Nüüd ma tean...

Nüüd ma tean, mida Madonna "Hung up" (tänavune enimmüüdud singel maailmas) tähistab. See ütleb selgelt ja üheselt: "Look, bitches! I'm still alive!" Ja lisaks loob see samasuguse tunde kuulajas. Elagu aastalõpp! Eile esilinastunud "Libahundi needus" väärib vaatamist. Esmalt juba Eesti näitlejate plejaadi tõttu, kes filmist läbi astuvad. Teiseks hästi kirjutatud stsenaariumi pärast (Margus Kasterpalu, Ilmar Raag, Rainer Sarnet). Kolmandaks selle pärast, et filmis on oskuslikult kasutatud läänelikku (ei taha otseselt hollywoodilik öelda, sest neid nippe leiab ka teistest koolkondadest) filmiesteetikat - kui midagi peab juhtuma, siis on see öösel. Ja kui peategelane Liina (Katariina Lauk) surnuaeda siseneb, siis on heli- ja visuaalelemendid omal kohal: kriginaga avanev värav ning samal hetkel kõrgustes kraaksatav ronk, näiteks. Või Kersti Kreismanni kehastatud Endla "nõiduslikuks" mängimine. Stseen neetud käsikirjaga Liina korteris (krt, mul on tunne, et ma olen selles korteris olnud - pean paar kõnet tegema) on päris andekas. Humoorikas - seda kindlasti, ent ka oskuslikult lavastatud. Võib-olla tõesti on Endla tegelaskuju Kersti Kreismanni poolt pisut... ülepakutud ja küsitavusi on ka näitlejate valikus (valitud on ju ka neid, kes siiski Vanemuises leiba teenivad: see on teksti alus), kuid kokkuvõttes on see üks tubli tulemus, mille pärast filmiringkonnad ega vaatajad küll häbenema ei pea. Ja palju õnne, M!

Mis veider ülestähendus...

Juhtusin lugema, kuidas Detroit News usinalt sealsetele kohalikele uberseksuaalsete ja metroseksuaalsete meeste vahet selgitas. Et ikka kõik selge oleks. Ma kujutan ette, et detroitlased olid selle teabe üle väga õnnelikud. Noh, midagi sarjast "news you can use". :)

What are the differences?

Ubersexuals: "Men who are the most attractive (not just physically), most dynamic and most compelling men of their generations. They are supremely confident (without being obnoxious), masculine, stylish and committed to uncompromising quality in all areas of life."
Traits: Exudes confidence and leadership; passionate about business, politics and global affairs; respects and likes women, but prefers the company of men; concerned about the world around them; obsessed with quality and integrity.
Famous ubersexuals: NBA great Michael Jordan; actors Brad Pitt and Matthew McConaughey; music mogul and entrepreneur Diddy; and retired racing cyclist Lance Armstrong.

Metrosexuals: Men whose "behaviors and attitudes (were) less about vanity and pretense and more about having the strength to be true to oneself."
Traits: Cultured and esthetic; in touch with his feminine side; well-groomed and passionate about keeping up with the latest fashion and hairstyle trends; comfortable with women as best friends.
Famous metrosexuals: Soccer player David Beckham; actors Orlando Bloom, Adrien Brody, Jude Law, Leonardo DiCaprio; singers Sting and Ricky Martin; and "American Idol" host and radio personality Ryan Seacrest.

Selleks korraks siis sedapsi

Alive and kicking! :) Kuigi ma imestan alati, kuis on see nii väikese riigi nagu Eesti puhul ikkagi võimalik, et piisab sul vaid kakssada kilomeetrit põhja poole sõita ning kogu Winter Wonderland on kui peoga pühitud. Sula, löra ja Tallinna kohta harjumuspäratu vaikus on ainus, mis siin ringi huugab. Ning kogu jõulumuinasjutt tohutute lumehangede ja jumaliku vaikusega jääb kuhugi kaugele... Just nagu poleks olnudki, eks? Aga oli küll!

Jõulud käes!

Et siis jälle üks jõul on oma nina meie ellu pistnud. Ja hää meel on sellest küll. Noh, jõulud või mitte - igal juhul on see üks iga-aastane hullumaja - poodide rägastik, liiklusummikud, tigedad ja pahurad pereemad-isad vääksuvate lastega... -, ent igal juhul päädib see alati ühe toreda ja armsa olemisega koos Kallite ja Olulistega. Ihaste metsas olles ja aknast välja kiigates ei ole enam selget sihti nähagi: kõik on lumme mattunud. Ning seda sajab aina juurde... Ilus on. Ja hea on ka. Isegi, kui tänavu "arge varisege" tuur katoliku kirikus tegemata jäi (kõike ju ka korraga ei jõua, eks?), on mõnus olla. Sest viimaks ometi on ses tööderohkes painavas ajas üks hetk, kus lilhtsalt olla. Ja mõelda. Või siis ka mitte mõelda - võib ju ka nii. K saatis just ühe hää laulu sõnad. Mäletate?

jälle kuskil löövad kerkokellad
hobule leiba velled hellad
tuleb tasa sõita üle silla
karud ja rebased magavad

tuleb sõita läbi metsasihi
keset küla piduehtes on kirik
õpetaja täna peast kõik räägib
sest et käes jõulud ja sündinud ta

kodus päris kuusk ja kõik on kena
tiksub seinakell veel köögis on ema
igal aastal nõnda õhkab tema
tulevad tulevad jälle käes

uksest pistab nina jõuluvana
tore on et üks ja see ja sama
paitab habet naerdes lausub vana
tere jah tere näe jälle käes

Nüüd kaigub Saatpalu hääl kõrvus ja tuju on veelgi lumisem. Lahe! Ja ronweasley'likke pusasid on meil nüüd rohkem kui üks. Lisaks veel üks meeldiv-muhe meenutus sellest, kuidas isa ühtäkki uksest välja tormas ja siis koduste vahenditega jõuluvanaks maskeerununa tuppa tagasi tatsas. Jestas, viimati nägin ma sellist pilti ikka oma kakskümmend aastat tagasi. :) Okei, luuletusi meist eriti välja pigistada tal ei õnnestunud (nagu ka laulusalme), aga see-eest olime me muidu krapsid. Ja Donna andis meie kõigi eest käppa ja kummardas jõuluvanale. Nii pole imestada ema rõõmus ohe, et oh, kui hea, et viimaks ometi on üks jõuluvana, keda Donna ei karda ja kelle peale ta ei haugu... Smaugi igatsus tuli, aga meie kiisumirr on praegu nii kaugel-nii kaugel. Õhtuks oleme jälle tema juures. Ja see on hea. Pärast kuuseoksade ja päkapikumütsidega vehkimist vudis isa jälle minema, teatades, et jõuluvanasid ei ole olemas (ma sain pöördumatu trauma, arusaadav!) ning siis jätkus tants ja trall juba järgmiste söömakäikude man. Huvitav, kui palju sellesse väikesesse organismi (noh, endast ikka räägin) küll ära võiks mahtuda?

Ja tänaste Päris Jõuluimede hulka võib lugeda kogu perekonnaga Eismale vuramise. Sõime aga suppi ja tatsasime mööda võrratute vaadetega piltpostkaarte. Nagu näiteks jäässe mähkunud kivirahnud või jää poolt joonistatud rannajoon... Aga niisama ka lihtsalt lumi jalge all ja kaela sadamas. Liiatigi oli hästi tore sõita pimedas Tartu poole tagasi (okei, autojuht isal see vist eriti meeldiv polnud) - kahel pool teel kõikjal surnuaedade tulekuma saatjaks. Väiksemad jõuluimed hõlmavad laibastunud rotipoegade välja viskamist meie Põhjala maalapi lumemütsiga majakestest, ökopeldikut ning õe mütsikadu... Ah, pikk jutt! :)

As blurry as it gets!

Reedel juhtus Viljandimaal kaks liiklusõnnetust, mille tagajärjel ei saa kumbki Eesti Televisiooni Tartu operaator mõnda aega tööd teha, kirjutab Sakala.
Avariidest esimene juhtus kell 16.25 Viljandi—Imavere maanteel Võhma lähedal, kus libeduse tõttu põrkasid kokku 56-aastase Anne juhitud Volvo ja ETV Nissan Almera, mille roolis oli «Aktuaalse Kaamera» Tartu korrespondent Rein Joamets.
Joamets vajas esmaabi, kuid selle järel lubati ta haiglast koju. Korrespondendile ja temaga koos olnud «Aktuaalse Kaamera» operaatorile Maido Madissonile sõitis oma isikliku Audi 80-ga järele teine Tartu operaator Arvo Mägi, kuid tema sattus avariisse Tustis.
Viljandi kiirabiauto, mis oli koos Tartus uuringutel käinud patsiendiga tagasiteel, hakkas lumesahast mööda sõites vastassuunavööndis külg ees libisema ning põrkas kokku Audiga. Seda juhtinud Mägil murdus õnnetuses jalaluu ja ta viidi Viljandi haiglasse.
Kiirabiautos olnud patsient ja teda saatnud personal õnnetuses vigastada ei saanud.
Rein Joametsa sõnul läks Maido Madissonil, kellel algul vigastusi ei tuvastatud, järgmisel ööl käsi paiste ja see tuli kipsi panna. Nii on rivist väljas mõlemad rahvustelevisiooni Tartu operaatorid.
«Seetõttu siit kandist uudiseid mõnda aega ei tule, sest asendajaid pole kusagilt võtta,» nentis Joamets. «Suure hädaga tuleb reedene «Terevisioon» kuidagi ära teha.»

Tähendab, mis nüüd siis juhtus!? Ma olen kerges segaduses, aga mulle tundub, et Tartu teletöötajad on kui lendavad hollandlased, kelle tõttu ikka üht-teist juhtub. Väga müsterioosne lugu, igatahes. Ise olen just lumevahust läbi mässanud ja tööle jõudnud. Oh seda üle öö saabunud jõuluilma siin pealinnas. Kuigi tõtt-öelda kuuldub Tartust, et seal olla lumi juba mitu-setu aega maas olnud ja linnale jõululook'i andnud. Hmm... Vaid neli päeva on jõuludeni ja ma mõtlen ikka ja ainult veel töö peale. Masendav mees. Masendav elu. Aga see-eest olen oma tonnviiesajase autfitiga nagu mingi trendikas jõuluingel :S

Appi!

Esiteks EI tohi kordussaateid vaadata. Teiseks EI tohi rumalaid inimesi vaadata. Nagu näiteks "Rooside sõjas" mingisugused imbetsillid, kes ennast koorilaulikuteks nimetavad! Küsimus: nimeta Frank Sinatra laul! "Meie kiisul kriimud silmad," teatab noormees. Huumor? P***e. Appi, ma ei taha näha oma televiisoris idioote! Nii ma ei vaatagi enam. Tahan burgerit ja õnnelikuks. :) Sellised tagasihoidlikud soovid ongi. Ihihi. Eilne jõulupidu? Ei kommentaari.

Usaldustelefon kuuleb

"Tere, kas lugu ka saab, kui posil on naise rinnad?" "Kuidas palun?" "Noh, et kui 18-aastasel poisil on tüdruku rinnad. Mul on, noh!" "Ee, saatke e-kiri!" "Kas raha ka saab selle eest?" "Noh, saatke lugu, siis vaatame!" "A kas pilte ka võib saata?" "Ee, saatke-saatke." My God!

Hip-Hip!

Tasuta piletid Vibe sünnipäevale:) Hip-hip! Postimehe parim lisa Hip! annab tasuta ära nelho kaheinimese piletit Vibe'i 7. sünnipäeva üritusele "Vibe Discoball", kus lavale astub rohkem kuulsaid DJ-sid, kui sa eales teadnudki oled. Igatahes, selle aasta üks lahedamaid pidusid. Ühesõnaga, kui sul tekkis mõte, et vaataks peo üle, siis saada kiri e-aadressile hip@postimees.ee või helista lihtsalt Andrile. Ilmselt sa siiski ei tea Andri numbrit, nii et saada kiri. Neli esimest saavad piletid. Nii lihtne see ongi. Cool!

Õnne soovime sul!

Kallis Kats, palju õnne sulle! Ja vaata et Elistvere metsades vihisev tuul sind ära ei pühi. Seo end vintsidega maja külge, nagu ma soovitasin :)

Mis siis muud kui jälle hommik

"Kõik, mis sa teed, teed sa endale. Su ees on miljon teed..." Nii laulab Ines. Urrimalt ilusasti laulab. Kas see ka tuju heaks teeb? Ma ei tea. Pigem rebib rohkem hinge. Mäh. Ei tea, mis häda on... Aga võib-olla polegi kõik alati sõnadesse vaja panna. Eh?

ISEENDALE

Koos vaid tahan olla igal pool
Ei viitsi seigelda ja joosta seal, kus tulemust ei tea.
Pool jääb maha vedelema, pool jääb kasutamata,
kui kaod, siis pean taas iseseisvuma
Niimoodi pooleldi on hea,
niimoodi aega kinni ei pea
ei suuda teineteiseta – ometi tean

Kõik mis sa teed, teed kõik endale.
Su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused su enda küsimustele.

Aeg on teha järeldusi, aeg on teha mõttetusi,
aeg on seal, kust tagasi ei saa.
Öö saab olulisemaks kui päev,
ei taha raisata sind; näen, et sa võid libiseda käest.
Sinuta pooleldi on hea, sinuta aega kinni ei pea.
Ei suuda teineteiseta – ometi tean

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Ma olen vist ikka päris lolliks läinud. Heh?

Taneli DVD-live

Minu sügav kummardus Tanel Padarile ja ansamblile The Sun, kelle DVD-esitlus (ja DVD ise samuti) olid lihtsalt ületamatult meeleolukad. Tõesti. Vähemalt tekitas mõnusa enese- ja lihtsalt hea-olemise-tunde. Ja muidugi Lenna, kes omapoolse vürtsi laivile lisas. Mmm...

Veel kord...

... Palju õnne, armas K :) Ühesõnaga, nüüd ma tean, mis mind selles masendavmuserdavalt kiires elus õnnelikuks teeb. Sõbrad. Kui elu on vaid kodu-töö, töö-kodu, kodu-töö, töö-kodu, siis täna, üle pika aja, õnnestus seda trajektoori lõhkuda. Selleks, et minna ja oma Heale Sõbrale õnne soovida, klaasike tõsta ja lihtsalt niisama heameelest hingata (nüüd tuli üks Matvere-Tätte laul meelde, heh!). Urrima vähe aega jääb selle kogu argijageluse kõrvalt aega Oluliste Inimeste jaoks, kas teile ei tundu? Ei miskit eksistentsialistlikku, ei miskit vinguvat - lihtsalt, ons me prioriteedid alati ikka paigas? Heh. Hea tuju on.

Kolmest tilgast veest sai kaks

Ahjaa, sarnasustest rääkides, siis täna lähikondsete nobedate näppude voorule esitlen teile siinkohal ühte võrdlust, millele oleks kommentaare raske lisada. Esimesel neist Katrin Sangla, teisel Madonna. Hmm...

Kolm tilka vett

Jeesusmariia, ma leidsin meie seast andeka ja haritud inimese, kes tõepoolest ei tea, kus kohas olid kangelasteks sellised veidrikud nagu Irmi, Armi ja Mustukene. Jutt algas lihtsalt fotost, kus olid kolmikud kui kolm tilka vett: saa sa siis nüüd aru, kes on kes. Võta või pseudonüümiks - Irmi-Armi Mustukene. Ja ise veel kirjanduslikust koolist :):):) Tulevaste põlvede tarkuseks talletan siinkohal "Kalevipoja" kaunimad read: "Oli neil kolm koerukesta; Üks oli Irmi, teine Armi, Kolmas murdja Mustukene."

You think the only people who are people
Are the people who look and think like you
But if you walk the footsteps of a stranger
You'll learn things you never knew you never knew

Ma olen miskipärast veendunud, et jõulud võrdub Disney. See on tõenäoliselt seotud kuidagi mind väga kauges lapsepõlves saatanud muusikavooga ja just sel perioodil tele-eetrist kuuldu-nähtuga. Eile hakkasid seega jõulud ametlikult pihta, kuna ma varustasin end ühe Disney järjekordse kollektsiooniga. :)

Di, Digi, Diminuendo

Müügilaused on lahedad. Iseasi, kas see ka turundusstrateegiat väljendab, ent lõbus on ju lugeda, kuidas Presshouse'i juht Janis Kaal lubab Arvutimaailma äraostmisel järgmist: "Tehing on osa kirjastuse lähiaastatele planeeritud agressiivsest laienemiskavast." Cool! Eesti ajakirjandusturgu ja iseloomu tundes paneb mind sõna 'agressiivne' veidi kukalt kratsima. Võib ju lõõpida, et ei tea, kas hakatakse konkurentidele nüüd lõuga andma pimedatel tänavatel või midagi, ent siiski: huvitav oleks kuulda analüütikute kommentaare aasta-aastalt kuumenenud trükiajakirjade turu kohta ja sellegi tõiga kohta, et häid (spetsialiseeritud, kogemustega) tegijaid on praegu lihtsalt harukordselt vähe. Kui just Presshouse ise koolitusega tegelema ei hakka. Minu arvates pole säärased täienduskoolitused veel väga vilja kandnud. Aga Presshouse'ile vihjeks - te võiksite oma Di-loogikat jätkata. Muusikasõprade ajakiri Diminuendo ja Disko ootavad tegemist, popkultuuri zhurnaal Di:p samuti. Sotsioloogilised uurimused saaksid kajastatud Diskussioonis või Diskursuses. Ja eks meesteajakirjade turul võib laineid lüüa ka veel ühe Di-ga algava vidinaga.

Mandlikell kutsub voodisse!

Mandlikell, mandlikell, mandli kauge hääl... Jaiks, ma suren! Okei, ma luban endale, et võtan juba lähiajal plaani selle, et eemaldan need tüütud monstrumid oma kurgust. Eile läks juba film peas käima, kuidas ma vihahoos nad ise kurgust välja rebin ja nad vastikult vigisedes mulle rusikaid näitavad ja kombitsaid klõbistavad; seepeale vupsavad käest lahti ja põgenevad diivani alla, kust hakkavad tigedalt sajatama ja piiluma, kuni õhk puhas. Ning öösel tulevad sealtti omavahel sisistades välja kättemaksule. /--/ Ma vaatan vist liiga palju fantaasiafilme. Harry Potter või midagi. Öösel maksis see mulle tõepoolest kätte. Nägin unes, kuidas mingi olematu PÖFFi film tõeluseks sai ja mingid satikad linna vallutasid. Väkk! Ma ei tohi enam magama jääda.

Kaks päeva tõvevoodis on mõjunud hästi minu teadmistele USA popkultuurist ja meediast. Olen vaadanud lihtsalt vahetpidamata seriaali "Seks ja linn" osasid. Olen juba viienda (eelviimase) hooaja alguses. Seik, mis mulle meelde jäi, oli Vogue'i pakutud honorar rahahädas Carrie'le. Nimelt 4.50 dollarit sõna pealt. Ja temalt telliti 500-sõnaline artikkel, mis on enam-vähem 1 A4. Maht, mida meie vuhistame pea iga päev. Aga okei, tegu on Vogue'iga, eks. Tulemuseks on tasu 2250 dollarit. Okei, maksud maha. Ent ikkagi. Kui see Eesti rahasse arvutada, siis selline tasu loomulikult võrdlust ei kannataks (ca 29 000 krooni), ent ka 1:1 suhtes oleks siinses meediaruumis ennekuulmatu, et 500-sõnalise artikli eest kaks tuhhi saaks. Okei, saagem nüüd aru, tegu on Vogue'iga ja tõenäoliselt valiti stsenaariumisse ühe kõige nimekama Vogue'i kaasautori töötasu. Ent - on, kuhu areneda, eks? :)

Talv mis talv. Ja auto sussid on siiamaani vahetamata. Nii pidingi oma märatsevate mandlitega läbi talve tööle vuhisema. Väkk. Aga jänes, mis peas, kaitseb hästi.

Vilnius Nemunase kallastel

Meil oli tõepoolest raskusi välja mõtlemisega, millise jõe kallastel võiks Vilnius laiuda. Hea, et V minust ja M-ist tunduvalt targem on. Meie hakkasime oma peaga Daugavast minema ja jõudsime Doonaunini. Hmm. Natuke mööda, eks. Ühesõnaga - õigepea sukeldume Baltikumi uusima ja suurima kinoketi, Baltic Multiplex Ventures'ile kuuluva Cinamoni avamisüritustele Kaunases. Tõttöelda on mul siiralt kahju, et Tallinna linnavalitsus oma otsustusvõimetuses ei suutnud seesuguse kinoketi valmimise eest Eesti pealinnas seista. Kohe häda selle iidvana Sakalaga, eks. On ju selgemast selgem, et konkurentsi puudumine Eesti kinoturul on viinud ühe kompanii suva järgi piletihinnad adumatult kõrgeks, mistap oleks juba ammu aeg uue kobarkino avamiseks. Selle asemel on vaja ajada mingisugust mõttetut poliitmängu teemal "mina olen parem kui sina..." Nii loodan siiralt, et BMV plaanid õnnestuvad nii, et esimene Eesti kino avataks hoopis Tartus. Ja (Tartu) rahu majas. Igatahes on Vilniuses talv mis talv. Esimene detsember ometi, eksole.

City Life Is Beautiful

Ümberkaudne infoväli kihab, et üks oluline arendustegevus on käimas. Pean silma peal hoidma, muidu magan maha. Hmm. Jõudsin just läbi lumekirme tööle. Tänaval möödusin kahest noormehest, kellest üks teisele ütles: "Lähme ostame kusagilt Õhtulehe, seal pidid täna mingid shefid pildid olema...". Ja trammimutt oleks mu täna alla ajanud. Hmm... City Life Is Beautiful!

Aa, ja muidugi ei saa ma sellest üle ega ümber, et palju õnne mulle, nimepäeva puhul :)

Hommikuvalgus

Tallinna tänavatel on jälle mingi vesipüks plahvatanud. Väkk. See laga ja löra pole mulle üldse meeltmööda. Ent film "Down with love" oli küll. Lahe. Hommik.
...
Kurat, kui vaadata viimaseid sissekandeid, siis miskipärast kipuvad need kõik millegipärast varahommikused. Unetu. Mis seal salata. Eriti iroonilisena tundub mõne kolleegi naeruturtsatusega öeldud kommentaar, et tahad rikkaks saada või?`
...
Nädalavahetus oli eriti armas. Külalised kaugelt maalt, J ja J-ga pidustused linna peal, aga ka muusikalide juubelipidu pühapäeva õhtul. Trallallaa!

Aargh!

"Kus on su lapsed, võõras mees," kiiksatab Noorkuu. Aargh, nagu produtsent I äsja ütles - mis neil eestlastel nende mustade lagede ja kadunud lastega küll on... :) Omk!

Talv tuli!

Akna taga sajab laia lund - esimesi kordi sel aastal siin linnas. Lisaks lumele ja reedele mängib iBook'is Michael Buble. Mmmm... Dekadentlik pärastlõuna.

Ainult täna õhtul

Saabusin just Jazzkaare Jõulujazzi sellise pealkirjaga kontserdilt Rock Cafe'st. Just seesuguseid muusikalisi ristamisi olen taga igatsenud. Okei, mis nüüd taga igatsenud - eks neid siin-seal ikka ole -, aga ühe väsitava (tavalise) tööpäeva lõpetuseks sobis Henrik Sal-Saller koos Estonian Dream Big Bandiga lihtsalt suu-re-pä-ra-selt. Nii maitsekaid seadeid Smilersi lugudest nagu tegid Raul Sööt või Petteri Hasa annab ikka otsida. Tõesti. Maitsev muusikaelamus, hoolimata sellest, et pärast tööd tekib minus harva sood sattuda ootamatult keset sagivat rahvamassi... Ent see elamus oli seda väärt. Kuuldavasti tegid nad sama hea kontserdi eile ka Tartus Vanemuise kontserdimajas. Hehehe, Henrik oma kähesugereeriva häälega ütlemas: "Sa võid osta endale Hummeri, sa võid osta endale maja - tegelikult oled ikkagi seesama Kalamaja kauboi."

Huvitav, mis häda "Kahvli" rezhissööril Elol nende käte ja ülisuurte riidetükkide näitamisega on? On ta tõesti kusagilt saanud kätte (!) algaja kadreerija käsiraamatu, mis ütleb, et oi-oi, kui paha ja ebaeetiline on tegelikult extra close-up'e tele-eetris näidata, ning siis ta paneb näpu suhu ja mõtleb - mm, aga ma just teen niimoodi, sest ju see reeglite rikkumine on kämp ja lahe. Ei ole. Igav on. Selle asemel, et objektiivi inimesel hoida, näidatakse mulle ühtäkki tema värisevaid käsi. Jõle üllatus küll, et esmakordselt otsestuudio telekaamera ette sattuv mees käsi väristab. Seesugune esteetika on tõepoolest vananenud - aeg oleks üheksakümnendatest edasi liikuda. Pealegi jätab see niigi igavast intervjuust mulje, et ka tegijatel endal on igav. Mis te siis kutsute selliseid külalisi, kui endal ka neid igav vaadata.

Ja et ma ei unustaks, siis 2005. aasta F-W-hooaja (ehk praeguse) seisuga on maailma tippmodellide VIP-klubi loetelu selline (meeldetuletus tuleneb J röögatusest, et kuhu kõik tipud, sh Carmen Kass on kadunud - ehk, top50, mida reastab models.com, võtab arvesse siiski n-ö uudistooteid, mitte "vanasid kalasid", "celebrity'sid", tippusid. Kivi langes südamelt:))

1.Gisele (IMG) (FW 05: St John's, Gaultier, Victoria's Secret)
2.Kate Moss (IMG) (FW 05: Dior, Burberry, Rimmel)
3.Carolyn Murphy (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Fendi)
4.Erin Wasson (IMG) (FW 05: Armani, Micheal Kors, Lagerfeld Gallery)
5. Karen Elson (DNA) (FW 05: Escada )
6.Carmen Kass (Women) (FW 05: Calvin)
7. Amber Valetta (DNA) (FW 05: David Yurman)
8.Natalia Vodionova (DNA) (FW 05: Calvin Klein Collection/Underwear/Jeans/Fragrance)
9.Liya Kebede (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Escada)
10.Angela Lindvall (1 Mgmt)
11.Linda Evangelista (DNA)
12.Claudia Schiffer (UTA) (L'Oreal, Ebel)
13.Naomi Campbell (1 Mgmt)
14.Christy Turlington (UTA) (FW 05: Bottega Veneta)
15.Karolina Kurkova (DNA) (FW 05: Jones New York)

Halloo? Estonia jah? No, on nõme nimi…

Vaeva pead sa nägema, laulurahvas!

Äsja saabunud pressiteade, mis tuletab meelde X noorte laulu- ja tantsupeo saabumist ja registreerimise algust, paneb kõigile südamele: "Laulu- ja tantsupidu ei ole pelgalt tantsuetendus, kontsert või rongkäik. See tähendab töörohkeid aastaid nii lauljatele-tantsijatele kui korraldajatele. Laulu- ja tantsupeo näol on tegemist väga suure ja mitmetahulise protsessiga, mis kujundab kümnete tuhandete noorte tantsijate ja lauljate järgmised poolteist aastat ja veel enamgi." Brr, kuidas ma võisin seda kõike omal ajal mänguliselt ja tõeliselt lahe-muheda meelelahutusena võtta. Mõtle, sõidad klassi- ja koolikaaslastega Õismäe tiigi äärde ööbima, lõunasöögiks saad burgereid, seljanakt ja Mehukatti-jooki ning laulad nii ööl kui päeval ja tunned elust rõõmu. Unustage ära - on XXI sajand ja tööd pead sa tegema, vaeva pead sa nägema. Lullilööjaid ei sallita ka laulukaare all!

Appi, varjutab!

Ettevaatust, varjutus! Meil siin vähemalt töövarjutab, ma ei tea, kuidas teil läheb. :)

Tänu empsile vahendan huvitava mõtte, mis eestlaste mainekujundust puudutab. Nimelt olla ühe Ukrainast pärit noore essees kirjas lause, mille eestlased kõrva taha võiksid panna: "Eesti on ju tuntud kui "the land of milk and honey"," kirjutab see ukrainlane. Tunduvalt positiivsem kui mingi transformeerumine, muteerumine ja nii edasi. Kahju, et ühiskonnas nii vähe neid leidub, kes viitsiksid ja tahaksid mõelda, mida riigi brändimine tähendab - eelkõige aga, mida tähistab.

Ei saa mitte vaiki olla...

Ma tavaliselt ei viitsi SLÕhtulehe Stella-rubriiki vaadata, aga suitsunurgas see tillerdas, asi mul siis sinna pilk heita, eks. Huvitav, kas see on naljarubriik või mitte. Igatahes on kirjad "vinged": "Sain isa käest eile peksa, jalad on rihmajälgi täis. Ma ei saa homme isegi kehalise kasvatuse tundi minna. Mis õigus on lapsevanemal oma last peksta. Isegi siis, kui tegin sigaduse, ei saa last sellepärast maha lüüa. Kui tema joob kogu raha maha, siis pole see ju kuritegu, kui ma tema taskust 500 krooni võtan. Vihkan oma isa, võiksin ta vangi saata. R." Või siis teine kiri, kus murelik Irene räägib oma mehe 44-aastasest naisest, kel kliimaks ukse ees - tema unistus on lasta end nimelt steriliseerida. Olgu selle kirjaga, kuidas on, aga ma kujutasin juba ette seda Kliimaksit, kes ukse taga nõudlikult kella laseb, endal Halloweeni kummimask ees ja odava õudusfilmi Surma hilp üll, ning nõuab sisse laskmist. Klõbistab ja kolistab ja ära ei lähe. Kohe päris kõhe hakkas. Kulla naised, enne magamaminekut vaadake alati korteri või magamistoa ukse taha? Kui on, visake Kliimaksile tulist vett kaela ja tehke suitseva kolli kohal ristimärk. Palju parem kohe uinuda. Aitäh, Stella, et mõtted teele viid.

Meeleheitel naljapilt

Kas pole mitte vahva töö? Mul pole küll aimu, kes sellise nutika lahendusega lagedale tuli, ent vaimukas on see igav. Taustaks toksib Sugababes. "Push the batton". Cool! Mul on tunne, et mõni mõjub mu muusikamaitsele ikka väga... :*

Väärt kommentaar

Tänases Eesti Päevalehes kirjutab semitootik Priit Põhjala supermõnusa loo päevaajakirjanduse arusaamatust kombest kurikaelu heroiseerida. Oleks nii teraseid kommentaare meie meediaruumis rohkem: "Antud juhul on diskursiivne praktika nihkes, luues enesele märkamatult hälbelisi väärtushinnanguid. See võib sobida kollasele ajakirjandusele, mis müüb seest õõnsat vormi, mitte läbimõeldud sisu, kuid ei ole kohane kvaliteetajakirjandusele." Mind paneb vaid imestama, et Põhjala-sugust terase keelekasutuse ja nupukate tähelepanekutega inimest pelgalt keeletoimetajana palgal hoitakse. EPL võiks ammu oma arvamustoimetust reformida. Igatahes, bravo!
...
"Kole nagu kelder," röögatas hea kolleeg, kui võttis kätte päeva magusaima meediapala, Kroonika "paljastava" artikli Andreas Eelmäe ja Missi-Laura lörris suhetest. Aga vaat just seesuguste laste käest pead sa tõde kuulma. Iseasi, mis selle aboridloetelu, emale tehtud telefonikõnede ettelugemise ja nende voodinippide teada saamisega küll peale peaks hakkama. Brr. Õues on lahe ilm, muuseas! Talv mis talv. Krõbe ja näpistav. Ning kergelt puuküttesuitsune. Lapsepõlv lumeunises Karlovas tuleb meelde.

Lapsed, ärge seda kodus proovige!

Masendav. Vaatan just VH1 saadet "I Want A Famous Face" ja lihtsalt olen keeletu. Unustage ära kõikvõimalikud "Totaalsed muutumised", kus inimesi kannustab soov näha välja lihtsalt natuke parem - okei, olgu see nende otsustada, kas väiksemad kõrvad või kõrgem kulmukaar nende enesehinnangule kaasa aitab -, ent see saade on ikka total disaster! Mida teeb üks 18-aastane latiino Martin? Tahab välja näha nagu Ricky Martin ja kobib lõikusele. Uskuge mind, teid EI lõigataks elades superstaariks, kes "Livin' La Vida Locaga" meeletu müügirekordi tegi. Aga noh, tuleb välja, et mida mina ka tean. Martin ja tema eriti supportiveema on kõigega igati nõus ja tulemusega rahul - mis siis, et sarnasus puudub -, nii et ma peaksin vait olema, eks? Aga ikka ajab mind öökima, kui mulle näidatakse äsja operatsioonisaalist saabunud noorukit, kes joob kõrrega puljongit ja nutab, et miks ma seda küll tegin, äkki see ei parane kunagi ära... Palun, jätke endale need "Naistevahetused" ja "Malaisiad" vms, aga ärge nüüd seda küll kunagi spondeerima hakake, et 15-aastane Anniki end näiteks Piret Järviseks lõikaks või 18-aastane Margus ootamatult Tanel Padari nina-kõrvu-kulme taga nõudma hakkaks. See on masendav.

Ikonograafiline mäng Georgiga

Reedeõhtune "Georgi" esietendus oli mõtlemapanev. Suuresti viis see mu mõtted tegelikult lavastusest endast eemale, õigemini, lavastusest tõukudes vastuvõtjatele. Publikule. Mida vaatama mindi, mida ootama mindi? Üks on selge - nii laval kui ka publiku seas puudus homogeenne pildiedastus ja -vastuvõtt. Sest generatsioonid on erinevad. Ikonograafia kätkeb endas võimast jõudu, ent erinevus seisneb selles, kuidas teksti mõtestatakse. Ja need, kes on ikooniga ehk Georgi endaga kokku puutunud - laval, eraelus, teatrisaalis -, need mõtestavad teksti teisiti. Paratamatult. Mina olen kahjuks või õnneks selle müüdi painest prii, sest ma pole Georg Otsa laval kunagi näinud. Eakamad kolleegid, kes ummisjalu etendusele tõttasid, tunnistasid, et tahavad näha, mis sellest Georgist seal siis ikka tehtud on. "Vaatame, kas nad said hakkama - ehk oleks Georg ikka midagi muud väärinud," kommenteeris üks hallipäine kolleeg. No, ma ei tea. Mida siis ikka oodati? Kui seni pole Otsale tähelepanu (vääriliselt?) pööratud, siis ei maksa ju süüdistada neid, kes selle ikooni omast võtmest lähtuvalt n-ö rahaks teevad. Küüniline seisukoht, ent nii see lihtsalt on.
Nii ei ole mõtet analüüsis lähtuda sellest, kuivõrd perfektselt on Urmas Vadi või muusikaliproduktsioon Georg Otsa elu (ja surma) portreteerinud. See oli üks järjekordne lugu, mida saab ikkagi analüüsida üksnes (kohustuslike) zhanrielementide alusel, ent mil reaalsusega (nii väga kui seda ka ei tahetud näha) side puudub. Tants ja koreograafia, muusika ja laulmine, stsenaarne ülesehitus takkapihta. Vadi-ilm, nagu hea Kristel tavatses kirjutada, on tõepoolest keeruline, kummastav ja põnev, ent muusikalizhanris läks tulem kahtlase eesmärgiga virvarriks. Meenutagem "Kohtumist tundmatuga", mille stsenaarseks selginemiseks läks vaja n-ö teist versiooni, mis lõpuks kinno jõudis. 1. jaanuari televersioon oli veel must ja lõpuni toimetamata. Mulle tundub, et sedagi lugu võiks veel puhtamaks toimetada ja lihvida. Sest, nagu ütles üks hea tuttav, soovis igaüks laval end Oluliseks Tegeleaseks mängida. Nii oligi. Ja Georg käis ja uitas kui kuutõbine nende Oluliste Tegelaste vahel ja otsis oma spunki. Isegi kodanik K, see tumm (ja reeturlik) vestluspartner, kellele Georg oma mõtted usaldas, oli kohati Tähtsam kui peategelane. Mul läks loo põhiliin lihtsalt kaduma. Ehk et ühte väikesesse stsenaariumisse oli kohati liiga palju asju pikitud, ohtralt nostalgilis-ajaloolisi mõtteparalleele tõmmatud, millest aru saamist raskendas muidugi linnahalli jube-jube-jube akustika ja helitehnika. Ma ju tean küll, kuidas Marko Matvere laulab. Ja see on ääretult ilus ja võimas. Ent kui etenduse avahetkeil tundub, et peaosalisele on kui kott pähe tõmmatud, siis on midagi väga valesti. Pagana kahju, et meil ei ole korraliku akustika ja helitehnikaga mänguruumi: amfiteaterlik lava võiks ju jääda.
Stsenaariumi silmas pidades veel üks mõte. Kas teile ei tundu, et me oleme ses nõukaaja ja seitsmesaja-aastase orjapõlve pilamises jätkuvalt liiga kinni? Mulle tundus küll, et ma olen sellest juba väsinud. Nii meenutas "Georgi" algus paratamatult "Maleva" ja "Kohtumine tundmatuga" miksi. Ent samas leidsin, et ega eestlaste ajaloo muust perioodist väga muusikali kirjutada olekski. Vaevalt me viitsiks vaadata laulvaid-tantsivaid Tõnissone-Pätse-Laidonere või siis Koidulaid-Jannsene. Ee... (hmm, huvitav mõte!)... Ja muid perioode nagu ei tulegi pähe. Aga jälle see nali KGB, Furtseva, Hrustshovi, vene karukeste ja balalaikade, Tallinn-Moskva rongi jne üle. Pigem nautisin ma veealuse molluski Tähtsat Teksti 20. sajandi muusika antoloogia kirjutamise ja Otsa-diskursuse üle. "Algul mõtlesin, et koondan sinna vaid heliloojad ja dirigendid, aga nüüd tundub, et peaks lauljad ikka ka sisse kirjutama". See oli kämp! Võib-olla võikski huumori kirjutamises rohkem tänapäevasemaid "diskursusi" kasutama, kaasaegset retoorikat aasima? Või tundub teile, et me peaksime ikka veel oma huumoriarsenalis kandma 20-30 aasta tagust olustikku, pilama seda, mis oli toona paratamatus ja nüüd pelk olematus ning uute generatsioonide kasvades peagi üks hämar ja habras mälestus. Ühe rahvuse eneseteadvust arvestades ja harituse arenemisruumi silmas pidades on see naeruturtsatus kuidagi jõuetu: minevikku pilada on sama hea kui maaslamajat lüüa. See ei hammusta enam vastu, see laseb riismete ja suitsevate müüride peal muretult tantsu lüüa, kartmata, et kohe-kohe tuleb peremees tagasi ja virutab meile jalaga.
Tantsud olid shefid. Ja muusikavalik samuti. Mis seal salata. Ja Liisi Koiksonit näitlejana julgen ma kõigile soovitada: tegu on aasta-aastalt üha küpsema artistiga, kel on olemas oskus oma rolli lahendada. Ta on piisavalt traagiline, piisavalt koomiline. Ja selle üle on mul siiralt hea meel, sest just seda ma muusikaliteatris alati näha soovingi: arengut. Marko Matvere on hea, nagu kirjutavad kõik vanema generatsiooni kriitikud, aga ma tean seda. Mina ootasin üllatust. Ja sain selle Liisi osatäitmise näol. Aitäh!

Üks seik veel. Kõmupressiga seoses. Heh, see paneb mind alati muigama, kuidas kollane ajakirjandus on harjunud sellega, et võivad (sageli üpris valimatult) lahmida kelle kallal tahavad. Alati. Kirjutada, mida tahavad, arvata, mida tahavad. Lihtne on ju peituda lausete "rahvas tahab" või "me ei avalda (kuulujutu) allikat" või millegi muu säärase taha. Ent kui keegi võtab analüüsida nende endi ajakirjanduslikke keerdkäike ja küsib, mis on ühe või teise uudisloo mõte või käsitlemise põhjus, minnakse trotsi täis ja leitakse, et neile ollakse liiga tehtud. Ma olen teadlik sellest, et minu mõtted ja maailmanägemus ei pruugi paljudega ühtida, ent end seepärast õigustama hakata on pisut pentsik. Selline veider reaktsioon saabus lihtsalt minu kommentaari peale, mis puudutas tontide nägemist seal, kus seda pole. Tants ja trall eurolaulu ümber ON ülepaisutatud ja kõikvõimalike skandaalikeste leidmine/otsimine tüütuseni äraleierdatud. Võiks nagu liikuda järgmisele tasandile.

Ja üks asi veel: palju õnne madmoiselle Parikule (mul ei ole ju su telefoninumbrit!). Ning tohutu vabandus M, sinu ees, kes sa pidid minu suutmatuse peale silm õigel ajal lahti lüüa teatava rubriigi ise täis rääkima. Ko-hu-ta-valt piin-lik. Ausõna :( Kuidas korvata ma saan?

munandimaht???

Sotsialistide munandimaht on Inglismaal paar millimeetrit väiksem kui konservatiividel, teab Margus Punab Kahvlis. Ma suren! Eriti tore oli tema lause: "Eesti on Euroopa suurima munandimahuga riik." Palju ei puudu, et Kiur-Hannes kohe püksid rebadele lasevad ja hakkavad teineteise mahtu mõõtma. My god! Ja Hitleri fenomeni tuleb samuti läbi puuduva munandi analüüsida. Nüüd on kõik!

Nüüd siis ka pealkirjadega

Võib ju ka sedasi - saab kiiremini aru, mida ma üldse öelda tahan. Kui tahan. Igatahes olen teel selle poole, et oma bloogi veelgi isikustada. Heh, justkui olnuks ma kolm aastat keegi anonüümne kommija, kelle eksistentsist andis aimu üksnes prantsuskeelne lause "Väikesest printsist". Hehehe. Eile öösel käisime uisutamas. Pst, kõva häälega ei tasu vist öelda, et mõned purskkaevud on talveks kaetud, moodustades nüüd ilmatuma vahvad uisuväljad. :)

Ärkasin täna varahommikul, kell võis olla nii umbes viis ning magamistoa lahtisest uksest paistvast suure toa aknast hõõgus sisse hiiglaslik täiskuu. Ma jõllitasin seda juustupirukat mitu minutit ja ei saanud aru, mida ta minust tahab. Siis keerasin teise külje.
...
Aga hommikul oli eilne löga ja lobi kadunud. Päike siras ja õues oli ai-ma-näpistan-sind-külmavõitu. Mõnus tegelikult. Seadsin sammud tööle ja tundsin end peaaegu hästi.
...
Äsja helistas üks hea tuttav ja tõmbas mehe leidmise ja korteriostu vahele paralleeli. See kõlas umbes nii: "Mehe leidmine on nagu korteriost - esmalt pead pinna broneerima ja kätte saad siis, kui sissemakse on tehtud". Mul jooksis korraks juhe kokku. Jälle on põhjust minna kringlit sööma ja veini jooma.

Hetkel, mil Villu Veski vidistab iBook'idest ja iSaksofonidest imeviise välja, sobib sisestada kommentaar, mis puudutab Soomes lõppenud Põhjala regiooni arenguseminari. Nimelt nimetanud Soome president Tarja Halonen Baltikumi uueks Põhjalaks, mis iseenesest on ju tegelikult tore (pean seda silmas eelkõige riigibrändi seisukohalt), ent eriti meeldis mulle Halose tsiteerimist väärinud lause eestlaste kohta: ”Soovite te seda või mitte, aga me armastame teid ikkagi.” Okei, seda võib ju alati meelitusena võtta (ja ma olen kindel, et see seda ka oli), ent samas võib seesugust emotsioonitut tõlget (kust me teame, kuhu need sõnarõhud pandi) interpreteerida ka kuratliku ähvardusena. Hehe, nagu mingis õudusfilmis, et tee mis sa teed, ega sa meie invasioonist lahti ei saa, hoolimata sellest, et laevad mõnikord tormi tõttu käia ei taha - ikka tuleme teie õuele, tuuritame jommis peaga linna mainekamaid kõrtse pidi ja ehmatame kõiki teele jäävaid kodutuid kasse ja koeri. Spuuki!

Brr, milline oknotsember on akna taga. Imelikul kombel olen just tänaseks, kui ma ristmikel seistes niikuinii nagu üks Mary "F--ing" Poppins välja näen, leppinud endale ohtralt majaväliseid kohtumisi kokku. Kohe üldse ei tahtnud liikuda ja liigelda. Kolleeg B rääkis, et tema puhul ei suutnud tuul näiteks ära otsustada, kas tirida teda vihmavarjust ettepoole või tahapoole. Nii ta siis lennutas seda õblukest inimest. Jube. Naljakas ka. Nüüd oleme otsaga jõudnud aga pimedusse mattunud Kiili (mitte segamini ajada Kieliga), kus ainsaks valguseks on stuudios "XL" toimuv - Villu Veski esitleb oma uut projekti, mille ta koos IM Arvutitega "maale toob" - projekti nimeks iLife. Huvitav, kust see küll tuleb... :) Vinge on see stuudio siin küll. Ja mäkke rohkem kui üks. Ausõna :)

Eilsest unus mul sissekanne, mida kuulsin unise peaga varahommikusest "Terevisioonis". Järjekordne maakonnauudis rääkis tuttuuest lehmalaudast. Ja kui siis Ago Gashkov tulistama kukkus: "Praegu on lehmadel täielikust õnnest puudu vaid fotosilmaga seljasügamismasin :)" Ma surin. Kümme korda järjest. Ja peas möllas juba uus film. Oeh. Siinkohal tervitused tagantjärele M-ile, kellel oli kaheksandal sünnipäev (jäta see ükskord meelde, Andri), ning kõigile neile, kes IT Kolledzhis rahvuskeelsete bloogide marumüraraskest lapsepõlvest jutustab. Justkui polekski vaja tööd teha. :)

Ja siinkohal ka üks sissekanne, mis pärineb lasteajakirjast Spunk. Well, whatever that means! Igal juhul on tegu shefi siiliklutiga, kes, jalad taeva poole, elu naudib. Vaat selline siil tahaks küll olla. Põh-põh-põh. Elu on isegi ilus.

Koju? Isegi imestan. Ahjaa, Eesti Televisiooni juhiks valiti Ainar Ruussaar. Tõtt-öelda - kui nüüd seisukoht võtta - on see väga hea valik. As if olnuks kedagi teist üldse valida.

Aargh! Varsti võib oma kolleegidega nõustuda: milleks sulle isiklik elu, kui sul oleme meie!? :) Õhtu on sulnis - kusagil üürgab Louis Armstrong koos Ella Fitzgeraldiga ning müts-müts-müts-häälitsused, mis tulevad meie kontorisse üles pandud noolemängu nurgakese poolt. Tõeliselt sheff taustaheli küll (ei saa ju unustada ka üle Louis' ja Ella kostuvaid rõkatusi küljenduslikel teemadel...). Armas-kentsakas õhtu.

Appi! Ei tohi sisse magada! Okei, tegelikult ei tea seda keegi, aga minul pidi hingeldamise pärast süda seisma jääma... :)

Aga nädalavahetus? Nämma! Mis muud omadussõna ikka sa siia oskad öelda, kui lihtsalt tore oli. Kaardimäng ja väike vein... Ja puha.

"Miks sa need kõrvale lükkad," küsin ma, vaadates, kuidas ta toidust pärlsibulat välja nokib.
"Need on mingid tikrid siin," ütleb ta süüdlaslikult ja pakub neid lahkelt mulle.

Noku.

Reklaamteateid ka varahaommikul: kohuke "Black Mama nüüd ka viljalihaga". :) Andri. copy-paster-writer. Aga kõigile-kõigile, kel täna sünnipäev, ütlen ma vaid üht: p-a-l-j-u õ-n-n-e s-ü-n-n-i-p-ä-e-v-a-k-s! Hea küll, tegelikult pean ma siin silmas siiski Ühte Väga Olulist ja Kallist Tüdrukut (te ju mäletate printsi ja rebase lugu? kes taltsutas, kes vastutab?) ja lisaks veel Tähtsat Kolleegi. Ihihi! Oh neid varahommikuid raadiolaineil...

Niii-ii lahe! Minu hetkeemotsioon, eksole! Aga mõte on eelkõige selles, et MTV Music Awards Europe andis auhinnad just neile, kellele vaja :) Noh, ma pean siin silmas Robbie Williamsit ja James Blunt'i, loomulikult. Tegolt on siin palju vahvaid... Ühesõnaga, kahju, et ma ei olnud sel hetkel teleka ees, kui Madonna oma live-show'ga ühele poole sai, aga noh... Seda vahvam oli. Whatever, eksole.

Kõigile minusugustele friikidele meenutuseks, et täna õhtul peetakse Lissabonis maha siis MTV Europe Music Awards. Otseülekanded kõikjal MTV-des. Ma ei saa ega taha sinna midagi parata, kui mu kaks lemmikut, Robbie ja Madonna kumbki täna õhtul live-show teevad. Lisaks sellele, et kõrvas Williamsi uus album "Intensive Care" (me-ga!) tiksub, ootan nagu mingi hull hüpiknukk 14. novembrit, mil ilmavalgust näeb Madonna uus album. Minu kodus võib ta sellisel juhul küll kauamängivaks kuulutada :) Noh, kes on mees ja muretseb mulle "Hung Up'i" singli? Mjäu!

Kümme punkti inimesele, kes seesuguse lause välja mõtles. Ja ütles.

Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"

Aitäh, R-ile, kes seesuguse mõtteavalduse lendu saatis. Ja hoolimata sellest, et sügisväsimusega on saabunud mingi täiesti arusaamatu mandlite mäss (vrd 'Kanade mäss', 'Mahtra sõda'), tunnen end jätkuvalt positiivselt. Kahju, et ajakasutus üldse pole üldse see, mida tahaks. Kinno minna. Teatrisse minna. Kontserdile minna. Ah ja oh. :)

Allpool siis aegade kõige kallimate filmide loetelu. Ehk siis esimesed 20. Mida näeme? Paljud kõige-kõige'd pole veel valmiski. Heh, aga juba pressivad end tabelisse. :)

Aitab nüüd tõbine olemisest (ma olen ammu veendunud, et see on hingeline seisund, mitte faktiline olukord) ja tõtakem tööle. Muuseas, mambohommiku-tegijad lubavad, et me saame aasta lõpuks väga headeks tantsijateks. No, ma ei tea - kui sa kuuesammumambost tsha-tsha-tshaa peale lähed, algul aeglaselt, siis kärmelt, ja vahepeal viuh-vauh! pöördeid juurde teed... Minu naabrid võiksid soovida mind hullarisse panna, kui nad mind igal kesknädala hommikul teleka ees ukerdamas näeksid. "Lõpp igavaks ei lähe vä?" "Oi, oi, mis mu jalad teevad - teevad ikka cha-cha-cha, kikivad!" "Harjutamine teeb meistriks, Rainer!" :S

• King Kong (2005), Universal ($207,000,000, esilinastus 12/14/2005)
  
• Titanic, 20th Century Fox ($200,000,000, 12/19/1997)
  
• Spider-Man 2, Columbia ($200,000,000, 6/30/2004)
  
• Waterworld, Universal ($175,000,000, 7/28/1995)
  
• Wild Wild West, Warner Bros. ($175,000,000, 6/30/1999)
  
• Terminator 3, Warner Bros. ($170,000,000, 7/1/2003)
  
• The Polar Express, Warner Bros. ($170,000,000, 11/10/2004)
  
• Van Helsing, Universal ($170,000,000, 5/7/2004)
  
• Alexander, Warner Bros. ($155,000,000, 11/24/2004)
  
• Troy, Warner Bros. ($150,000,000, 5/14/2004)
  
• Charlie and the Chocolate Factory, Warner Bros. ($150,000,000, 7/15/2005)
  
• Batman Begins, Warner Bros. ($150,000,000, 6/15/2005)
  
• Harry Potter and the Goblet of Fire, Warner Bros. ($150,000,000, 11/18/2005)
  
• Tarzan, Buena Vista ($145,000,000, 6/16/1999)
  
• Die Another Day, MGM/UA ($142,000,000, 11/22/2002)
  
• Lethal Weapon 4, Warner Bros. ($140,000,000, 7/10/1998)
  
• Men in Black 2, Sony ($140,000,000, 7/3/2002)
  
• Armageddon, Buena Vista ($140,000,000, 7/1/1998)
  
• Spider-Man, Sony ($139,000,000, 5/3/2002)
  
• Stealth, Sony ($138,000,000, 7/29/2005)
  

Et siis mida arvavad muusikast Pärnu kooliõpilased oma kontrolltöödes (üles pannud keegi kooliõpetaja:))

* Mis põhjusel on Tshaikovski 1. klaverikontserti lugupidamatult "konnakulleseks" nimetatud: Tshaikovski lasi von Mecki raha peal konnakullese kombel liugu.

* Balakirev oli meedik, Rimski-Korsakov joodik.

* Tõmba maha üks kolmest: Johann Strauss, Joseph Strauss, Richard Strauss. Põhjenda oma valikut! Joseph Strauss, kuna minu teada pole ta kirjutanud ühtki teost (kolmes töös). Richard Strauss, kuna sellist isikut muusikute seas ei ole ja teiseks minu arvates sellist inimest üldse ei eksisteeri !

* "Carmenis" tuli kõvasti konflikte ette, esiteks Carmeni ja don Juani konfliktid, sest Carmen armastas seda meest, kuid mehel oli juba tüdruk.

* Mussorgski traagika peitus selles, et ta jõi koolerapisikutega vett.

* Bach ei mõjutanud oma muusikaga eriti kedagi.

* Gluckil endal oli ka teoseid, aga suuremate hulka ta nendega ei jõudnud.

* Renessanss on vanaaeg.

* /../ja ma nimetaksin veel ühe kuulsa ooperi "Nahkhiir" mida mängitakse kord aastas ja selle on kirjutanud Vivaldi.

* Orkestri kahene koosseis; üks, kes on ette nähtud esinema, teine esineb siis, kui esimene on näiteks haige, välismaal jne.

* Ooper ja oratoorium sarnanevad sellepoolest, et mõlemad on muusikalid

* Vivaldi on kirjutanud: 12; 100; ligi 2000 viiulikontserti; põhiliselt klaverile.

Mäletate neid kõikvõimalikke kindlusi ja muid muldonne, mida lapsepõlves rõõmuga sai välja lõigatud, kleebitud, ehitatud... Lahe! Nüüd aga on BMW otsustanud sarnase nipiga lapsi peibutama hakata, pakkudes oma Tai harukontori koduleheküljel 16 sheffi väikest BMW-d, mida saab välja lõigata ja kokku kleepida. Eriti armsad on eraldi välja lõigatavad peeglid. Reklaam on mõjus, sest kujutage ette väikest poissi oma eesrindliku BMW-pargiga, kes mingil hetkel (suureks saades) hakkab ise autot ostma. Hmm, I wonder, what could it be.

Ja teine mõte. Vaata, Madicken, lund sajab, mõtlesin ma eile. Ah, käi kanni, mõtlesin ma sekund hiljem. Ja juba ta sulas... et sulab aaalaatii, esimeeene luumi, aalaatii. :) Ja kodus on kärbes, et lihtsalt keeldub magama jäämast. Kurat! Smaugi närvid on täiesti läbi - ta on kõik kärbsed ära söönud ja üks keeldub kategooriliselt uinumast. Või Smaugi käppade vahele jäämast. Vastik. Sügis...

Selgub, et Eesti on ühes Saksamaa, Läti, Leedu, Ungari ja Poolaga selline riik Euroopas, mille rahvaarv jõudsalt väheneb. Ja küsimus pole (pelgalt) rahvuskoosluse vähenemises, vaid ikkagi kogu riigi rahvaarvu vähenemises. EU Observer avaldab nimelt mulluse statistika rahvastiku olukorrast Euroopas. Selgub, et euroliidu juurdekasv oli eelmisel aastal 0,5% ehk 2,3 miljonit inimest. Kokku on meid siis nüüd 457,2 miljonit. Ometi on juurdekasv tingitud immigratsioonist (1,9 miljonit). Ja mullu registreeriti vaid 400 000 sündi. Huvitavad numbrid. Huvitav areng Eestis.

Muuseas, Ivo - palju õnne!

And now something completely different... :) Mjäuu! See on kassipoeg, kes sai endale nimeks Info-Veebi. Oi, see on küll pikk lugu, mis ta kõik läbi on pidanud elama, aga vähemalt seda võin ma kinnitada, et sellisel tüübil on oma päris kodu nüüd olemas. Enne oli kodutu. Kas ma ikka olen öelnud, et kassid on megad? Hmm, okei, what else is new.

Põhimõtteliselt võiks ma nüüd päeva lõppenuks lugeda - iga päev ei jõua vist küll kell seitse ärgata (ja veel süümekatega, sest ma ju ise lubasin endale, et hakkan vene keeles käima. Huvitav, kas ma peaks lubama, et jään ka seal käima? See vist oleks pisut ennatlik, mulle tundub. Igatahes pole ma pärast teist varahommikust tundi loengu kasutegurist veel aru saanud. Aargh. Uni on. Kui viitsiks, räägiks pisut ringhäälingust. Aga ei viitsi.

Ma mõistan, et võin mõne inimese jaoks kostuda kui vana tädi, kes igasugu paljastusi nähes uih! ja aih! hüüatab (ehkki kõik, kes mind tunnevad, teavad, et see pole nii, sest ei hiilga ma nüüd küll eriti siivsuse ja kombekusega kõikides sotsiaalsetes situatsioonides), ent see, mida pakub meile igasuguse ajakirjanduse erihariduseta ja sestap ka ajakirjandusliku vastutustundetu toimetaja Anu Saagimi välja antav Just, on kõike muud kui tolereeritav. Kui võtta ka liberaalse meediapoliitikaga Inglismaa kõige räigemad seltskonnaväljaanded, nagu näiteks The Sun, siis nemadki lähtuvad kajastuses teatavast eetilisusest: nii ei ole eksponeeritavad ajakirjanduses inimeste genitaalid - nii samuti nagu ka laibad, organid või nende osad, väljaheited jne. Loetelu võib jätkata, ehkki lugeja saab ammu aru, mis sellesse kategooriasse siiski kuulub. Nüüd küsin, kas Just!-i pakutav kõmuajakirjandus ikka järgib mingeidki eetikanorme, lajatades massiliselt tirazheeritud (ja kõigile vanusegruppidele ligipääsetavas) väljaandes seltskonnaveerule kellegi meestundmatu (tõenäoliselt välismaise kodaniku) rebadel trussikud ja tema noksi. Okei, igaüks võib ju öelda, et mees liputas oma noksi ise, ent see ei tähenda, et seda peaks tekstis-pildis edasi andma: mingi toimetuslik valik võiks siiski ju eksisteerida. Ütlesin, et tegu on tõenäoliselt välismaise kodanikuga (kel on üsna ükskõik, millises lokaalses sopaalbumis tema genitaal avaldatakse), ent ma ju ei tea. Kui on tegu kodumaise, ent purjus tüübiga, siis on Just!-i tegu seda räigem, et on ära kasutatud inimese ebaadekvaatset seisundit. Okei, olen moraliseeriv, aga ma olen lihtsalt hämmingus, et see kõigile, kellelt arvamust olen küsinud, nii normaalne tundub. Ehk et kõik on lubatud ja me oleme jummalast lahe ühiskond, kes tolereerib avalikus kohas liputamist (ka meedia on avalik ruum, tuletagem meelde)? Eestlasi tundes - vaevalt küll. Või et aastaid välismaal sahkerdanud (mitte sahkerdamine=must äri, vaid sahkerdamine=sehkendamine) Saagim üritab eestlases tolerantsi kasvatada ja väita, et mujal ilmas on see avalik liputamine tolereeritud? Möla, saan ma selle kohta vaid öelda.

Appi-appi, mida meile vahetult enne Eurovisiooni juubelikontserti siin „pressikeskuse“ suures saalis (tegelikult on tegemist Taani Raadio teise stuudioga) pakutakse: DR näitab jubedat Taani lastefilmi, kus keegi Anton on keldrisse kapseldatud ja vastikud seitsmekümnendatest pärit tüübid (skaudirõivas!) teda otsivad. Masendav. Eks vaatame siis selle show ära, mis alles paar tundi tagasi täielik disaster oli. Eriti piinlik oli, kui saabus Ronan Keating, kelle nägu oli küll selline, et mida kuradit ma siin küll teen. Eestist kostub, et võidulootus võiks olla Abbal või Helenal. Hmm, noh eks näeme kahe ja poole tunni pärast. Isiklikult annan poolthääle Keatingule ja suurepärasele tantsumeeskonnale, kelle najal kogu show püsib. Super!

Sellised sissekanded siis enne visiooni. Ja olgu siis ajaloolise tõepärasuse huvides öeldud, et võitis Abba. Ülekaalukalt. :) Ja uni on ikka silmas, ehkki ma magasin ju küll nagu nott... Karuott, supipott...

Homne "Congratulations"-show Kopenhaageni Forumi kontserdisaalis tõotab aga tulla vinge. Meile anti väike amps show algust, mille täidavad Cliff Richardi siiras tunnistus, et ta ausõna ei tulnud omal ajal võitjaks (kuigi rahvas seda üldse ei mäleta), popurrii juhuslikult valitud võidulauludega (mnjah, vaevalt Olseni-vennad nüüd nii juhuslikud olid...) ning sheff tantsushow, mis päädib õhtujuhi Katrina saabumisega. Daame tuleb, järel kõikvõimalikud lauluvõistluse osalejariikide lipud (Eesti lipp ühe malbe blondiiniku käes platseerub igatahes eesreas lava ääres) ning suus "And we a-a-ll gonna shine a light together..." Ei, pull. Vahetult enne seda lõppes Frederiksbergi linnapea vastuvõtt, õhtujuhtide tutvustus ja Olseni-vendade väike laulupala. Tegelikud muusik-tegijad olid hoopis mingid taani tited, kelle punt Signe K osales Junior Eurovisionil. Hmm, kui ma esiti nimekirjas seda esinejat nägin, mõtlesin, et see on Signe Kivi esinejanimi Taani laevadel. Aga näe - oli hoopiski punt lapsi, kes väga usinalt mööda lava ringi kargasid ja laulu lõppedes kui koolitatult lavaesisele liikumatult seisma jäid, et fotograafid neist viimase välja võtta võiksid. Noh, tulge mulle veel lapselikust arglikkusest rääkima :) Need beibed teadsid väga täpselt, mida nad tegema peavad. Okei, neid breigiliigutustega saatnud eelpubekaealine poiss oli natuke segaduses ja kuidagi kohmetu, aga ek ta sai ka sellest peagi üle. Muuseas, eriti lustakas oli hetk enne Frederiksbergi raekojas toimunud ürituse algust, kui usinad hallhabed akrediteerimiskaardiga tegelased nööriga piiratud alale lasid, teised (peaasjalikult vist pensionärturistid) aga "lihtrahva-tsooni" suunasid. Nimelt olid teised hallpead ametis Eurovision 50 plagu kinnitamisega... Ja hoolimata sellest, et see juba väga viks välja nägi seal mikrofonide taustal, oli pässidel vaja ikka veel mingeid imepeeneid niite välja tõmmata ja teibiga asja kõvasti kinnitada. Nad nii pingutasid ja püüdsid, et meenutasid mulle mingeid rõvedat kooliaktuse eelseid ettevalmistusi, kus huvijuht või mõni agar vene keele õpetaja on rüüzhid küll lehvima löönud, ent ikka otsivad, kullipilk silmis, kas mõni nomenklatuurne haridusametnik saaks kusagilt hõlma hakata. Ja kui enam midagi teha ei ole, siis lähevad, lärtsatavad sülje peopessa, ja tõmbavad "hoolitsevalt" üle mõne marakrati soengu, et kõik ikka viimase peal oleks. Selline meeldiv põhjamaine ülehoolitsemine, teate ju küll. :)

Potsatusime L-iga keset Kopenhaagenit asuvasse hotelli Selandia. Lahe. Ehkki meid küll esiti ühte voodisse taheti pressida, tegime lärmi ja nõudsime teist tuba. Saime kah. Ohtrate vabanduste saatel a la "ma arvasin, et ta oli teie partner". Arvaku edasi:) Ilm on märksa sombusem kui mõne tunni eest Tallinnas, aga ei see mind häiri. Lennujaamas pakke oodates pahvisin mingi suitsuseenekese all suitsu ja, üllatus-üllatus, minu kõrval tossas üpris unise moega Dylan Moran, keda eestlased teavad telekomöödiast "Black Books"... Huvitav, mis see nüüd eesti keeles oligi, "Raamatupood" vist. Lahe! Oleks vist pisut veider olnud koukida oma kaamera kotist välja ja teda klõpsima kukkuda. Jäin vaoshoituks ja väljapeetuks. Nüüd linna peale. Sööma. (Muuseas, hotellis on muretu wifi - elagu tsivilisatsioon. Muuseas-muuseas. Rõve Estonian Airi lennuk mitte ei maandnud, vaid sõna otseses mõttes kukkus alla. Krt! Maandusime ühe rattaga ja kreenis... Ütleme nii, et saabus üks järjekordne adrenaliinipomm organismile. Tere tulemast teledraamasse "Lost".)

Aega läks, aga asja sai - enam kui aasta hiljem saan nüüd üles panna zõbraliku sharzhi, missugune ma väidetavalt karikatuursena välja peaks nägema. Hmm, sarnasust pole ma ise veel tabanud, aga ega ma ei tohi ju nuriseda. Õnneks ei olnud toonaste hilisöiste pintslitõmmete järel keegi oma sharzhiga väga sarnane. :) Eriti hommikul, kui need väljanäitusel rippusid ning igaüks enda portreed meenutava moodustise kaasa võis võtta. Kui nad end just ära tundsid. Muahaha.

"Tervitused Kaiale, kes praegu lapsega kodus on. Ja siit ka moraal - võtke vitamiini!" Väike mambo igas kolmapäevas. Meie mamboklubi kogunes taas televiisori ümber, sest nii naljakat asja ei saa ju maha magada. :)

"I have trust issues," kõlas väljend "Lost'is". See tähendab, et ma ei usalda kedagi. Peab selle meelde jätma igatahes. Oo, milline päike täna Tallinnas paistis... Nämma! Ja itaalia vein Piccini Chianti kõlbab ka pikkadeks õhtutundideks.

Sedamoodi siis, et ongi valimised otsas. Kas nüüd k-ohukest sööma? :)

"Mind küll naisterahvana huvitab, kust see Heimar Lenk neid kaineid mehi niimoodi võtab," rõkkab Monika Tamla ETV "Valimisstuudios". Ihihi, ta on kohe kuidagi eriti ülevas meeleolus. Igatahes olen minagi oma hääle kallis kodulinnas andnud ja ma kordan veel, et ei saa aru neist, kes on otsustanud mitte valima minna. Nii ongi tulemuste tekitajateks mittekodanikud ja vanurid. Nagu selline riik olekski meil. Urr. Ah, eks igaüks tea ise...

Aga siinkohal tahtsin öelda - Sõbrad, teate ka kui vedanud mul teiega on. Aitäh! Ning tõepoolest tuleb vist riiki ja valimisi tänada, et kogu sõpruskond ühtäkki Tartus kokku sai. Mega! Kahju vaid, et mõni seal Brasiilias nii vaikne-nii vaikne on :)

Ning pärast viiesaja kilomeetri pikkust tretti Eestimaal tean nüüd, et mäsleva mere ääres Põhja-Eestis laiuv Eisma on kant, mida lähiajal üha rohkem külstama hakkan. Nämma! Muud ei ütle ma veel midagi.

I'm sleeping, I'm sleeping, I'm sleeping... Kahjuks vaid oma mõtetes. Suu peab käima. Tere hommikust, Eestimaa. :) Mulle tundub, et ma olen kogu tänase ajalehe täis kirjutanud. Freaky!

"He-he-he, köhi pappi, see on päris hea väljend," muheles Rüütli-nukk "Pehmetes ja karvastes". See on ikka üks armas sari. Eriti tore on see, kuidas ta mingi rahvusromantilise mustriga karbikese koli hulgast leidis - tegu pidi olema presidendi abikaasa nimelise erifondiga. Ja teatab pärast Ingridile, et "köhisin papi ringlusesse". Appi, ja seepeale saabub "patsiga poiss" Parts. Cool!

PALUN MINGE VALIMA! Ja ärge valige neid masendavaid vanureid, kes plärisevad vaid teemal "te olete ise samasugused tõprad kui mina..." ja jätavad vastama kõigile nendele esitatud küsimustele. Demagoogid ajavad lihtsalt oksele. Aga muidu olen lõbusas tujus :)

Küll aga ei nõustu ma Peeter Kaldrega, kes "Valimisstuudiot" kokku võttes nentis, et kohalikul tasandil hääletatakse eelkõige selle järgi, kuidas erakonnad on ennast üleriigilisel tasandil õigustanud. Vabandust väga, aga nii Tallinna-keskset juttu küll ajada ei maksa. Jah, Tallinnas on "lihtinimesel" raske (ja poliitikute poliitkäitumuse tõttu võimatu) teha vahet üla- ja all-linna poliitikal, ent kohalikul (elik Tallinna-välisel kohalikul) tasandil ei lähe siinses "ülalinnas" toimuv nüüd küll korda. On ju selge, et kohalikul tasandil valitakse mitte erakondi, vaid inimesi. See on alati nii olnud, nii et vahepeal tuleks nii mõnelgi ikka pealinnast väljas ka käia.

Spuuki, Stockmannis läks taas teipimine lahti. Kollane. Teate ju küll, mida see tähendab... Uu, ma juba kardan. Odavad sprotid ja peldikupaber hakkab lendama. Ja need puhuritest täidetud perverdid sissepääsu kohal... hullumaja, noh. Laupäeva hilisööni tasub sest piirkonnast siis eemale hoida. Või minna kolleeg P soovitusel kohale ikka juba vara-vara, et head-paremat saaks kokku ampsata. Täna kuulsin ma tänu õestele Gäntzmaruulidele Orelipoiste rõvelaule. A-a-appii! Palju toredaid indiaaninimesid võib sõnadest igatahes leiutada: Lendav Jäse või Valge Kõhukile. Uu-uu. Mis inimesed küll nii rõvedaid laule teha võtavad? K muuseas heidetud pahur pani mind mõtlema: paljud kodumaised loomeeinimesed on end kuuldavasti Eesti elust distantseerinud, sest keegi ei usu, et siin toimuv lihtsalt võimalik on. See mõte sai alguse tõsielusarjadest. Keegi võiks teha võtta tõsielusarjade kontentanalüüsi: MIS mured sealseid inimesi vaevavad. See ei ole reaalsus. See on pseudoreaalsus. Väkk. Ah, seda ma olen ammu teadnud ja see teema mind ei morjenda, ent sama idee laieneb paljule muulegi. Demokraatia on hea, aga valimiseelne aeg ajab lihtsalt oksele. Sestap soovitangi kõigile aeg-ajalt siinset jaburust distantsilt nautida. Hea, et sellised võimalused olemas on. Tahan tagasi...

"Iga inimese sees on peidus väike Shakira. Ma lihtsalt lasen selle välja." Vaat, kuidas kahetakti-lauljatar Jana Viita siis teab rääkida. Brr. Soovitan filosoofilised mõttelennud enda teada jätta. Appi, aga nüüd tegi ta ennast hoopis Whitney'ks ja teab laulda, kuidas ta Kevin Costnerit armastas. :) Brr ruudus.

"Here I am - this is me / There's no where else on earth I'd rather be / Here I am - it's just me and you / And tonight we make our dreams come true". Vaat seesugune laul tuli eile meelde. Lihtsalt. (Meenus ka, et võiks selle laulu endale ükskord ka arvutisse laadida.). Elu on lihtsalt ilus ja nii ma seda võtangi. Juhussussuu! Võrreldes Sloveenia rõveda ilmaga oli Prahas lihtsalt suurepärane: päike siras lagipähe ja õues oli selline mõnuskrõbe õhk. Ja täpselt samasugune ilm tervitas mind ka Tallinnas. Õnneks. Oleks ju eriti lame olnud, kui siin Portorozhi-sarnane ilm olnuks. Mnjah. Kodu-kodu!

Hotellide välismaised telekanalid on lahedad – sa võid kohe nii targaks saada tänu sellele mittevajalikule informatsioonile, et lausa jube. Näiteks õpetas Pro 7 õigesti seksima ja näitas, kuidas keegi Hans valmistab lateksist vibraatoreid sloganiga „Love yourself“. Ha-ha. Eriti armastuväärsed olid erkoranzhid ja erkrohelised vibraatorid. Tõesti! Minimootorite paigaldamine on kõige naljakam. Mõtle, keegi küsib seltskonnas, noh Gruber-poiss, millega siis sina tegeled? Ja vastab Gruber, ise häbelikult varrukaga üle luriseva nina tõmmates: „Mina panen dildode sisse väikeste läbipaistvate kuulikestega mootorikesi, et nad siis pärast mõnusasti suriseksid.“ Ärgu Gruber-poiss muretsegu, nii hea enesereklaamiga saab ta kindlasti peagi seltskonnalõviks. Noh, kui küsijaks on muidugi niigi harva külas käiv vanaldane tädi, siis on selge, et daame enam mõnda aega Gruberi perekonda ei tule. Või kui tuleb, helistab alati ette ja küsib, et kas Gruber-poiss tegeleb ikka nende perverssete ja labast lihahimu rahuldavate asjakestega. Muaha! Muuseas, Pro 7 hoiatab, et kui vibraatorit väga kaua kasutada, siis võib tõesti minna nagu „Seksis ja linnas“ – selles osas, kus Charlotte enam mehi ei tahtnudki, vaid oli rahul oma väikese roosa ja jänkukesega varustatud vibraatoriga.

Aga reklaamist rääkides, siis „Golden Drum’i“ jälgides ei saa ma tõepoolest aru Eesti ühiskonna silmakirjalikkusest ja topeltmoraalist, mis näiteks sotsiaalreklaami puudutab. See on tõesti vaid üks näide, aga arutaks sellegi üle. Mäletate, kui kunagi ühe haigla sünnitusosakonnale üritati kampaania käigus vastsündinute hingamisaparaati saada. Okei, see oli tõenäoliselt veelgi keerulisem aparaat, aga mõte jääb samaks. Siis pandi igale poole välja surnud tittede pildid. Ja kohe oli paanika lahti – appi, rõve, väkk, kole, võtke ära. No, kurat võtaks, elu on selline. See on mõjukas sõnum. Ja see ongi tähtis. Läti ZOOM! tegi riigi maanteeohutuse nõukogule näiteks suurepärase kampaania, millega taheti vähendada purjuspäi sõitvate juhtide hulka riigis. Ja kampaania „Drink. Drive. Join“, mis oli väga mõjus.
Nagu firma ise ütles: ühiskond harjus ära selliste pahura pedagoogi jõuetu näpuvibutamisega a la „oi-oi-kui-sa-seda-ei-tee“ või siis – teistpidi – lunimisega „kas te oleksite nii armsad ja ei…“ Nii ütles reklaam otse: sõida-sõida purjus peaga – ja valmistu liitumiseks invaliidide klubiga. Statistika ütleb, et Lätis oli mullu ligi 14 000 purjus juhtimise juhtu, ligi 3000 juhti pani matsu, neist 877 invaliidistusid ja 513 surid. Noortele surmast pole mõtet rääkida, sest surm võrdub mitte-elamine. Nii tehti role model’iks need noored (20-40-aastased) invaliidid, kes halvatuse tõttu eluks ajaks ratastooli on pidanud jääma. Lisaks kohutavalt rusuvale telereklaamile kasutati invaliide näiteks ka politseipatrullidel. Alati, kui purjus juht rajalt maha võeti, kärutas invaliid kohale ja andis juhile röntgenipildi oma vigastustega.
Ja mõjus: surmaga lõppenud autoõnnetuste hulk vähenes 14%, invaliidistumisi 11%. Autoõnnetuste hulk kahanes 17% ja on hetkel Läti ajaloo madalaim: eluga pääses 72 inimest, 210 invaliidiks jäämisest; reidide käigus selgus ka, et purjus juhte oli vähemaks jäänud ligi 3000 võrra.
Tegelikult on (tänu sellele festivalile) häid sotsiaalreklaame veelgi (Kuldkella võitnud Austria Ogilvy&Mathersi nn libliklaste abistamise kampaania või meediakategooria hõbetrummi saanud Avoni rinnavähi kampaania (Mark / BBDO, Prague)), aga lätlaste otsekohene näide sobiks eestlastele eeskujuks. Meie ninnunännu-kampaaniatest on lihtsalt kõrini, sest sõnum ei jõua pärale. Oodake, kopiraiterid, enne kui mind tümitama kukute – see ei ole etteheide teile, vaid eelkõige väljakutse tellijale. See on küsimus risikijulgusest asju õigete nimedega nimetada.
Kui ümberringi käib poliitmajanduslik hämamine, vassimine, varastamine ja keelepeks, siis miks peaks avalik ruum meie ümber säilitama selle kena (ingliskeelsena on see sõna ‚neat‘, kodune vaste võiks olla ‚viisakas‘ või ‚klanitud‘) mulli ilusast elust? Selliste mõtetega siis sedapuhku Sloveeniast.

Ja 16-aastase tüdruku pähetulistamise juhtum toimus kodu lähedal. Brr. :(

Mind isiklikult ei maksa süüdistada või rünnata teemal, justkui võiks see foto kuidagimoodi vaenulik olla. Ma leian, et see kettkirjana liikuv kleepekas võtab hetkel Eesti ühiskonnas toimuva ideaalselt kokku. Aga teile kõigile seal Eestis kuumad suudlused. Ausõna, ilm ei ole siin ilusamaks läinud. Väkk. Nüüd hotelli magama ja suu kinni. :)

Ma ei saa jätta mainimata Arnold Oksmaa tänast pressiteadet teemal ühiskonna valu, ühiskonna võlu. "Meelelahutajal Arnold Oksmaa (26) valmis kohukese-skandaalist laul "Kohuke hea". Oksmaa lisas, et kuna asi on aktuaalne, miks siis mitte see lauluks muuta? Täna hommikul esitles Arnold Oksmaa live-esituses Vikerraadios skandaali-kohukese laulu "Kohuke hea". Hommikutoimetaja populaarne Vahur Kersna vestles ka telefoniintervjuus "Kohuke hea" laulu autori poplaulja Arnold Oksmaaga. Oksmaa esindaja Mehis Kruusmann aga saab sõnad enda kätte täna hilisõhtul, et need viisiga ühte viia, ja lootus on et nädala lõpul mängivad kohukese-teemalist lugu raadiojaamad." Oeh, on tore, et Eestis seesugune klounpoiss (vt ka 'koerpoiss', 'koerakutsikas', 'koerust tegema', 'Koerust pärit olema') olemas on. Muidu hakkaks vist väga igav. Pealegi peaks Balthazar Russow nüüd küll kahvatuma - tema küll oma lugusid lauluks ei leelotanud. Aitäh-aitäh-aitäh, Oksmaa!

Tümp-tümp-tümp. Ei, ma ei tantsi. Tümp-tümp-tümp. Ei-ei-ei, ma ainult vaatan seda kõhutantsijat, ma ei tantsi. Tõnka-tõnka-tümp-tümp-tah-tah. Jalaga võib rütmi ju kaasa taguda. Tõnka-tõnka-tümp-tümp-tah-tah: "I'm your lover, undercover!" Kurat, mis neil puusadel nüüd häda on - viga on ilmselt selles tshehhi õlus. "You are the one, my number one!" tih-tah-tiki-taa. Ma tantsin, ma tantsin, ma tunnen end hästi. Cool!

Näh, nad ju lubasid ilusat ilma ja päikesesillerdust merel! Lubadusi siin ka ei täideta - ikka on sombune. Väkk! Aga eilne õhtu möödus rahvuspidude tähe all - ülal kirjeldatud stseen oli üpris tõetruu. Isegi kui see polnud just Kreeka eurolaul, vaid mõni Tarkan või midagi, jääb mõte samaks. Mul ei olnud plaanis tantsida, aga kui kõik üksinda seisvad neiud-noorukid vahemerelistes rütmides nõtkuma kukkusid, siis võisin end ootamatult nende hulgast leida. Päris naljakas. Aga väga mõjus. Hilisem öö möödus taas mu kahe uue sõbra, änimälpläneti ja diskaveritshänneli seltsis. Lahe - nüüd ma tean kõike Kurski uppumisest, flamingode ühtekuuluvustundest ja lõvikutsika elust ning loomulikult maailma rikkaimate lõbustuskohtades Vahemere ääres. Muaha-haa!

Kuulame siis nüüd loengut edasi, aitab lobast.

Oh, aga see ettekanne oli küll lahe, mille pidas Wally Olins, selline pire briti vanamees, kelle kompaniist ei saanud eestlaste mainekujundajat. Mulle tundub, et kahjuks. Ta tunnistas isegi, et ei tea, miks ta ootamatult sellest pakkumisest ilma jäeti. Hmm... ("I create ideas and solve problems," teatas üks tüüp praegu siin Euroopa-nimelises hallis näidatavas reklaamis. Cool! "Be water, my friend!" teatas Chackie Chan ühes teises reklaamis. Noh, mõte on selles, et vesi teeb pudelist pudeli ja tassist tassi. Muidu lihtsalt voolab...)


"the nation and the brand and the nation as a brand"

* mitmed tooted on n-ö rahvuslikud – mood: itaallased, prantslased; viski: shotlased, iirlased. See on kõik uskumise küsimus (näide Norra lipuga reklaamitud Neutrogena hand cream’ist, mis tehtud USAs). See seondub otseselt (teiste) uskumusest rahva kohta. Ent ometi pole sageli koordineeritust ja kokkulepet, millist imagot müüakse. Näiteks Brasiilia: Rio de Janeiro karneval ja ilukirurgia; India: Land of Spirituality and Telephone Service.

* tehti uurimus, milliseid tööstusi võiks hõlmata lause "Made in Germany". Küsitlusest selgus, et 50% seostas seda autotööstusega (!). Leiti, et iseloomustavad sõnad nagu technical progress (100%), quality (99%), reliability (94%), engineering on selle lausega tootele omased. Isegi "value for money" (17%). Aga "emotional characteristics", selgus, on rahva arvates 0. Seda pole. Olins küsib: Aga Hugo Boss? Aga Jil Sander? Aga Deutsche Bank?

* tegelikult näitab kogemus, et maailmas pole riiki, mis oleks rahul sellega, nagu teda väljast nähakse. Näiteks, mis on USA rahvuslikud kaubamärgid? Selle maa, mida tunnevad. Või vähemalt arvavad, et nad tunnevad - selle põhjuseks on kiire kommunikatsioon, mida nad toodavad. See on lugu American Dream'ist, mis algab vabadussambaga ja lõpeb austerlasest filminäitleja kuberneriks saamise ja presidendiks pürgimisega. Aga meenub McDonald, mis tuletab meelde globaliseerumise pahemat poolt: me sööme, me teame, me vihkame. Aga iPod ja Apple? Kas see ikka tuleks esimese asjana meelde. Ameerika onmuutunud: üha enam tõstab pead imago kui kurjast ja ähvardavast riigist: militarism ja vabaduse piiramine; ahistamine, hirmutamine

* Olins leiab: "either an image problem… OR no image at all". Uues Euroopas on riike, millest pole kellelgi vähimatki aimu (ekraanile kuvatud lippude jadas särab uhkelt Eesti lipp).


"branding the nation"

* Miskipärast saavad mõned aru, et nad peavad võistlema teiste riikidega investeeringute, turistide voolu jne pärast. Ent paljud ei tegele sellega üldse.

* Brändi loomisel tuleb silmas pidada nelja valdkonda, milleta lihtsalt ei saa: 'FDI' (välised investeeringud), 'brand export', 'tourism', 'public diplomacy'

a) Tourism. See ei tähenda enam lihtsalt päikest, liiva ja merd. Tänapäeval hõlmab termin 'pakcage bus tours', 'study abroad', 'backpackers', 'business conferences', 'sporting events', 'adventure holiday', 'nature excursions', 'hiking and skiing', 'climbing and trekking', 'cultural toursim' etc.

b) Foreign Direct Investments. Enne oli lihtsalt 'manufacture'. Nüüd aga hõlmab see 'holiday homes', 'research & developments', 'industrial and commercial real estate', 'banking', 'insurance', 'retail exploration', 'call centres', 'skills and knowledge'. Võitlus ainuüksi nende asjade pärast on lihtsalt meeletu. Tremendous.

c) Brand Export. Enam pole lihtsalt toit ja jook, vaid 'manufactured goods' (shoes, apparel), 'people' (scientsist, athletes, sudents – representative), 'the arts' (music, literature, painting, film – Iran, Poland), 'architecture', 'agriculture', 'raw materials', 'cuisine'…

d) Public Diplomacy. Not figuerheads any nore but also 'events', 'exhibitions', 'military operations', 'festivals', 'UN votes', 'international treaties' etc. Võtke Ukraina! Milline välisfirma tahtnuks investeerida Ukrainasse enne detsembrit? Milline lääneeurooplane tahtnuks sinna minna puhkusele enne detsembrit? Ootamatult oli ta kõikjal ajakirjanduses, positiivse ja „arengule suunatud“ imagoga.


"how can the nation manage its image"?

GETTING IT WRONG
* no core idea. Sul on vaja ideed sellest, kes sa siis nüüd oled. Enamik riike ei näe sellega vaeva. Vaadake ise Euroopa riikide brändide strapline'e: „The essence of Europe“ (Slovenia), „In the heart of Europe“ (Hungary), "Centre of Europe" (Czech Republic), „A small country with a big heart“ (Lithuania)... Täiesti mõttetud laused, peale selle ei eristu nad ju mitte millegi poolest. Kuulge, nad kõik on "kusagil keskel". Liiatigi on paljude riigibrändide logod sarnased.

GETTING IT RIGHT
* sul ei ole vaja mingit ühekordset reklaamikampaaniat, see võtab kõik aega. Väga palju aega.
Nt Hispaania. 1980ndatel, mil riik oli poliitiliselt suletud, oli imagoks heal juhul mingid flamenkotantsijad. "Töötasime nende Repsoiliga - tundmatu ja tagasihoidlik kaubamärk, sest konkurentsi ju polnud!" Siis töötati välja Espana kaubamärk ja kõik hakkas elama, särama, muutus päikeseliseks: kõik „tundus hispaanialik“ (Repsoili logovahetus, samade värvide kasutus), Barcelona olümpiamängud, Pedro Almodovar, Mango, Zara, Seat Salsa. "Image of Spain changed in years." Üks viimaseid reklaame on "Spain - passion beyond reason". Imago muutus reaalsusega samal ajal. (rem! "In which country would you place this point." "In Catalonia, of course".)
Teine näide on Norra, mille "core idea" oli 'nature and harmony'. Võeti aga neli eelpool nimetatud valdkonda ja mõeldi läbi, kuidas seda kõike reaalsuses kasutada. Näiteks turisminduses? „Any decent doctor would prescibe Norway,“ kõlas loodumaastikele lisatud slogan. Kas mõni Kesk-Euroopa riik julgeks seda enda kohta öelda? Oli ka lause „pure escape“. Sama idee töötati läbi ka FDI-s, Brand Export'is, Public Diplomacy's. Eriti viimases kasutab Norra kampaania fakte, öeldes ära, miks see riik tõepoolest teistest erinev on: Nobeli preemia, peacekeeping contributor in UN jne.

* Getting it right: EMOTION, DIFFERENTIATION, COORDINATION, AND AN IDEA


"Building a national brand"'

STAGE 1
* set up working party and steering group (ettevõtjad, loovinimesed etc)
* determine the crtitical audience (kes need on, kellega sa peaksid rääkima; ja kellele sa esmalt räägid)
* desk reserarch
* internal and external interviews
* consultation
* developing the core idea
-> see kõik võtab aega vähemalt 6 kuud

STAGE 2
* visualise the brand
* coordinate and influence „every“ activity that bears on the region’s image
* involve as many people as needed
* support independent initatives
* consider high-profile activities, events…
* establish task forces and brand champions
* evaluate critical hygiene factors and touchpoints and fix any problems
* maintain clairty about choice of audiences
* search for potential flagship brands
-> see kõik võtab aega vähemalt 6 kuud

STAGE 3
* launch it
* coordinarte it
* support it (and neutralize opposition)
* monitor it (track the results)
* be patient

-> Kokku TIME SCALE 20 YEARS PLUS

kell 02.01 RTLi vaadates tekib mul tunne, et Eesti tõsielusarjad ja telepseudoprobleemid polegi nii haiged. Istun praegu nimelt hotellis Roza, mis asub Portorozhis – paik Sloveenia ülinapi merepiiriga alal – ja üritan saabumisväsimusest üle olles kombata kohalikku võrku paisatavat tele-eetrit. Väkk. Mitmete tundide eest oli RTLi peal täpselt samasugune kohtu-teemaline riääliti, nii et järelikult peab see kuum olema. Appi! Tibi nutab, onud-tädid mängivad kohtunikke ehk „saatejuhte“ ja muudkui aga urgitsevad. Ja „tunnistajate“ pingis on selle nutva tibi sõbrannad (noh, nagu Ricky Lake ikka, eks!), kes siis vastastikku hädaldavad. Rõve!

Aga muidu on tore. Okei, ma ei taha eriti pikalt (ega VÄGA piredalt) kirjeldada seda, kuidas sloveenlased juba kaheteistkümnenda Kuldse Trummi auhinnatseremooniat korraldasid. See oli pehmelt öeldes valus. Ükski zhürii esimees, kes lavale auhindu välja kuulutama kutsuti, polnud küll selles süüdi, et üks „saatejuhtidest“ tõeline kanablondkana oli ja kõik kogu aeg segamini ajas. Ja süüdi polnud isegi see õnnetu venelane, kes oma auhinnale järgi läks, siis saali poole tüüris, ja pidi sama kanablondkana kiiksatuse peale, et tegu oli vale auhinnaga, uuesti püünele trampima ja oma kujukese tagasi andma. Oeh, kui piinlik võis tal olla. Ja ehk polnud süüdi isegi need kolm hädist muuskut – trummar-timpaner, saksofonist ja akordionist –, kes alles shõu lõpuks mingi tarbitava ühislooni jõudsid. Aga KINDLASTI oli süüdi kohalik korraldamatus ja arusaam, mis asja siis nüüd ometi publikule kaela valatakse. Pole ime, et me J-ga hiljem arutasime, kas see, mis äsja Bernardini hotelli hiigelsuures Euroopa-nimelises aulas toimus, oli nali või tõsine äparduste jada. Aga mingit stereotüüpset möla ei peaks küll AD 2005 lavalt kaela valama. Saate aru, kõigepealt ilmusid pimedusest õhtujuhid, kes miskipärast kümneid kordi häbelikumat Eurovisooni-paari meenutasid. (Noh, võtke Marko Matvere ja Annely Peebo ja jagage tulemus vähemalt neljaga…) Siis tuli keegi kohalik kloun, kelle ülesanne oli niisama istumine ja lavalt kostuva teistipidi jutuks pööramine – ega ma ju ometi ei julge siinkohal öelda, et see kõik valesti läks ja et tema (väidetavalt) õelad repliigid miskipärast nii kohtlasena tundusid, et iga kategooria zhürii esimehe lavale tulles lihtsalt kohmetusest vakatama panid? –, ja kõigele sellele järgnes stereotüüpstsenaarium, mis algas pärast hädapätakatest õhtujuhtide arutelu teemal „hmm, kogu tänav on meedium ja tänav on elu…“. Seejärel pöördus see oksele ajava kloun akordionisti poole ja teatas: „Vii mind kuhugi maailmalinna tänavale!“ Mis te arvate, kas ma sosistasin J-le kõrva, et nüüd ütleb ta „Pariis“. Ütles jah, raisk. Ja mis te arvate, kas sellele järgnes see tüüpiline prantsuse lauluke laa-la-la-laa-la-laa-laa-la-laa-la-la-laaaa-laaaa-laaa … (kui viisi ja pealkirja meelde tuletan, eks siis ütlen), või mitte? Appimaivõi! Ent kõige friigim oli muidugi esimese autasustusöö lõpp – siis, kui parimate meediakampaaniajuhtide ühise pildistamise ajal neile Ain Nurmela-suguseid litreid kaela sadama hakkas ning kui taustaks ootamatult Queeni „Show must go on“ pandi. Oeh, milline slaavi stammarusaam lähteülesandest "tehke midagi lahedat". :)

Uskuge mind - pole midagi masendavat, kui tulla koju, istuda väsinult diivanile ja avastada, et meie lugupeetud erakanalid näitavad teisipäeviti vaid jäledat kräppi. Kuidas tõuseb kellegi käsi kirjutama sõna "menukomöödia" seesugustele filmidele nagu "Beverly Hillsi võmm" või "Seks-retk". Appi! A-p-p-i! Nii vaatasime lihtsalt fantastilist filmi "Me ei ela enam siin". Aitäh, ETV. Mõnikord ma ei saa nende filmide valikust küll aru, sest midagi väga diipi ei taha ma ka tööpäeva õhtuks. Ent see film oli midagi hoopis teistsugust. Suhetest. Äh, need ongi keerulised. Ma tean. Ma ei peaks üldse siin hädaldama. Ent kui palju on meil ikkagi teineteise jaoks aega - see on miski elupõline küsimus, mis kummitab ja kummitab ja kummitab... Kuidas reelt maha saada? Hüpata? Ja edasi? Keegi tark ütles kunagi, et on valmis hüppama tundmatusse ilma julgestusnöörita. Sest siis on tunne õigem. Ju ma olen liiga arg selleks, et lihtsalt maha hüpata ja vaadata, kuhu (ja KAS) maandun. Brr. Õnneks saab varsti välja. Näiteks Tartusse ja mõne aja pärast Sloveeniasse. Hmm.

"Ilusat kuue sammu mambotamist, teile!" rõkkavad däp-däp-aeroobikatreenerid Terevisioonis. Mai gaad, vähemalt on mul igal kolmapäeva hommikul lõbus. See on saanud meie varahommikuseks rituaaliks töö juures: okei, me kaasa küll ei mambota (ma täna kodus proovisin ja Smaug vaatas mind kui perverti... Jätsin järele), ent naljakas on ikka. Omk!

Kui hajameelne on kõige hajameelsem? Kolleeg T rääkis näiteks loo sellest, kuidas ta pidi teel tööle läbipaistva prügikoti ära viskama, ent avastas alles bussiga Tallinnasse jõudes, et kott tilpneb käe otsas ja jalas on toasussid. Cool! Siniste haiglasussikestega olen minagi pool linna läbi paterdanud, nagu ka ostukorviga... Hmm... Mis hajameelsusi teie teete? :)

Arter tegeleb teemaga "mida fänname, kutid?" Mul meenus eeltiinekaaegne Schwarzeneggeri ja McCulkini fännamine (yuck, hea, et see möödas on!), aga siis läksin ajas veelgi tagasi ja meenutasin Vene mängufilmi "Külaline XXI sajandist" ja Alissa Zelesnjovat. Juhussussuu! Lõbus teema. Igasugu piinlikke fännamisseike tuli kõigil meelde. Aga praegu fännan ma Liisi Koiksoni uut laulu, millega praegu Elisa end promob. Aga kohe tuleb Liska plaat ja vaat siis ma alles kuulan seda... Teadjad teavad teada, et see on Tõnis Mägi laul.

"Fuck you all," kritseldas üks unise moega kodanik hommikusel koosolekul salaja põlvedele laotatud märkmikusse. Kõrvalistujatele tegi selline aus ja avameelne esmaspäevetervitus igatahes nalja. Ehk oleks pidanud hoopis isiklikult võtma? Heh.

Üks hullult armas nädalavahetus on nüüd siis selja taga. Hea küll, laupäeval oli küll varajane ärkamine, ent mis parata! Seda muhedam oli see sügiskrõbe päev, mille veetsime koos taas võõrsile suunduva I-ga. Patseerisime vanalinnas, sõime Tanduuris kõhud punni ja pärast rüüpasime Chocolaterie's asteekide retsepti järgi meisterdatud shokolaadi peale. Eriti armastusväärne oli see, et sealne teenindaja tõi meile hiiglaslikud laualinad kaitseks külma eest. Nii me seal itaaliapärases sisehoovis siis istusime ja oma trühvleid-jooke nautisime. Mmm, dekadentsi tipp. Ja I nägi välja nagu üks antiikne roomlane oma triibulise toogaga. Tahes-tahtmata meenusid I-ga Tartus oldud-kasvatud aastad. Ja nii jõudsimegi tõdemuseni, kui hea on üksteise jaoks jätkuvalt olemas olla. Lahe!

Õhtu hakul vurasime aga juba Pudisoole, kus R oma kolmekümnendat kokku arvutas. (Appi, keegi võiks Peterburi maanteega midagi ette võtta! Ja ruttu!) Aitasime meiegi kaasa. Oli jälle teistpidi armas olemine. Ühte ma aga tean - ma ei salli üliaktiiveid ja ülikorraldavaid inimesi. Nende sahmimine ja pidev planeerimine ajab pea ringi käima ja muidu hulluks. Vastik. Aga noh, see oli õnneks tühine mure, sest armsaid inimesi oli rohkelt. Mis siis, et hommikul pea kandiline oli - niipea, kui sügistormleva mere äärde jõudsime, läks olemine paremaks. ("Nagu pulmas," rõkkasid kõik läbisegi.) Värske õhk ikka! Sõbrad on toredad. Kahju, et meil kõigil alati nii vähe aega on... :( H on oma blogis kirjeldanud pühapäeva varahommikust rasket avariid me koduristmikul. Jube värk. Nagu ka tõdemus Märtini üliraskest avariist, mis tagasiteel pealinna ajju tungis. Brrr.

Kui aga meie ristmikust veelgi rääkida, siis see läheb iga päevaga üha populaarsemaks. Valmiv sünagoog ju ikkagi. Ma ei saa midagi teha, et iroonilised mõtted pähe tulevad, kui ehitajad praktiliselt 24/7 seal müdistavad ja maasse vaiasid tambivad, nii et ümberkaudsed majad lihtsalt värisevad. Ja voodid samuti. Eilsest on kant üleüldse politsei järelvalve all, sest täna saabus sinna nurgakivi ladustama Iisraeli riigi juhtkond. Turvaline.

Tee tööd, tee tööd. Ära ole niisama. Usinal töömesilasel napib aega muretsemiseks. Aitäh, palvuseonu Algis Astmäe. Kui see poleks varem salvestatud, läheks ma talle kallale. :) Tere hommikust!

"My life is brilliant," laulab James Blunt kõrva. Ja mõtleb seda väga tõsiselt. Tegelikult mina ka ju. Kui uni ära magada ja töö l-i-h-t-s-a-l-t ära teha või selle tegemisel mitte mõelda, miks ma midagi teen ja kui kaua veel... Siis pole hullu. Kahe viimase päeva jooksul olen põkkunud kahe ülimeeldiva teenindajaga. Ma kujundan ümber oma arvamuse keskmisest teenindajast. Sest need neiud olid ülikõvad oma töös. Näiteks.

Lähen Stockmanni pangakontorist läbi, et pisut sissemakseid teha. Kell on veerand tunni pärast üheksa õhtul elik kontorit hakatakse peagi sulgema. Tellerineiu praktiliselt tukub oma arvuti taga. Ta avab arvutis mu arve ja küsib üle: "Oot, kas üheksasada oli või?" Mina vastan: "Ei, k-a-h-e-k-s-a-sada." "Ma vabandan, ärge palun ainult karjuma hakake," vastab neiu piinlikult-püüdlikult. Mul on tunne, et tahan teda kallistada. "Ei, ma ei hakka karjuma, ma olen nii väsinud lihtsalt, vabandust, kui hääl tundus liiga vali," ütlen. "Mina olen ka väsinud - kaksteist tundi jalul... Lihtsalt, täna on nii paljud inimesed lihtsalt karjunud mu peale," vabandab tüdruk õnnetult. Ma tahan teda veel rohkem kallistada. Temast õhkab armsust ja viisakust, püüdlikkust ja professionaalsust. Sellise telleri peale ei tohi karjuda ega oma hädasid välja valada. See lihtsalt ei ole õige. Räägime vaiv viivu tööst, vahetame oma uniseid lauseid ja kissitame kunstvalguses silmi. Hea meelega kukuks mõlemad, nii teller kui klient, sinnasamasse pikali ja jääks magama. Tehingut lõpetades küsin nokkivalt: "Ei noh, tegelikult peaksite te ju mulle veel igasuguseid lepinguid müüma ja tehinguid pakkuma. On ju nii?" "Oeeh, ega te seda tõsiselt ei mõtle. Ei, ma võin küll müüa. Tahate?" Naerame mõlemad, sest see stseen tundub meie varakapitalistlikus ühiskonnas lihtsalt nii jabur. Tema esindab ju panka. Mina esindan ju klienti. Aga meil mõlemal on lõbus. Hoolimata laksavast unest. "Ei, ei ole vaja. Ma lihtsalt niisama norisin." Tunnen, kuidas uni hetkeks taandub. Viieks minutiks polnud maailmas muud, kui meie jaburnaljakas dialoog. Tänan, soovin talle head ööd ja lahkun...

Ja täna, kui tundsin, et sügiskülmas sõrmed krõbisema kukkusid, astusin taas Stockmanni, et endale kindad osta. Teate ju küll, sellised õhukesed sügiskindad. Olidki olemas. Tatsan siis leti äärde ja löön kindad lauale. "Oi, juba ostate kindaid," pärib Seppäla müüjatar. "Kas õues on siis nii külm?" Muigan ja tunnistan, et mis teha, hakkas külm, vanainimese asi, et vereringe enam ei käi läbi vist. "Hehe, mis see siis nüüd tänavu on, kõik räägivad, et on kuidagi vanaks jäänud," muigab neiu, samal ajal mu krediitkaardi ja kaardikeskusega asjatades. Ma ei saa teisiti, kui pistan naerma. "Einoh, mitte nüüd seda..." Sest seegi on elujabur hetk: mõelda, ma ju kogu aeg hädaldan, et vana ja vana ja vana. Tühjagi. "Ja kindamüüja lisab tehtud tõsidusega: "Teate, nii paljud on juba kindaid ostmas käinud. Vanadus vist jah..."

Ei, James Bluntil on õigus. Seda enam, et täna hommikul käisin juuksuris. Ikka oma lemmikkohas. Ja juuksurinaine tõi salaja oma kolleegi küpsetatud kooki, kel oli sünnipäev olnud. Ta lihtsalt tahtis, et ma prooviks, kui hea kook võib olemas olla. Tema enda kliendi retsept olla olnud. Ja vaat see viis küll keele alla. Kook, ma mõtlen. Ma pean selle retsepti välja nuhkima. :) Reede...

Tänu kolleeg K-le on mul sõnavaras uus sõna: peokärbsed. Kasuta seda lauses? "Rahvast oli vähe, aga peokärbsed olid kohal" (iseloomustamaks ühte esitlust). Hehe. Kuigi tööd on palju, muutun ma iga päevaga üha mõtlikumaks. Et oma bloginime õigustada, eks? Põhjuseks K ülipikk sissekanne, kus peamisteks substantiivideks või verbideks sõbrad, tööaeg, ületöötamine, puhkus, mitmel rindel rabamine, väsimus. Väsimus, väsimus, väsimus. That's all I feel for now. Kusagil on inimvõimete piirid, eks? Mul on tunne, et need pole minu puhul teps mitte kaugel. Saaks septembri ja oktoobri ühele poole, siis EHK võiks korraks rahulikult hingata. Aeg on lihtsalt selline, mis lõppeb lausega: asendamatuid pole. :S

Hommikust-hommikust! Nagu ikka, pole ma jätkuvalt normaalne. Juba kella neljast üleval ja nii reibas, nii reibas. Okei, see oli tegelikult huumor. Pole ma midagi reibas - seda enam, et esimest korda suutsin ma täna sisse magada... Brr! Ei, ega aru saanud sest keegi, sest ma jõudsin stuudiosse täpselt kell 5.30, mil päeva äratas hümn. Ausalt öeldes olen ma tükk aega mõelnud, et millal on siis minu kord sisse magada. Igaühel, kes hommikut teeb, on kunagi esimene kord. Vat-vat. Ah, ei maksagi elu maha magada. Teeme parem tööd.

Mmm... Meil lõppes hetk tagasi suur vaarikatest. Igatahes meenutasid kõik helge sõnaga pelmeeni-, burgeri- ja jäätisetesti ning leidsid, et pelmeene uuesti ei prooviks. Vaarikad olid aga head... Alguses... Seejärel läksid läägeks. Ja kuigi osad niutsusid piima taga, käis sillerdav vaadivesi ka väga hästi. Oh, mis lõbus neljapäev. Palju õnne, Marko.

Ehkki Just! on küll lõbus (mis peaasi, konkurentsivõimeline) klantszhurnaal, on neil vaja endale veel küljendusreegleid selgeks teha. Lugejahuvi ja harjumusi silmas pidades ei ole võimalik fotoga artiklit "lõigata", tekitades nii kaks veergu ja sundides lugejat artikli mõistmiseks pidevalt üle pildi hüppama. Aga samas, võib-olla oli see nende siiras soov ja tahtmine, mistap on Annely Peebo lugu nende esitluses selline (nurksulgudes lisan soovitavad puuduolevad kirjavahemärgid):


Viini Rahvusooperi metso-Peebo, kes elab juba mõnda aega [,] ootab väidetavalt last [,] kinnisnimega Sasha (pildil). Paari lähedalt sõnul on Annely kolmandat kuud [.] Just! helistas ja uuris [:] ooperidiidused vastavad tõele. Peebo ehmus [-] tuks, kuid mõnda aega end kogunud, suguseid kuuldusi ei maksa ka tõe siiski ei lükanud armastatud laulpäris ümber: "Ma ei ütle, et see pole pole kindlasti teema, millest ma ta ajakirjale rääkida."

Muahaha!

Heh, ma avastasin, et Celine Dioni "Je lui dirai" on väga mõnus hommikuärataja. Okei, natuke võib-olla The Corrsi moodi, aga ikkagi. Ise ma seda täna küll mängida ei saa - noh, et hilisöises pleilistist juba oli, siis kaua need lood ikka korduvad :) (minu isiklik väike huumor. naeran. haa-haa-haa.) Hommikust!

Krt, kui veel eile oli mul meeles mitmeid sõnu ja sõnapaare, millega meie kaunist emakeelt rikastada (õigemini, millega see juba ka rikastunud on), siis nüüd on kõik kui peoga pühitud. Nii teen kiirelt ühe ülestähenduse tänasest Nädalast, kus Vahur Kersna räägib mõistest "unistuste ootelist". Jabur kombinatsioon. :)

Aga kõik-kõik-on-uus-septembrikuus jääb tänavu ütlemata, sest ega siin millegi uuega hõisata küll pole. Töö, töö, töö. Inna Zhivotnikov (okei, nüüdse nimega Roos) on muidugi nädala beib, siin pole midagi öelda. Lapsesuu ajab leheveerul sellist p...a suust välja, et lausa valus hakkab. Ma ei olnud ainus, kes soovis teatud tsitaadi lugemisel oma näitlejaist sõpradele helistada ja küsida, noh, kuidas teil siis seal läheb - ehk toetan natuke rahaga või midagi. Mõelda, mind pole ka keegi kunagi Status Clubi enda pekke siluma saatnud, selle kinni maksmisest rääkimata. Aga ikka olen miskipärast rõõmus. "Kas ta juba mingeid rohtusid võtab," küsis kolleeg K äsja, ise artiklit lugedes ja naerust puksudes.

Ja linn on valgeid põlvikuid, juuksetutte, lillesülemeid ja tordikarpe kandvaid nublusid täis. Ei tea, sel päeval tahaks ma alati olla Tartus. Mitte nublude pärast, vaid seetõttu, et näha, kuidas armas kodulinn kui paugust taas elama lööb. See on sheff. Tartlased teavad. Sest vaid selles linnas näeb niisugust "loodusnähtust" nagu mitmekümnete tuhandete noorte üheaegne kesklinnas ringisibamine, vanade tuttavate nähes rõõmust lakke hüppamine või siis Marksu-maja nurgal häbelikult võõraid uudistavate rebaste silmavaade. Jah, eks igaüks jää oma sünnilinna patrioodiks, aga ärgu aetagu mulle möla, et sellist asja juhtub 1. septembril kõikjal Eestis. Tunnen häämeelt, et olen tartlane. (See oli siis minu uhkusest-paisub-mu-rind-minut.)

Nüüd siis asiste tegude juurde tagasi siin ümberkaudsest ehitustolmust lehkavas pealinnas. Mis on lihtsalt mu ma-olen-sellega-harjunud-ja-rahul-kodulinn. :)

Sügis!

Täna öösel nägin unes, et olesklesime kusagil ühikas, ühes voodis teki sisse mähituna Celine Dion. Miskipärast ta laulis ka meile. Selline unine a capella. Ükski pilt, mille ma fotoaparaadiga tegin, muidugi välja ei tulnud, sest fotoka patareid olid tühjad. Sellest hoolimata oli Celine väga usin poseerija. Huvitav, kui sa oled inimest unes näinud, kas sa võid teda siis sinatada? Hmm. Tõesti huvitav.

Aga õues on sügis. Seda tunneb igast näkku pahvatavast tuulelõõsast ja õhu lõhnast. Teate ju küll seda sügisest kargust, millesse hakkab järk-järgult külge kerget lehtede kolletamist, looduse surma. Isegi kui sul on nohu, tajud sa õhku nuhutades, et aasta hakkab lõppema. Ja eile, oh õudu, nägin ma mööda Maakri tänavat Stockmanni poole vudivaid koolilapsi, ranitsad seljas ja kilekotid (tõenäoliselt koolikraamiga) käes. Jube, see oli kui õudusfilmis (noh, see äratundmine, et nüüd nad tõesti tulevad...). Naljakas, päkapikkude piilumist ja ringiluusimist on palju meeldiv oodata-vaadata, kui koolilaste oma. Sest esimesega meenub laul: "Jälle kordub see-ee, ma tean, et jälle kordub see-ee."

Mõni asi on lihtsalt nii jabur, et ma kohe pean selle enda (ja hääde inimeste) tarvis talletama. Ainult et uudise pealkirjas peaks verb siiski teine olema. Pakun "kohutas". Brr!

Reps lohutas õpetajaid

Haridusminister Mailis Reps kappas eilsel kohtumisel Tallinna koolijuhtidega oma sõnavõtus läbi kõik olulisemad haridusprobleemid ning pildus mahlakaid tsitaate nagu varrukast.
«Vahepeal me sõna otseses mõttes kohitsesime seda,» kom­menteeris minister hinda­misjuhendi uut, lühendatud varianti. «Mõte on, et püüame last hinnata tema teadmiste järgi, nagu nõukaajal.»
Õpetajad tundsid ka huvi, miks nende tööleping ja kohustuste täitmine iga viie aasta tagant ülevaatamist vajab, ja nõudsid ministrilt suuremat kindlust.
«Kui teist tahetakse lahti saada, saadakse teist lahti niikuinii,» rahustas minister koolijuhte.
Ühe uuendusena pikemas perspektiivis pakkus Reps välja ka vabalt valitavad täienduskursused õpetajatele. «Kui õpetaja tunneb, et näiteks enesekaitseõpetus annaks talle olulist täiendust töös, siis miks mitte anda selleks võimalus. Kuni massaažikursusteni välja,» jagas minister näpunäiteid.
Mitu korda tõusis üles ka pingeid tekitav hariduse rahastamise teema. Selgus, et ministeerium ei tea täpselt, kuhu raha jagama peaks.
«Tegelikult pole meil korralikku analüüsi ja argumente, mis on iga kooli tegelik vajadus ja kui palju maksab näiteks huviharidus,» põhjendas Reps.
Ka palgatõusule soovitas minister pedagoogidel mitte liiga suuri lootusi panna. «Mida teile ka ei lubata, saame reaalsuses rääkida vaid sellest, et palk tõuseks pidevalt,» nentis minister, viidates sellele, et loodetud 10–12-protsendiline palgatõus on veel küsimärgi all. (PM)

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAPPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ! :(

Tänane töötee viis Keilasse. Imeline ilm ja mõnus äraolemine - nii saab selle siseriikliku komandeeringu kokku võtta. Esimest korda tajusin teravalt kuidas intervjueerimine väsitab. Ei, küsimus pole intervjueeritavas, vaid sinu enda panusest intervjuusse. Millist tulemust sa tahad, sellest sõltub ka sinu enda pühendumus. Kahetunnine (eesmärgipärane) vestlus ei tähenda blaa-blaa-blaa'd nagu paljud arvata võiksid. Et mis see siis ära ei ole törts juttu puhuda, kohvi luristada ja siis räägitu kokku kribada. See tähendab keskendumist, inimese maailma sukeldumist, sellega kaasa voolamist, sellest aru saamist. Või vähemalt mõista püüdmist. Edasiandja roll ei saa olla pealiskaudne virrvarr, kus esmatähtsad on intervjueerija küsimused (oi, kui palju pean ma selliseid intervjuusid ajakirjandusest lugema!) ning see, mida inimene räägib, ei oma vaat et üldse tähtsust. Mind on õpetatud teisiti. Õnneks. Ent emotsionaalselt ja füüsiliselt on see kuratlikult kurnav. Pärast tahaks ainult magada, sest mõtted ja teise inimese elu kihutab peas ringiratast. See on oskus (soov ja püüd) teist inimest kuulata. Ja "esile kutsutud" voogavas infotulvas püsti jääda. Kui ka hiljem tulemusega rahule jään, võin enda üle uhke olla. Paljud seda ei suuda. Eh, isegi ei suuda seda alati.

Ja K ja S läksid tagasi Belgiamaale. Kurat, üldse ei ole heade inimeste jaoks aega. Aga - ähvardan ma - me veel rokime! Ükskord. Siis, kui aega on. Hmm, milline paradoksaalne lubadus. Hea küll, ma jään nüüd vait ja soovin neile turvalist kojulendu.

Ohohoo. On olnud üks ütlemata meeldiv ja huvitav nädalavahetus. Eelmise nädala lõpp tuli ropu tööga (aga noh, see on ju tavaline - niipea, kui nina töökoha ukse vahelt sisse pistad, satud keerlevale karussellile, kust mahatulek pea võimatu...) ja autovuramisega mööda Eestimaa teid. Nimelt otsustasime laupäeva hommikul vurr-viuhh Lõuna-Eesti metsadesse põrutada. Obinitsa. Piusa koopad. Vastseliina. Eesmärk oli muidugi ilus - näha setude paastupäeva pühitsemist. Ent kohale jõudes selgus, et meie sadade kilomeetrite mahasõit oli üpris asjatu: programm algavat kell kuus õhtul. Ent sel ajal tuli meil juba Tartusse uhada, et Olku kontserti näha. Nii nautisime vanematega Lõuna-Eesti ääretut ilu ja tühjust ning peilisime sealseid söögikohti... Neid viimaseid me ei leidnudki. Nii tuli Vastseliina kaubanduskeskusest halvaad ja kohupiimarulli osta (Vana-Vastseliinas on muuseas jõle sheff kindlus... Okei, varemed. Sellegipoolest on sheff). Muidu oleks nälg silmanägemise lihtsalt ära võtnud. Piusast aga hakkas kahju. Pärast neljakilomeetrist kruusateed Obinitsast Piusale (uiui, mida need teehöövlid endast mõtlevad?) jõudsime kenale parkimisplatsile, kus kümneid autosid juba ees. Turismibussid, higised lätlased-soomlased metsas müttamas ja kohalikku meemüüjat-vanameest kõhklusega seiramas... Ma ei tea. Kümme aastat tagasi sinnakanti sattudes tundsin sellest metsarüppe peitunud koobastikust ja puhtast vaikusest rõõmu. Ja naudingut. Uusaja turismus nõuab aga oma, eks? Korralikud laudteed ja saunamajakesed, barjääritatud teerajad ja koopaõõnsused on viksid ja viisakad, aga siiski steriilsed ja vastikult muuseumilikud. Ei sobi mulle seesugune turism kohe kuidagi. Tahan metsaüksildust, pahuraid nahkhiiri ja kohmetuid öökulle. Tahan üksildast telkimist kasvõi meeletus paduvihmas, et seepeale hommikuhämaruses jaamaülema kamorkasse iidse raudahju najale soojendama pageda, ise samas ülimagusat raudteeteed rüübates ja elust-olust pajatades. Just nii see kant mulle omal ajal meelde jäi. Aga - selge on see, et rongid siin enam ei... ja loodus tuleb iga hinna eest rahaks teha. Ma tean seda. Aga ikka on kurb.

Olku kontserdist jäävad omakorda vaid head mälestused. Mis sellest, et kõiki (või vähemalt enamikku) neist lauludest olen sadu kordi kuulnud ja paljud neist pääluu sisse kinni kulunud. Ikka on hea ja soe kuulata "Nukitsamehe", "Thijl Ulenspiegeli" või "Karoliine Hõbelõnga" lugusid. Seda kõike elavas esituses (Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfoonikud, Tõnis Mägi, "Kaotajate" ja "Burattino" näitetrupp, Kiigelaulukuuik ja Tõnis Mägi), siin samas ja just praegu. Mina, kes ma neli nädalat sotsiaalüritusist teadlikult eemale olen hoidnud, tundsin end esiti üpris kohmetuna, sest tuttavaid nägusid on seesugusel üritusel (ja veel Tartus) tuhandeid. Noh, ja pärast seisis ees veel päeva lõppsõit, tagasi Tallinnasse. Oli see vast paraad, mis pealinna poole pärast kontserti sõitis. Heh. Aga nii oil 20. august, see taasiseseisvumispäev (masendav, katsuge sellist sõna näiteks raadioeetris öelda!), tõeliselt meeleolukas ja hingele hea. Ja ilm oli lihtsalt suurepärane! Kui eelmise nädala keskel tundus, et suvi on jäädavalt läinud - ausõna, õhus oli sügisene kargus, mis sillutab teed talve jäisele ohkele, ning kõik viitas sellele, et suvi on tänavuseks lahkunud -, siis korraks suutis suvepalavus end taas ilmutada. Ja õigesti tegi, sest ega siis kopsuhaiged saa suve nautida!

Ja veel üks kultuurielamus. Reede õhtul. "Sõpruses". Filmi "9 laulu" esilinastus. See võttis nõutuks. Kui aus olla, siis ega väga palju küsimusi see film ei tekitanudki. Vaid üks küsimus kerkis - miks. Filmi ülesehitus on lihtsamast lihtsam - kahe noore üheaastasest kooselust räägitakse vaid läbi muusika (rokiklassika parimad palad live-esituses) ja räige kepi. Leian, et ilustamist pole ka tekstis vaja, sest film ise ei ilustanud midagi: kunstilisel eesmärgil (?) lendas sperma, suures plaanis võbelesid mees- ja naisgenitaalid ja seksi oli rohkem kui näiteks Playboy Late Night'is näha võib. Aga miks-küsimus jääb sellest hoolimata. Filmi lõppedes sai aasta ümber ja noorpaar kolis taas laiali. Ja kõik olnu vajus unustustehõlma. Kas rezhissööri eesmärk oli küsida, miks häbeneme vaadata alasti kehade ilustamata ühet, kui kõik meist seda niikuinii teevad? Või rõhuti inimlike tunnete (muusika) ja loomalike instinktide (seks) sümbioosile? Mina küll ei tea. Aga alati võib looja öelda, et ka nii võib. Sedapuhku on Michael Winterbottom siis sellise filmi teinud. Ja ütleb koduleheküljel seksi-osa kohta "Kuidas sa näed armastust?" ning muusika-teema kohta "Kust sa leiad armastuse?" Hmm... Veider triviaalsus. Et siis armastuse ideaalseim väljund on füüsiline paratamatus, paaritumisiha? Ehk seks ilma tunneteta ei tule Winterbottomi arvates kõne allagi...?
Nüüd aga üritan mõningaid ... hmm... eakamaid kolleege seda vaatama utsitada. Ihihi :)