Reedeõhtused bakhanaalid pealinnas? Ei saa kurta, julgen soovitada. Sotsialiseerumisakt algas Illari juures Vidocq'i ja QaF'iga. Ning öö hakul väisati rahvamelus vahutavat Nightman'i. Vibe'i sünnipäeva-pidustused kulmineeruvad ju ikka seal kandis... Laupäeva magasin seega maha. Noh, peaaegu, sest "Bourne Identity" vaatamine päris magamine siiski ei olnud. Vähemalt oli põnev. Ma ei saa aru, miks inimesed kinno lähevad ja siis poole pealt lihtsalt jalga lasevad? Protestiks? Demonstratsiooniks? Vaadaku vähemalt lõpuni ja kurvastagu siis, et rahakulu oli asjatu... :)

Oh-oh-oo, kommentaarium sai valmis :)

"Bakalaureus, bakalaureus, millal si-i-na tu-u-led, mul on valmis juba materjal ja pu-u-del ..." Ei, igaüks läheb lolliks ikka omamoodi. Mul ei ole palju enam puudu ja õnneks on psühhoneuroloogiahaigla siin samas käe-jala juures. Kena keskpäeva! :)

Telegramm Tallinnast:

Hetkel ringhaeaelingunoeukogus /punkt/ Napilt elus /punkt/ Dokumente liiga palju /punkt/ Uppun paberivirnade ja dokumendiregistrite alla ja vahele /punkt/ Oelekoersi /koma/ millest haarata /koma/ pole. Koeht on taeis /koma/ aga /jutumaergid/ taenu /jutumaergid/ aknatagusele laegale on kohutav uni /punkt/ Andri /punkt/

Ma PEAN siinkohal kõigile ütlema, et Mamma Mia võiks vabatõlkeliselt eesti keelde panna kui Minu piimanääre. Vaat', selline sügisprogramm siis Eesti tele-eetris...

Oo, seda tahtsin ka öelda, et Tallinn-Tartu bussis näidati "Miss Eriagenti", mis on üldiselt üks lõbus ajaviitemuuvi, kui vaid üht meeletult naerukõhistavat ja kõkutavat vanahärrat bussis poleks istunud... Ma ei oleks uneski aimanud, et üks USA komöödia nii naljakas võiks olla :)
Ja päälinna jõudes hüppasime Reno juurest läbi - kas te ikka teadsite, et ta Mamma Mia's üles astus ja kõigi maade proletaarlasi esindades Aleksandrat kiitis. Tubli poiss! Rait, kunas sa järgmised sõbrad ette võtad?

Kahju, et kodulehekülg meeliülendavas ülikooli infoserveris taas midagi ei näita, aga sest pole midagi - mina jätkan ikka kirjutamist :) Nüüd on siis taas varahommik Tallinnas. Nüüd, ruttu-ruttu, ringhäälingunõukokku. Veel viimased hingetõmbed ja lõputöö kokkukirjutamiseni jääb nii-umbes ... üksteist päeva. Võeh!

"isegi selline pedantne töörügaja nagu Kaljukits vajab vahepeal boheemlikku lõdvestust." No, mis siis minust rääkida :)

Kuulge, lõpetage nüüd kohe ära - Tartus algas lu-me-torm. Üheksandamal oktoobril? Nüüd on viimane aeg reisikohver pakkida ja lindude eeskujul lõunamaale lennata. Kuhugi Egiptimaale, näiteks.
Tegelikult peaks minema raamatukokku, aga need, imelikud, pole seal kunagi ju õigetel aegadel lahti... mis kasu on mulle TÜ raamatukogust, kui perioodikasaal suletakse siis, kui nemad heaks arvavad elik keset päeva... Kelle jaoks see pagana raamatukogu siis üldse on?

Oh, hommikune Ulla Länts suudab helikopteriga Tallinna kohal tiirutades vist kõik autojuhid äärmisesse segadusse viia, nii et sest tundub suuremat kahju kui kasu olevat: "Oi-oi, mina siin helikopteri pealt näen oioioi, Pi-i-rita teel on autod foori taga, aga nüüd võib jälle sõita... Ja siis see Jõe tänav, ei, Pronksi nime kandev tänav on ka umbes, autod seisavad, oih, hakkasid liikuma..." Ja niimoodi igal hommikul. Eksitamine on viimane asi, mida sooviksin unises ja umbes liikluses...

"ahh, mul rõõmus matkameel! ohh, me ei eksinudki teelt!"

Vaat' sellised luuleread meenuvad imeliselt päikeselisel sügistalvehommikul :)

Ohohohoo, tere hilisööd! Tartusse-sõit oli ... hmm ... koomiline. Kui poleks olnud vanameest, kes unes norsates mulle pidevalt peale vajus, oleks ehk päris rahulik olnud. Tegelikult oli see väljakannatatavam, kui tema eht-maamehelikud arupärimised, et mida noorhärra nüüd tudeerib? aaa, aga mis see avalik-õiguslik on? hmm, ja kas meedia ja see televisioon on kuidagi seotud või? Siis sai sest kõrini - ma tänasin õnne, et mul player kaasas oli...

Ohohoo, eile tuli lumi maha. See pisut siiski jahmatas. Ma ei ole harjunud sellega, et lehed pole veel õieti puude otsast maha langenud ja nende sügisekirev välimus tuhmuda ja koltuda jõudnud, ent juba pritsib keegi hallihägusest taevalaotusest kõlekülmi lumeräitsakaid... Viimased päevad olen na' vaikne olnud - põhjuseks kiired asjatoimetused Tartus. Riigiametnike foorum (aia!). Rasmuse sünnipäev (aia!). Kaarli pst. elavate sõprade hirmilusa korteri sisseõnnistamine (aia!). Kaua võib?

Aga täna käisime perekonnaga balletti vaatamas. Meeldis. Isegi väga. Coppélia sel nimeks:

Ballett põhineb E.T.A. Hoffmanni jutustusel "Uneliivamees" ning selle lavastas hetkel Euroopa üks nõutumaid koreograafe Mauro Bigonzetti, kes kasutab oma lavastuses nii klassikalisi tantsuvõtteid kui kaasaegset plastikat.

Oli väga sheff muusika, jõletumalt lahe koreograafia ning lavakujundus... Vaat' nii. Pärast käisime Admiraliteedi basseinis õõtsuvas restoranis "Admiral" söömas. Nämma. Kuigi toit valmis ... eee ... tund ja veerand. Ma pean siinkohal endale ka kiitust avaldama - ma sain vannikardina lõpuks ometi üles seatud. Enam ma põrandat märjaks ei tee, ausõna :)

Ja Elis - sa oled vaata et kogu mu Tallinna tutvusringkonna oma Punase toaga jalule ajanud - no, mis seal siis nii erilist on, küsivad kõik...

Kas te teate ka, kuivõrd masendavalt kaua võib kesta üks bussisõit Tartust Tallinnasse, ah? ah? Mina tean, sest ma sõidan neid otsi vist juba küll oma igaviku... Igatahes oli tore, et riigiametnik Markoga jälle juttu puhuda saime ja leidsime, kuivõrd tore oleks oma igapäeva tööle vahelduseks midagi muud teha... Aga ilm, millest ennist (st. hommikul) kirjutasin, see läks hoopis i-lu-saks. Hästi tore sügispäev oli, tegelikult, ja see tõi naeratuse näole... oeh :)

yuck, mis ilm väljas valitseb ... Kerttul on ääretult õigus, kui ta kasutab järgmise klimaatilise perioodi kohta terminit oknotsember. Üks üheülbaline ja hall ... no vähemalt seitsmeteiskümnekuuline sügis on täie jõuga pihta alanud...

Oktoober.
Julius Oro

Päike ei paista, päike ei sära,
kõik linnud väikesed lendavad ära.
Õues on külm, seal lapsed ei mängi -
vara läheb pimedaks, vara poevad sängi.

Vihma sajab rabinal, vihma nii palju,
tuul on nii kuri, tuul on nii valju,
rebib kõik lehed ja ulub: "Uhuu!”
Käes on oktoober, see sügisekuu.

Ma leidsin, ma leidsin! Tere, oktoober! Eriti tore on see, et luuletus pärineb klassikalisest koolivaramust, kus muuhulgas on kirja kirjutet': Õpi luuletus pähe! Leia luuletusest täishäälikuühendiga sõnad ja kirjuta. Leia luuletusest kaashäälikuühendiga sõnad ja kirjuta. Kirjuta luuletuse esimene salm vihikusse ja poolita sõnad. Ihihi!

"The more I get to know men, the more I love my cat" ... Vaat' selline meeleolukas sentents ilutseb nüüd, pärast Anneli tagasitulekut rooskapsaste ja maasikate korjelt Shotimaalt, Konna külmikut. Ja iseteadliku miisu pilt on ka veel juures. Samas olen ü-di-ni tänulik Annelile, et ta mulle väljamaalt viskimaitselised kondoomid tõi... Ee... kui keegi peaks tahtma ekstreemspordiga tegeleda, võin lahkelt pakkuda - saadaval kahele kiiremale :)

Kas keegi teab mõnda oktoobri-temaatilist luuletust? Mul ei tule ükski pähe ja internet - mida, muuseas kasutab viimase uuringu järgi üksnes äkased 39% elanikkonnast (teistel on absoluutselt ükskõik, mis seal koledas võrgus ringi ujub, ärgu ainult tuppa ronigu!) - ei paku ka hetkel mitte kui midagi eestikeelset.

Niisiis, kui keegi veel ei tea, siis 1. oktoobrist, so homsest jõustub ülimenukas (ja vähemalt Postimehes juba kaks ajakirjanikku üle elanud ning kolmandat väntsutav) ravikindlustuse seadus, mis ... heeh, lühidalt öeldes, teeb kõigil elu põrguks :) nii palju siis eelteateid ja reklaami. Nüüd ma kavatsengi kuni ülikooli lõpuni hästi õel olla ja ... eee ... osakonnajuhtide eeskujul vasakule ja paremale tigedusemürki pritsida. Midagi PEAB ju külge jääma...

Kas te kujutate ette - ju vist minu kodulehekülg, adudes õhus ähvardust, et kavatsen kogu krempliga sellelt kodulehekülje aadressilt pageda, võttis hirmkiiresti jalad alla ja suutis end taas maailmale söödavaks teha. hmm, see maitseb igatahes hästi. Nagu näha, on vaat' et kuu aega vaikust olnud (oo, ülikooli infotehnoologia, sa oled masendav!), selle aja jooksul üks-sada-miljon-triljon asja korda saadetud, samm bakalaureusetööle ja ülikooli lõpule lähendav kursusetöö "a" peale kaitstud, korduvalt soolaleivapidusid peetud ja mida-kõike-veel... Nüüd ma kavatsen igatahes lobisema jäädagi :)

testing it... testing it ... testing it...

Ma ei ole siiamaani aru saanud, kas TÜ server(id!) võtavad kord jalad alla või mitte... selline seis hakkab juba pikapeale ära tüütama... :(

Ma pean selle siinkohal üles riputama:

MOST STUPID LAWS IN THE WORLD – AFRICA AND ASIA

The laws of the Asian countries seem to be odd only at first sight so to speak. As a matter of fact they have a deep sense. For example the law in Mongolia obliges women to go topless. This law was good in the Middle Ages: that was the way the Mongolian nomads protected themselves from hostile warriors dressed like women.
In the Indian state Rajastan women are obliged to eat carrot seeds. It is believed the carrot seeds have contraceptive qualities. The western newspapers also mentioned an ancient Irani law which banned sexual intercourse with wild animals, especially with lionesses but it was permitted to have close relationships with some domestic animals.
The legislators in Singapore prohibited chewing gum in the underground, going naked at home, not flushing at the toilet. In South Korea the road police must inform their chiefs about the bribes they received during the day, the people in Thailand are not allowed to leave their homes with no underwear on. Besides it is not allowed in Thailand to step on the local money – both notes and coins since they have the image of their King on them.
There are tough laws in Israel. In addition to all it is not allowed to blow your nose on Saturdays, you are also supposed to have driver’s licence to ride your bicycle. It is banned to feed animals in public places in the city of Arad, in Ramat-Gasharon you can not have a rottweiler at home. It is forbidden to bring bears to the city beaches in Heifa.
The African laws are also serious. Only those men who have not less than $50, a sheep and 3 bottles of gin can have sexual relations with girls under 18 years old in the city of Gana. This is exactly the fine to be paid in case if a girl becomes pregnant. Those couples who wish to make underwater love risk to spend up to 1 year in jail in Svaziland. This law was put into effect in 1985 when it turned out that the national place of interest – the hot spring Kadl-Padl was rather popular among lovers in this respect.

See pärineb informatiiv-analüütilisest internetiväljaandest Pravda, mis teeb eelkõige pai loomulikult Vene valitsejate krässus peadele. Teisi noomib. Aga lõbus on ikka, kui Gorbatshovi 1990. aasta dekreeti internetis tulutult taga otsides seesuguse väljaande peale satud :)

ohohohoo, avastasin toreda mooduse, kuidas operatiivselt kodulehekülge täiendada. Nüüd saan nagu üks sõjareporter uudiseid äärmiselt kiiresti sündmuskohalt edastada... mitte, et siin kandis midagi erilist juhtuks...

Tahtsin veel lisada enne, kui oma teadustööga teki alla kaon, et käisime Konnaga täna va About A Boy vaatamas. Oli kah, kui mu siirast arvamust kuulda tahate. Ei midagi erilist, aga tõepoolest ei midagi ka sellist, et öäk-kui-rõve-et-ma-seda-vaatama-tulin-ja-rahast-on-oi-oi-kui-kahju :) Ühesõnaga, nagu mitte mingi Scooby-Doo, mida Henrik ja Silvia vaat'mas käisid :)

Mul on tunne, et Tartu Ülikooli kõikvõimas server on suutnud juba esimeste päevadega pange joosta, kuna tuhanded tudengihakatised üritavad hordidena oma kirjakastidesse pääseda ... või-mis-iganes nende probleem (jälle!) ka poleks, igatahes ei saa te vist tõenäoliselt mu eilseid-tänaseid tekste veel mõnda aega kaeda... hmmm ... aga pole vist mõtet öelda vihjena, kui te seda teksti niikuinii ei näe, et kui aadress madli.ut.ee/~gorgo on maas, siis võite alati proovida math.ut.ee/~gorgo't - sisu on tegelikult sama... aga ei mina nendest redirection'itest aru saa - huvitav, igatahes.

Ja kuulge, A-Ha'le ikka läeme või?

"Ilset ma ei saan'd ja see tolgus ka ei saa,
Ilse tapan ka piksenoolega!"

Einoh, tõesti tore, et mälestused riburadamisi päevavalgele virvendavad. Kõigepealt leian kodust Tartu 10. Keskkooli almanahhi "Pesapuu" ja loen õudusmuigega enda ja oma kunagiste klassikaaslaste üllitisi ning siis helistab Klassiõde ja teatab, et leidis meie kunagise menuetenduse laulusõnad ülesse ja ümiseb neid nüüd endamisi... Muidugi, nüüd teen seda ju minagi :) Ja meenutan siinkohal, kuis Nele, hiljem aga Katrin veenval viisil venitasid: "Olen väga üksik ma, lohutust ei kuskilt saa - teistel kõigil poisid on, mina ainult unistan. Mina ainult unistan, mi-i-na a-ainu-uu-lt u-uu-ni-ii-sta-a-an..."
Oo, keskkool, sa oled nii õndsalt ajaloo hõlmas... ja oo, ülikool, miks sa ükskord ajalukku küll ei läe...

Septembrikuu on tähtis kuu -
siis aabits uus, siis ranits uus,
uus vormipluus...
kõik-kõik on uus septembrikuus...

Pisukeste mugandustega siis üks esimeseseptembriline luuletus minu vanast aabitsast, mis tolmub tõenäoliselt ma-ei-tea-kus: luuleridade autoriks on Olivia Saar ja tegelikult on see hoopis selle luuletuse viimane salm... aga aabitsas rohkem polnud. Pisut ma-sen-dav on mõelda, et taas algab sügis ja kõik need, millest viimaste kuude jooksul kirjutanud olen mähkuvad kui uneuttu: maasikad, Pärnu, merevesi... oeh. Aga nostalgitseda pole mõtet, sest sügiselgi omad rõõmud - pealegi, armsad inimesed pole ju kuhugi kadunud.

Ühe mõtte lisaksin siia juurde, mis pärineb Illari shefilt vanaemalt pärast seda, kui ta oli teel Kurksesse rääkinud mulle pika ja põhjaliku loo kellestki Sinaidast, kes oma uue mehe Igoriga tõenäoliselt endise mehe (kelle nimi mul praegu ei meenu... Viktor, vist) ää' tapnud ja siis metsa alla peitnud, kuid surnu pea oli ootamatult teerööpast leitud... ühesõnaga, väljend puudutas tema toredaid kassipoegi: "Oh, miks mulle ei anta juba valmis kassi!" Ja Kurkses, muuseas, olid nii-ii suured herilased-vaablased-või-mis-iganes-nende-nimed-on, et hilisõhtune kohvijoomine päris lustlikult närvesöövaks kujunes. Eriti tore oli vaadata ja kuulata, kuidas Jarek ning kaks vanainimest jõmisevaid poisse mööda laealuseid taga ajasid nii, et üks unisevõitu paks ämblikutädi äärmiselt pahuralt seda taaderanti laenurgast pealt vaatas ja - kujutan ette -, kuidas pahuralt turtsus, et mis elu see küll on...