Aasta kummituslikuim lugu

Head vana aasta lõppu - õigemini, pigem olgu kõva häälega välja öeldud: 2009. tuleb erakordselt hea aasta ning kõik saast ujub minevikku... :) Olen viimastel päevadel üritanud taas jälile saada sellele kogu aasta mind kummitanud loole - ehkki mul oli see juba käes. Aga vana pea ja väsinud lingid ei võimalda kõike internetis ka igavesti säilitada. Niisiis, selle looga saadame selle aasta ära. Kraaps!



Santogold "Les Artistes"

What's Another Year...

2008. aasta, nii ilus, valus või kummaline kui see ka ei olnud, hakkab lõppema. Ajalehtede kokkuvõtteid vaadates läheb süda tõtt-öelda pahaks: igalt leheküljelt vaatab vastu häda, valu ja viletsus. Õnnetused. Pseudokangelased. Müüdid. Ning poliitikute oi-kui-igapäevaseks saanud vastastikkune ärapanemine, et enda ego upitada ja oma jätkuvat juhirolli õigustada, üritades ennast endiselt veenda, et teavad, mis suunas seda riiki kõige paremini juhtida. Ära on tüüdanud. Sestap teen hoopis enda kokkuvõtte.

Jaanuari algul kirjutasin: "Loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam." Päris selliselt see vist välja ei kukkunud. Aga võib-olla nurisen ma liialt - võib-olla peaks majandustõmblusist tulenenud infotööstuse koondamislainet tõepoolest väljakutsena mõistma ja mõtestama. Üks elukümnend on ju lõppemas, ehk tulekski korraks pidurit tõmmata ja uusi sihte seada, mitte jääda kurtma selle üle, et esimese koondusringiga end, reporterist toimetuse juhatajaks ülestöötanut ühtäkki "tänavalt" leidsin.
Uued töised väljakutsed ei lasknud end kaua oodata. Kuid võib-olla oli seegi hüpe liiga rutakas. Juba seepärast, et sõnapaari "intelligentne meelelahutus" definitsioon on alati subjektiivne. Ning kui paari kuuga avastad, et sinu aju võiks mõnes tuleviku lindude välimäärajas juba puhtesulestikus lesiva tombuna kujutada ning sinust üritatakse teha mingit tühisuse maskotti, oleks aeg enda vastu ausaks jääda ja "aitab!" öelda.
Seda enam, et Postimehest lahkumine meenutas mulle ühe kulunud, ent unustatud tõe - töö külge ei pea klammerduma, sest töö ei ole elu mõte. Töö ja töö tegemine on vahend enda elatamiseks, oma elu elamiseks. Muidugi, katsu sa öelda seda neile, kellel julmalt ja kahetsuseta palka vähendati ning soovitati hoopis rõõmu tunda, et seegi töökoht alles jääb. Ja kaasa tunnen ka neile, kel tool ettehoiatamata alt tõmmati ning tema töökoht teise inimesega täideti.
Pealegi võimaldas 2008. aasta mul viimaks ometi panna end proovile meelelahutusäris ning vaadata, kas pakkumiste mõttes ülekuumenenud, ent rahalises mõttes alajahtunud sisekontsertide turul on võimalik ellu jääda. Tegime ära Rolfi ja Nele-Liisi jõulutuuri.
Kokkuvõte? Ellu jääb küll, kuid riskida ei tasuks 2008-2009 kellelgi. Juba detsember on näidanud, et oma investeeringutega riskimine on enesetapp. Pealegi on majandusraskustes tõmblevate tuhandete perede meelelahutustarbimise ennustamine väga raske.
Ent väljakutsed jätkuvad: järge ootab üks uus raamat, jätkub koolitustegevus ning ees ootab midagi, millest veel suure suuga ei pajata. Aga kui kõik õnnestub, küll siis räägin juba lähemalt. Nii vaatan paari päeva pärast algavasse uude aastasse vägagi lootusrikkalt.

Loodetavasti jääb ka viimastel kuudel hoogustunud negatiivsete uudiste laviin 2008. aastasse. Kuritegevust ja alatust oli mu lähedal ja lähedastel tänavu palju. Nii murti sisse mu autosse ning kui politseile avalduse tegin, sain loomulikult ise sõimata - mida ma endast õigupoolest mõtlen, majandusraskuste ajal on autovargused täiesti "normaalne nähe" ning mingit lahendust ei tasu teil küll oodata. Mõne kuu pärast murti autosse uuesti sisse. Mis siis, et sealt enam suurt miskit peale uksenuppude enam võtta polnud. Nii müüsin ma oma auto viimaks maha. Ostjaks üks ääretult tore tshikk, kes teadis autodest ilmselgelt mäekõrguselt minust enam, mistap loodan siiralt, et Suusi kohe varuosadeks ei veetud.
Ega vargused siis sellega lõppenud. Nii otsustas üks harimatu ja vastutusvõimetu meeskodanik, kes end kunagi sõbraks julges nimetada, mu koju sisse murda ja minu tagant ligi 7000 krooni sularaha varastada. Seda loetud päevad pärast minu koondamist. Kõige halenaljakam oli selle juures muidugi tõsiasi, et ta keeras pintslisse ka kilo viinamarju ja tühjendas külmkapi. Hiljem tema tausta uurides sain teada, et see tänamatu jobu tegi rahast lagedaks ka oma endised kolleegid MTV Eestist, varastas samast firmast arvuti, seejärel tühjendas Plektrumi kontori ning röövis kamaluga veel oma lähedasi. Halenaljakusel pole piire - inimestel on kaduma läinud kingad, triikrauad, muusikakeskused... Kas tõesti usub mõni pätt, et sellised detailid jäävad märkamata?
Pole siis ime, et enamik on selle mehe lindpriiks kuulutanud ning nii mõnigi oma korteril lukud vahetanud. Kahjuks leidub piisavalt heausklikke, kes tema tempudest veel midagi kuulnud pole ning teda pimesi usaldavad. Loodetavasti jääb neid õige pea väheseks, kuni kaovad kõik ta ümbert. Head lugejad, vaevalt ma selle tegelase nime siinkohal kordama pean - nii tühiseid inimesi on parem lihtsalt mitte mäletada. Politseile pakuks noormehe elu kindlasti huvi.
Kurb ka, et 2008. aasta lõpp tõi raskeid haigusi, mitu ebaõiglast surma ja sellest tulenevalt võikaid konspiratsiooniteooriaid. Ei, roosiline see 2008. aasta kindlasti ei olnud... Ent teisalt - mina saan siiski tänulik olla, sest tervis on korras ja mõne mõttetu ja pigem varga enda elu ära rikkuva kuriteoga ei suuda keegi mulle ja mu lähedastele jäädavat kahju tekitada.

Oi, aga head oli ka! Palju head. Selle üle on küll siiralt hea meel, et aasta algul loodetud "hingeliselt tasakaalukam" on paika pidanud. Sellele on palju kaasa aidanud varem nii võimatuna näinud koosolemise aeg. Viimaks ometi saan enda üle uhke olla, et eraelu ja sõpradega koosolemise arvelt enam töötunde ei pikenda.
Milleks - homme on ju jälle tööpäev, mis mõtet on siis kontori(te)s passida ja arvata, et kui täna teed kaks korda rohkem, siis on homme kaks korda kergem. Ega töö hulk niikuinii vähene ega pangaarve sellest suurene. Oma elu libiseks aga vastasel juhul küll sõrmede vahelt. Nii meenutan siira rõõmuga kahte ülihead reisi, mis viisid meid Serbiasse ja Londonisse. Tõsi, New Yorgist leiame kevadel kindlasti parema öömaja kui meie viimasest peatuspaigast. Aga samas - lõbus oli ka! Nii meenutan iga koos oldud päeva, õhtut ja ööd, kui sõpradega veini- või mõne muu klaasi taga elust rääkisime, pubis või klubis maailma parandasime, kotlette, lasanjet või piparkooke tegime, autoga Lääne- või Põhja-Eesti lummavasse loodusesse sõitsime, vaidlesime või jagelesime ning elu, üksteise ja maailma üle hullunult naersime.
Sõprade üle on mul alati hea meel - eriti siis, kui nad tõepoolest otsustanud näiteks emaks-isaks saada, abielluda, maailma teise otsa kolida või siis, vastupidi, koju tagasi tulla. Ma tean, et mul on maailma parimad sõbrad. Ma tean, et mul on maailma parim perekond. Ma tean, et mul on maailma parim kallim. Ka siis, kui alati kõik kõige paremas korras pole, kui jonn peale tuleb ning kui trotsist või ajapuudusest üksteisele ei helistata või üksteist tähele ei panda. Lõpuks tuleb ikkagi päike välja. Aitäh teile selle eest!

Mida veel? Elamusi jagus aastasse meeletult. Järgnev loetelu paljudele suurt midagi ei ütle, aga mulle seevastu küll: Belgradi loomaaed, meeletu road-trip Hispaanias, Cannes'i rahvusvaheline reklaamifestival, sumedad sügisõhtud Leuvenis ja karged sügishommikud Berliinis, vihmamärg Oxford, muusikafilm "La Mome", draama "Lepitus", muusikalifilm "Mamma Mia!", ulmepõnevik "Videvik", Depeche Mode, Celine Dion, Timbaland, Kerli Kõiv, Jaak Joala, "Ken Lee", "Eesti meeste laulud", Öölaulupidu, Pädaste seenesaaga... Eks ma siis täiendan, kui jälle meelde tuleb.

Need olid minu 525 600 minutit aastas 2008.

Nii palju vaikust ka kasuks ei tule

Sry, sõbrad! Et veeb mind väega vallutanud, siis pole oma maailmanurgakese täitmiseks enam mahti. Mitte et tahtmist poleks - pidevalt hakkab silma midagi, mis rõõmustab, kurvastab või täiega närvi ajab. Kogu aeg ei jõua ega saa paraku siia jutustada. Ausõna, küll kiired ajad mööduvad ning ma hakkan taas jutuluuaga pühkima. Tshekake ikka tagasi, ma pole kuhugi kadunud. Seniks - muusikat!



Ja tulge kindlasti Rolfi ja Nele-Liisi kontsertidele - Tartus Vanemuise väikeses majas 19. detsembril kell 17 ja kell 20 ning Tallinnas Vene kultuurikeskuses 22. detsembril kell 17 ja kell 20. Ma mitte ei usu, vaid tean, et tuleb väga hea kontsert. :)

Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)



Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Kuule, lumi on maas!

"Kuule, lumi on maas... Persse!" Tõsi, Astrid Lindgreni Madickeni-raamatu lause oli küll tükk maad romantilisem, kuid samas kõlas seegi kuidagi toredalt. Liiatigi on pealinna tänavad tõepoolest lumevesised. Kell on nii varajane, et mu mõte ei tööta... Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Aitäh.

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Filmistaarid teevad nalja: Don't Vote! :)

Aga jah, sul oli õigus - ilm oli varahommikul tõepoolest ilus. Täpselt sama sügisarmas, kui eile hommikul, mil päikesetõusu raadiomaja kõrgematelt korrustelt kiikasin ja tööd vihtusin. Ainult et ma ei mõista, miks ei võiks ma ilma minevikukollideta elada. Okei, kloorikoll on lahe, sellega ma olen harjunud. Kuid mingit minust mitte olenematut ja tahtest sõltumatut taaka ei pea ma küll kaasas kandma. Ometi on mul tunne, et peaksin süüdi olema.

EMT, pane end põlema!

Ma ei ole tükil ajal kohanud nii ebameeldivat suhtumist klientidesse kui EMT seda viimastel päevadel teinud on. Esiteks saadab ettevõtte automaatteenus mulle haigeid käsulauseid teemal, kuidas kohe-kohe keelatakse mul igasugune väljahelistamine, sest ma ei ole arvet tasunud. Ainult et ma ei saa ju arvet tasuda, kui seda väidetavat arvet pole iial esitatud - mis siis, et liitumislepingus on kirjas, et see arve peaks saabuma minu e-postile. No ei ole seda kirja!

Teiseks. Mul on enam-vähem täiesti ükskõik, kui suur see arve on - ju siis on vaja nii palju rääkida. Peaasi, et ma operaatorile osutatud teenuse eest maksan. Ometi hakkas EMT ähvardussõnumeid saatma siis, kui mingi ennekuulmatu tuhandekroonine limiit ületatud oli. Ning kui ma siis viimaks ometi (!) telefonil 123 kellegi halvas eesti keeles purssiva klienditeenindaja kätte sain, teatas see, et see limiit on lepingus kirjas; et see on kogu aeg nii olnud. No käige kuu peale, ma ei liitunud EMTga sellepärast, et mingi operaator saaks mulle ultimaatumeid esitada, kui palju ma räägin. Sellise mitteteenuse eest mina enam ei maksa.

Ja läinud nädal õpetas mida? Seda, et kui telefonile ei vastata, no siis nähtavasti on telefon hääletu peal ja ju ei taheta rääkida. Loogiline, eksju! :S

Arkadi Volodosi kontsert oli ent siiski hea - algul ei saanud muidugi kuidagi vedama, sest vaene mees oli kokku pannud nii igavlüürilise kava, et suisa õudne. Ent kui Liszt lõpuks mängu tuli ning lisalood saabusid... No siis läks alles paugutamiseks!

Ja siis saabusid kaks lõbusat pidu, mis nädalavahetusel suu muigvel hoidsid... :) Okei, mis siis, et päris täpselt kõike ei ju ei saa mäletada. See on ühe puhveti puhul igavane häda - sa ei suuda kunagi kõike mäletada... Ent tore, et laupäeva õhtul nägin viimaks ometi muusikali "Notre Dame de Paris'" ära. Vinge!

Rahe. Ei mingit kahtlust. Ja tore ametnik.

Kui tund aega tagasi Peterburi maanteel otsitud aadressini jõudsin läks ära igasugune isu autost välja astuda - põhjuseks ootamatu rahehoog, mis väidetavalt Tallinna kesklinnas autod üürgama pani ning korraliku äkkpaanika tekitas. Lisaks välgufläshile oli meie sõiduk ainsa hetkega raheterade all lookas. Huvitav, kust see siis nüüd tuli?!

Pigem meenutan varahommikust dialoogi ühe ametnikuga:

- (Arvutit klõbistades ja ühtäkki avastades.) Ooo, meie peres käib ikka ja alati Vikerraadio!
- (Kergelt kohmetudes.) Tõesti?!
- (Kavalalt.) No muidugi! Ma hääle järgi ei oleks kohe öelnudki, aga nimi on küll väga tuttav!
- (Tänulikult.) Seda on küll meeldiv kuulda.
- (Arvutiklõbin jätkub.) Ma varem kuulasin seda ... Noh Kukut. Aga nüüd ikka Vikerraadiot.
- (Huvitatult.) See on muidugi tore, aga mis pani teid kanalit vahetama.
- (Usalduslikult). Teate, pärast oma abikaasa surma tahtsin ma midagi tõsisemat. Mulle nagu ei sobinud enam see... (Otsib sõnu.) mürgeldamine. Vikerraadios on ikka asjalikumad ja tõsisemad jutud. Nüüd kuulamegi.

Lahe! Niiviisi saingi biomeetriliseks. Siiralt hea meel, et ametnike hulgas on ka lihtsalt toredaid inimesi, kes on töös pädevad, inimeste suhtes abivalmis ja selle kõige juures veel ka head ja positiivsed suhtlejad. Neid polegi nii palju, kui nüüd järele mõelda. (Nt kaubanduskeskuste alatasa pahura müüjatehordi peale mõeldes läheb küll süda pahaks.)

Ja midagi lõbusat eilse laulusaate ajel

Olin unustanud, kuivõrd lõbusa laulu on Harry Belafonte aastate eest laulnud. Tore, et Ithaka-Maria ja Evelin selle taasesitada võtsid (ning seda muide väga vingelt tegid!)



See lõik pärineb filmist "Beetlejuice". Ha-haa! :)

Kui tõsisemalt rääkida, siis mida arvate teie õiglasest kaubandusest. Tõsi, mulle läheb muidugi korda, kui ma saan kaasa aidata Aafrika ja Ladina-Ameerika laste elujärje parandamisele ning et nad ei peaks orjadena kakao- või kohviistandustes rabama. Samas - kas see pole pigem selline läänelik tuhapäheraputusüritus, mis tekitab pelgalt tunde, et nüüd olen küll millegi jõle vingega hakkama saanud ning aitan neid, kelle tegelikust käekäigust pole mul absoluutselt aimu. Ja kuivõrd me siiski hoolime neist kaugetest inimestest? Kas Eesti-sugune riik, mis samuti alles üritab enda elu normaliseerida (või läänelikustada) ning kus on palju töötuid ja palgakehvikuid, ikka peaks eelisjärjekorras mõtlema hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel väidetavalt kehvades oludes töötavate inimeste peale? Või sobiks seesugune heategevusaktsioon enam jõukal järjel suurriikidele? Ma ei tea... Mõtteid tekitas tänahommikune intervjuu Vikerraadios mul piisavalt. Pealegi, ma võin ju osta selle Fairtrade-märgiga tooteid, ent samas on hinnavahe nn tavalise kohvi ja õiglase kohvi vahel ikka väga suur. Kas ei tasuks löögirusikat nendele ettevõtetele suunata ja nõuda, et kõik kohv, kakao vms oleks õiglaselt saadud...? Vaat sellised mõtted.

Nädalavahetus: Mereõhk, surikaadid ja peotrall

Lihtsalt überlahe, kui mõnikord juhtub midagi lihtsalt niisama. Näiteks nagu empsi kutse sõita reede õhtuks Eismale närve puhkama. Mis sa muud ihkad - lõõgastav saun, väike vein ja väärt jutt väärt seltskonnas. Nagu spaas - okei, massaazh ja muud protseduurid jäid ära, aga kõik muu oli küll väga spaa. :)

Laupäeval läks asi veelgi lõbusamaks - nimelt otsustasid vanemad minuga loomaaeda minna (ja pärast muidugi kohvikusse - Tallinnas ju peab!) Ja no mis saab mul selle vastu olla ja imelise ilmaga aina uuenevat loomaaeda kiigata. Minu vaieldamatud lemmikud on surikaadid - ühed vapustavalt armsad ja uudishimulikud tegelinskid, kes oleks vaateakna puudumisel valmis tõenäoliselt iga külastajaga kaasa ka tulema.

Lõuna-Aafrika kõrbetes ja kuivadel avamaastikel elutsev surikaat on pikavõitu nina ja tumedate pandasilmadega põlvekõrgune loom, kel on komme pidevalt omapärast valveseisangut võtta. Tõustes kikivarvule, laseb surikaat oma pikad saledad esikäpad kõhule rippu, venitab keha pikaks ja ajab nina taeva poole, et haista ja silmata kõikvõimalikke vaenlasi, keda tal looduses on üsna palju. Koloonias, kus elab koos mitukümmend looma, kehtivad põhjalikud ja ranged ühiselu reeglid. Nii on neil valvurid, kes kõrgematel küngastel või puude-põõsaste otsas pidevalt vahti peavad, aga ka lapsehoidjad, kes ajal, mil emasloomad toiduks sisalikke, putukaid ja hiiri otsivad, kogu koloonia poegi kantseldavad. (allikas: www.lemmik.ee)

Liiatigi on tore, et Tallinna loomaaed saab üha enam nn lääneliku (ehk teisisõnu korraliku ja kaasaegse) välimuse - loomad pole enam kuhugi rõveroostes puuri pressitud, vaid saavad nautida väga korralikke ruume, pindu ja maa-alasid. Ses mõttes meenub ka Tallinna loomaaias ringi jalutades üha enam aastate eest Londoni loomaaias nähtud-saadud elamus, kus esikohal on ikka ja alati loomad. Kiidan-kiidan!

No ja ega siis nädalavahetus ühe korraliku peota pääsenud - sõber Mati sünnipäev andis peoööle meeleoluka kick'i, mis päädis puhvetis tantsu vihtudes ja hommikutundidel rampväsinuna uinudes. Tagantjärele soovin õnne ka Ivole, kel eile sünnipäev oli!

Von Krahlis wifi päästab igavast loengust

Kui Von Krahli pühapäevane loeng kutsus vähemalt pisutki üles kaasa mõtlema, siis tänane - just sel samal hetkel ülimast valgustatusest jutlustav Andrew Cohen - ajab küll juhtme kokku. See tuletab mulle meelde omaaegseid Lotmani semiootikaloenguid, mis jahusid tundide kaupa toolsusest ja hobususest (teate küll - kui tool on ukse ees, siis pole see tool, vaid omab tähendust "suletud"). Nüüd on mees õnnelik, et ta on sekulaarne juut New Yorgist, kuid omab tõeliselt originaalseid ideid sellest, kuidas Suur Pauk mitte millestki midagi tegi ning kuidas see pealegi inimkonna ülimuslikkusele, intuitsioonile ja elu tunnetuse mõistmisele aluse panin. Ma suren! Õhtuseks ajaks on säärast sõnamängu pisut liiga palju - "consciousness", "eye-witnessing the process", "intelligence involvement".

Tõsi - religiooni, aeg-ruumi alguse või elu loovusprotsessi üle võib filosofeerida, kuid õhtu lõpuks on see kõik vaid retoorilisi elemente andekalt rakendav mõttemäng - ei enamat. Ja kui üks lektor on kõike muud kui sümpaatne, siis ei kutsu see mind kuidagi kaasa mängima.

Mnjah, üks mõte on ju isegi huvitav - seksuaalimpulss pole muud kui loovimpulss. Coheni sõnul teame me kõik väga paljusid teadlasi, filosoofe, muusikuid ja poliitikuid, keda ajendab tegutsema loovimpulss. Miskipärast ei tahtnud ta seda mõtet enam seksuaalimpulsiga siduda, ehkki võiks ju päris lõbus olla ette kujutada näiteks peaminister Andrus Ansipit mööda valitsuskabinetti ringi tuuseldamas ning põhjendada seda kõike ülima sugutungiga.

Pole mahti isegi kultuuriüritustest pajatada

Täna käisime siis välja uudise minu asumisest TopTop'i uudistetoimetaja kohale - mis siin ikka pikalt teavet varjata. Uute tööde-tegemiste tõttu pole isegi aega saanud, et rääkida viimastel nädalatel osaks saanud kultuuri- ja haridusüritustest. Näiteks sellestki, kuidas Mark Lynas Von Krahli Akadeemias kliimamuutustest rääkis. Mis seal salata, ehkki nii Lynas kui ka mullu Cannes'is kuuldud-nähtud Al Gore peaks näiliselt ühte asja ajama, on nad maailma päästmise osas siiski sootuks eri meelel. Lynas rõhub inimkonna, Gore aga planeedi päästmisele. See on nende suurim erinevus, millest tuleneb ka keskendumine erinevatele tegevustele oma eesmärgi saavutamiseks. Gore üritab mõjutada poliitikuid, Lynas loodab kodanikuühiskonnale. Mitte et üks välistaks teist, ent nende lahendusteed on nii erinevad, et saa sa siis nüüd aru, mis parim lahendus on. Liiatigi leidub üha enam lobiste ja nendega koos ka oponentteadlasi, kes leiavad, et kliimasoojenemisest jahumine on müüt - maakera hoopis jahtub... Ent pühapäevaseks (nii halva heliga ja esitusega Andrew Lloyd Webberi juubeligalast kui ka sellele järgnenud piduderallist) toibumiseks oli see ettekanne väga põnev ja väljaskäik asjakohane. Mul on hea meel, et ma siiski põõnama ei jäänud ning ent Von Krahli ajasin. Ning et pärast Volta mudastest hoovidest hoolimata M-iga ka tantsutähtede otse-eetri ette võtsime. Sest see ju vana tarkus - kui raske on olla, võta klaas vahuveini. Või kaks. Või...? :)

Ja et te kõik ühte teatud blogisse sisse ei pääse, siis vahendan teilegi uuemat rahvatarkust:

Miks on mees, kes paljusid naisi põrutab, tegija, aga naine, kes paljude meestega magab, lits? Aga sellepärast, et kui sul on võti, mis kõik lukud lahti teeb, on see päris kunn värk, aga kui sul on lukk, mille kõik võtmed lahti keeravad, on sul lihtsalt sitt lukk.

Vaat nii!

Hullud päevad tõid siiski lennureisi...

Kui me kell kaheksa hommikul Stockmanni jõudsime, oli hullus juba alanud - sajad inimesed tunglesid piletimehe ümber ning püüdsid paremaid positsioone... Eks kõik ikka selleks, et Finnairi ostukampaaniaga võimalikult soodsalt reisile pageda. Oleme ausad, kui möödas oli paar tundi ja nii mõnigi pidi juba kooli minema, olin kindel, et jään oma tagasihoidliku sooviga kevadel NYCi põrutada hüüdjaks hääles kõrbes.
Tunne oli muserdavam seda enam, et päris paljud minu ees piletikassasse jõudnud pidid oma ideaalkuupäevadest loobuma, sest lennud olid lihtsalt täis. Ent Eesti mees ei jäta jonni, eks ole! Kolm tundi ja kümmekond minutit hiljem seisin ühtäkki Finnairi-Sirje ees (vaeseke, ega tal ka kerge pole!), kes hoiatas, et soovitud kuupäevi ei saa tõenäoliselt enam keegi. Ohe. Ja siis: "Ma ei usu oma silmi, mõlemale lennule jagub pileteid," teatab ta. Rõõmuohe.
Ning pärast seda, kui olin oma kukrut 18 000 krooni võrra kergemaks luhvtitanud, võisingi sadadele teistele järjekorras seisjatele kuratliku irvega otsa jõllitada ning pead kuklasse lüües hulludelt päevadelt lahkuda. Meie võit! Tere tulemast, New York! :)

Viimased nädalad on ülikiirelt mööda vuhisenud. Nagu eile Postimeest külastades kallitele sõpradele tunnistama pidin - töötuna on tööd palju rohkem! Muudkui aga kohtumised, orgunnid, kohtumised, orgunnid. Ja kultuuriprogramm samuti - "rambo", ERSO kontsert ja "Detsembrikuumus". Üritan neist hiljem rääkida.

Nüüd võib vist rahulikumalt hingata, sest ees seisab suur töö. Eks näis, kuidas uues kohas minema hakkab, ent mul on sesse päris palju usku.

Ning jää hüvasti, Urmas!

Orkut teab paremini... :)

Vaatame näiteks, mida ütleb meile Orkut tänase varahommikuse sissekande peale:

Tänane õnnelause: Sa veedad vanaduspõlve mugavuses ja materiaalses rikkuses.

Hea, et vähemalt nemad teavad. Ja kui nii ei peaks minema, siis võib ju Orkut Büyükkökteni vanuigi kohtusse kaevata. Vähemalt tema vanaduspõlv võiks ju olla piisavalt kindlustatud, et mulle pensioni maksta. Aga aitab nüüd sügisrohelisse Berliini mattuva hotelli Acksel Haus toakeses peesitamisest ja hädaldamisest, miks küll peab nii vara ärkama, et Eestist normaalseks ajaks Euroopasse jõudmiseks tuleb poole öö ajal silm lahti lüüa. Nüüd tuleb õue mängima minna.

Siis jõuab jälle Depeche Mode'i intervjuuga tegelema hataka: sai ju selleks ometi taas Kesk-Euroopasse tuldud. Vähemalt seda võib küll öelda, et täna tuhatkonna fänni ja meeletu hulga ajakirjanike ees Berliini olümpiastaadionil peetud pressikonverentsil neljakümneks minutiks aja maha võtnud vanad on väga lahedad. Loodetavasti jagub neil reipust ka homseks, mil jätkuvad näost näkku intervjuud. Ning kahju, et nad oma järgmisel aastal algaval maailmatuuril sedapuhku Eestist mööda kõmmutavad. Kel janu, sel jalad - tuleb siis kas Riia või Vilniuse kasuks otsustada.

Häbitu raharööv viis une

Kuidas käituda, kui Euroopasse viiva põgusa tööreisi eel avastad, et sinu kodust on ootamatult kadunud sadu eurosid ehk tuhandeid kroone ning kui võid suure tõenäosusega ka öelda, kes sellise alatu tembuga hakkama sai? Mu kodus lihtsalt ei käi väga palju niisuguste rahahädadega inimesi, kes oleks oma parema elu nimel tuttava-sõbra tagant ka varastama. Olen löödud, et hoolimata paljudest mööda läinud aastatest ei ole ma õppinud selliseid inimesi ära tundma ning neid nõndaviisi ka kohtlema. Ehk on teil nõu, mida teha - kirjutage mu meilile ja andke abi. :(

Kas hingedega eestlasi on tarbimisihas maniakkidest enam?

Lõppev nädal võimaldas mul viibida kahel väga eriilmelisel sündmusel, mis kumbki peibutas kohale ohtralt publikut. Tõsi, ehkki pealtnäha pole sel rahvahulgal midagi ühist - nad justkui ei kohtuks omavahel kunagi -, on nad ometi ühe ja sama rahvuse, veel laiemalt siin elava inimkoosluse liikmed. Räägin kirjastuse Pilgrimi ja toimetaja Tanel Veenre uue raamatu "Meie inimesed" esitlusest ning päev varem sellele eelnenud Rocca al Mare kaubanduskeskuse uue korpuse elektroonikapoe avamine.

Raamat on vinge hingega ja väge täis kirjutatud. Siin arutlevad eestluse, Eesti ja eestlaseks olemise üle nii tuntud kui ka tundmatud eestimaalased: Jarek Kasar, Virve Köster, Artur Taevere, Mikko Fritze, Peeter Jalakas, Vassilissa jpt. Siinkohal mõte kunstnik Anu Raualt:

"Mulle on alati meeldinud eestlaslik segu kokkuhoidlikkusest ja ilumeelest. Asju tuleb hoida, armsaid asju lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüliks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. Ning see laieneb ka inimsuhetele. Tüdinetakse ka üksteisest, ei osata suhteid paigata." (Allikas: Pilgrimbooks 2008)

Just see mõte viib meid järgmisele (ajaliselt küll päev varem toimunud) üritusele, mil ühe pealinna kaubamaja ukse taga sai kokku meeletu hulk põlevate silmadega saamaihas eestimaalasi, et siis, kui kell kukub, teineteisest üle tormamise ja tagumise-nügimise-togimise-nägelemise hinnaga jõuda esimesena teisel korrusel hiilgava elektroonikapoe metallvõre ette, sealt end maksu mis maksab läbi pressida ning väidetavalt võimalikult odava hinnaga rösteri, espressomasina või pesumasina juurde jõuda, sellele peale viskuda ja kraakleva kaarnana õnnetu toode kassasse lohistada.



Kumb käitumismall, hingeliselt helletada või saamaihas saaki sebida, on ehteestlaslikum? Ma tean, et esimene teguviis on enam minulik. Olgu pealegi see kuradi espressomasin täna paari tuhha võrra odavam, tont temaga! Pealegi - mul ei ole näiteks sibulavõrguga kaasmaalast tagudes kätte võidetud espressomasinat niikuinii vaja. Kas kõigil neil, kes eneseväärikust jalge alla mattes on valmis ühe suvalise kaubamaja kunstlikult tekitatud idiootliku massihüsteeriaga kaasa minema, on seda masinat vaja? Eneseväärikus ühe mõttetu kohvimasina vastu? Valus.

Ent ometi on need kõik eestlased ja eestimaalased - ühtesid kannustavad meeled, teisi instinktid. Ja veel midagi sarnast: meelt lahutavad ja uuele nädalale lähevad kõik vastu lõpuks ikkagi sarnaselt. Võin mürki võtta, et täna õhtul istuvad mõlemad pealtnäha erinevad inimkooslused kui üks mees teleri ees, et ühiselt (mis siis et teineteist tundmata) TV 3s alustanud "Laulud tähtedega" nautida.

Koonduslaager selja taga, mis edasi?

Esmaspäevasel mihklipäeval raadiohommikut tehes tutvustasin ka kuulajaile, mida Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas 29. septembri kohta ütleb. See kõlas nii:

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. (Allikas)

No vähemalt võtan siis minevikutöölistega kampa, sest mihklipäevaks sai minusuguselgi karjasel, suvilisel või lihtsalt (võõrettevõtete) teenijal ligi kaheksa aastat kestnud tindinäppajastu läbi. Tegelikult oli see küll reede, 26. september. Ning see oli see lause:

"I used to wanna change the world. Now I just wanna leave the room with a little dignity." (Allikas)

Ehkki öelda oleks nii mõndagi, pole sel suurt mõtet. Mitte praegu. Mitte siin - seda enam, et Eesti ühe kauaaegseima blogijana ei pea ma oma isiklikku ja nimelist blogi selleks, et kellelegi midagi tõestada, selja taga sappi pritsides kellelegi kuidagi tagasi teha või kibestumusest pisaraid valada. Eestikeelset blogiilma pole mõtet solkida. Või teisisõnu, eks solkijaid leidub teisigi.

Küll sõbrad kuulevad sest kõigest mu käest ise. Sestap andku ka "AK" reporter Mart Linnart teiste hulgas mulle andeks, et koos varalahkunud kolleegidega pühapäeval kaamera ette ei tulnud, et loodetud koondamishala etelda. Selle esituseks sobis peatoimetaja suurepäraselt.

Liiatigi saan siinses blogis varasemast enam ausam ja otsekohesem olla, ajakirjanduslike palade avaldamisest rääkimata. :)

Kui vihastan, siis kukun tikkima

Taas pole tegu minu sõnadega - ma nii vingeid ähvardusi lausuda ei oskagi. Sedapuhku võttis elukakskendneljas sõna Arne Niit. Hea, et soss-seppade elu kajastus pole Eestis kuhugi kadunud ning kõik tühine on ses riigis jätkuvalt oluline.

Hetk tagasi oli hea võimalus jälgida, kuidas europarlamendi briti saadikud president Hans-Gert Pötteringile ninna hüppasid ja nõudsid, et parlament Strasbourgi ohtlikkusse asbestist pakatavasse hoonesse kunagi ei naaseks: "Kes ütleb, et see on ohutu; kes üldse tegi sellise raporti, et see on ohutu; miks te meie eest tõde varjate!" Nende tigedale pöördumisele järgnes tormiline aplaus ning vaene Pöttering pidi kiiresti jutu mujale juhtima, kommenteeris teemat vaid nii: "Britid on tavaliselt pragmaatilised, jääge teie ka pragmaatiliseks; Minule teadaolevalt on Strasbourgis sama ohutu kui Brüsselis." Britid sellist avaldust siiski ei uskunud ja jäid oma kohalt tigedalt presidenti põrnitsema. Oh, vahepealt saab siin ikka nalja ka.

Aitäh, Hans! Ma sain, mis tahtsin :)

Hiljem selgitan, sõbrad - hiljem...! :) Jõuad sa siis ühe näpuliigutusega ometi selgitada, miks peaks pärast äsjast koonduslaagrit selle minevikust painava loo üles panema... Seda enam, kui ise näiteks Leuvenis elu naudid ja arvad, et see võikski hea olla. Tean niikuinii, et tagasi tulles tuleb nii mõnegi inimese soovunelm purustada ja mõista anda - perses oled, leevike!

PS. Lugesin sissekande läbi ja mõistsin, et kohalikud konspiratsiooniteoreetikud võiks mõelda eestimaisele Hansule. Paraku mitte. Õnneks on võõrsil elu lõbusam ja nimesidki korduvaid.

Midagi maailmapoliitilist :)

Mida teed sina Euroopa südames kell 8 hommikul?

See on ju vana tõde, et kui tahad Tallinnast mugavalt Euroopa südamesse pääseda, tuleb seda teha enne igasugust kukke ja koitu. Ja kui hea sõber võtab vaevaks luugid avada ja lennujaama vastu sõita, siis pole miskit imestada, kui avastate end esmaspäeva hommikul kell kaheksa kolmkümmend ühtäkki ühes Brüsseli südames asuvas väikeses nurgapealses võileivakohvikus einestamas. Päris kentsakas-lustakas tunne - eriti, kui arvestada, et tööalased kohtumised ei alga täna enne kella õhtupoolikut. Et aga ilm on siin päikseline, siis tuli miskipärast ränkraske läpakakott tugevamini õlule suruda ning mantlihõlmad valla lüües linna ärkavasse melusse sukelduda.

Siin lõhnab täna saabuv sügis teisiti, ehkki Leopoldi või Brüsseli pargi ja Tallinna mõne väiksema pargi puude punakolletav pale teineteisest suurt erine. Tegelikult pole Tallinn siiski hea võrdlus, sest seal annab korralikke parke tikutulega taga otsida. (Mis siis, et eile vanalinnas vantsides õnnestus meil Empsiga nii mõnigi roheriba leida - seda eriti just sadama poolt vanalinnale lähenedes.) Pigem võrdleksin siinseid varahommikusi parke, kus võib komistada üksikute tervisesportlaste, sihikindlalt ajalehekioski juurde tatsavate vanakeste või koertega hommikust tiiru tegevate noorte otsa, hoopis Tartu Toomemäega.

Hetked endaga

Hetk tagasi tuli kohutav tahtmine kaevata plaadiriiuli tagaosast välja paljude aastate eest kokku kõrvetatud plaat Deep Foresti sügavsugereerivate lugudega, nende omaaegsete Ida-Euroopa pärimusuuendustega - "Cafe Europa", "Bulgarian Melody", "Marta's Song". Ja muidugi "Freedom Cry" ("Kisangyalom" ehk "Mu väike ingel")! Ja paljud teised imehead lood. Selles helikeeles on mingi seletamatult rahustav ja rõõmustav vägi, samas igatsust ja otsinguid sisendav alatoon. Ning et juba mitu päeva on need mul peas keerelnud, tuli enese rahustamiseks see album üles otsida.

Võtsin aja maha veel teisekski teoks - et ühe korraga ("sõõmuga" kõlaks kuidagi liialt kirjandusliku ja võltsina, pealegi tegin kaks sigaretti vahepeal siiski, mistap oli "sõõme" kindlasti enam) lugeda läbi Maire "Viis aastat peidus". Vinge, aus ja avardav lugemine. Veider, et kakskümmend aastat nooremana, ent sama aktiivselt sotsiaalse subjekti ja objektina elu elanuna tundsin nii mõnegi enda mõttekatke ära. Olgugi olukorrad teised, inimene on oma olemuselt samasugune: kas siis alatasa ennast ja ümbritsetavat kirjeldav või ümbritseva ja enda kirjeldatav. Minu "ära!" tundmus on viimase nädala jooksul mitme mulle olulise sündmuse ajel üha enam hoogu saanud, miks siis mitte end viimaks ometi kätte võtta.

Vaikus... Usun, et enne tormi :)

Tegelikult ei tahtnudki midagi virilat kirjutada - põhjuseks ehk eilne lõbus õhtu lõbusa seltskonnaga meie palatis. Virisemise asemel lisan hoopiski veel paar pilti. Ahjaa, selle üle virisen küll, et Eesti ilm on ikka täiesti pekkis. Külmast ja kõledusest on kõ-ri-ni.

Kui maksab, siis jääb ära!

Ei vaja lisaselgitust - kes teavad, need mõistavad.

Tagantjärele Krr-ile veelkord palju õnne sünnipäevaks - oli üks ütlemata tore koosviibimine, ehkki uneaega jäi nii napiks, nii napiks... Ja lennukid on ka juba kaugele lõunasse lennanud, nüüd on mul nii igaav ja kurb.

Tänasest päevast on puudu vaid ninja-kass

Sellal, kui ühed kodumaised blogidioodid oma kokku keedetud p***ga tegelema peavad, tasuks pilk heita H saadetud müsterioossele ninja-kassile. It made my freaking day full of broken promises.

Taevas tinahall, kaela panna sall!

See on meie Andri luule, mida iga päev ei kuule... :) Üks nädal on jälle tohutus tempos mööda tuhisenud, viies endaga kaasa mõnusad R.E.M.i-elamused Rocca al Mare suurhallis (tõsi, nii kaua, kui ma sealses "kontserdihallis" käinud olen, tekitab plekkmonstrumi moonutatud helikõla alati trotsi ja piinlikkust - rohkem kannatas sedapuhku lahe soojendusbänd We Are Scientists) ning ühe marumüriseva peo ajahamba poolt puretud töölissaunas kesk südalinna.
Et enamik möödunud nädalast läks tohutu töökoorma all - vahepeal tekib küll tunne, et kuhu kütame, kitseke; kas kolmekümnendatesse jõudes enam muud peale rutiinirohke tööaja siin elus polegi - , siis sobis seesugune kräu nagu rusikas silmaauku. Või nagu popilt ja noortepäraselt võiks öelda: pidutse nii, et pahkluu pooleks! Nii oligi laupäeval kõige mõistlikum mööda kaubanduskeskust ja sügisest linna jalutada ning õhtul hoopis horisontaalasendis hea inimesega häid filme vaadata - ega siis iga päev jõua minu eas ka ju rokkida, eks ole!
Ahjaa, üks katkend ka, mille R.E.M.-i ajal sms-mällu kribisin:

M oli üliarmas kesk tantsurütmis võnkuvat inimvõpsikut - mõni võib lihtsalt seista kui laps kommipoe akna ees ning liikumatult-lummatult toimuvat jälgida, endal silmad õhinal peas põlemas.

Ainult täna õhtul - Amanita virosa!

Amanita virosa - kas ei kõla mitte kaunilt? Umbes nii nagu mõni ladina-ameerika seebistaar või nimekas flamenkotar. Tegelikult on tegu muidugi Eestis kasvava kõige mürgisema seenega. Tutvugem valge kärbseseenega.

Kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad on valge ja roheline kärbseseen. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90% on põhjustatud nende liikide poolt. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud laboratooriumis). Valget kärbseseent on ära vahetatud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega. Roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe. (loodusmuuseum.ee)

Mitte et ma nüüd tõeline seenetark oleksin, aga pisut targemaks ja (elu)kogenumaks saan end küll pidada. Põhjuseks üks seikluslik nädalavahetus Muhumaal, mõnus seenekorje ja sellele õhtul järgnenud ülimaitsev õhtusöök väga toredate inimestega. Sekka öine tõrreprogramm ja päikest täis pühapäev Pärnu rannas. Poleks arvanudki, et septembri algul Läänemeres ujumas käin või Pärnu rannas päikest võtan. Kõike seda ja paljugi muud arvesse võttes võiksingi ennast edaspidi mõneks ajaks Amanita Virosa'ks kutsuda. Elu on ilus. Vist.

Loomaaia lood :)

Oh seda täistuurides pikka nädalavahetust, kinoavamist Tartus (tegelikult polnud Tasku muidugi veel valmis, aga seda lõbusam oli mööda ehitust ringi luusida), MTV veidrat sünnipäevapidu Hollywoodis (koos Kerliga, ent siiski "mnjah!") ja sõpradega varaste hommikuntundideni trallimist... Tegelikult on päris tore hoopis töösse sukelduda, mitte kogu aeg luuslanki lüüa ja pidu pidada. Hakkan nüüd korralikuks. Hea, et Cinamon on ise YouTube'i oma reklaamklipi riputanud - see on päris andekalt kokku lõigatud.

Singer Vinger laulis kord kodusõjast

Millest muust Singer Vinger ikka laulis, kui et kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma. Aga mis siis, kui ikkagi saab? Kui vaenutsevad pooled hoiduvad rahuläbirääkimistest ning varjuvad enda ehitatud kaevikuisse, et seal lihtsalt oodata... Sest kompromissid tunduvad nii vastuvõetamatud, sest panevad tundma, justkui tuleks enda kaljukindlast positsioonist loobuda, enda valdustest tükike ära anda, vastase ees kummardada. Vahendajaid niikuinii kusagilt oodata ei ole, järelikult peab keegi rahulipuga kaevikust välja tulema. Mh. Sellepärast tulebki rahukõnelusi pidada neutraalsel territooriumil. Näiteks mõnel üksikul saarel. Onju?

"Terevisioon" on täiesti valel ajal

Seda muidugi minu jaoks - aga kelle teise mõtteid ma siia ikka kirja panen. Mul pole midagi selle vastu, et sõbrad nüüd pisut hiljem ärgata saavad ning et äratuskava kell 6.55 algab. Aga ma ei saa aru, miks peaksin mina oma (m)ärkamisajal nüüd mingit teleseriaali vaatama - vahe "Terevisiooni" otse- ja kordussaate vahel on nüüd tund aega. Huvitav, kellele saade siis mõeldud on? Kontoris (ja kell 10 on iga normaalne inimene tööl) ei vaata seda enam keegi. Ei sobi. Kuidagi ei sobi. Ent "Terevisiooni" muusika on lahe.

Ning veel ETVst, õigemini ETV 2st. Mulle väga meeldib, et nüüd saan õhtusel ajal taustaks Tippi ja Täppi, natuke armsalt kohtlast Tädi Rutti, Londistet ja Kessut vaadata. Nostalgia ruudus! Teisalt mõtlesin ma ETV ja ETV 2 nutikale programmiloogikale. Kui see teine "poolkanal" loodi, siis räägiti, et lapsed ja noored vajavad endale rohkem teletoodangut. Teised seda ei näita, meie aga näitame - meil on suurepärane arhiiv. Õige - missioon missugune!

Margus räägib "Tereivisioonis" ETV 2 võludest.

Ainult et sellesse missioonijuttu on ka väike väljapressimistaktika pistetud. Sest kui Tom ja Annika või kes tahes lastele oluline tegelane (või poole aasta jooksul oluliseks saanud tegelane) ühel hetkel ekraanilt kaob (teisisõnu, kui ETV 2 tulevikus enam ikkagi raha ei saa, ent lastesaadete harjumus on tekitatud), siis loodavad ringhäälingujuhid juba lastevanemate pahameelele (tekib kunstlikult tekitatud defitsiit - algul vajadust nii suurt ehk polnud, aga programm oli olemas, nüüd siis enam pole, aga vajadus on tekkinud) ja usuvad, et nende mässutuules saab käsi laiutada ja öelda: "Näete, head lapsevanemad! Meie oleme head, aga valitsus on paha-paha, ei taha raha anda, et teie lapsed, me eluõied, sellist programmi näeks."

Ehk eos on juba toimunud vastutuse delegeerimine oma programmipoliitiliste otsuste tegemisel - vanemad vs poliitikud. Ja see teeb mind pisut murelikuks. Sest kust seda raha ikka võetakse, kui koalitsioonipartei kultuuriministrilgi pole suurt õigust kobiseda oma valitsusalale kuluva raha suurendamise osas.

Ning teine tähelepanek - mis saab siis, kui arhiivisaated otsa saavad? Ja ükskord nad saavad. Uusi teha pole ju jälle raha. Ning kaua sa Kessut-Trippi, Tippi-Täppi ikka kordad.

Ja üks tsitaat meenub ühest eileõhtusest jutuajamisest: "Ma olen nagu Linnaleht - kõigile tasuta ning tarbimise järel ära visatav."

Kanter loopis sardiine

Vahelduseks lugege parem, millise mõnusa huumoriga loo NY Times kokku on kirjutanud. :)

Mittelillegiliigutajate erakond kõlab ahvatlevalt

Tänases Postimehes aasib Helju Vals suvepuhkuse veetnud teletöötajaid. Mulle meeldib tema liigitus "mittelillegiliigutajate erakonnast". Kuulumine säärasesse parteisse sobiks mulle suurepäraselt. Tegelikult saadab tänasel päeval mind veel teinegi juhtmõte. See tuli eile õhtul vilksamisi nähtud "Top Gearist", kus saatejuht Jeremy Clarkson ja "Pop Idoli" sapine kohtunik Simon Cowell viskasid mõnusat kapitalistisea-huumorit ning imestasid, miks Londonis ei kaotata ära vaid ühistranspordile mõeldud sõiduridu (paralleel Tallinnaga, kas pole?). "Ma ei saa aru, miks vaesed peaks kiiremini kohale jõudma, kui meie," teatas Clarkson. Ning Cowell nõustus. Seejärel leidsid nad, et ühistranspordirada peaks kuuluma just rikkurite autodele: "Sina, Mercedes, pane edasi. Sina, Shkoda, tõmba uttu!" Huvitav, kes julgeks meil säärast juttu ajada? :)

Ent viimane aeg on läinud (kultuuri)elamuste tuules. Esmalt "Ruja" Tartus. Ehkki see oli tõeliselt mõnus muusikaelamus, kus peaosades särasid suurepärased karakternäitlejad ning mille taustaks (tegelikult küll üheks oluliseks osaks) oli väga hea rezhii ja kaameratöö, ei saa ma jätta nurisemata narratiivipuuduse üle. Sest loovtööstuses (teater, film, kirjandus, meedia etc) on narratiiv, süzhee ja sellele omased elemendid (teema tõstatus, arendus, kulminatsioon või point of no return ja lahendus, rääkimata tegelaskujude sisemisest narratiivist ehk tegelaskuju dünaamilisest arengust) olulised. Ning kui nendega ei arvestata ega nende abil publikule mingeid kinnitushaake ei anta, siis tekib varem või hiljem küsimus - mida ma siis nüüd õigupoolest vaatan ning mis lugu mulle parasjagu jutustatakse. Ning see jäi Ene-Liis Semperi - Tiit Ojasoo tükis olemata - ehk võinuks siiski pigem kogenuma stsenaristi kasuks otsustada, kui ise põlve otsas pusida. (Miskipärast leidsin ma end etendusejärgsel ööl kusagilt Ropka tühermaalt - oh ajad, oh kombed!)

Seejärel "Märkamisaeg", mida selle koolidiskolik lõpp pisut rappis. Ühistunne ja ühislaul olid võimsad, ent tegelikult polnuks seda nii pikaks venitadagi - Tõnu Oja või Helgi Erilaiu ette kantud tekstid ei kandnud ega andnud kontserdile suurt miskit juurde. Need, kes Eesti ajalugu ei tea (lapsed ja noored), ei saanud sest mingit abi. Ning ajalooteadjamatele oli see ammukuuldud leelotus meie seitsmesaja aastase orjapõlve teemal. Küsitav oli ka grusiinide esinemine - kui seda pidanuks võtma poolehoiuavaldusena, võinuks nende laul kõlada põhiprogrammis (kuhu see aga ilmselgelt ei sobinud). Kusagil ööpimeduses polnud nende esinemisel aga mõtet, sest enamik marssis Tõnis Mägi "Koidu" järel väljapääsu poole. See kõik aga väärt hingelist elamust ei varjutanud. Nii võimast kogemust ei suutnud varjutada isegi nädalapäevad ette ja taha kõlanud keskerakondlikud sapipritsmed, mis sellist ühist tegevust pidevalt narrida võtsid. Kaotajaks jäid need kriitikud paraku ise, sest otsustasid end ideoloogilist Eesti rahva vaenlasteks tembeldada.

Milline sume öö...

Siin me siis nüüd laulame... (Katsi pildimasin)

Ning laupäeval Sigur Ros, kellega õhtu arenedes ka lähemat tutvust sai tehtud. Väga shefid tegelased, kelle muusikast mul varem tõtt-öelda aimu polnud, kuid kellele võiks nüüd Reykjaviki suisa külla lennata. Mis siis, et M ütles, et Jonsi vaatab mõlemas suunas. Ning pealegi olen nüüd endale ühe muusikalemmiku juurde saanud.

Siin nad üürgavad... (Mihkel Maripuu, Postimees)

Aitab Öölaulupeo ja Gruusia sündmuste ühendamisest

Aitäh Ülle, et selle teate välja saatsid. Säärasest asiotaazhist on juba kõrini. Jah, tunnen minagi Gruusias toimuva pärast muret ning olen jätkuvalt seda meelt, et Venemaa on ÜRO mandaadiga antud rahuvalve-võimu kuritarvitanud (hoolimata sellest, mida üleeile parlamendis keskerakondlased kaagutasid), ent las selle hoolimatu ja korrumpeerunud suurriigi kuritegudega tegeleb rahvusvaheline ekspertkogu. Eesti rahva ajalugu ei tasu sellesse mätsida - mis siis, et just tänu oma ajaloole teame me, mida Gruusias praegu tuntakse:

Öölaulupidu „Märkamisaeg“ ümber ei nimetata

Avalikkuses leviv ja vastakaid arvamusi tekitav informatsioon, nagu oleks öölaulupeo uueks nimeks „Märka Georgiat“, on korraldajate sõnul väär. „Lauluööd me viimasel hetkel ümber nimetama ei hakka,“ kommenteerib pealavastaja Margus Kasterpalu. „Korraldajaid puudutab Gruusias toimuv väga, kuid siduvad ettevõtmised tulnuks eelnevalt läbi rääkida ja kokku leppida, mida „Märka Georgiat“ tegijad pole teinud.“

Kasterpalu sõnul kajastub hetke valusaim teema sel õhtul lauluväljakul. Tõenäoliselt puudutab Gruusias toimuvat oma tervituskõnes president Toomas Hendrik Ilves. Presidendi kõnele järgnev ühislaul „Ei ole üksi ükski maa“ annab kogu öölaulupeole laiema ja erilisema tähenduse kui varem.

Öölaulupidu „Märkamisaeg“ toimub Tallinna Lauluväljakul 19. augustil. Tegemist on ühe EV 90 juubeliaasta suursündmusega, millega saame vääriliselt ja väärikalt tähistada nii 20 aasta möödumist esimestest öölaulupidudest kui ka taasiseseisvumispäeva. Kuus tundi kestev kontsert algab õhtul kell üheksa ja kestab järgmise hommiku varajaste tundideni. Lauluööle sissepääs on tasuta.

Viimastel päevadel on laulukaare alla kogunevate kooride arv tõusnud 138ni, kokku üle 3000 laulja. Lisaks on eeslauljateks meie armastatud muusikud, näitlejad, ansamblid. Dirigendipuldis hoiavad meloodia liikumist ja rütmi Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Tiia-Ester Loitme, Laine Jänes, Aarne Saluveer, Ants Üleoja, Jüri-Ruut Kangur, Mihhail Gerts ja Jüri Alperten.

Ning midagi lõbusat kah. Actually, it was something that Urmas said... :) Ärgu nüüd keegi solvugu, aga see keelevääratus oli päris lõbus ning pani mind pisut fotoshoppama.

Bussireisi update: norskav onu ja muud säärast

Ei, ega mul norskajate vastu midagi ole. Ausõna, ehkki nii mõnigi kord on mul seetõttu uneaega loovutada. No näiteks siis, kui mullu kolleegidega Soomes Eurovisioonil käisime ning kõik peaaegu ühes suures rendikorteri toas magasime. Võinoh, ma võiks meenutada ka hiljutsemaid öid, aga see pole üldse oluline - kui ikka korralik uni on, siis saab ikka magada. Aga lisaks muule kipuvad norskavad inimesed öösel ka endamisi rääkima - ma ise jaurasin väiksena sageli, et puder on kuum, puder on kuum, ning meie vanas kodus nari teisel korrusel tukkunud Õde aina itsitas hiljem, et mida see väikevend seal alumisel riiulil omaette jaurab :) No nüüd ma üritangi oodata selle hetkeni, kui minu vastas põõnutav vanahärra omaette rääkima või vähemalt midagi häälimagi hakkab. Ihihi. Nojah, kes kuidas pikad bussireisid endale meeldivaks teeb... :)

Lugesin kadedusega just Mattiase blogi, kuidas põnnil on suur häda purihammaste tulekuga. No mina ei tea - mis häda see ka on. Hädad algavad hoopis meie eas, kui hambad end kord jälle minekule sätivad. Sestap olen asunud suurde võitlusesse "Andri vs hambad" ning ma tean, et võitjaks jään selles lahingus mina. Ja tegelikult hambad ka. Ainus kaotaja on rahakott. No aga pole hullu - varsti säran kui Blendamedi Poola reklaaminägu ja haukan krõmpsuga endale kurku suure tüki rohelist Hollandi õuna (no umbes nii suure tüki, et suren hoopis lämbumissurma, mitte kaariese põhjustatud põletikesse).

Ja eile oli lõpuks ka Suusil aeg seal maal, et minuga hüvasti jätta. Henrik ütles tegelikult juba ammu, et mis sa hull seda äraaetud hobust ikka piinad, näed ju, et ta tahab rahulikult surra. Mina aga muudkui piitsutasin ja piitsutasin... Nüüd leidis ta endale siis (loodetavasti) hea kodu kusagil Kohilas, kus vähemalt üks märksa Suuside-teadlikum tüdruk ta kodustas. Ma loodan, et ta kohe minu vanurit maha ei müü - sain teada, et poiste seltsis üles kasvanuna suudab ta ka vanad äraaetud kronud üles putitada ja kasuga edasi müüa. Ta teatas, et on üpris lühikese ajaga juba kuus vanurit terveks teinud, ent kinnitas siis, et tal pole kavatsuski Suusit müüma hakata - mõni võiks ju tallegi jääda. Seda oli kohe hea meel kuulda. Muidugi, las jääda see vaid minu mäletada, kui võrd jaburnaljakas oli romu hoovist ära saamisega - tundide pikkuse aktsiooni refrääniks vaid paduvihma ladin ja tühjaks jäänud autoaku hädine korin.

Nii on Tartusse lust sõita

Lõpuks ometi midagi innovaatilist, midagi sellist, mis mulle meeldib – mitte just mind ees ootav bussisõit Tallinnast Tartusse (aastate jooksul on see maantee tõeliselt tüütavaks muutunud; tõenäoliselt on põhjus selles, et seda maanteed ei ole tänini neljarealiseks ehitada suudetud. Ja ometi kuuleme me igalt uuelt valitsuselt, kuidas just see on kaubavedu ja inimeste liikumist arvestades tee-ehituse prioriteet), vaid hoopis see, et saan korralikus ja puhtas Sebe bussis oma sülearvuti välja võtta, vooluvõrku ühendada ning internetti minna. Tõsi, nende ridade kirjutamise hetkel pole mul veel «kohalikku» võrku õnnestunud minna, aga ma loodan parimat. :) Sümpaatne bussijuht teatas just kõrval istuvale piigale, et vähemalt vool saabub siis, kui buss sõitma hakkab.

Ent lühidalt möödanikust. Paar sõna näiteks oma imetoredast sünnipäevast, mida ma esiti küll pidada polnud plaaninud, ent mis lõpuks üüratult vahva välja kukkus. Et mul kõigi meiliaadresse lihtsalt käepärast pole, tahan oma blogis tänada kõiki neid, kes viitsisid esmaspäevaõhtust (ma arvan, et ma olin üks väheseid, kel polnud järgmisel päeval tööpäeva) ühele pisikesele peole kulutada. Okei, kes mind teavad ja tunnevad, siis need võivad juba kindlad olla, et üks kõige tagasihoidlikum kohviõhtu minu kahekümne üheksas just polnud. Aga ega tõenäoliselt seda minult keegi ootagi. Ja pidu lõppes muidugi siis, kui kogu minu majapidamine oli peapeale pööratud, viimnegi vorstiviil alla kugistatud ning väiksemagi alkoholisisaldusega vedelik (liialdan, Sanpellegrino mulliveed läksid esimestena) kurku kallatud. Ning selles nendingus polnud kübekestki pahameelt – mul on siiralt hea meel, et mul on just niisugused sõbrad, kellega aeg überlahedalt lendab...

Järgmisel päeval oli Smaugil sõna otseses mõttes pohmell. Ta, vaeseke, ei saanud ju enne kella seitset varahommikul sõbagi silmale; tal tuli kõik see aeg üksnes Kassirahva õiguste eest võidelda ning kõiki teda okupeerima tulnud külalisi veenda, et hoopis tema on majas peremees. Nagu Kristel täna tabavalt küsis: «Kas me mitte ei teinud sel õhtul Kassirahvale sama, mida Venemaa Gruusiale?» Kui Smaugil oleks oma massimeedia, siis süüdistaks ta mind tõenäoliselt ammu agressioonis, anekteerimises ja genotsiidis. Viimast muidugi tema toidu kallal, sest järgmisel hommikul keeldus ta millegipärast just punaveiniga segatud joogivett suu sissegi võtmast. Polnud midagi teha, mul tuli oma väed tagasi tõmmata, sõjajäljed koristada ning Kassirahvale nende puhas joogivesi ja värske toit tagasi anda. Õhtuks oli ta mulle isegi pisut tänulik.

PS. Nagu näha on internetiühendus Tallinna-Tartu maanteel saavutatud. Tubli-tubli, viis!

Ah vanaks sain või? :)

Nojah, palju õnne mulle :):):)

Pildimeenutusi möödanikust

Väike auvõlg on ka - puhkusenädalail on kaamerasilm ju nii mõndagi tabanud, aeg oleks need siinkohal üles riputada.

Päikesepillaja. Kontsertide vaheajal on hea Lossimägede päiksepoolsel nõlval end lõdvaks lasta.

Päikesepillajad. Ja kui väga kuumaks läheb, võib varju ka ronida. Ausõna.

Mis siis, et Kaevumäe laval rokkis Ro:Toro - lava taga oli koha sisse võtnud Kaevutaguse festival, mis tõi sõpru kohale nii siit- kui ka sealtpoolt Emajõge. Oi sõbrad, teiega on hea! :)

Ei ole lihtne folgil äri ajada - metsalised teevad platsi puhtaks ning siis tulebki sääraseid silte kioskitele kleepida. Hulgilattu ka nagu ei raatsi minna - äkki tahavad metsalised veel raha tuua...

Selline paistab Oleviste kiriku torn 60 meetri kõrgusel. Päris hirmutav... Ehkki vaade Tallinnale on tõepoolest lummav. Soovitan teilegi - selle turisti antava 30 piletikrooni eest saab kirik end ilusaks remontida.

Päikeseloojang Tallinna kombel. Ilus. Ometi ei saa ma aru, miks Nõbu nii suurelt käega vehib. :)

Sajandite kontrastid. Esiplaanil paremal olev maja Maakri tänaval on 1660ndatest aastatest. Tagumised kaksiktornid loomulikult aga hiljutisest ajast.

Igaühele oma. Mustvee kohtleb kõiki uske võrdselt - tee valik ja sea sammud kirikusse.

Oma vanavanaema sünnipäevale saabunud Mattias pole mingi pirts poiss - suhu läks kõik, mis vähegi söödav (või siis mitte) oli. Lähemalt lugege Poisi blogist. :)

Hey, fishy-fishy! Natüürmort Lagedi kombel.

Arve tuleb hiljem, mäletad Ann? :)

Giiditeenust pakkuva firma "Truman show" kviitung nr 1

• Balti jaama saabuv rong (vaade Oleviste tipust) 1 + 1 tk
• Orelimuusika Oleviste kirikus (koos organistiga) 1 + 1 tk + autoritasu
• Kunstnikuhärra Katariina käigus 1 tk
• Maal (eelnevalt tõenäoliselt meie ekspertide poolt maalitud) 1 tk
• Värvid muidugi ka 10 tk
• Korstna otsa pistetud kass 1 tk
• inspiratsioonitasu Smaugile 1 pakk Whiskasi
• Sissepääs Nokusse 1 kord
• Kohtumine meelelahutajatest sõpradega 2 tk
• Päikeseloojang sinitaevaga 1 hetk
• Fotogeeniline koer Patkuli platvormil 1 tk
• Sõbra shokolaadikook oi-oi, mitu tükki!
• Ajalooring mitu minutit
• Russalka kuju tõlge oi, ikka väga raske...
• Keskaegsed muusikud Olde Hansa trepil 4 tk
• Õuemuusikud Meistrite hoovis 3 tk
• Katusele pistetud lõvid 2 tk

• Lisaks - hunnitud vaated, giidi rõõmustav väärt seltskond ja suurepärane valgusrezhii (tõenäoline valgusrezhii-Oscar) hind kokkuleppel

Aitäh imelise Tallinna-tuuri eest, külastage meid jälle!

PS. Palume vabandust siia-sinna eksinud lavatööliste pärast. Lubame, et võtame amatöörid vastutusele.

Kulka-lugudest inspireeritud eksperiment

Tegelikult on järgnev sissekanne kirjutatud 1. augustil Mustvee rannas.

Peeter Sauteril on õigus, kui ta tänases ajalehes kolleeg Kristit sarjata võtab: mis need kirjanikud siis tegema peaksid - krihvli ja tahvli või paberi-pastakaga oma loomingu jätkuvalt kirja panema või? Ei, mitte et see võimatu oleks - iga mõistusega inimolend suudab seda. Ent küsimus on kiiruses: mis hea pärast peaks aega raiskama, kui väljas on 21. sajand? Pealegi pole Kristi vist Keelenaise faksitekste ümber löönud. Ning kui kultuurkapital kirjanikke aitab - mis selles siis halba on? Kõikvõimalike kokkuhoiujuttudega ei saa ometi lolliks minna või arvata, et kõik peaks tänavuse riigieelarve planeerimatuse tõttu - teisisõnu, poliitikute lihtsameelsuse, koostöötahte puudumise ja põikpäisuse pärast - elu lõpuni käppa imema; et kõik peakski kiratsema.
Niikuinii ei saa enamik kultuurialasid praegusele kultuuripoliitikale loota, sest juba on kokkuhoiu nimel ähvardatud raamatukogude ja muuseumide varase sulgemise, ERRi eelarve külmutamise ja muuga, mida, hoolimata sellest, et Kultuuriminister kuulub peaministripartei ridadesse, pole kaitsta suudetud. [UPDATE! Kuulake viimast "Olukorras riigis" - nõustun Anvariga täiesti - nii pealiskaudse kajastusega kui Äripäevas või mujal kulkat ei paranda.]

Ent tagasi Sauteri ja Kristi juurde. Et mul on puhkus, otsustasin juba nädala eest oma sülearvutist mõneks ajaks loobuda. Et ma ometi kord kõige muu kui tööga tegeleksin. Sestap on siinkohal kirjapandu hoopis märkmikusse kritseldatud.

Puhkus on seni imehästi õnnestunud. Esmalt folgimelu tuules - pole vaja teid folgiideoloogiliste juttudega koormata -, seejärel Eloka ja Susaniga paariks päevaks Tartusse, et sealne "Saun" üle vaadata. Suhteliselt külmaks jättis ka ajalehes ilmunud kriitiline arvustus, sest etendus, tavaline südasuvine jant, millest kiirgas näitlejate endi mängulusti (olgu, Tõnu Oja karjus tõesti liiga palju), oli muhedaks vahepalaks. Sellele järgnes hingeminevalt armas õhtusöök Anneli, Cristiano ja kadunud nõbu Enriquega (oh, ärge küsige!), millele omakorda lisandus üks tore topeltpäev Tallinnas. Mitte et ma legendaarset vanameistrit aasida tahaks, aga üks jürikuuskemaalik tuur oli see küll. Mis sest, et teise päeva algul oli isehakanud professor (mina, noh!) uimane ning nii sai Anneli itsitada, miks nende giid tarkuseterade pillamise asemel Russalka monumendilt teksti maha loeb. Õhtuks olin tippvormis tagasi. Ausõna.

Tänane, küllaltki veriselt alanud päev on mind toonud aga Mustvee rannale, küllaltki unisesse kalurikülla Peipsi ääres. Eesmärgiks muidugi Vanaema iga-aastane sünnipäev. Siin soovisingi Sauter-Leppiku eksperimendi teoks teha - ja ausalt öeldes on käsi juba väsinud - mahakritseldustest ja vahele pikitud mõttekatkete ridadesse pistmisest rääkimata. Tõesti Kristi, proovi ka!

Ah et päev algas veriselt, ütlesin? Ei midagi erilist - üle pika aja oli tarvis hambahaldjaid külastada ning elust väsinud tarkusepurikas välja tõmmata. Olete te proovinud veremaigulist (tõesõna, nüüd enam mitte merevaigulist) mustikajogurtit? Ma praegu mekin. Jube! Aga tohtriproua iseenesest oli armas - ehkki ta nõudis, et peaksin kohe Metronidazole'i mõnukuuri alustama, lubas ta sellega siiski homseni oodata - Vanaema auks peab pitsikese paremat poeviina ju ikka võtma!

Kõik on koos, kõik on hoos!

Kus mujal oma puhkust alustada, kui mitte Viljandis. Seda enam, et peaaegu kõik on siin kohal. No mis sa oskad kosta! Kui eelmise aasta sai beebifolgiks ristida, siis tänavune kannab minu jaoks alapealkirja "Tagasi juurte juurde". Klassikaaslased, Noortekoori kaaslased... Folgikaaslastest rääkimata. Hea on. Üldse ei kurda. Igatsuse-tervitused lähevad aga pealinna poole - ikka Smaugile, kellele siis veel! :)

Venkud olid hirmlahedad - kontsert läbi, ronivad lavalt maha ja ütlevad - noh, drug, võta meiega nüüd pitsike paremat Petroskoi viina. Heh! Kus ma siis keeldun...

Väike Andri pühib platsi puhtaks enne kui president kõnepulti astub. Tubli-tubli.

PPP - perekond Põikpeade päev

Tegelikult tahtsin taas Jaak Joala omaaegseid lugusid ning neist sündinud Koit Toome-Jorma Puusaagi interpreteeringuid kiita. Sõitsime M ja S-iga Viinistusse viimaseid kuulama. Ja see kontsert andis ülihea emotsioonilaksu. Võib-olla oli see ka paigast tingitud - ma polnud kunagi sealsesse Katlasse sattunud. Ehkki pealinna oma on suurem ja mänguruumigi rohkem (tubli-tubli, Eerik!), sobis see duett sealsele lavale imehästi. Ning tagasisõit originaalide seltsis oli samuti muhe.

Kiita tahtsin ka Vapianot Tallinnas Kobarkino vastas, kus sel nädalal vaat et iga päev käinud olen. Et ikka kogu sealne menüü läbi närida ja kõik maitsed selgeks saada. Väärt koht, mis annab "kiirsöögirestoranile" uue tähenduse. Soovitan. Seda enam, et söögimeistrid on nii sõbralikud ja vahetud, soovitavad maitseaineid, selgitavad retsepti ning küpsetavad kogu krempli kokku sinu enda silme all. Eriti meeldis mulle aga tsitaat: "Ei, mina ei taha midagi tellida, ma tulin sind vaatama!" :)

Ometi lõppes päev keskustelus ootamatult arenenud jonniga. Ei taha endki õigustada - no ei ole ma kõige taltsam ja vaoshoitum inimeseloom, eksole! -, aga niisama jonnida ka ei taha. Päev hiljem kindlasti mitte. Põrr-põrr, armastus!

Nüüd pakin asjad, käitun taas iga-aastase laulusalmi "Viikendid veedame kõik Viljandis!" järgi ning lähen folgifestivalile. Muuseas, sel aastal saab folki ka Elioni digiTV-st vaadata. Päris lahe võimalus neile, kes Viljandisse miskipärast tulla ei saa. No vaadake siis ometi. Ahjaa, teine tsitaat veel: "Kui sul peaks tekkima soov mind tervitada, siis ega mina ei keela!"

Meie pidulaual mitu torti reas...

Kristeli eileõhtune sünnipäev Eesti Televisiooni 20. sünnipäeva stiilis (ehk aasta siis oli 1975) oli ülivõrratu. Esiteks polnud ma vana tartlasena kuulnudki säärasest paigast nagu Silva baar, mis olla pealinlaste üks pidutsemismekasid veel üheksakümnendatelgi. Teiseks viitsis enamik end tõepoolest ka stiilirõivasse vermida. Mul oli esiti sellega küll raskusi, sest kostüümilaenutused laupäeviti ju ei tööta. Ent kui piisavalt nuppu, siis tuli minustki Telepoiss välja.

Küll pisut üleannetum ja amoraalsem kui võiks arvata, ent Tädi Rutt oli minuga nõus, et selle võib panna Tipi ja Täpi süüks, kes liiduvabariikides antud turnee käigus pahad kombed omandasid ning Telepoisile joomise ja suitsetamise selgeks õpetasid. Sellepärast Tipp pittu tulla ei saanudki (saa sa nüüd aru, oli ta viinaravil või koduarestis) ning Täpp pidi üksi oma komme krõbistama. Kohal olid loomulikult perekond Talvikud (Aliis ja Mati olid suisa võrratud, ehkki Matil oli liiga palju punalipuordeneid, meenutades rohkem Brezhnevit), Valdo Pant, Lilian Kosenkranius, juba nimetatud Tädi Rutt, Marju Kuut, Jaak Joala, Valeri Leontjev, Lumekuninganna Nõunik ja Moidela Tõnisson. Viimasel oli käevangus miskipärast Ahto Vesmes. Aga no pole hullu, arvestades, et tädi Rutt semmis Leontjeviga.

Pildile on püütud lastesaadete toimetuse esindusmeeskond ehk Tädi Rutt, Täpp, Lumekuninganna Nõunik ja Telepoiss. Esiplaanil poseerib meie kõigi armastatud Jaak Joala. :)

Seltsimees Püss jagab Telepoisile veel näpunäiteid, kuidas paremini üle ekraani astuda (leidsin, et Telepoiss võinuks küll sammulugejat kasutada, oleks teadnud, mitu sammu ta ühel hooajal teeb), ning tormab juuksed kaotanud Lenotjeviga siis tantsupõrandale.

Suure lastelaulude võistulaulmise võitis loomulikult Telepoisi meeskond - oma sõprade-käpiknukkude laule me teame ju küll! Moidela tiim jäi paraku teiseks. :)

Kokkuvõttes - on olnud üks meeleolukas nädal, kuhu mahtus ka vahva õhtu Aili ja Annamariaga, "Mamma Mia!" muusikalifilm ja ohtralt tööd. Aga nüüd - puh-ku-se-le!

Jaak Joalat on ikka mõnus laulmas kuulata

Õllesummeri viimasel õhtul nähtud kontsert õhutas mind üles leidma nii mõnegi Jaak Joala omaaegse hiti. Mis seal salata, mõnus on oma plaadimasinas või telefonis kuulata sääraseid lugusid nagu "Öölaul", "Maria Louisa" või "Davai paigrajem ljubov". Sheff!

Eile saabus Tallinna kohale taas meeletu vihmahoog, mistap oli mõttekas hoopis kodus püsida ning Serbiast kingiks toodud Josip Broz Tito kokaraamatust mõnda rooga valmistada. Meie pilk jäi püsima ühel kasserolliretseptil (tulemuse järgi otsustades oli see ühepajatoit), mida 1979. aastal pakkus gurmaan-Titole Iraagi palees Saddam Hussein. Ehkki arvutasime vajaminevad komponendid ümber, jäi rooga lõpuks ikkagi väiksema õukonna jagu üle. Ahjaa, talleliha asemel kasutasime kanaliha. Ning pastinaaki keeldusime ka panemast. Said nüüd, Tito! Ent roog oli ülimaitsev ning see kõik nägi viimaks välja selline:

Datlid mekivad kanalihaga ülihästi! :)

Pildil piiluvad retsepti poole Hussein ja Josip.

Näh! Valmis sai!

Ahjaa, ma ei saa endiselt aru, kust unenäod tulevad - heitlikud nagu sürrealistlik lavastus, milles üks stseen vahetub kibekähku teisega, tegelased muutuvad ja muunduvad ning lugu pakub sääraseid keerdkäike ja lahendusi, millest avali silmi mõeldagi ei oska. Põnev, et tänasel ööl oli üks tegevuspaiku meie pere vana korter Karlovas oma segasummasuvilat meenutava suure toa ja nõukaaegse vannitoaga. Hmm... Tõeline filmielamus, mille järel on taas megalahe positiivse emotsiooniga üles ärgata ja tõdeda, et kõik on nii hirmarmsalt hästi. Mis siis, et nüüd keelitab ka kingiks saadud raamatus, Ron Leshemi "Beaufort" (Väga Hea Raamat!) passiv pühendus mind suitsetamisest loobuma. Et mind inimõiguste rikkumises ei süüdistataks, ei hakka täit pühendust siinkohal ette kribama. :)

Vingun veel: Hansapanga keeleoskus

Ma olen küll igasuguseid asju näinud, aga seda, et Hansapank oma Platinum kaardi omanikele taodeldus-teenust pakub, näen küll esimest korda. Pähh, kui piinlik. Kahju, et see allakäinud võõrpank eesti keelt ei mõista. Aitäh, M, selle viite eest!

Adekvaatsus toodi kiirusele ohvriks

Kaasaegses meedias ja infoedastuses loeb kiirus. Tõsi. Ent sellest hoolimata ei peaks seetõttu kannatama uudise adekvaatne esitus, sh korrektne keelekasutus. Postimees.ee ja mitu teist sarnast meediaportaali sageli sest ei hooli. Ajakirjandusprofessionaalina on mul sellest kahju.


Imestan isegi, kuidas mul tänane raadiohommik nii reibas tuli. Kohati nii reibas, et omaaegne raadioõppejõud MPL näppu vibutava kirja saatis ning noomis, miks ma Vabadussamba aadressil "lapselikult rõõmsameelne olin" ning ütlesin: "Loodame, et seda üldse ei tulegi". Põhjendus on väga lihtne - professionaalse ajakirjaniku, Tallinna ja Eesti elanikuna on mul sellele arvamusele samasugune õigus nagu nt Jaak Aviksool või teistel on õigus seda sammast toetada. Ma pole kunagi aru saanud eestlaste sambakultusest ega hakka ka kunagi saama. Sest kui üks sammas on mõtteliselt mitte Eesti, eestlaste ja eestluse ühendaja, vaid pigem vihavaenu õhutaja, siis ei näe ma tõepoolest vajadust säärase monumendi järele.