27.12.05
Nüüd ma tean...
26.12.05
Mis veider ülestähendus...
What are the differences?
Ubersexuals: "Men who are the most attractive (not just physically), most dynamic and most compelling men of their generations. They are supremely confident (without being obnoxious), masculine, stylish and committed to uncompromising quality in all areas of life."
Traits: Exudes confidence and leadership; passionate about business, politics and global affairs; respects and likes women, but prefers the company of men; concerned about the world around them; obsessed with quality and integrity.
Famous ubersexuals: NBA great Michael Jordan; actors Brad Pitt and Matthew McConaughey; music mogul and entrepreneur Diddy; and retired racing cyclist Lance Armstrong.
Metrosexuals: Men whose "behaviors and attitudes (were) less about vanity and pretense and more about having the strength to be true to oneself."
Traits: Cultured and esthetic; in touch with his feminine side; well-groomed and passionate about keeping up with the latest fashion and hairstyle trends; comfortable with women as best friends.
Famous metrosexuals: Soccer player David Beckham; actors Orlando Bloom, Adrien Brody, Jude Law, Leonardo DiCaprio; singers Sting and Ricky Martin; and "American Idol" host and radio personality Ryan Seacrest.
Selleks korraks siis sedapsi
25.12.05
Jõulud käes!
jälle kuskil löövad kerkokellad
hobule leiba velled hellad
tuleb tasa sõita üle silla
karud ja rebased magavad
tuleb sõita läbi metsasihi
keset küla piduehtes on kirik
õpetaja täna peast kõik räägib
sest et käes jõulud ja sündinud ta
kodus päris kuusk ja kõik on kena
tiksub seinakell veel köögis on ema
igal aastal nõnda õhkab tema
tulevad tulevad jälle käes
uksest pistab nina jõuluvana
tore on et üks ja see ja sama
paitab habet naerdes lausub vana
tere jah tere näe jälle käes
Nüüd kaigub Saatpalu hääl kõrvus ja tuju on veelgi lumisem. Lahe! Ja ronweasley'likke pusasid on meil nüüd rohkem kui üks. Lisaks veel üks meeldiv-muhe meenutus sellest, kuidas isa ühtäkki uksest välja tormas ja siis koduste vahenditega jõuluvanaks maskeerununa tuppa tagasi tatsas. Jestas, viimati nägin ma sellist pilti ikka oma kakskümmend aastat tagasi. :) Okei, luuletusi meist eriti välja pigistada tal ei õnnestunud (nagu ka laulusalme), aga see-eest olime me muidu krapsid. Ja Donna andis meie kõigi eest käppa ja kummardas jõuluvanale. Nii pole imestada ema rõõmus ohe, et oh, kui hea, et viimaks ometi on üks jõuluvana, keda Donna ei karda ja kelle peale ta ei haugu... Smaugi igatsus tuli, aga meie kiisumirr on praegu nii kaugel-nii kaugel. Õhtuks oleme jälle tema juures. Ja see on hea. Pärast kuuseoksade ja päkapikumütsidega vehkimist vudis isa jälle minema, teatades, et jõuluvanasid ei ole olemas (ma sain pöördumatu trauma, arusaadav!) ning siis jätkus tants ja trall juba järgmiste söömakäikude man. Huvitav, kui palju sellesse väikesesse organismi (noh, endast ikka räägin) küll ära võiks mahtuda?
Ja tänaste Päris Jõuluimede hulka võib lugeda kogu perekonnaga Eismale vuramise. Sõime aga suppi ja tatsasime mööda võrratute vaadetega piltpostkaarte. Nagu näiteks jäässe mähkunud kivirahnud või jää poolt joonistatud rannajoon... Aga niisama ka lihtsalt lumi jalge all ja kaela sadamas. Liiatigi oli hästi tore sõita pimedas Tartu poole tagasi (okei, autojuht isal see vist eriti meeldiv polnud) - kahel pool teel kõikjal surnuaedade tulekuma saatjaks. Väiksemad jõuluimed hõlmavad laibastunud rotipoegade välja viskamist meie Põhjala maalapi lumemütsiga majakestest, ökopeldikut ning õe mütsikadu... Ah, pikk jutt! :)
20.12.05
As blurry as it gets!
Avariidest esimene juhtus kell 16.25 Viljandi—Imavere maanteel Võhma lähedal, kus libeduse tõttu põrkasid kokku 56-aastase Anne juhitud Volvo ja ETV Nissan Almera, mille roolis oli «Aktuaalse Kaamera» Tartu korrespondent Rein Joamets.
Joamets vajas esmaabi, kuid selle järel lubati ta haiglast koju. Korrespondendile ja temaga koos olnud «Aktuaalse Kaamera» operaatorile Maido Madissonile sõitis oma isikliku Audi 80-ga järele teine Tartu operaator Arvo Mägi, kuid tema sattus avariisse Tustis.
Viljandi kiirabiauto, mis oli koos Tartus uuringutel käinud patsiendiga tagasiteel, hakkas lumesahast mööda sõites vastassuunavööndis külg ees libisema ning põrkas kokku Audiga. Seda juhtinud Mägil murdus õnnetuses jalaluu ja ta viidi Viljandi haiglasse.
Kiirabiautos olnud patsient ja teda saatnud personal õnnetuses vigastada ei saanud.
Rein Joametsa sõnul läks Maido Madissonil, kellel algul vigastusi ei tuvastatud, järgmisel ööl käsi paiste ja see tuli kipsi panna. Nii on rivist väljas mõlemad rahvustelevisiooni Tartu operaatorid.
«Seetõttu siit kandist uudiseid mõnda aega ei tule, sest asendajaid pole kusagilt võtta,» nentis Joamets. «Suure hädaga tuleb reedene «Terevisioon» kuidagi ära teha.»
Tähendab, mis nüüd siis juhtus!? Ma olen kerges segaduses, aga mulle tundub, et Tartu teletöötajad on kui lendavad hollandlased, kelle tõttu ikka üht-teist juhtub. Väga müsterioosne lugu, igatahes. Ise olen just lumevahust läbi mässanud ja tööle jõudnud. Oh seda üle öö saabunud jõuluilma siin pealinnas. Kuigi tõtt-öelda kuuldub Tartust, et seal olla lumi juba mitu-setu aega maas olnud ja linnale jõululook'i andnud. Hmm... Vaid neli päeva on jõuludeni ja ma mõtlen ikka ja ainult veel töö peale. Masendav mees. Masendav elu. Aga see-eest olen oma tonnviiesajase autfitiga nagu mingi trendikas jõuluingel :S
17.12.05
Appi!
15.12.05
Usaldustelefon kuuleb
14.12.05
Hip-Hip!
13.12.05
Õnne soovime sul!
12.12.05
Mis siis muud kui jälle hommik
ISEENDALE
Koos vaid tahan olla igal pool
Ei viitsi seigelda ja joosta seal, kus tulemust ei tea.
Pool jääb maha vedelema, pool jääb kasutamata,
kui kaod, siis pean taas iseseisvuma
Niimoodi pooleldi on hea,
niimoodi aega kinni ei pea
ei suuda teineteiseta – ometi tean
Kõik mis sa teed, teed kõik endale.
Su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused su enda küsimustele.
Aeg on teha järeldusi, aeg on teha mõttetusi,
aeg on seal, kust tagasi ei saa.
Öö saab olulisemaks kui päev,
ei taha raisata sind; näen, et sa võid libiseda käest.
Sinuta pooleldi on hea, sinuta aega kinni ei pea.
Ei suuda teineteiseta – ometi tean
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.
Ma olen vist ikka päris lolliks läinud. Heh?
8.12.05
Taneli DVD-live
6.12.05
Veel kord...
Kolmest tilgast veest sai kaks
Kolm tilka vett
Are the people who look and think like you
But if you walk the footsteps of a stranger
You'll learn things you never knew you never knew
Ma olen miskipärast veendunud, et jõulud võrdub Disney. See on tõenäoliselt seotud kuidagi mind väga kauges lapsepõlves saatanud muusikavooga ja just sel perioodil tele-eetrist kuuldu-nähtuga. Eile hakkasid seega jõulud ametlikult pihta, kuna ma varustasin end ühe Disney järjekordse kollektsiooniga. :)
5.12.05
Di, Digi, Diminuendo
Mandlikell kutsub voodisse!
Kaks päeva tõvevoodis on mõjunud hästi minu teadmistele USA popkultuurist ja meediast. Olen vaadanud lihtsalt vahetpidamata seriaali "Seks ja linn" osasid. Olen juba viienda (eelviimase) hooaja alguses. Seik, mis mulle meelde jäi, oli Vogue'i pakutud honorar rahahädas Carrie'le. Nimelt 4.50 dollarit sõna pealt. Ja temalt telliti 500-sõnaline artikkel, mis on enam-vähem 1 A4. Maht, mida meie vuhistame pea iga päev. Aga okei, tegu on Vogue'iga, eks. Tulemuseks on tasu 2250 dollarit. Okei, maksud maha. Ent ikkagi. Kui see Eesti rahasse arvutada, siis selline tasu loomulikult võrdlust ei kannataks (ca 29 000 krooni), ent ka 1:1 suhtes oleks siinses meediaruumis ennekuulmatu, et 500-sõnalise artikli eest kaks tuhhi saaks. Okei, saagem nüüd aru, tegu on Vogue'iga ja tõenäoliselt valiti stsenaariumisse ühe kõige nimekama Vogue'i kaasautori töötasu. Ent - on, kuhu areneda, eks? :)
Talv mis talv. Ja auto sussid on siiamaani vahetamata. Nii pidingi oma märatsevate mandlitega läbi talve tööle vuhisema. Väkk. Aga jänes, mis peas, kaitseb hästi.
1.12.05
Vilnius Nemunase kallastel
30.11.05
City Life Is Beautiful
Aa, ja muidugi ei saa ma sellest üle ega ümber, et palju õnne mulle, nimepäeva puhul :)
29.11.05
Hommikuvalgus
...
Kurat, kui vaadata viimaseid sissekandeid, siis miskipärast kipuvad need kõik millegipärast varahommikused. Unetu. Mis seal salata. Eriti iroonilisena tundub mõne kolleegi naeruturtsatusega öeldud kommentaar, et tahad rikkaks saada või?`
...
Nädalavahetus oli eriti armas. Külalised kaugelt maalt, J ja J-ga pidustused linna peal, aga ka muusikalide juubelipidu pühapäeva õhtul. Trallallaa!
26.11.05
Aargh!
25.11.05
Talv tuli!
24.11.05
Ainult täna õhtul
Huvitav, mis häda "Kahvli" rezhissööril Elol nende käte ja ülisuurte riidetükkide näitamisega on? On ta tõesti kusagilt saanud kätte (!) algaja kadreerija käsiraamatu, mis ütleb, et oi-oi, kui paha ja ebaeetiline on tegelikult extra close-up'e tele-eetris näidata, ning siis ta paneb näpu suhu ja mõtleb - mm, aga ma just teen niimoodi, sest ju see reeglite rikkumine on kämp ja lahe. Ei ole. Igav on. Selle asemel, et objektiivi inimesel hoida, näidatakse mulle ühtäkki tema värisevaid käsi. Jõle üllatus küll, et esmakordselt otsestuudio telekaamera ette sattuv mees käsi väristab. Seesugune esteetika on tõepoolest vananenud - aeg oleks üheksakümnendatest edasi liikuda. Pealegi jätab see niigi igavast intervjuust mulje, et ka tegijatel endal on igav. Mis te siis kutsute selliseid külalisi, kui endal ka neid igav vaadata.
Ja et ma ei unustaks, siis 2005. aasta F-W-hooaja (ehk praeguse) seisuga on maailma tippmodellide VIP-klubi loetelu selline (meeldetuletus tuleneb J röögatusest, et kuhu kõik tipud, sh Carmen Kass on kadunud - ehk, top50, mida reastab models.com, võtab arvesse siiski n-ö uudistooteid, mitte "vanasid kalasid", "celebrity'sid", tippusid. Kivi langes südamelt:))
1.Gisele (IMG) (FW 05: St John's, Gaultier, Victoria's Secret)
2.Kate Moss (IMG) (FW 05: Dior, Burberry, Rimmel)
3.Carolyn Murphy (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Fendi)
4.Erin Wasson (IMG) (FW 05: Armani, Micheal Kors, Lagerfeld Gallery)
5. Karen Elson (DNA) (FW 05: Escada )
6.Carmen Kass (Women) (FW 05: Calvin)
7. Amber Valetta (DNA) (FW 05: David Yurman)
8.Natalia Vodionova (DNA) (FW 05: Calvin Klein Collection/Underwear/Jeans/Fragrance)
9.Liya Kebede (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Escada)
10.Angela Lindvall (1 Mgmt)
11.Linda Evangelista (DNA)
12.Claudia Schiffer (UTA) (L'Oreal, Ebel)
13.Naomi Campbell (1 Mgmt)
14.Christy Turlington (UTA) (FW 05: Bottega Veneta)
15.Karolina Kurkova (DNA) (FW 05: Jones New York)
Halloo? Estonia jah? No, on nõme nimi…
Vaeva pead sa nägema, laulurahvas!
Appi, varjutab!
Tänu empsile vahendan huvitava mõtte, mis eestlaste mainekujundust puudutab. Nimelt olla ühe Ukrainast pärit noore essees kirjas lause, mille eestlased kõrva taha võiksid panna: "Eesti on ju tuntud kui "the land of milk and honey"," kirjutab see ukrainlane. Tunduvalt positiivsem kui mingi transformeerumine, muteerumine ja nii edasi. Kahju, et ühiskonnas nii vähe neid leidub, kes viitsiksid ja tahaksid mõelda, mida riigi brändimine tähendab - eelkõige aga, mida tähistab.
23.11.05
Ei saa mitte vaiki olla...
Meeleheitel naljapilt
22.11.05
Väärt kommentaar
...
"Kole nagu kelder," röögatas hea kolleeg, kui võttis kätte päeva magusaima meediapala, Kroonika "paljastava" artikli Andreas Eelmäe ja Missi-Laura lörris suhetest. Aga vaat just seesuguste laste käest pead sa tõde kuulma. Iseasi, mis selle aboridloetelu, emale tehtud telefonikõnede ettelugemise ja nende voodinippide teada saamisega küll peale peaks hakkama. Brr. Õues on lahe ilm, muuseas! Talv mis talv. Krõbe ja näpistav. Ning kergelt puuküttesuitsune. Lapsepõlv lumeunises Karlovas tuleb meelde.
21.11.05
Lapsed, ärge seda kodus proovige!
20.11.05
Ikonograafiline mäng Georgiga
Nii ei ole mõtet analüüsis lähtuda sellest, kuivõrd perfektselt on Urmas Vadi või muusikaliproduktsioon Georg Otsa elu (ja surma) portreteerinud. See oli üks järjekordne lugu, mida saab ikkagi analüüsida üksnes (kohustuslike) zhanrielementide alusel, ent mil reaalsusega (nii väga kui seda ka ei tahetud näha) side puudub. Tants ja koreograafia, muusika ja laulmine, stsenaarne ülesehitus takkapihta. Vadi-ilm, nagu hea Kristel tavatses kirjutada, on tõepoolest keeruline, kummastav ja põnev, ent muusikalizhanris läks tulem kahtlase eesmärgiga virvarriks. Meenutagem "Kohtumist tundmatuga", mille stsenaarseks selginemiseks läks vaja n-ö teist versiooni, mis lõpuks kinno jõudis. 1. jaanuari televersioon oli veel must ja lõpuni toimetamata. Mulle tundub, et sedagi lugu võiks veel puhtamaks toimetada ja lihvida. Sest, nagu ütles üks hea tuttav, soovis igaüks laval end Oluliseks Tegeleaseks mängida. Nii oligi. Ja Georg käis ja uitas kui kuutõbine nende Oluliste Tegelaste vahel ja otsis oma spunki. Isegi kodanik K, see tumm (ja reeturlik) vestluspartner, kellele Georg oma mõtted usaldas, oli kohati Tähtsam kui peategelane. Mul läks loo põhiliin lihtsalt kaduma. Ehk et ühte väikesesse stsenaariumisse oli kohati liiga palju asju pikitud, ohtralt nostalgilis-ajaloolisi mõtteparalleele tõmmatud, millest aru saamist raskendas muidugi linnahalli jube-jube-jube akustika ja helitehnika. Ma ju tean küll, kuidas Marko Matvere laulab. Ja see on ääretult ilus ja võimas. Ent kui etenduse avahetkeil tundub, et peaosalisele on kui kott pähe tõmmatud, siis on midagi väga valesti. Pagana kahju, et meil ei ole korraliku akustika ja helitehnikaga mänguruumi: amfiteaterlik lava võiks ju jääda.
Stsenaariumi silmas pidades veel üks mõte. Kas teile ei tundu, et me oleme ses nõukaaja ja seitsmesaja-aastase orjapõlve pilamises jätkuvalt liiga kinni? Mulle tundus küll, et ma olen sellest juba väsinud. Nii meenutas "Georgi" algus paratamatult "Maleva" ja "Kohtumine tundmatuga" miksi. Ent samas leidsin, et ega eestlaste ajaloo muust perioodist väga muusikali kirjutada olekski. Vaevalt me viitsiks vaadata laulvaid-tantsivaid Tõnissone-Pätse-Laidonere või siis Koidulaid-Jannsene. Ee... (hmm, huvitav mõte!)... Ja muid perioode nagu ei tulegi pähe. Aga jälle see nali KGB, Furtseva, Hrustshovi, vene karukeste ja balalaikade, Tallinn-Moskva rongi jne üle. Pigem nautisin ma veealuse molluski Tähtsat Teksti 20. sajandi muusika antoloogia kirjutamise ja Otsa-diskursuse üle. "Algul mõtlesin, et koondan sinna vaid heliloojad ja dirigendid, aga nüüd tundub, et peaks lauljad ikka ka sisse kirjutama". See oli kämp! Võib-olla võikski huumori kirjutamises rohkem tänapäevasemaid "diskursusi" kasutama, kaasaegset retoorikat aasima? Või tundub teile, et me peaksime ikka veel oma huumoriarsenalis kandma 20-30 aasta tagust olustikku, pilama seda, mis oli toona paratamatus ja nüüd pelk olematus ning uute generatsioonide kasvades peagi üks hämar ja habras mälestus. Ühe rahvuse eneseteadvust arvestades ja harituse arenemisruumi silmas pidades on see naeruturtsatus kuidagi jõuetu: minevikku pilada on sama hea kui maaslamajat lüüa. See ei hammusta enam vastu, see laseb riismete ja suitsevate müüride peal muretult tantsu lüüa, kartmata, et kohe-kohe tuleb peremees tagasi ja virutab meile jalaga.
Tantsud olid shefid. Ja muusikavalik samuti. Mis seal salata. Ja Liisi Koiksonit näitlejana julgen ma kõigile soovitada: tegu on aasta-aastalt üha küpsema artistiga, kel on olemas oskus oma rolli lahendada. Ta on piisavalt traagiline, piisavalt koomiline. Ja selle üle on mul siiralt hea meel, sest just seda ma muusikaliteatris alati näha soovingi: arengut. Marko Matvere on hea, nagu kirjutavad kõik vanema generatsiooni kriitikud, aga ma tean seda. Mina ootasin üllatust. Ja sain selle Liisi osatäitmise näol. Aitäh!
Üks seik veel. Kõmupressiga seoses. Heh, see paneb mind alati muigama, kuidas kollane ajakirjandus on harjunud sellega, et võivad (sageli üpris valimatult) lahmida kelle kallal tahavad. Alati. Kirjutada, mida tahavad, arvata, mida tahavad. Lihtne on ju peituda lausete "rahvas tahab" või "me ei avalda (kuulujutu) allikat" või millegi muu säärase taha. Ent kui keegi võtab analüüsida nende endi ajakirjanduslikke keerdkäike ja küsib, mis on ühe või teise uudisloo mõte või käsitlemise põhjus, minnakse trotsi täis ja leitakse, et neile ollakse liiga tehtud. Ma olen teadlik sellest, et minu mõtted ja maailmanägemus ei pruugi paljudega ühtida, ent end seepärast õigustama hakata on pisut pentsik. Selline veider reaktsioon saabus lihtsalt minu kommentaari peale, mis puudutas tontide nägemist seal, kus seda pole. Tants ja trall eurolaulu ümber ON ülepaisutatud ja kõikvõimalike skandaalikeste leidmine/otsimine tüütuseni äraleierdatud. Võiks nagu liikuda järgmisele tasandile.
Ja üks asi veel: palju õnne madmoiselle Parikule (mul ei ole ju su telefoninumbrit!). Ning tohutu vabandus M, sinu ees, kes sa pidid minu suutmatuse peale silm õigel ajal lahti lüüa teatava rubriigi ise täis rääkima. Ko-hu-ta-valt piin-lik. Ausõna :( Kuidas korvata ma saan?
17.11.05
munandimaht???
Nüüd siis ka pealkirjadega
16.11.05
...
Aga hommikul oli eilne löga ja lobi kadunud. Päike siras ja õues oli ai-ma-näpistan-sind-külmavõitu. Mõnus tegelikult. Seadsin sammud tööle ja tundsin end peaaegu hästi.
...
Äsja helistas üks hea tuttav ja tõmbas mehe leidmise ja korteriostu vahele paralleeli. See kõlas umbes nii: "Mehe leidmine on nagu korteriost - esmalt pead pinna broneerima ja kätte saad siis, kui sissemakse on tehtud". Mul jooksis korraks juhe kokku. Jälle on põhjust minna kringlit sööma ja veini jooma.
15.11.05
10.11.05
Eilsest unus mul sissekanne, mida kuulsin unise peaga varahommikusest "Terevisioonis". Järjekordne maakonnauudis rääkis tuttuuest lehmalaudast. Ja kui siis Ago Gashkov tulistama kukkus: "Praegu on lehmadel täielikust õnnest puudu vaid fotosilmaga seljasügamismasin :)" Ma surin. Kümme korda järjest. Ja peas möllas juba uus film. Oeh. Siinkohal tervitused tagantjärele M-ile, kellel oli kaheksandal sünnipäev (jäta see ükskord meelde, Andri), ning kõigile neile, kes IT Kolledzhis rahvuskeelsete bloogide marumüraraskest lapsepõlvest jutustab. Justkui polekski vaja tööd teha. :)
Ja siinkohal ka üks sissekanne, mis pärineb lasteajakirjast Spunk. Well, whatever that means! Igal juhul on tegu shefi siiliklutiga, kes, jalad taeva poole, elu naudib. Vaat selline siil tahaks küll olla. Põh-põh-põh. Elu on isegi ilus.
9.11.05
8.11.05
5.11.05
4.11.05
3.11.05
Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"
Aitäh, R-ile, kes seesuguse mõtteavalduse lendu saatis. Ja hoolimata sellest, et sügisväsimusega on saabunud mingi täiesti arusaamatu mandlite mäss (vrd 'Kanade mäss', 'Mahtra sõda'), tunnen end jätkuvalt positiivselt. Kahju, et ajakasutus üldse pole üldse see, mida tahaks. Kinno minna. Teatrisse minna. Kontserdile minna. Ah ja oh. :)
2.11.05
Aitab nüüd tõbine olemisest (ma olen ammu veendunud, et see on hingeline seisund, mitte faktiline olukord) ja tõtakem tööle. Muuseas, mambohommiku-tegijad lubavad, et me saame aasta lõpuks väga headeks tantsijateks. No, ma ei tea - kui sa kuuesammumambost tsha-tsha-tshaa peale lähed, algul aeglaselt, siis kärmelt, ja vahepeal viuh-vauh! pöördeid juurde teed... Minu naabrid võiksid soovida mind hullarisse panna, kui nad mind igal kesknädala hommikul teleka ees ukerdamas näeksid. "Lõpp igavaks ei lähe vä?" "Oi, oi, mis mu jalad teevad - teevad ikka cha-cha-cha, kikivad!" "Harjutamine teeb meistriks, Rainer!" :S
1.11.05
- King Kong (2005), Universal ($207,000,000, esilinastus 12/14/2005)
- Titanic, 20th Century Fox ($200,000,000, 12/19/1997)
- Spider-Man 2, Columbia ($200,000,000, 6/30/2004)
- Waterworld, Universal ($175,000,000, 7/28/1995)
- Wild Wild West, Warner Bros. ($175,000,000, 6/30/1999)
- Terminator 3, Warner Bros. ($170,000,000, 7/1/2003)
- The Polar Express, Warner Bros. ($170,000,000, 11/10/2004)
- Van Helsing, Universal ($170,000,000, 5/7/2004)
- Alexander, Warner Bros. ($155,000,000, 11/24/2004)
- Troy, Warner Bros. ($150,000,000, 5/14/2004)
- Charlie and the Chocolate Factory, Warner Bros. ($150,000,000, 7/15/2005)
- Batman Begins, Warner Bros. ($150,000,000, 6/15/2005)
- Harry Potter and the Goblet of Fire, Warner Bros. ($150,000,000, 11/18/2005)
- Tarzan, Buena Vista ($145,000,000, 6/16/1999)
- Die Another Day, MGM/UA ($142,000,000, 11/22/2002)
- Lethal Weapon 4, Warner Bros. ($140,000,000, 7/10/1998)
- Men in Black 2, Sony ($140,000,000, 7/3/2002)
- Armageddon, Buena Vista ($140,000,000, 7/1/1998)
- Spider-Man, Sony ($139,000,000, 5/3/2002)
- Stealth, Sony ($138,000,000, 7/29/2005)
31.10.05
* Mis põhjusel on Tshaikovski 1. klaverikontserti lugupidamatult "konnakulleseks" nimetatud: Tshaikovski lasi von Mecki raha peal konnakullese kombel liugu.
* Balakirev oli meedik, Rimski-Korsakov joodik.
* Tõmba maha üks kolmest: Johann Strauss, Joseph Strauss, Richard Strauss. Põhjenda oma valikut! Joseph Strauss, kuna minu teada pole ta kirjutanud ühtki teost (kolmes töös). Richard Strauss, kuna sellist isikut muusikute seas ei ole ja teiseks minu arvates sellist inimest üldse ei eksisteeri !
* "Carmenis" tuli kõvasti konflikte ette, esiteks Carmeni ja don Juani konfliktid, sest Carmen armastas seda meest, kuid mehel oli juba tüdruk.
* Mussorgski traagika peitus selles, et ta jõi koolerapisikutega vett.
* Bach ei mõjutanud oma muusikaga eriti kedagi.
* Gluckil endal oli ka teoseid, aga suuremate hulka ta nendega ei jõudnud.
* Renessanss on vanaaeg.
* /../ja ma nimetaksin veel ühe kuulsa ooperi "Nahkhiir" mida mängitakse kord aastas ja selle on kirjutanud Vivaldi.
* Orkestri kahene koosseis; üks, kes on ette nähtud esinema, teine esineb siis, kui esimene on näiteks haige, välismaal jne.
* Ooper ja oratoorium sarnanevad sellepoolest, et mõlemad on muusikalid
* Vivaldi on kirjutanud: 12; 100; ligi 2000 viiulikontserti; põhiliselt klaverile.
27.10.05
Ja teine mõte. Vaata, Madicken, lund sajab, mõtlesin ma eile. Ah, käi kanni, mõtlesin ma sekund hiljem. Ja juba ta sulas... et sulab aaalaatii, esimeeene luumi, aalaatii. :) Ja kodus on kärbes, et lihtsalt keeldub magama jäämast. Kurat! Smaugi närvid on täiesti läbi - ta on kõik kärbsed ära söönud ja üks keeldub kategooriliselt uinumast. Või Smaugi käppade vahele jäämast. Vastik. Sügis...
26.10.05
Muuseas, Ivo - palju õnne!
25.10.05
Põhimõtteliselt võiks ma nüüd päeva lõppenuks lugeda - iga päev ei jõua vist küll kell seitse ärgata (ja veel süümekatega, sest ma ju ise lubasin endale, et hakkan vene keeles käima. Huvitav, kas ma peaks lubama, et jään ka seal käima? See vist oleks pisut ennatlik, mulle tundub. Igatahes pole ma pärast teist varahommikust tundi loengu kasutegurist veel aru saanud. Aargh. Uni on. Kui viitsiks, räägiks pisut ringhäälingust. Aga ei viitsi.
24.10.05
Sellised sissekanded siis enne visiooni. Ja olgu siis ajaloolise tõepärasuse huvides öeldud, et võitis Abba. Ülekaalukalt. :) Ja uni on ikka silmas, ehkki ma magasin ju küll nagu nott... Karuott, supipott...
21.10.05
20.10.05
19.10.05
18.10.05
16.10.05
Aga siinkohal tahtsin öelda - Sõbrad, teate ka kui vedanud mul teiega on. Aitäh! Ning tõepoolest tuleb vist riiki ja valimisi tänada, et kogu sõpruskond ühtäkki Tartus kokku sai. Mega! Kahju vaid, et mõni seal Brasiilias nii vaikne-nii vaikne on :)
Ning pärast viiesaja kilomeetri pikkust tretti Eestimaal tean nüüd, et mäsleva mere ääres Põhja-Eestis laiuv Eisma on kant, mida lähiajal üha rohkem külstama hakkan. Nämma! Muud ei ütle ma veel midagi.
15.10.05
13.10.05
12.10.05
Küll aga ei nõustu ma Peeter Kaldrega, kes "Valimisstuudiot" kokku võttes nentis, et kohalikul tasandil hääletatakse eelkõige selle järgi, kuidas erakonnad on ennast üleriigilisel tasandil õigustanud. Vabandust väga, aga nii Tallinna-keskset juttu küll ajada ei maksa. Jah, Tallinnas on "lihtinimesel" raske (ja poliitikute poliitkäitumuse tõttu võimatu) teha vahet üla- ja all-linna poliitikal, ent kohalikul (elik Tallinna-välisel kohalikul) tasandil ei lähe siinses "ülalinnas" toimuv nüüd küll korda. On ju selge, et kohalikul tasandil valitakse mitte erakondi, vaid inimesi. See on alati nii olnud, nii et vahepeal tuleks nii mõnelgi ikka pealinnast väljas ka käia.
11.10.05
9.10.05
7.10.05
Aga reklaamist rääkides, siis „Golden Drum’i“ jälgides ei saa ma tõepoolest aru Eesti ühiskonna silmakirjalikkusest ja topeltmoraalist, mis näiteks sotsiaalreklaami puudutab. See on tõesti vaid üks näide, aga arutaks sellegi üle. Mäletate, kui kunagi ühe haigla sünnitusosakonnale üritati kampaania käigus vastsündinute hingamisaparaati saada. Okei, see oli tõenäoliselt veelgi keerulisem aparaat, aga mõte jääb samaks. Siis pandi igale poole välja surnud tittede pildid. Ja kohe oli paanika lahti – appi, rõve, väkk, kole, võtke ära. No, kurat võtaks, elu on selline. See on mõjukas sõnum. Ja see ongi tähtis. Läti ZOOM! tegi riigi maanteeohutuse nõukogule näiteks suurepärase kampaania, millega taheti vähendada purjuspäi sõitvate juhtide hulka riigis. Ja kampaania „Drink. Drive. Join“, mis oli väga mõjus.
Nagu firma ise ütles: ühiskond harjus ära selliste pahura pedagoogi jõuetu näpuvibutamisega a la „oi-oi-kui-sa-seda-ei-tee“ või siis – teistpidi – lunimisega „kas te oleksite nii armsad ja ei…“ Nii ütles reklaam otse: sõida-sõida purjus peaga – ja valmistu liitumiseks invaliidide klubiga. Statistika ütleb, et Lätis oli mullu ligi 14 000 purjus juhtimise juhtu, ligi 3000 juhti pani matsu, neist 877 invaliidistusid ja 513 surid. Noortele surmast pole mõtet rääkida, sest surm võrdub mitte-elamine. Nii tehti role model’iks need noored (20-40-aastased) invaliidid, kes halvatuse tõttu eluks ajaks ratastooli on pidanud jääma. Lisaks kohutavalt rusuvale telereklaamile kasutati invaliide näiteks ka politseipatrullidel. Alati, kui purjus juht rajalt maha võeti, kärutas invaliid kohale ja andis juhile röntgenipildi oma vigastustega.
Ja mõjus: surmaga lõppenud autoõnnetuste hulk vähenes 14%, invaliidistumisi 11%. Autoõnnetuste hulk kahanes 17% ja on hetkel Läti ajaloo madalaim: eluga pääses 72 inimest, 210 invaliidiks jäämisest; reidide käigus selgus ka, et purjus juhte oli vähemaks jäänud ligi 3000 võrra.
Tegelikult on (tänu sellele festivalile) häid sotsiaalreklaame veelgi (Kuldkella võitnud Austria Ogilvy&Mathersi nn libliklaste abistamise kampaania või meediakategooria hõbetrummi saanud Avoni rinnavähi kampaania (Mark / BBDO, Prague)), aga lätlaste otsekohene näide sobiks eestlastele eeskujuks. Meie ninnunännu-kampaaniatest on lihtsalt kõrini, sest sõnum ei jõua pärale. Oodake, kopiraiterid, enne kui mind tümitama kukute – see ei ole etteheide teile, vaid eelkõige väljakutse tellijale. See on küsimus risikijulgusest asju õigete nimedega nimetada.
Kui ümberringi käib poliitmajanduslik hämamine, vassimine, varastamine ja keelepeks, siis miks peaks avalik ruum meie ümber säilitama selle kena (ingliskeelsena on see sõna ‚neat‘, kodune vaste võiks olla ‚viisakas‘ või ‚klanitud‘) mulli ilusast elust? Selliste mõtetega siis sedapuhku Sloveeniast.
Ja 16-aastase tüdruku pähetulistamise juhtum toimus kodu lähedal. Brr. :(
Mind isiklikult ei maksa süüdistada või rünnata teemal, justkui võiks see foto kuidagimoodi vaenulik olla. Ma leian, et see kettkirjana liikuv kleepekas võtab hetkel Eesti ühiskonnas toimuva ideaalselt kokku. Aga teile kõigile seal Eestis kuumad suudlused. Ausõna, ilm ei ole siin ilusamaks läinud. Väkk. Nüüd hotelli magama ja suu kinni. :)
6.10.05
Näh, nad ju lubasid ilusat ilma ja päikesesillerdust merel! Lubadusi siin ka ei täideta - ikka on sombune. Väkk! Aga eilne õhtu möödus rahvuspidude tähe all - ülal kirjeldatud stseen oli üpris tõetruu. Isegi kui see polnud just Kreeka eurolaul, vaid mõni Tarkan või midagi, jääb mõte samaks. Mul ei olnud plaanis tantsida, aga kui kõik üksinda seisvad neiud-noorukid vahemerelistes rütmides nõtkuma kukkusid, siis võisin end ootamatult nende hulgast leida. Päris naljakas. Aga väga mõjus. Hilisem öö möödus taas mu kahe uue sõbra, änimälpläneti ja diskaveritshänneli seltsis. Lahe - nüüd ma tean kõike Kurski uppumisest, flamingode ühtekuuluvustundest ja lõvikutsika elust ning loomulikult maailma rikkaimate lõbustuskohtades Vahemere ääres. Muaha-haa!
Kuulame siis nüüd loengut edasi, aitab lobast.
5.10.05
"the nation and the brand and the nation as a brand"
* mitmed tooted on n-ö rahvuslikud – mood: itaallased, prantslased; viski: shotlased, iirlased. See on kõik uskumise küsimus (näide Norra lipuga reklaamitud Neutrogena hand cream’ist, mis tehtud USAs). See seondub otseselt (teiste) uskumusest rahva kohta. Ent ometi pole sageli koordineeritust ja kokkulepet, millist imagot müüakse. Näiteks Brasiilia: Rio de Janeiro karneval ja ilukirurgia; India: Land of Spirituality and Telephone Service.
* tehti uurimus, milliseid tööstusi võiks hõlmata lause "Made in Germany". Küsitlusest selgus, et 50% seostas seda autotööstusega (!). Leiti, et iseloomustavad sõnad nagu technical progress (100%), quality (99%), reliability (94%), engineering on selle lausega tootele omased. Isegi "value for money" (17%). Aga "emotional characteristics", selgus, on rahva arvates 0. Seda pole. Olins küsib: Aga Hugo Boss? Aga Jil Sander? Aga Deutsche Bank?
* tegelikult näitab kogemus, et maailmas pole riiki, mis oleks rahul sellega, nagu teda väljast nähakse. Näiteks, mis on USA rahvuslikud kaubamärgid? Selle maa, mida tunnevad. Või vähemalt arvavad, et nad tunnevad - selle põhjuseks on kiire kommunikatsioon, mida nad toodavad. See on lugu American Dream'ist, mis algab vabadussambaga ja lõpeb austerlasest filminäitleja kuberneriks saamise ja presidendiks pürgimisega. Aga meenub McDonald, mis tuletab meelde globaliseerumise pahemat poolt: me sööme, me teame, me vihkame. Aga iPod ja Apple? Kas see ikka tuleks esimese asjana meelde. Ameerika onmuutunud: üha enam tõstab pead imago kui kurjast ja ähvardavast riigist: militarism ja vabaduse piiramine; ahistamine, hirmutamine
* Olins leiab: "either an image problem… OR no image at all". Uues Euroopas on riike, millest pole kellelgi vähimatki aimu (ekraanile kuvatud lippude jadas särab uhkelt Eesti lipp).
"branding the nation"
* Miskipärast saavad mõned aru, et nad peavad võistlema teiste riikidega investeeringute, turistide voolu jne pärast. Ent paljud ei tegele sellega üldse.
* Brändi loomisel tuleb silmas pidada nelja valdkonda, milleta lihtsalt ei saa: 'FDI' (välised investeeringud), 'brand export', 'tourism', 'public diplomacy'
a) Tourism. See ei tähenda enam lihtsalt päikest, liiva ja merd. Tänapäeval hõlmab termin 'pakcage bus tours', 'study abroad', 'backpackers', 'business conferences', 'sporting events', 'adventure holiday', 'nature excursions', 'hiking and skiing', 'climbing and trekking', 'cultural toursim' etc.
b) Foreign Direct Investments. Enne oli lihtsalt 'manufacture'. Nüüd aga hõlmab see 'holiday homes', 'research & developments', 'industrial and commercial real estate', 'banking', 'insurance', 'retail exploration', 'call centres', 'skills and knowledge'. Võitlus ainuüksi nende asjade pärast on lihtsalt meeletu. Tremendous.
c) Brand Export. Enam pole lihtsalt toit ja jook, vaid 'manufactured goods' (shoes, apparel), 'people' (scientsist, athletes, sudents – representative), 'the arts' (music, literature, painting, film – Iran, Poland), 'architecture', 'agriculture', 'raw materials', 'cuisine'…
d) Public Diplomacy. Not figuerheads any nore but also 'events', 'exhibitions', 'military operations', 'festivals', 'UN votes', 'international treaties' etc. Võtke Ukraina! Milline välisfirma tahtnuks investeerida Ukrainasse enne detsembrit? Milline lääneeurooplane tahtnuks sinna minna puhkusele enne detsembrit? Ootamatult oli ta kõikjal ajakirjanduses, positiivse ja „arengule suunatud“ imagoga.
"how can the nation manage its image"?
GETTING IT WRONG
* no core idea. Sul on vaja ideed sellest, kes sa siis nüüd oled. Enamik riike ei näe sellega vaeva. Vaadake ise Euroopa riikide brändide strapline'e: „The essence of Europe“ (Slovenia), „In the heart of Europe“ (Hungary), "Centre of Europe" (Czech Republic), „A small country with a big heart“ (Lithuania)... Täiesti mõttetud laused, peale selle ei eristu nad ju mitte millegi poolest. Kuulge, nad kõik on "kusagil keskel". Liiatigi on paljude riigibrändide logod sarnased.
GETTING IT RIGHT
* sul ei ole vaja mingit ühekordset reklaamikampaaniat, see võtab kõik aega. Väga palju aega.
Nt Hispaania. 1980ndatel, mil riik oli poliitiliselt suletud, oli imagoks heal juhul mingid flamenkotantsijad. "Töötasime nende Repsoiliga - tundmatu ja tagasihoidlik kaubamärk, sest konkurentsi ju polnud!" Siis töötati välja Espana kaubamärk ja kõik hakkas elama, särama, muutus päikeseliseks: kõik „tundus hispaanialik“ (Repsoili logovahetus, samade värvide kasutus), Barcelona olümpiamängud, Pedro Almodovar, Mango, Zara, Seat Salsa. "Image of Spain changed in years." Üks viimaseid reklaame on "Spain - passion beyond reason". Imago muutus reaalsusega samal ajal. (rem! "In which country would you place this point." "In Catalonia, of course".)
Teine näide on Norra, mille "core idea" oli 'nature and harmony'. Võeti aga neli eelpool nimetatud valdkonda ja mõeldi läbi, kuidas seda kõike reaalsuses kasutada. Näiteks turisminduses? „Any decent doctor would prescibe Norway,“ kõlas loodumaastikele lisatud slogan. Kas mõni Kesk-Euroopa riik julgeks seda enda kohta öelda? Oli ka lause „pure escape“. Sama idee töötati läbi ka FDI-s, Brand Export'is, Public Diplomacy's. Eriti viimases kasutab Norra kampaania fakte, öeldes ära, miks see riik tõepoolest teistest erinev on: Nobeli preemia, peacekeeping contributor in UN jne.
* Getting it right: EMOTION, DIFFERENTIATION, COORDINATION, AND AN IDEA
"Building a national brand"'
STAGE 1
* set up working party and steering group (ettevõtjad, loovinimesed etc)
* determine the crtitical audience (kes need on, kellega sa peaksid rääkima; ja kellele sa esmalt räägid)
* desk reserarch
* internal and external interviews
* consultation
* developing the core idea
-> see kõik võtab aega vähemalt 6 kuud
STAGE 2
* visualise the brand
* coordinate and influence „every“ activity that bears on the region’s image
* involve as many people as needed
* support independent initatives
* consider high-profile activities, events…
* establish task forces and brand champions
* evaluate critical hygiene factors and touchpoints and fix any problems
* maintain clairty about choice of audiences
* search for potential flagship brands
-> see kõik võtab aega vähemalt 6 kuud
STAGE 3
* launch it
* coordinarte it
* support it (and neutralize opposition)
* monitor it (track the results)
* be patient
-> Kokku TIME SCALE 20 YEARS PLUS
Aga muidu on tore. Okei, ma ei taha eriti pikalt (ega VÄGA piredalt) kirjeldada seda, kuidas sloveenlased juba kaheteistkümnenda Kuldse Trummi auhinnatseremooniat korraldasid. See oli pehmelt öeldes valus. Ükski zhürii esimees, kes lavale auhindu välja kuulutama kutsuti, polnud küll selles süüdi, et üks „saatejuhtidest“ tõeline kanablondkana oli ja kõik kogu aeg segamini ajas. Ja süüdi polnud isegi see õnnetu venelane, kes oma auhinnale järgi läks, siis saali poole tüüris, ja pidi sama kanablondkana kiiksatuse peale, et tegu oli vale auhinnaga, uuesti püünele trampima ja oma kujukese tagasi andma. Oeh, kui piinlik võis tal olla. Ja ehk polnud süüdi isegi need kolm hädist muuskut – trummar-timpaner, saksofonist ja akordionist –, kes alles shõu lõpuks mingi tarbitava ühislooni jõudsid. Aga KINDLASTI oli süüdi kohalik korraldamatus ja arusaam, mis asja siis nüüd ometi publikule kaela valatakse. Pole ime, et me J-ga hiljem arutasime, kas see, mis äsja Bernardini hotelli hiigelsuures Euroopa-nimelises aulas toimus, oli nali või tõsine äparduste jada. Aga mingit stereotüüpset möla ei peaks küll AD 2005 lavalt kaela valama. Saate aru, kõigepealt ilmusid pimedusest õhtujuhid, kes miskipärast kümneid kordi häbelikumat Eurovisooni-paari meenutasid. (Noh, võtke Marko Matvere ja Annely Peebo ja jagage tulemus vähemalt neljaga…) Siis tuli keegi kohalik kloun, kelle ülesanne oli niisama istumine ja lavalt kostuva teistipidi jutuks pööramine – ega ma ju ometi ei julge siinkohal öelda, et see kõik valesti läks ja et tema (väidetavalt) õelad repliigid miskipärast nii kohtlasena tundusid, et iga kategooria zhürii esimehe lavale tulles lihtsalt kohmetusest vakatama panid? –, ja kõigele sellele järgnes stereotüüpstsenaarium, mis algas pärast hädapätakatest õhtujuhtide arutelu teemal „hmm, kogu tänav on meedium ja tänav on elu…“. Seejärel pöördus see oksele ajava kloun akordionisti poole ja teatas: „Vii mind kuhugi maailmalinna tänavale!“ Mis te arvate, kas ma sosistasin J-le kõrva, et nüüd ütleb ta „Pariis“. Ütles jah, raisk. Ja mis te arvate, kas sellele järgnes see tüüpiline prantsuse lauluke laa-la-la-laa-la-laa-laa-la-laa-la-la-laaaa-laaaa-laaa … (kui viisi ja pealkirja meelde tuletan, eks siis ütlen), või mitte? Appimaivõi! Ent kõige friigim oli muidugi esimese autasustusöö lõpp – siis, kui parimate meediakampaaniajuhtide ühise pildistamise ajal neile Ain Nurmela-suguseid litreid kaela sadama hakkas ning kui taustaks ootamatult Queeni „Show must go on“ pandi. Oeh, milline slaavi stammarusaam lähteülesandest "tehke midagi lahedat". :)
28.9.05
21.9.05
20.9.05
Arter tegeleb teemaga "mida fänname, kutid?" Mul meenus eeltiinekaaegne Schwarzeneggeri ja McCulkini fännamine (yuck, hea, et see möödas on!), aga siis läksin ajas veelgi tagasi ja meenutasin Vene mängufilmi "Külaline XXI sajandist" ja Alissa Zelesnjovat. Juhussussuu! Lõbus teema. Igasugu piinlikke fännamisseike tuli kõigil meelde. Aga praegu fännan ma Liisi Koiksoni uut laulu, millega praegu Elisa end promob. Aga kohe tuleb Liska plaat ja vaat siis ma alles kuulan seda... Teadjad teavad teada, et see on Tõnis Mägi laul.
19.9.05
Üks hullult armas nädalavahetus on nüüd siis selja taga. Hea küll, laupäeval oli küll varajane ärkamine, ent mis parata! Seda muhedam oli see sügiskrõbe päev, mille veetsime koos taas võõrsile suunduva I-ga. Patseerisime vanalinnas, sõime Tanduuris kõhud punni ja pärast rüüpasime Chocolaterie's asteekide retsepti järgi meisterdatud shokolaadi peale. Eriti armastusväärne oli see, et sealne teenindaja tõi meile hiiglaslikud laualinad kaitseks külma eest. Nii me seal itaaliapärases sisehoovis siis istusime ja oma trühvleid-jooke nautisime. Mmm, dekadentsi tipp. Ja I nägi välja nagu üks antiikne roomlane oma triibulise toogaga. Tahes-tahtmata meenusid I-ga Tartus oldud-kasvatud aastad. Ja nii jõudsimegi tõdemuseni, kui hea on üksteise jaoks jätkuvalt olemas olla. Lahe!
Õhtu hakul vurasime aga juba Pudisoole, kus R oma kolmekümnendat kokku arvutas. (Appi, keegi võiks Peterburi maanteega midagi ette võtta! Ja ruttu!) Aitasime meiegi kaasa. Oli jälle teistpidi armas olemine. Ühte ma aga tean - ma ei salli üliaktiiveid ja ülikorraldavaid inimesi. Nende sahmimine ja pidev planeerimine ajab pea ringi käima ja muidu hulluks. Vastik. Aga noh, see oli õnneks tühine mure, sest armsaid inimesi oli rohkelt. Mis siis, et hommikul pea kandiline oli - niipea, kui sügistormleva mere äärde jõudsime, läks olemine paremaks. ("Nagu pulmas," rõkkasid kõik läbisegi.) Värske õhk ikka! Sõbrad on toredad. Kahju, et meil kõigil alati nii vähe aega on... :( H on oma blogis kirjeldanud pühapäeva varahommikust rasket avariid me koduristmikul. Jube värk. Nagu ka tõdemus Märtini üliraskest avariist, mis tagasiteel pealinna ajju tungis. Brrr.
Kui aga meie ristmikust veelgi rääkida, siis see läheb iga päevaga üha populaarsemaks. Valmiv sünagoog ju ikkagi. Ma ei saa midagi teha, et iroonilised mõtted pähe tulevad, kui ehitajad praktiliselt 24/7 seal müdistavad ja maasse vaiasid tambivad, nii et ümberkaudsed majad lihtsalt värisevad. Ja voodid samuti. Eilsest on kant üleüldse politsei järelvalve all, sest täna saabus sinna nurgakivi ladustama Iisraeli riigi juhtkond. Turvaline.
17.9.05
16.9.05
Lähen Stockmanni pangakontorist läbi, et pisut sissemakseid teha. Kell on veerand tunni pärast üheksa õhtul elik kontorit hakatakse peagi sulgema. Tellerineiu praktiliselt tukub oma arvuti taga. Ta avab arvutis mu arve ja küsib üle: "Oot, kas üheksasada oli või?" Mina vastan: "Ei, k-a-h-e-k-s-a-sada." "Ma vabandan, ärge palun ainult karjuma hakake," vastab neiu piinlikult-püüdlikult. Mul on tunne, et tahan teda kallistada. "Ei, ma ei hakka karjuma, ma olen nii väsinud lihtsalt, vabandust, kui hääl tundus liiga vali," ütlen. "Mina olen ka väsinud - kaksteist tundi jalul... Lihtsalt, täna on nii paljud inimesed lihtsalt karjunud mu peale," vabandab tüdruk õnnetult. Ma tahan teda veel rohkem kallistada. Temast õhkab armsust ja viisakust, püüdlikkust ja professionaalsust. Sellise telleri peale ei tohi karjuda ega oma hädasid välja valada. See lihtsalt ei ole õige. Räägime vaiv viivu tööst, vahetame oma uniseid lauseid ja kissitame kunstvalguses silmi. Hea meelega kukuks mõlemad, nii teller kui klient, sinnasamasse pikali ja jääks magama. Tehingut lõpetades küsin nokkivalt: "Ei noh, tegelikult peaksite te ju mulle veel igasuguseid lepinguid müüma ja tehinguid pakkuma. On ju nii?" "Oeeh, ega te seda tõsiselt ei mõtle. Ei, ma võin küll müüa. Tahate?" Naerame mõlemad, sest see stseen tundub meie varakapitalistlikus ühiskonnas lihtsalt nii jabur. Tema esindab ju panka. Mina esindan ju klienti. Aga meil mõlemal on lõbus. Hoolimata laksavast unest. "Ei, ei ole vaja. Ma lihtsalt niisama norisin." Tunnen, kuidas uni hetkeks taandub. Viieks minutiks polnud maailmas muud, kui meie jaburnaljakas dialoog. Tänan, soovin talle head ööd ja lahkun...
Ja täna, kui tundsin, et sügiskülmas sõrmed krõbisema kukkusid, astusin taas Stockmanni, et endale kindad osta. Teate ju küll, sellised õhukesed sügiskindad. Olidki olemas. Tatsan siis leti äärde ja löön kindad lauale. "Oi, juba ostate kindaid," pärib Seppäla müüjatar. "Kas õues on siis nii külm?" Muigan ja tunnistan, et mis teha, hakkas külm, vanainimese asi, et vereringe enam ei käi läbi vist. "Hehe, mis see siis nüüd tänavu on, kõik räägivad, et on kuidagi vanaks jäänud," muigab neiu, samal ajal mu krediitkaardi ja kaardikeskusega asjatades. Ma ei saa teisiti, kui pistan naerma. "Einoh, mitte nüüd seda..." Sest seegi on elujabur hetk: mõelda, ma ju kogu aeg hädaldan, et vana ja vana ja vana. Tühjagi. "Ja kindamüüja lisab tehtud tõsidusega: "Teate, nii paljud on juba kindaid ostmas käinud. Vanadus vist jah..."
Ei, James Bluntil on õigus. Seda enam, et täna hommikul käisin juuksuris. Ikka oma lemmikkohas. Ja juuksurinaine tõi salaja oma kolleegi küpsetatud kooki, kel oli sünnipäev olnud. Ta lihtsalt tahtis, et ma prooviks, kui hea kook võib olemas olla. Tema enda kliendi retsept olla olnud. Ja vaat see viis küll keele alla. Kook, ma mõtlen. Ma pean selle retsepti välja nuhkima. :) Reede...
15.9.05
10.9.05
8.9.05
Viini Rahvusooperi metso-Peebo, kes elab juba mõnda aega [,] ootab väidetavalt last [,] kinnisnimega Sasha (pildil). Paari lähedalt sõnul on Annely kolmandat kuud [.] Just! helistas ja uuris [:] ooperidiidused vastavad tõele. Peebo ehmus [-] tuks, kuid mõnda aega end kogunud, suguseid kuuldusi ei maksa ka tõe siiski ei lükanud armastatud laulpäris ümber: "Ma ei ütle, et see pole pole kindlasti teema, millest ma ta ajakirjale rääkida."
Muahaha!
7.9.05
1.9.05
Aga kõik-kõik-on-uus-septembrikuus jääb tänavu ütlemata, sest ega siin millegi uuega hõisata küll pole. Töö, töö, töö. Inna Zhivotnikov (okei, nüüdse nimega Roos) on muidugi nädala beib, siin pole midagi öelda. Lapsesuu ajab leheveerul sellist p...a suust välja, et lausa valus hakkab. Ma ei olnud ainus, kes soovis teatud tsitaadi lugemisel oma näitlejaist sõpradele helistada ja küsida, noh, kuidas teil siis seal läheb - ehk toetan natuke rahaga või midagi. Mõelda, mind pole ka keegi kunagi Status Clubi enda pekke siluma saatnud, selle kinni maksmisest rääkimata. Aga ikka olen miskipärast rõõmus. "Kas ta juba mingeid rohtusid võtab," küsis kolleeg K äsja, ise artiklit lugedes ja naerust puksudes.
Ja linn on valgeid põlvikuid, juuksetutte, lillesülemeid ja tordikarpe kandvaid nublusid täis. Ei tea, sel päeval tahaks ma alati olla Tartus. Mitte nublude pärast, vaid seetõttu, et näha, kuidas armas kodulinn kui paugust taas elama lööb. See on sheff. Tartlased teavad. Sest vaid selles linnas näeb niisugust "loodusnähtust" nagu mitmekümnete tuhandete noorte üheaegne kesklinnas ringisibamine, vanade tuttavate nähes rõõmust lakke hüppamine või siis Marksu-maja nurgal häbelikult võõraid uudistavate rebaste silmavaade. Jah, eks igaüks jää oma sünnilinna patrioodiks, aga ärgu aetagu mulle möla, et sellist asja juhtub 1. septembril kõikjal Eestis. Tunnen häämeelt, et olen tartlane. (See oli siis minu uhkusest-paisub-mu-rind-minut.)
Nüüd siis asiste tegude juurde tagasi siin ümberkaudsest ehitustolmust lehkavas pealinnas. Mis on lihtsalt mu ma-olen-sellega-harjunud-ja-rahul-kodulinn. :)
Sügis!
31.8.05
Aga õues on sügis. Seda tunneb igast näkku pahvatavast tuulelõõsast ja õhu lõhnast. Teate ju küll seda sügisest kargust, millesse hakkab järk-järgult külge kerget lehtede kolletamist, looduse surma. Isegi kui sul on nohu, tajud sa õhku nuhutades, et aasta hakkab lõppema. Ja eile, oh õudu, nägin ma mööda Maakri tänavat Stockmanni poole vudivaid koolilapsi, ranitsad seljas ja kilekotid (tõenäoliselt koolikraamiga) käes. Jube, see oli kui õudusfilmis (noh, see äratundmine, et nüüd nad tõesti tulevad...). Naljakas, päkapikkude piilumist ja ringiluusimist on palju meeldiv oodata-vaadata, kui koolilaste oma. Sest esimesega meenub laul: "Jälle kordub see-ee, ma tean, et jälle kordub see-ee."
30.8.05
Reps lohutas õpetajaid
Haridusminister Mailis Reps kappas eilsel kohtumisel Tallinna koolijuhtidega oma sõnavõtus läbi kõik olulisemad haridusprobleemid ning pildus mahlakaid tsitaate nagu varrukast.
«Vahepeal me sõna otseses mõttes kohitsesime seda,» kommenteeris minister hindamisjuhendi uut, lühendatud varianti. «Mõte on, et püüame last hinnata tema teadmiste järgi, nagu nõukaajal.»
Õpetajad tundsid ka huvi, miks nende tööleping ja kohustuste täitmine iga viie aasta tagant ülevaatamist vajab, ja nõudsid ministrilt suuremat kindlust.
«Kui teist tahetakse lahti saada, saadakse teist lahti niikuinii,» rahustas minister koolijuhte.
Ühe uuendusena pikemas perspektiivis pakkus Reps välja ka vabalt valitavad täienduskursused õpetajatele. «Kui õpetaja tunneb, et näiteks enesekaitseõpetus annaks talle olulist täiendust töös, siis miks mitte anda selleks võimalus. Kuni massaažikursusteni välja,» jagas minister näpunäiteid.
Mitu korda tõusis üles ka pingeid tekitav hariduse rahastamise teema. Selgus, et ministeerium ei tea täpselt, kuhu raha jagama peaks.
«Tegelikult pole meil korralikku analüüsi ja argumente, mis on iga kooli tegelik vajadus ja kui palju maksab näiteks huviharidus,» põhjendas Reps.
Ka palgatõusule soovitas minister pedagoogidel mitte liiga suuri lootusi panna. «Mida teile ka ei lubata, saame reaalsuses rääkida vaid sellest, et palk tõuseks pidevalt,» nentis minister, viidates sellele, et loodetud 10–12-protsendiline palgatõus on veel küsimärgi all. (PM)
24.8.05
Ja K ja S läksid tagasi Belgiamaale. Kurat, üldse ei ole heade inimeste jaoks aega. Aga - ähvardan ma - me veel rokime! Ükskord. Siis, kui aega on. Hmm, milline paradoksaalne lubadus. Hea küll, ma jään nüüd vait ja soovin neile turvalist kojulendu.
22.8.05
Olku kontserdist jäävad omakorda vaid head mälestused. Mis sellest, et kõiki (või vähemalt enamikku) neist lauludest olen sadu kordi kuulnud ja paljud neist pääluu sisse kinni kulunud. Ikka on hea ja soe kuulata "Nukitsamehe", "Thijl Ulenspiegeli" või "Karoliine Hõbelõnga" lugusid. Seda kõike elavas esituses (Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfoonikud, Tõnis Mägi, "Kaotajate" ja "Burattino" näitetrupp, Kiigelaulukuuik ja Tõnis Mägi), siin samas ja just praegu. Mina, kes ma neli nädalat sotsiaalüritusist teadlikult eemale olen hoidnud, tundsin end esiti üpris kohmetuna, sest tuttavaid nägusid on seesugusel üritusel (ja veel Tartus) tuhandeid. Noh, ja pärast seisis ees veel päeva lõppsõit, tagasi Tallinnasse. Oli see vast paraad, mis pealinna poole pärast kontserti sõitis. Heh. Aga nii oil 20. august, see taasiseseisvumispäev (masendav, katsuge sellist sõna näiteks raadioeetris öelda!), tõeliselt meeleolukas ja hingele hea. Ja ilm oli lihtsalt suurepärane! Kui eelmise nädala keskel tundus, et suvi on jäädavalt läinud - ausõna, õhus oli sügisene kargus, mis sillutab teed talve jäisele ohkele, ning kõik viitas sellele, et suvi on tänavuseks lahkunud -, siis korraks suutis suvepalavus end taas ilmutada. Ja õigesti tegi, sest ega siis kopsuhaiged saa suve nautida!
Ja veel üks kultuurielamus. Reede õhtul. "Sõpruses". Filmi "9 laulu" esilinastus. See võttis nõutuks. Kui aus olla, siis ega väga palju küsimusi see film ei tekitanudki. Vaid üks küsimus kerkis - miks. Filmi ülesehitus on lihtsamast lihtsam - kahe noore üheaastasest kooselust räägitakse vaid läbi muusika (rokiklassika parimad palad live-esituses) ja räige kepi. Leian, et ilustamist pole ka tekstis vaja, sest film ise ei ilustanud midagi: kunstilisel eesmärgil (?) lendas sperma, suures plaanis võbelesid mees- ja naisgenitaalid ja seksi oli rohkem kui näiteks Playboy Late Night'is näha võib. Aga miks-küsimus jääb sellest hoolimata. Filmi lõppedes sai aasta ümber ja noorpaar kolis taas laiali. Ja kõik olnu vajus unustustehõlma. Kas rezhissööri eesmärk oli küsida, miks häbeneme vaadata alasti kehade ilustamata ühet, kui kõik meist seda niikuinii teevad? Või rõhuti inimlike tunnete (muusika) ja loomalike instinktide (seks) sümbioosile? Mina küll ei tea. Aga alati võib looja öelda, et ka nii võib. Sedapuhku on Michael Winterbottom siis sellise filmi teinud. Ja ütleb koduleheküljel seksi-osa kohta "Kuidas sa näed armastust?" ning muusika-teema kohta "Kust sa leiad armastuse?" Hmm... Veider triviaalsus. Et siis armastuse ideaalseim väljund on füüsiline paratamatus, paaritumisiha? Ehk seks ilma tunneteta ei tule Winterbottomi arvates kõne allagi...?
Nüüd aga üritan mõningaid ... hmm... eakamaid kolleege seda vaatama utsitada. Ihihi :)