"Vana hea aasta peab lõppema nüüd ära-a, aasta uus, aasta hea, sünnib näärisära-a-s...," lauldi omal ajal lastelavastuses "Paharet lumeveskis". Heeh, olid ajad. Igatahes olen ma probleemi ees - kuidas on vene keeles "näärid" ja kuidas on inglise keeles "head vana aasta lõppu!" Ma olen segaduses, sest ei suuda seda kuidagi välja mõelda :S "Rent" ruulis, kui nii võib öelda. Ja Klisteri karaoke-hõnguline sünnipäev ning sellele järgnenud "aastalõpuvastuvõtt" meie pool. Jheez, hea et mul varahommikulgi meenus, et tuleb kaks külge materjali toota. Ihihi. Ja "Kanade mäss" ruulib samuti...:) Niisiis, tagantjärele korraks veel õnnesoov Klisterile (eile), isale (eile) ja Argole (eile).

See hiljutine jõululapsuke seal Kagu-Aasias on muidugi masendav. ... Ega tõtt-öelda ei oskagi niisugust maavärinat ja hiidlainet kuidagi kommenteerida, ent õõvastav on see küll. Oh. :S

Siin aga üks uudne sõna, mis suitsunurgas kõrva hakkas: santaklaustrofoobia. Kommentaarid vist üleliigsed. Täna lõpetab päälinnas "Rent" - eks tuleb kraam veel kord üle kaeda, sest see oli ju ometi hea!

Aargh, tagasi kodurüpes... See hakkab enam-vähem ka ilmet võtma, sest äraminek Tartusse oli nii kiire, et maja jäi päris pilladi-palladi maha. Otsustasime Tallinnasse naasta rongiga. Ent hoolimata kõikide sõprade reklaamist polnud see teps mingi kahe-ja-poole-tunnine-tornaado, vaid üksnes kolme-ja-veerand-tunnine-põka. Näh! Ja peale selle ronisid Tapal peale mingid troppidest vene pässid, kes hakkasid kõiki platskaardil tukastajaid jalgadesse nügima ja üles äratama, et ikka neil ka oleks ruumi, kus lösutada. Pärast minu piredat venekeelset sõimu (oo jaa, ajage mind võõrkeelse mõminaga magusast unest üles, siis näete, kui kiiresti ma löön) leidsid nad kõik endale ootamatult piisavalt vabu kohti. Neil oli asi vist põhimõttes - et kui ma siin Tapal peale ronin, peavad kõik viksilt tamburis kummardama ja mind moosiselt naeratades vastu võtma. Tere, töölispensionärid. Oi, ma olin tige. [--]
Aga pealinna jõudes tabas mind sootuks teistsugune emotsioon, mis tugines mälupildi ootamatul ja jõhkral vastandumisel: laiuva lumevälja ja talverüüs kuusemetsaga Uus-Ihaste, sekka ka mõnusalt krõbistavat külma, asendus ootamatult porise ja tuhkhalli Balti jaamaga ning lumevaipa polnud enam kusagil - üksnes poritriibud kõnni- ja autoteedel ja ümberiingi räpased puulobudikud. Võib-olla oli see alateadvustest tõukuv tahtlik vastandumine. Et tahtsin Tallinnat korraga nii koledana näha. Aga võib-olla see kõik oligi nii. Mine sa tea...
Igatahes lisan siia veel ühe väljendi, mis kontekstist väljarebituna ehk midagi ei ütle, aga annab aimu meie eilsest muhejaburast teelaudkonnast vanaema juures, kus tõsine maamees Helmut hindavalt vanaema baarikapi klaasuksele kinnitatud Erika Salumäe pilti vaatas ja meile sõbramehelikult mühatas: "Mh, lits ratastel... Mis muud!" Ja pistis siis kõhinal naerma - teate ju küll, niimoodi kõhv-kõhv-kõhv. Meil oli väga lõbus.

Jõuluööd on alati shefid - lumi justkui ise teab, millal on õige aeg maha sadama hakata. Nii et kui kella ühe paiku öösel kirikust tulla, siis on kogu maa nii valge, nii valge ja kogu aeg tuleb seda kõike aina juurde... Noh, ses katoliku kirikus oli tänavu eriti lõbus, sest kirikuliste sekka oli end keegi joogine vanamees sebinud. Nii ta seal kolmandas reas istus ja muudkui aga vehkis kätega inimesi üles ja oli pidevalt äärmiselt hingestatud. Kui oli palvetamise aeg ning isa Miguel tähtsal ilmel miskit ette luges, krapsas taat taas püsti ja hakkas kätega vehkima, ise aeg-ajalt kohmetult tuikudes. Nii kurb, et keegi tigedailmeline kogudusemees ta kirikust välja viis. Ja suisa hetk hiljem palvetas Miguel kõigi nende kodutute eest, kes kusagil tänaval külmetavad... Mis nad siis viskavad need õnnetukesed tänavale... :) Igatahes vaatasime koju tulles taas ja taas "Love Actually't" ja kustusime kõik üksmeelselt kell neli varahommikul. Ihihi. Enne kõike seda tuli loomulikult ohtralt süüa, luuletusi lugeda, laulda ja kinkidega krabistada. Ja perekondlikult "Aliast" mängida, mis nii mõnegi näo üpris krimpsu vedas (lugege: meie Marttiga olime võidusihil...) Oi, tore on see elu, teate! Nüüd aga suguvõsa-verivorsti ragistama ja hoolitsema selle eest, et kehakaal ikka jõuluorgia ajal grammigi ei väheneks. Ma olen suur mauk, ma olen suur mauk. Nämm-nämm.

Tänasida piparkooke ära viska homse varna! Lubasin, et hakkan nüüd piparkooke küpsetama. Oeh, kui ma selle pruuni taigna all ära lämbun, siis saatke 112 Tartu poole teele :) Ehk et eile pärast Emir Kusturica filmi "Elu on ime" esikat (see oli tõesti üks väärt muuvi) sai siis ööhakul kodumajja purjetatud. Jesver, terve Eestimaa on kui üks lumepõllundus. Aga vähemalt on meelelolu jõululik. Ihihii, trallalallaa. Ah jah, nüüd siis piparkoogid.

Appi! Annely alustas täna TV 3 ilmateadet seesuguste sõnadega: "Vaatajate soovidele vastu tulles alustame täna tsüklonitega..." My god, kui palju neid vaatajaid on, kes niutsudes telefonitoru haaravad ja Annelylt tsükloneid paluvad :) Ja mul on tunne, et ega Kats mind enne rahule jäta, kui ma olen siinkohal tema tütretirtsu ja talve nende sünnipäevade (viimane neist tegi silmad lahti täna ometi ju 14.43) puhul õnnitlenud. Noh, langetagem siis kurbuses pea... Ja, nagu Meeli just äsja hirmunult õhkas: "Masendav, jõululaupäev on juba üleülehomme!"

Ma võtsin ette iseeneselegi uskumatuna näiva töö - aasta lõpus võiks oma inbox'i tühjaks rookida. Mis siis, et ses on kokku mitmekümneid gigasid pilte ja muid faile ning et kokku on neid ligi 12 000... Aga ma olen usin! Homme teen töölaua ka korda. Justnagu hakkaks töölt lahkuma :) Päevatoimetaja läeb lolliks omamoodi: lehemakett 22.12 on uue versioonina saanud nimeks 22.13. Hmm, pärast detsembrit tuleb imbimber (sorry, kõik Imbid, nothing personal!)?

Mulle tundub, et vahet pole, kes on Tallinna linnavalitsuses parasjagu "prahti riisumas", pressiosakond hiilgab ikka ja jälle vaid idiotismiga. Palun, siin homne pressiteade: "Homme on lumetormist tekitatud liikluskaose aastapäev." Jepp, tulge kokku ja lakkuge end selle puhul täis, tõepoolest. (Minu söakus on tingitud tigedusest Eesti Energia peale: need ahvid suutsid oma elektritõrgetega arvuti täiesti pange jooksutada. Ei, muidugi pole see nende asi, et mõned ka tööd teha tahavad või et koduelektroonikat millekski muuks kui tolmu kogumiseks kasutavad (selgituseks vt tänane Postimees).

Aargh (see oli haigutus), jälle va esmaspäeva varahommik. Teate, võrreldes Tallinnaga on Tartus tõeline jõulumaailm. Heeh. Hea, et talvesaapad jalga panin, muidu libiseksin praegu vist küll Emajõkke... :)

No nii, now it's official! Täna öösel nägin hallukaid ja pidin seepärat kolm korda öö jooksul üles ärkama. Appi - ma ei hakka nimesid nimetama, aga ma mõrvasin unes oma parima sõbranna. Hommikul saatsin kohe sõnumi ja küsisin, kas kõik on ok! Saate te aru - ärkad üles, hingad kergendatult, jääd magama ja näed samast kohast lihtsalt filmi edasi. Ja nii kolm korda. Maa-seeen-daav. Aga esmaspäeval lähen teen selle va sanitaarremondi Tartus läbi. Eks siis paista, palju ma neid jõule näen. Igatahes on see salapärane "miski" pool toimetust vallanud. Appi-appi.

Oh, ma vaene vanemateta laps ... :) Ajasin end täna vähemalt kodust välja ja teen nüüd tähtsat töönägu, sest väidetavalt ei ole organisatsioonist jätkuvalt mulle asendajatvõimalik leida. Hmm, ma olen nii ainulaadne ja kordumatu... Homme ei kavatse ma igatahes taas oma nägu näidata, sest hea see olemine küll ei ole. Aga selle asemel rõõmustan oma perearsti, kellele esmaspäeval viisakusvisiidi teen - kerge sanitaarremont käib asja juurde, kas pole? Ah, mis ma siin soiun - nädalavahetusel on nii palju üritusi, et ei ole siin midagi soiguda! :S Ja nüüd lähen perekonnaga sööma. Vat-vat, mina ei saa aru, mida need ajakirjanikud soiuvad, et üldse kedagi kätte ei saa... (siinkohal teeks ingli-nägu).

Kurat, kas saab ükskord koju või jaa, mul on nii s... olla, et lausa patt on kontoris passida. Tänane ilm ka eriti tuju ei tõsta, oleme ausad. Väkk. Oma perearsti juurde ka sõita eriti ei viitsi, eks maarahvatarkus - küüslauk, mesi, neoangiin - ja kõik muu juurdekuuluv ajab ehk ka esialgu asja ära. Väkk, väkk, väkk! Ma juba ähvardasin kolleege, et jään homsest ametlikult tõbiseks ja selle peale tuli nimesid-mitte-nimetada-kolleegi suust hale piuks, kes lunis mind jumalakeeli nädala lõpuni siiski tööl käima. Eh, ma saan ju aru, et teistel ka tööd palju ja et minu nikerdist keegi hea meelega enda kanda võta... Aga mina olen nüüd tervisemaniakk ja ei kavatse veel Liiva-Annuse juurde minna :) P.S. Ametliku kirja pealkiri Tallinna kirjade registrist: "Koidu ja Komeedi tänava vibratsioon". Hmm, paljutõotav.

Mõningaid filosoofilisi mõtteid tervisespordist:

• Minu vanaema hakkas kõndima 5 km päevas, kui ta sai 60 aastat vanaks. Praeguseks on ta 97 ja meil pole õrna aimu, kus ta võiks olla.
  
• Eelmisel aastal astudes terviseklubisse, raiskasin selle peale 4000 krooni, kuid ei kaotanud ainsatki kilogrammi. Pigem vastupidi. Järeldus -Ilmselt peab seal aeg-ajalt ka kohal käima.
  
• Hommikvõimlemist peaks tegema varahommikul, enne, kui aju aru saab, mis teoksil.
  
• Ma ei tee kummardusi, et puudutada sõrmedega varbaid, sest kui Vanajumal oleks tahtnud, et me seda suudaksime, oleks ta varbad paigutanud kehal tunduvalt kõrgemale.
  
• Mulle pakuvad tõelist naudingut pikad jalutuskäigud. Eriti, kui neid teevad inimesed, kes mind tõeliselt ärritavad.
  
• Mul on väga viletsad puusad, kuid õnneks, mu kõht varjab selle puuduse.
  
• Sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve.
  
• Ja lõpuks. Ma ei hakka jooksma juba sellepärast, kuna sellise tegevuse juures on oht, et alkohol võib klaasist välja loksuda.

Nüd od mun tappev nodu. Ei tea, kust see välja ilmus, aga igatahes mõtlen ma vargsi sellele, et jään lähiajal voodikoduseks. Ei saa kogu aeg ringi trööbata ja arvata, et nohu-köha närvidele käima ei hakka. Urr. Tänasida sünnipäevalapsi, Sveni ja Katsi tervitan ma siinkohal ka. Nädalavahetuse märksõnad? PM jõulupidu (uhuhuu, Kloostri Ait ning mainekas ja muidumega Angel, here we were!); Ooperifantoomi film, kuhu ma lõpuks ei jõudnudki; arrmsa-õe sünnipäev Tartus (vihkan küll bussisõite, aga seda toredam on kohalejõudmise ja kohalolemise rõõm); Meero Muusiku kontsert Vanalinnastuudios (Need Maikeni õpilased olid ikka väga lahedad tegeleased - mis peamine, nii mõnelgi oli selline häälematerjal, et hoia ja keela! Okei, helimees polnud küll su-gu-gi tasemel, aga, nagu Sussu ütles, nägin ma isegi päris head kontserti:)) ... Ja käputäis tööd, mis kulmineerus eile õhtul kell 10, sest Viimsi internett jupsis ning vajalikud lood ei tahtnud teps mitte kohale jõuda. Oeh. Ning "Trooja" ja "Las käia!" Selliste mahefilmidega võiski nädala lõppenuks kuulutada. Vat-vat. Nii, nüüd nuuskama!

Söömast tulles meenus mulle teisipäevaõhtune film Curzoni kinos Sohos, kuhu Kareliga sattusime. Just nimelt "sattusime", sest tegelikult pidime me hoopis teist filmi vaatama minema, aga seda sel päeval ei näidatud. Et oleks selge, siis Curzon on aastaringne PÖFF Londonis - Euroopa väärtfilmikino kett. Ja filmi pealkiri oli "Enduring Love", kus peaosades briti näitlejatipud Daniel Craig, Samantha Morton, Rhys Ifans, Alexandra Aitken, Susan Lynch, Bill Nighy, Andrew Lincoln ja paljud teised... Aga film ise - huuh! See oli ikka päris elamusterohke. Tjah, suurepärane rezhii (Roger Michell, Notting Hilli rezhissöör) ja operaatoritöö, aga stsenaarium (Ian McEwani romaani ainetel) oli lihtsalt tappev. Ehkki pärast oli sisemine soov kohe jooma minna (kunagi valdas mind sama emotsioon siis, kui "Das Experimenti" vaatamas käisime), soovitan filmi ikkagi. Ja siinkohal on mul siiras õnn ja rõõm saata tervisi Karelile ja Raivole, tänu kelle külalislahkusele oli mul võimalik Londooni laial reidil pisut peatuda. Mis siis, et voodikarkassil :)

Jo-o-gobella, jo-o-gobella, mõnus maitsev mustikas... Vaat see laul huulil ja veike õlle samuti, lendasime eile turbulentsitades Londonist kodumaa poole. Oh seda lõbu ja lusti :) Eile punase bussikuga New Crossist parlamendi juurde vurades jõudsin mõttele, et ega ambulance-tekstidega autost seal maal eriti kasu pole, sest liiklusummikutest pole ka kõvema sireeniga võimalik läbi murda. Hmm, milleks neile siis sildid emergency jne?

Täna on siis see tähtis päev, mil Jüri oma presentashjuunini jõuab. Aaargh... Kõlab haigutus mu suus - kohalik kell on pool 10 ja ma olen ikka veel vegga unine :) Aga - kerge karastav kümblus ja suund Notting Hillile. Vat-vat!

Trallallaa... Tagasi selles veidras paigas, mille linnaosa nimegi ma isegi ei tea. Igatahes on olnud tegus-nägus päev, täis toredaid (taas)kohtumisi, shoppingut-shoppingut ja lihtsalt olemist. Oh, ja ilm on vaieldamatult parem kui Eestis. Noh, mitte et ma ülbitseks, aga see on pigem sisekaemuslik nending. Lihtsalt - sinitaevast pole ammu enam nähtud, mistap on Green Park'is sännuka nosimine jummalast lõõgastav tegevus... Ühesõnaga, ega jutt niikuinii erilist mõtet ei oma, aga polegi lihtsalt võimalik kõike emotsioone väsimushetkel (kordan, vihkan ümberistumisi ja kõikvõimalikke muid vahejaamu) ju siia valada. Eks ma kunagi hiljem. Ma ei julge öeldagi, mis siin kõrval toimub - vastik pererahvas.. Appi, nad määrivad mind mingisuguste imelike kreemidega! Appi! Oeh. Aga tegelikult on tegu meeldivate ja sõbralike idaeurooplastega, kes segaduse hoos lihtsalt Londonisse tulid (eksju, Karel?).

Niisiis. Teadmiseks kõigile, et tegelikult olen ma täiesti elus ja olemas. Nüüd siis lõpuks ometi taas New Cross Gate'is... Ja vutt-vutt! magama. Et ei oleks homme mingit üle ja sisse magamist, sest kunas sa ikka Londonisse taas saad. Ööbussid on lõbusad - sellised uimased ja mittemidagiütlevat rahvast puupüsti täis. ihihi. :) Ööd, kallikesed.

Oih ja aih, on reede taas. Mõtleks, kuidas aeg lendab... Kuigi mul oli tunne, et see nädal ei saa kunagi läbi. Mulle meeldis Marise saadetud kiri: lisett (5.5 a) ytles mulle, et tal on p2kapiku mobiili number ja et ta on sellele juba 2 x helistanud ka. [Muhe ja sõbralik mühin tagaridades]. Ma peaksin temaga sõpsiks saama, siis saan ka päkakale helistada. Heeh. PÖFF algas - minust saab Egiptuse filmikunsti andunud austaja, seda ma luban :)

Naljakas, et "Rent" nüüd lõpuks ometi siia jõudis... Meenutuseks seik minu blogworldi alguspäevist.

dzhiisibell, dzhiisibell, hõiskasid eile tüdrukud amigos :) ja õigesti tegid, sest pidu oli tore ja plaat hea. Mulle meenub, et keegi rääkis eilsest Terevisioonist, kus Ines kurvastas, et oh, eesti keeles on nii nõme laulda ja üldse pole hea ja... Ning siis saabus särasilmne Tanja, kes teatas, et mis! eesti keeles on kõige lahedam üldse laulda, mis te seletate! Normaalne, eksju? :)

Päeva nael: "Andri, kas sa ei tahaks aidsipeole minna," päris üks kolleeg suitsunurgas. Tegelikult sain ma aru küll, millest ta rääkis (täna ju üleilmne aidsipäev siiski), aga kontekstist väljarebituna kõlab see ääretult kahtlaselt - peas hakkas film jooksma ja siis ma lõpetasin kohe selle minikomöödia ära. Noh, igatahes on pool tööpäevas juba tehtud... Piizut veel, ehkki see tõotab kõik üpris pikale venida. Täna on kujunduskahurid laetud ja kõik me passime siin südaööni :)

Naljakas, et ongi Anneli viimane tund sel kontinendil - peagi vurab ta lihtsalt kaugele-kaugele ära. Rääkisime siin ennist pisut (tema kusagil kohvita internetikohvikus keset Londonit) ja leidsime, et Tartut või Tallinnat Kesk-Brasiilia avarusis asuva enam kui 10 miljoni elanikuga Goianaga võrreldes on London lihtsalt üks suur linn siinsamas nurga taga. Ja miks, oo miks ei ole me rohkem siinsamas-nurga-taga käinud? Ah? Noh, okei, lähen sinna juba viie päeva pärast, aga siis on interkontinentaalne lend lihtsalt uttu tõmmanud :) Nüüd ma siis lähen äsja saabunud palka kulutama :)

Lugu sellest, kuidas lapsepõlve õnn ja rõõm sai 21. sajandil luupainajalikuks ettevõtmiseks, millega emad oma lapsi hirmutavad. Väljavõte Salvo-kelgu kasutusjuhendist.

Kelgutamise / suusatamise ajal arvesta alati ohutusnõuetega: Kanna alati kiivrit, kaitsmeid ja kindaid. Mäel ei tohi olla puid ega muid takistusi. Mägi ei tohiks lõppeda tänavaga ega ületada tänavat. Väldi väga suuri mägesid. Arvesta, et suur kiirus muudab kelgu / suusad rasketijuhitavaks. Hoia jalad ja käed neile mõeldud kohtades. Kontrolli, et kelgu nöör oleks kelgutamise ajal kelgu peal, ega lohiseks väljaspool. Kelgutades / suusatades väldi pikki salle ja muid selliseid rõivaid, mis võivad tekitada lämbumisohtu. Enne ladustamist puhasta kelk / suusad jääst ja lumest Alla 3-aastastele lastele ei soovitata. Alla 6-aastased lapsed ei tohi kelgutada / suusatada ilma täiskasvanu järelvalveta. Alla 8-aastastel lastel tuleb harjutada kelgu juhtimist / suusatamist, Vanemad peavad vastutama laste mängude ohutuse eest ja täitma ohutusnõudeid.

Pealegi on mul täna nimepäev :)

Suusalumi, suusalumi, sadas õhtust hommikuni.... Tegelikult on kõrvus teised rütmid. Näiteks need, mis läbi tiheda lumesaju vanalinna poole tungides kaubamaja juures kõrvu paitavad - Frank Sinatra "Stranger in the night" või "L.A. is my lady"... Tõsiromantiline. Okei, viimaste päevade hea-on-elus-ja-olemas-olla hakkab vist ajju jõudma, aga ma lihtsalt olengi õnnelik. Kõige pärast. Ma olen vist talve ja seda üdini paksu lumekuhja armunud. :) Nii panengi peale Bridget Jonesi teise filmi sound-track'i ja kuulan Rufus Wainwrighti ja Dido "I Eat Dinner (When The Hunger's Gone)". Mega...

Nii-nii, Eestit on tabanud (heidy)burgaa - ehkki ma väljusin lumisest ja eilsest esimeseadvendisest Tartust juba kell seitse (!) hommikul, jõudsin Tallinnasse alles üle kolme tunni hiljem: põhjuseks meeletud lumesaju-ummikud Tartu maanteel linna piiril. On ju hea sõita 10 minuti jooksul 100 meetrit, ah? Jesver. Aga bussirahvas kukkus kohe sõbrunema, sest mured olid kõigil samad - koosolekud, väljuvad laevad, lennukid... Ihihi. Ja nüüd sumasin toimetusse. Niisiis, kallid kauased kaaskannatajad - täna on see päev, mil ma laupäevase kooliballi pildid üles riputan. Aga noh, privaatsuse huvides ei hakka ma linki siinkohal veel välja ütlema: kes tahab neid näha, saatku mulle e-kiri. Ball iseenesest oli võimas... Tõesti, ehkki algul kartsin, et selline nö ajaloos sorkimine ja kunagiste õpetajate-õpilaste nägemine teps mitte hea pole, siis pidin tunnistama, et olin eksinud. Jah, muidugi on head ja armsad inimesed sinuga eluteele kaasa jalutanud, ent ikkagi on mõnikord hea mõelda, kust ma siis nüüd ikkagi tulen. Eriti tuli selline tunne peale siis, kui vanasse majja jõudsime ja seal tiiru tegime: moedemm, Pisuhänd, nõukaaegsed rivistused, autahvel, muusikaklass... Lahe!

Ma olen tagasi. Ja isegi elus. Siinkohal peaks ma küll karjuma, mis eile Brüsseli lennujaamas toimus, aga ma olen seks liiga väsinud. Võeh. Igatahes ütlen tänusõnad Kristole, kelle ennastsalgava töö tulemusel ei pidanud ma jääma büroohooneid täis pikitud hiigellinna võlusid veel üheks päevaks nautima. Noh, nii pea, kui Finnair mind jõhkra SASi hoole alt (okei, nõu ohvenss, tegelikult polnud süüdi SAS, vaid Lissaboni nõme reisiagent, kes mu reisi lihtsalt tühistas, nii et SAS-piiga õlgu kehitas ja mulle ust näitas) enda tiiva varju oli võtnud, hakkasin ma kohe kahjatsema, et võinuks ikkagi ju veel sinna jääda - et mis seal siis viga oli, päris tore ja armas linn, kui ma kolmanda päeva hommikuks isegi enam-vähem omal jalal orienteeruma õppisin. Võeh-võeh-võeh. Igatahes oli eilne ilm lihtsalt jumalik, et kuninglikus pargis pärast europarlamendis passimist ja tähtsa briifingunäo tegemist pisut õhku nuhkida ja ennast unustavalt vehkivaid tervisesportlasi tülpinult seirata. Lahe. Ja ma pean jätma meelde toreda nime: Karvane kanaarilind. Sellenimeline publi oli lihtsalt eestlaste litsitelgi juures. Hmm, mis tänav see küll oli... Ferdinad... Kurat... Archimede hoopis. :) Ja Konn läks jälle väljamaale. Ai-ai-ai.

A-p-p-i. Annika on üks jonnipunn. Ib-saddam-jonnipunn. Aukalt. :)

Dnepropetrovsk. Kiiev. Amsterdam. Brüssel. Konjak. Suits. ANDRI kriipsoga otsaees. [Tegelikult oli eelnev tekst muidugi Annika kirjutatud - ta ise küll väidab, et tema düsgraafia põhjuseks on Kristo arvuti üle valamine viinaga, aga tegelikult ta ei tea midagi: see pidavat olema hoopis Baileys. Ihihi. :) A tegolt on hästi armas.] Angela jätkab: Siiri-tädi on juba tagasi.

Kristo kommentaar: vein, konjk, vein, veelkord vein... viis tundi pärast Andri suurejoonelist maandumist Brüsseli natsionaalses lennuplatsil on oli kord kontrolli alt väljumas...Aanushka on pidur...damatu ja ülejäänud on lihtsalt liiga palju maksuvaba alkoholi tarbinud.

Niisiis, Brüsselis. Ma ei hakka rääkima siinkohal oma unisusest tänu tänasele varahommikule, rõvedatest vene lastest, kes lennujaamas vaid röökisid, ja sellest, et lollakad taanlased enam üldse burgerinössi lennuki peal ei paku... Aga kohal ma olen ja nüüd selle linnaga siis tutvuma. Ja sööma. Heh, loodame, et siis ikka koduvabariigi kulul :)

George Malvius: "No hard feelings!" Äsja Terevisioonist kostuv Rendi-jutt, niisiis, jõudis jutujärjega taas härra lavastaja ja endiste produtsentide suheteni. Heh, ma peaks hakkama hommikuseks telemonitoorijaks. Et noh, kui te ei viitsi keerata telekat käima, siis loete minu kodukat... Või midagi. :)

"Korstnast paremal olid karukese tähed, vasakul siili omad," räägib jutustaja. "Segane!" ...
Kui hobune heidab magama, mõtles siilike, kas ta lämbub udus. ... "Aah, isegi käpad ei paista ...," sosistas siilike salamisi.
See oli tänahommikune emotsioon, kui kell 6.35 televiisori surisema panin. Ja uudishimulik öökull meenutab mulle paratamatult Smaugi. Jesver, mida ma siin kontoris küll nii vara teen? Aa, õigus! Mõned lood on vaja kirjutada, et siis vut-vut! lennukile jõuda ja Brüsselis maanduda. Väkk. Pisut liiga palju on seda kõike vist. Hmm. Aga eilne Maarja-küla kontsert - ju-ma-lik. Emotsioon oli siiras ja aus. Ja hingele hea. :)

Oh, lahe! Väljas on lai lumesadu... Tõsine talv juba kolmandat päeva. See teeb tuju heaks. Tõesti. Isegi hoolimata sellest, et oma akent ei saa ma kunagi terveks. Puhugu siis, raisk! Mina olen kangem.

Minu tänane lemmikuudis. Vaieldamatult. Tunnen, et kuulun selle protsendihunniku hulka. :)

Üle 60 protsendi kasutajatest on arvuti peale karjunud

Saksa sotsioloogi Marleen Brinksi uuring näitab, et üle 60 protsendi inimestest on oma arvutit löönud või selle peale karjunud, vahendab The Register.
Brinks küsitles 240 inimest, ning leidis, et 62 protsenti kasutajatest on arvuti peale karjunud, 31 protsenti on hiirt vihahoos loopinud ning 1,5 protsenti tunnistas, et on meelega monitori või arvuti laua pealt maha lükanud.
Eriti kergesti kipub moodne tehnoloogia viga saama siis, kui selle kasutajatel on mõni tähtis töötähtaeg lähenemas.

"Et sulab alati esimene lumi, alati..." Ärge minu otsa vaadake, Estin teab, et nii läheb. Täna nimelt sadas siis tallinnlaste esimene lumi maha. Brrr - ja aknaparandajat-meest pole ikka veel kusagilt võtta. Mida kuradit need aknaparandajad passivad seal oma kontoritesoojuses, tulgu ja teenigu raha. Urr.

Ja Brisbane'is on 35 kraadi sooja! Kurat! :)

Ma armastan oma elu. Selline lühitõdemus siis sedapuhku. Tõuke selleks andis tegelikult nädalavahetusel lõpuks ometi ära nähtud jõle "Naistevahetus", mis portreteeris üpris debiilselt pseudoprobleeme, millega tunniajast show'd täideti. Hakkas tõesti "kahju" neist elunäitlejatest, kes arvasid, et oo, elavdame oma argielu ja läheme riäälitishõusse, mis meid siis kuulsaks teeb. Ja nüüd laiutavad käsi, vibutavad sõrmedega, käivad politseis ja esinevad telesaadetes, tõestamaks, et nad on jõle normaalsed kõik tegelikult. Lihtsalt oksele ajab, kui rumalad on eestlased. Okei, mitte eestlased, vaid suvalised meediakauged inimesed. Tjah, selliseid asju õpitakse, nõustun. Aga siis viidagu juba algkoolides sisse kohustuslik meediaõpe, mis annab juba maast madalast noortele aimu, mida meedia su eluga teha võib. See ei ole mingi ülbe nending, et oo, meedia on kunn, vaid et meedia võimendab protsesse ja detaile, millele algul tähelepanu pööratagi ei osata. Kurb, ent tõsi. Ja see ei ole midagi uut ja enneolematut - justkui oleks meedia alles sel sügisel koos tõsielusarjade tõusulainega nii "julmaks" muutunud. Rumalus ajab tõepoolest vihale. Mitte osalusrumalus, vaid tagantjärele targutamine. Nii et veel kord - oma elule, lähedastele, sõpradele, kodule, perekonnale ja tööle mõeldes saan ma täie veendumusega öelda: olen rahul ja õnnelik.

Lõppenud nädalavahetus... Heeh! Jah, ei jõudnud Pärnu metsadesse harrastusteatrite etendust vaatama (aga ma teen seda, aukalt!) ja võib-olla oli patt, et (üsna) päikeselisel pühapäeval ei võtnud me cappuccino-topse ja tükikest saia ega tõtanud Kadriorgu linde toitma, ent armas oli sellegipoolest. Ja on jätkuvalt (jäädavalt) hea, et armsad inimesed pole maailmast otsa lõppenud. :)

Shotimaa meelelahutusajakirjandusest kostub teateid 10 läbi aegade kõige halvema laulu kohta. Toon tabeli teilegi ära:

The Mars Music Hall of Shame top 10:

1. Ob-La-Di, Ob-La-Da – The Beatles (1968)
   
2. Fog on the Tyne (revisited) – Gazza and Lindisfarne (Number 2 in 1990)
   
3. I’ll Do Anything For Love (But I Won’t Do That) – Meat Loaf (Number 1 in 1993)
   
4. Diamond Lights – Glenn Hoddle and Chris Waddle (Number 12 in 1987)
   
5. We Will Rock You – 5ive feat. Queen (Number 1 in 2000)
   
6. Millennium Prayer – Cliff Richard (Number 1 in 1999)
   
7. Ice Ice Baby – Vanilla Ice (Number 1 in 1990)
   
8. Anfield Rap – John Barnes and Liverpool FC (Number 3 in 1988)
   
9. Let’s Get Ready to Rhumble – PJ and Duncan (Number 9 in 1994)
   
10. 5,6,7,8 – Steps (Number 14 in 1997)

Eileõhtune "Kole Koiott" tõi nooruse meelde. Sellise ammuläinud Tartu aja... Oh. Keeruline seletada, aga ise saan aru. Vestlesime siin äsja kolleegidega, et kas Jaan Toots ja Robert Antropov võiksid uude James Bondi filmi mängima kandideerida - egas Brosnan enam ju jõua. Nüüd võtavad teiste kandidaatide kõrval ka nemad kohad sisse. Seepeale teatas üks tarmukas (oi, mis sõna!) kolleeg, et keegi neist võiks hoopis pahalast mängida (Robert Raudhammas?), lisades, et kas me pole tähele pannud, et kõik pahalased on kas pika patsi või blondi peaga. Kõrvallauas PC-d installeeriv arvutipoiss vaatas kahtlasel ilmel ringi ja katsus süütult oma patsi, pärides, et kas teda süüdistatakse milleski. :)

Henrik näitas ühte põnevat raamatut: "The World's Stupidest Headlines". Enne seda, kui Anneli monitor õhku lendas ja sinakashallikat suitsu pahvima hakkas, jõudsin pealkirju pisut ka eesti keelde panna. Mõned jäid tõlkimatuks, sest sõnamäng kodukeeles ei toimi. :)

Mees tulistas matšeetega naabrit
Filmimine surnuaial vihastab sealseid elanikke
Taifuun tuiskas läbi surnuaia: sadu surnuid
Ärajäänud rong lõi reisijaid
Nähtamatu mees tuli peidust välja
Ilmateade kurvastab kartuleid
Mustkunsniku auot haihtus
Kaks nõukogude laeva põrkasid kokku – üks suri
Iowa surnuaiad on surmalõksud
Reisijad peavad kiirronge 10 aastat ootama
Panda paaritumine nurjub; veterinaar võtab üle
Naine suri pärast enesetapukatset
Jane Fonda noortele: kasutage rasestumise vältimiseks pead
Mees eitab enesetapu sooritamist
Mees taastub fataalsest õnnetusest
Purjus juhid maksid 1984. aastal 1000 dollarit
Eks-püüton avab kaelkirjaku maja (mõeldud Monty Pythoni tegelaskuju)
Pulli sperma läheb haamri alla
Alkoholireklaam õhutab jooma
Surnud mees jääb surnuks
Ujumisoskus võib lapsi uppumissurmast päästa
Ilma kiire lahenduseta jääb streik mõneks ajaks kestma
Suuremad kängurud hüppavad kaugemale, avastasid teadlased
Väiksemad perekonnad vajavad vähem toitu
Vandekohus vabastas lehma süüst autoõnnetuses
Advokaati väitel pole klient nii väga süüdi
Surnud golfimängija mängib oma parima raundi
Prantsuse politsei kahtlustab, et nudistidel on midagi varjata
Hoolimata õnnetusjuhtumite suurenemisest on lendamine turvalisem
Hoop munadesse põhjustas nädalapikkuse erektsiooni
Surmahirm ajab ameeriklasi enesetappudele
Iidsed laibad tõstatavad küsimusi
Pime naine saab uue neeru isalt, keda ta pole aastaid näinud

Organ festival ends in smashing climax
New housing for elderly not yet dead
Mad cow talks
Tiger Woods plays with own balls, Nike says

Nii tore oli empsilt Uus-Meremaa avarusist kirja saada. Väga harivat veel pealegi. Siinkohal väike katkend: "...Tunnen Dunedini juba nagu oma taskut. Kohalikud hääldavad Duniidin. See pidi keldi keeles tähendama Edinburghi. Eks shotlased siia pesa tegid ja omale uut Shotimaad rajama asusid. Nagu ütleb üks p53-mees Shotimaalt, et need shotlased kohe ei oska endale soojemat elupaika valida. Tegelikult pole see tõsi, sest siin on ikkagi hulga soojem kui Kesk-Euroopas. Talvel on 10 kraadi sooja ja praegu on nagu väga soe mai lõpp - kõik õitseb ja lõhnab ja sooja on 24 kraadi...." Oh, tahaks ka. Eriti selle va LOTRi võttepaiga üle vaadata. Nämma. Aga meil on siin ka ilm pisut muhedamaks keeranud - täna pistis isegi päike nina taas välja. Eelmisel nädalal linna kohal rippunud udukardinaga ei anna võrreldagi. Viimased tormilised ajad on toonud Tuuli ja Birgiti sünnipäevad (pljuone!), nagu ka Maire ja Meelise sünnipäevad... Ja veel sadade inimeste peod. Muusikali esietendusest ja esikapeost rääkimata. Hea, et eile ametlikul puhkepäeval olin.

:) ... okei, :S ... Teate, see on siiski nii raske... :)

"Kui telerit mõtled, tuleb välja kirjutada," meenub fraas eilsest "Ärapanijast". Teemaks ikka Postimees, mis muud :) Seda võib küll öelda, et eilne saade oli filigraanselt ette valmistatud. Ja seda ei kohta siinsel telemaastikul väga sageli. Vat-vat.
Ja, üllatus-üllatus, vana kooli 115. juubel tiksub ootusärevalt üha lähemale. Ehkki oleme siin isekeskis plaani võtnud, et sõidame hiiglasliku taksoga kooli juurest Vanemuisesse, tipime sohvrit ja kepsleme suminal tantsuplatsile ("ihihi, nad ei saa ju meid välja visata enam", pistis Hiie), tuleb mul tõsiselt kaaluda, kas jääda pealinna erinevate klubide avamisele või siiski sest mitte välja teha ja Tartusse põrutada. Hmm...
USA aja järgi on jäänud veel üks päev presidendivalimisteni (tegelikult juba vähem), ent ma tegin juba varahommikul CNN lahti - vana küünik ootab uudiseid, noh. Et mis siis sedapuhku juhtuma hakkab...

Oi, näe - esimene november on tulnud päikese ja selge taevaga. Tore. Kuigi ma ei saa aru, kuhu see kaunis ilm nädalavahetusel jäi. Tjah, ausalt öeldes jäid kõik mu tegemised üpris öödesse, mistap polnudki sest väga hullu. Reede tõi lauamängupõrgu Aedvilja striidil ja head sõbrad Tartust. See oli heaks lõõgastuseks, arvestades tõsiasja, et pärast salvestust tööle jõudes oli peatoimetaja oma asjad juba pakkinud. Ma ei saa mitte millestki enam aru, tahaks õhata. Tunduks lihtsam. Tegelikult saan ja see ajab harja veel enam punasemaks. Eks siis täna hakkab nägema, mis juhtuma hakkab. Sama vana laul jätkub täpselt aasta aega hiljem. Uskumatu.
Ehkki oleks tahtnud nädalavahetusel Tartusse kimada, tuli see tööde-tegemiste tõttu ära unustada - laupäeval kobisin Annega hoopis balletti "Luikede järv" vaatama. Tõsiselt chill, kui nii võiks üldse balleti osas väljenduda. Ja Rahvusooperil näikse üpris hästi minevat: suurejoonelised dekoratsioonid ja hiilgavad kostüümid (tantsutasemest loomulikult rääkimata) jätsid mulje "nagu päris". Heh, see oligi päris ju, loll mina. Ma ei ole seda zhanri vist ikka väga kaua külastanud... Perekondlik "Coppelia" külastus oligi viimane kord. Pärast seda vudisime Illari juurde, et õhtu meeleolukalt ja muusikaliselt lõpetada. Ihihii! Siinkohal jõudu Alexile, kes pühapäeval kodumaa tolmu taas jalgelt uhtus ja Shoti mägismaadele siirdus. Ja eilse õhtu veetsin kotlettide ja "Rohelise miili" seltsis. Mida muud võikski tahta.

Aga siinkohal kasutan võimalust ja reastan oma mõtted, mis seoses "Viienda elemendiga" pähe tulid. Ma mõtlen sellele alati, kui seda filmi näen, ent ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda - mis asi on see viies element. Tuli, õhk, maa, vesi. Tjah, need on mateeria algained. Aga element, keda kehastab Milla Jovovic? Armastus? Hing? Inimene? Naine? Dialoogis väljendub see kui "armastus" - ilma selleta, tegelikult ilma vastaspooleta (teise inimeseta, Bruce Willise tegelaskujuta) see relv "kurjuse vastu" ju ei toiminuks, kui polnuks armastust kahe inimese vahel. Et "armastus on elu alus"?
Siit mõtet edasi arendades leidsin, et just see Luc Bessoni mõtteviis võiks olla lepitajaks reaalteadlaste (Suure paugu ja evolutsiooniteooria pooldajate) ning religioonikummardajate vahel. Justkui kompromissvisioon, mis määrab selle, et reaalteadlastel on õigus nelja elemendi koosmõju (mateeria) osas, ent viies on teadusele tabamatu (mõõdetamatu). Selle võivad usklikud enda Jumalaks nimetada, ent ometi on see midagi sootuks nimetatmatut. Või öelda, et see (misiganes see siis pole) on jumalikku päritolu. Sest Jumala või jumaluse mõistele on see kõige lähemal, sest keegi ei saa faktiliselt tõestada, kust hing pärit on. Jumala päritolu ka ei saa tõestada, sest algtekstid puuduvad (Piibel algab ju sissejuhatuseta, keskendudes sellele, kuidas "juba olemasolev" Jumal alustas maailma loomisega). Tunded on kasvõi näiteks psühholoogiliselt mõõdetavad (nimetatavad), aga hing ju pole...
Ega mu mõttekäik väga segane pole?

Heeh, hindud hakkavad lõpuks ometi ka oma popstaari otsima! Nimelt jõudis teleformaat "Pop Idol" Indiasse - kolm aastat pärast selle esmakordset näitamist Inglismaal lansseerivad nad saate "Indian Idol". Ja eesmärk pole leida parim laulja, vaid see, kes suuda kogu rahva laulma panna, teatas kohaliku Sony esindaja.
Eile vaatasin "Viiendat elementi". Ja mis seal salata, see tekitab ikka mus miljoneid mõtteid. Siis, kui saate salvestuselt naasen, üritan mõtted siia kirja panna. :) Ja mida teeb Nick Carter minu unenägudes, ah?

Lahe ettevõtmine. Ise olen tervisepäeval, sest ringikappavad viirused ähvardavad ilma rahu, piimatoidu ja lamamiseta külla tulla. Praegu aga ootan külla koldreksi, ferveksi ja terafluud. Lubasid läbi astuda, kui neil tööpäev lõpeb. ;)

Kauneim saksakeelne sõna leitud

Saksa Keelenõukogu (Deutscher Sprachrat), Goethe-Instituudi ja mitmete teiste institutsioonide osalusel korraldatud rahvusvaheline konkurss kauneima saksakeelse sõna leidmiseks on edukalt lõpule jõudnud. 24. oktoobril autasustati võitjaid telekanali WDR otsesaates. Esimese koha sai sõna „Habseligkeiten“ (varanatuke), teisel kohal järgnes „Geborgenheit“ (kindlus- või turvatunne) ning kolmandal „lieben“ (armastama).

4. maist kuni 1. augustini jõudis korraldajateni 22 838 ettepanekut 111 erinevast riigist. Kõige enam pakuti välja sõna „Liebe“ (armastus), kuid kvantitatiivsest näitajast oli antud ettevõtmise puhul palju olulisem valiku põhjenduse veenvus ja tabavus. Sel moel välditi tühipaljast edetabelihullust.

Võitjaks osutunud Doris Kalka esitas sõna „Habseligkeiten“ (varanatuke) tähendusvarjundite peenetundelise ning filosoofilise analüüsi ja võitiski seeläbi prominentsetest isikutest koosneva žürii poolehoiu. Muuhulgas tõstis ta näiteks esile antud saksakeelse sõna koostisosade sisulise vastuolu: ühalt sõna „Habe“ (vara), mis tähistab ilmalikku omandit ning teisalt „inimliku õnnepüüdluse ülim ning maises elus saavutamatu eesmärk: õndsus (Seligkeit)“.

Tänu mängulisele selgitusele jõudis esikolmikusse ka Hispaaniast pärit Gloria Boschi pakutud „lieben“ (armastama): „See sõna on minu jaoks ilusaim saksakeelne sõna, sest seda lahutab elust (Leben) vaid ükainus ‚i’

Enimnimetatud sõnade hulgas olid veel „Gemütlichkeit“ (mugavus), „Sehnsucht“ (igatsus), „Heimat“ (kodumaa, kodupaik), „Freiheit“ (vabadus), „Frieden“ (rahu), „Sonnenschein“ (päikesepaiste), „Schmetterling“ (liblikas), „Vergissmeinnicht“ (meelespea).

Paralleelselt toimus konkurss ka laste hulgas. Siin osutus võitjaks kümneaastane Sylwan Wiese sõnaga „Libelle“ (kiil).

Valik huvitavamatest ettepanekutest on antud välja raamatuna, mille pealkirjaks „Das schönste deutsche Wort“. Mitmed saksa keelele tehtud humoorikatest ja vaimurikastest armuavaldustest on pärit nimekatelt kirjanikelt, poliitikutelt, teadlastelt jne. Muuhulgas näiteks Loriot’lt, Wolfgang Joopilt, Wladimir Kaminerilt, Renate Künastilt, Christina Weissilt.

STATISTIKAT
"Das schönste deutsche Wort"
Kokku: 22.838 ettepanekut (& ca. 600 ettepanekut lastelt)
Ligi 25% ettepanekutest saabus väljaspoolt Saksamaad (111 riigist)

Enim nimetatud sõnad Saksamaalt
Liebe (armastus)
Gemütlichkeit (mugavus, õdusus)
Sehnsucht (igatsus)
Heimat (kodumaa, kodupaik)
Kindergarten (lasteaed)
Freiheit (vabadus)
gemütlich (mugav, õdus)
Frieden (rahu)
Sonnenschein (päikesepaiste)
Schmetterling (liblikas)

Osalenud riigid (kokku 111) + enimnimetatud sõna
USA - Gemütlichkeit (mugavus, õdusus)
Šveits - Liebe (armastus)
Austria - Liebe (armastus)
Poola - Vergissmeinnicht (meelespea)
Itaalia - Sehnsucht (igatsus)
Sloveenia - Liebe (armastus)
Bulgaaria - Liebe (armastus)
UK - Schmetterling (liblikas)
Soome - Vergissmeinnicht (meelespea)
Lõuna-Korea - Mutter (ema)
Prantsusmaa - Sehnsucht (igatsus)
Holland - Fingerspitzengefühl (vaist, peenetundelisus)

Vaevu kolm nädalat tagasi Pärnu Rüütli tänavat kaunistama toodud dekoratiivkapsastest on paljud ära varastatud, samades vaasides seisnud elupuud on viimseni minema tassitud, kirjutab Pärnu Postimees. Mis teil seal toimub, kulla kuurortlinn!?

And now, something completely different:

"Siseministeeriumis on ettevalmistamisel uus e-riigi projekt, mille raames omandab riik 20 miljoni krooni eest rate.ee keskkonna ning pärast selle muutmist uutele vajadustele vastavaks kantakse sinna kõik Eesti elanikud, igaüks saab kasutajakonto, võimaluse endast pilte lisada ja teiste pilte kommenteerida.

Projekti umbkaudne maksumus on koos rate.ee keskkonna ostuga esialgsetel hinnangutel 100 miljonit krooni. Konto loomine rate.ee keskkonda saab olema kohustuslik, esialgu on plaanis kõik elanikud andmebaasi kirja panna viie aasta jooksul. Kasutajakonto tegemine peaks esialgsete andmete alusel maksma hakkama 100 krooni, üle 60-aastastele, alla 18-aastastele, invaliididele ja paljulapseliste perede vanematele/hooldajatele 25 krooni.

Väljatöötamisel on rakendus, mille abil saab rate.ee keskkonda siseneda ID-kaardi abil. Siseministeeriumi projektijuhi J. Tamme sõnul võimaldatakse keskkonda sisenemine ka internetipankade kaudu. "Tehniliste lahenduste väljatöötamiseks kuulutatakse järgmise kuu aja jooksul välja riigihange," sõnas Tamm. Tamm põhjendas ka, miks eelistatakse olemasoleva keskkonna ostmist uue väljatöötamisele. "Rate.ee on eestlaste seas väga populaarne ja paljudel on seal juba oma konto ja pildid olemas. Kokkuvõttes aitab see kulusid kokku hoida, täiesti uue keskkonna loomine läheks riigile oluliselt kulukamaks," selgitas Tamm. "20 miljonit krooni on ka riigi jaoks küllalt suur raha, kuid ettevõtmine on seda väärt ja ka keskkonna populaarsuse eest tuleb maksta."

Projektijuhi sõnul tagab ja kinnistab kohustuslik konto rate.ee keskkonnas eelkõige inimeste põhiseadusliku õiguse sõnavabadusele. "Kõik soovijad saavad nüüd täpselt välja öelda, mida nad mõne teise inimese kohta arvavad," lausus Tamm.

President Arnold Rüütel leiab, et suurprojekt tugevdab Eesti omariiklust ning toob kõik kodanikud üksteisele lähemale. "Me oleme tegelikult kõik ühe suure pere lapsed. Lõpuks ometi avaneb meil võimalus seda ka tegudega väljendada. Teel Euroopasse peame olema tugevad ja kokku hoidma, et Eesti suudaks edukas olla. Selleks peame me kõigepealt üksteist tundma, üksteisest aru saama, mõtlema nagu üks terve ja tugev tervik. Kõigi kodanike kaasamine rate.ee keskkonda annab selleks kiiresti muutuvas modernses ühiskonnas väga head võimalused," sõnas Rüütel.

Venemaa välisministeerium on avaldanud Eesti suurprojekti suhtes kahtlusi, kas suudetakse tagada Eestis elava vene rahvusest vähemuse õiglane hindamine rate.ee keskkonnas, samas tõi ministeeriumi esindaja esile ka muud probleemid. "Millega suudab Eesti garanteerida, et vene keelt kõnelevaid inimesi ei hakata sihilikult maha hääletama? Või et Eestis elavaid natsikuritegudes kahtlustatavaid ei hakata liiga kõrgelt hindama?" küsis Vene välisministeeriumi esindaja.

Projekti varase staadiumiga käis tutvumas Läti siseministeeriumi delegatsioon, mille liikmed avaldasid Eesti projektile tunnustust ning lubasid valitsuse tasemel arutada samasuguse projekti alustamist Lätis.

Projektijuht Tamm tunnistas, et arutlusel on olnud kõiki elanikke hõlmava rate.ee süsteemi tutvustamine 2005. aasta maailmanäitusel Jaapanis.

Ettevõtmine peaks looma ka umbes 300 uut töökohta - uued töötajad hakkavad rate.ee keskkonda peamiselt administreerima ja kinnitama lisatavate piltide ja kommentaaride vastavust normidele."

See oli nüüd muidugi nali, eksju?

Nii. Lolliks läinud. See on nüüd ametlik. Ma pole tükil ajal nii vara tööle jõudnud. Aga töö tahab tegemist ja perekond toitmist, eks? Heh. Eile käisime näiteks Henrikuga Tabasalu tervisekeskuses. Aga bassein jäi meist puutumata, sest mullivannid, auru- ja infrapunasaunad haarasid meid oma lummusesse. Nämma. Pärast olime nagu roosad beebid, kes lalinal auto poole tuterdasid. Te oleksite võinud hea sõbra käsi näha - need nägid pärast ohtrat ligunemist välja kui kümneks päevaks toidulauale unustatud keeduviinerid. Krimpsus as hell. Heh. Aga nüüd tööle.

Pljuone, Iiivoooo! :)

Piiks-piiks-piiks, täna algas kampaania "Laps pole nukk!" Nii, kallid vanemad, kas kuulete! :) Aga rohkem meeldis mulle siiski lugupeetud sotsiaalministri Marko Pomerantsi hommikune avaldus Terevisioonis, et vanemad peavad oma lastega suhtlema neile mõistetavatel meetoditel, näiteks msn-is. Ja Reikop pööritas silmi ega uskunud, et vanemad emm-ess-enni selgeks õpivad. Tjah, miks ei näe mina oma armsaid vanemaid msn-is oma pealinnas redutava pojaga suhtlust loomas. Sellised te olete! :) Näiteks kolleeg Küllikese tütar pani talle msn-i arvutisse ja nüüd suhtleb ta Postikana nime alt tütrega täitsa vabalt. Nojah, kolleegidega ka, spämmides mind igal võimalikul hetkel msn-aknakesega ja küsides "aga mida ma nüüd teen".

Milline tormiline nädalavahetus... Saabusin mõnda aega tagasi just töölt lubadusega kindlasti midagi koduleheküljele kribada. Nüüd üritangi seda teha, kui Smaug mind just ei segaks. Tiirutab siin mööda mu rüppe ringi ja topib käpakesi klaviatuurile. Väkk, on alles egopunn. Peaks teda kammima, ehk näeks ta natukene inimese moodi välja ka - ilge pulstik on ta hetkel ikka küll. Ooo, kui meeldiv - velvetpüksid lihtsalt armastavad kassikarvu. Ihihi. Nii, nüüd leidis ta endale palju staarima koha - põrnitseb monitori kõrval pikutades mu sõrmi, justkui posides omaette midagi. Äh, kõõm: ta lösutab ju hiire peal ja ongi mu tegevuse niimoodi halvanud. Heh.



Aga eilne Öögalerii Double Coffee's, reedeõhtune Reno soolaleib ning turneed Juniori juurde... Need võib küll meeleolukaks ja õnnestunuks lugeda. Seda enam, et saan oma kunagi kõveraks kiskunud elu taas naerule vedida. Nämma.

Ma lihtsalt pidin selle siia panema, sest see oli nii muhe. Tööpäev hakkab lõpule kiskuma (kõlab nagu "kiiva kiskuma", kas pole?) ja nädalavahetus voolab vulinal peale. Eile õhtul meenus Henriku väljend itaalia perekonnast. Vastab tõele.

Nädalavahetus on käega katsuda, sest Tannu "Droopy" Tatter on aktiveerunud. Rõõm-rõõm!: On ikka natsa aega mööda läinud, kui teile viimati mõnunewsi saatsin. He he käisin ennast päikese all laadimas ja nüüd olen üks pruun -tuff - mother….! Aga mis minust, räägime parem mõnust. Unustage väljas varitsev sügis, olme, mured ja hingevalud. Me oleme ju kõigest inimesed! Ja vajame mõnu, möllu, armastust ja head muusikat. Seda ma teiega just jagada tahaksin. Seega juba see reede tulge julgelt Hollywoodi manu, sest P. Julm ja Meri vanad Rulers of the Deep kunnid annavad kuuma. Spets audiovisuaal FX ja julmalt tantsu! Laupäeval omlett sisse, parki jalutama ja õhtuks vormi. Kes veel ei ole Havannas käinud, siis osa Kuubast toome teile laupäeval Hollikas kätte. DJ Johel Escobar ja DJ Dominguez on taas meite maal hunnikus salsa ja latin-popiga paugutamas. Kes salsat ei oska, siis luban, et õpetame! Olge ikka sama traksis ja tublid ning kohtume öös! Nämma. Siin linnas juba igav ei hakka.

Aga päev, see kõle-külm-tuuline oktoobripäev, on olnud väga unine. Külm on ikka veel kontides - käisin tööhommikusöögil Pegasuses, mis oli lihtsalt lõdisema ajavalt jahe. Ja isegi söepannid (teate, ma ei tea, mis sõna see on, peaministriturneelt saabunud Henrik ka ei tea... Gaasi-midagi?) - tegelikult muidugi üks tühja ballooniga nurgas kõlkuv pannike - sooja küll ei andnud. Võeh. Eilsel lõunapausil prahvatasin Igrekile, et heh, ma olen ikka siivsuse etalon küll. Ja mõte arenes kohe edasi, et ei tea, kas Pariisi mõnes teadusmuuseumis (või kus iganes mujal nad neid ka ei hoia) võiks ma saada auväärse koha massi- ja meetrietaloni kõrvale. Oleks igatahes väga tore. :)

20 PÕHJUST, MIKS TÖÖ JUURES TULEB SERVEERIDA ALKOHOOLSEID JOOKE:

1. Kõige tugevam motivatsioon tööletulekuks üldse.
2. Maandab stressi.
3. Soodustab avameelset suhtlemist.
4. Vähendab nurinaid väikese palga üle.
5. Vähendab töölt puudutud päevade arvu, sest töötada võib ka pohmelliga.
6. Töötajad räägivad juhtkonnale seda, mida nad arvavad, mitte seda, mida juhtkond kuulda tahaks.
7. Hoiab talvel kokku küttekulusid.
8. Tekib pidev rahulolu oma tööga, sest ka siis, kui töö on halb, on kõigil ükskõik.
9. Kaastöötajad tunduvad palju kenamatena.
10.Firma kohviku toit tundub palju maitsvamana.
11.Ülemused tõstavad pidevalt heas meeleolus olles tihemini palka.
12.Palgaläbirääkimised on üleüldse palju tulemuslikumad.
13.Töötajad on õhtuti kauem tööl, sest puudub vajadus kohe tööpäeva lõppedes baari rutata.
14.Töötajaskond on väga lahke ja avatud olemisega ning kõigil tekib pidevalt palju häid ideid.
15.Kaob vajadus end lõunavaheajal kiiresti purju juua.
16.Suureneb tõenäosus oma ülemust alastiolekus näha.
17.Arendab suhteid endise NSV Liidu territooriumil asuvateriikidega.
18.Töötajad ei vaja enam kainenemiseks kohvi, teed ja mineraalvett.
19.Koopiamasina peal istumine ei tundu enam üldse labasena.
20.Segane pomin ja lalin muutub üldiseks käitumisnormiks

Meelelahutajad juba teavad, kuidas peab olema. :) Olen päev otsa EasyJet'i pileteid vaadanud ja ei saa aru, miks ma juba õhus ei ole: see on NII odav! Nüüd hakkab plaan aasta lõpu poole, kui mitte isegi suisa aastavahetuseks Londonisse-Glasgow'sse sõita. On, kuhu minna; on, keda külastada. Vat-vat. Henrik saadab Edinburghist-Glasgow'st lõbusaid lugusid, aga noh, ei hakka neid siinkohal avaldama. Loen ise ja itsitan pihku;)

Neile, keda tavalised puhkused ära hakkavad tüütama, pakub Vene armee vaheldust: 70 dollari ehk umbes 900 krooni eest päevas saab kogeda teenistust Venemaa relvajõududes, vahendab Raadio Kuku.
Tegemist puhkusepaketiga «tõelistele meestele» või nendele, kes on argielu üksluisusest tüdinud.
Vene armee veteranid õpetavad puhkajatele muu hulgas Kalašnikovi automaadist tulistamist ja kempsupoti puhastamist hambaharjaga.
Lisatasu eest võib lasta seersandil selle tegevuse ajal enda peale karjuda.
Puhkuseprogrammi organisaator Aleksander Drobjakov ütles, et teravast elamusest soovivad osa saada peamiselt rikkad ärimehed.
«Kui väeteenistus on vahele jäänud, tunnevad paljud mehed vajadust saada veidi sõjalist väljaõpet, et pidada end karmiks kutiks,» ütles Drobjakov.

Appi. :) Ise olen aga rahul. Tuju tegi heaks pisi-Triine küsimus Katsile: "Emme, aga kes neid kasse värvib?" Ta nägi Keskturu kandis väga palju kodutuid kasse lihtsalt. Normaalne küsimus ju?

Nii tore, et Renxil nüüd ka internettum kodus on. Saab kõik kohe otse ja omadega võrguavarusse ära öelda. Orkut sakib. Mis tast kasu on, kui kuidagi sisse ei saa... Aga korter on neil nii armas. Mulle igatahes meeldib, koli või sisse :) Ja et oleks kohe siinkohal ära öeldud ja teema unustatud - räägin küll Argost ka. Nii, nüüd rääkisingi... Aga ma rohkem igaks juhuks ei räägi.

Mõtlesin välja uue sõna. Meelelohutus. Aitab meelelahutustoimetusest. Nüüd võtame suuna meelelohutustoimetusele. :) Hea ikka, kui mõnikord inimesi valesti kuulda.

Lugesin siin just hiljutist Arterit. Okei, Pulleritsu Keidi-intervjuud on juba piisavalt palju kritiseeritud, ei hakka sellega taas pihta. Aga nõmerubriigist "Erilane" leidsin endale meelepärase tegevuse hullude päevade jaoks. "Mine loomapoodi. Räägi müüjale, kui väga sa papagoid osta tahad, ja palu mõnda näidata. Pärast pikka uurimist küsi: "Kas number suuremat pole?" Kui müüja sind imelikult vaatama jääb, räägi, kuidas kalade vaatamine sind rahustab, ja torma akvaariumite juurde. Vaata kalu veidi aega ja siiskarjata: "Ta jõllitab mind!", ja torma poest välja." Ma olen kindel, et suudaksin sellega hakkama saada. :)

Reality strikes. Tagasi tööpostil... Viimased päevad on kui unenäos möödunud, heh. Jõudsime seltsilistega varahommikul kella kolme paiku Tallinnasse tagasi ja ma peaaegu et kukkusin jalalt voodisse - muidugi alles pärast seda, kui olin Smaugile tema Privibas iela äärsest Alfa kaubanduskeskusest toodud nänni kätte toimetanud (kurat, kraapelaud teda küll ei eruta, aga see-eest möllab ta vahtkummist pallidega... Silvia saatis öösel ju sms-i, et Smaug on igavusse suremas...). Eilsesse päeva jäid sompunine Jurmala oma armeenia restorani ja irmarmsa allee-peatänavaga; niisamuti jõudsime hotelli Latvia Taevabaari ja tuterdasime muidu ringi. Laupäeva sügissombu aga veetsime Siguldas ning ümbruskaudsetes metsasaludes (mina ei tea, miks Janisel oli vaja meid mööda metsi lohistada, et näidata "a vot zdjes i drugoi gosudarstvennõi vid dlja Vairachku" :) Öös müttavad teetööde masinad ja asfaldist hõõguv aur ja aparaatidest kerkiv suits surnuaia kohal mõjus igatahes väga "Davidit lintshivalt". Eriti meeldejääv oli aga resto kusagil looduskaunis paigas, kus ma suutsin lätlaste pähkli-rosinaleiba ära armuda. Nämma. Nüüd istume toimetuses ja mugime seda ühes köömnejuustuga. Ja muidugi Riia klubid-klubid-klubid ning ööd "kodumaa pinnal". :) Teate, soovitan teile igal juhul mõnel hetkel aeg maha võtta ja lihtsalt minna. Ja sõita. Mis siis, et uni tahab roolis uinutada - sest pole mitte kui midagi. Sest lõõgastust lihtsalt on vaja. Phäh, mõtleks, justnagu oleks ma mingi uudisavastusega nüüd lagedale tulnud. Aga mis siis. Ise olen rahul ja kuulan Norah Jonesi edasi (CD-plaate on tänu Riia-reisile küll ohtralt).

Hilisöised tervitused Eestimaa pinnale. Oleme edukalt jõudnud Slokas ielale [update: loomulikult on tegu Skolas ielaga, täpsustused kommentaarides] Riiga, et kasutada lahket võimalust ööbida siinsel "Eestimaa pinnal". Jaa, Aigi - "Laine" hotelli peauks paistab otse aknast ja küütleb oma kollakat tooni meenutamaks mullust. Ihihi. Nüüd aga võtame suuna "Nautilusele" - pidu peab ka saama, ma ei jõua enam seda va Riia palsamit mekkida (väkk!). Tegelikult on uni, sest mina pidin ometigi ainus kaine olema, kes automobiili Lätimaale tüürib. Jeerum, kuus tundi roolis - mul on tunne, et ma olen ise peast juba suunatuli. Ja Läti piirivalvurit üldse ei huvitanud, kas mul load on või et mis autoga on tegu - vaadati ainult iidee-kaarti ja saadeti reipa käevibutusega edasi. Ilus on siin, kas teate. :)

Milline meeleolukas päev. Peamine muidugi nõmetsirkus Tallinna linna volikogus. Baah! Ei viitsigi kommenteerida, eks ajalehed ole seda kõike homme täis, aga nüri ja nõdrameelne oli see kõik igal juhul. Aga ega hommikune koolituski lõbult-lustilt alla jäänud. Koolitajaks muidugi mina :) (Appi, ma vaatasin praegu "Baari" lülitust ja süda läks pahaks). Üks oluline inimene lahkus riigist (aga tervitused ja kallistused ikkagi sinna kaugele maale) ja imeline ilm, rääkimata tööst, viis Linnahalli "Hull sinu järele" kaema... Brr, külm on see kuramuse lokaal seal küll. Mu jutt on nagu mingi draamasarja sünopsis. Ma vaikin. :)

Et oleks üks asi selge: joomine EI ole uhkuseasi. Ja kahjurõõmu tundmine SAMUTI mitte. See statement ei haaku küll kuidagi minu praeguse oluga, ma lihtsalt ütlen seda. Vaat nii.

Aga üks emotsioon jäi eilsest õhtust kirja panemata - huuulluuud päääevaad. Põlevil silmadega inimesed luusivad ümber Stockmanni, kaelas peldikupaberi rullid, näpus tonn seepi ja sooje sokke. Nuhutavad nõdrameelselt õhku ja loodavad, et igas järgmises letis on asi odavam kui eelmises. Ja see kollane värv. Dzhiizös! Ma olen seda varem ka öelnud, aga mul tuleb seda vist korrata - koristage kollane ära, sest see ajab vihale. Nii palju kollast mõjub lihtsalt tervisele. Mis mõnu on kollakile vahelt endale potsikuid või karvamütse kaabata. Pealegi on see justkui maailma kõige süüdistavam värv: "Noh, ei raatsi normaalse inimese kombel endale mütsi osta jah, loodad, et nüüd kaabid siis kõige soodsamalt? Niikuinii jääd lolliks sina ja võidab kaupmees," näikse need kilomeetritepikkused lindid ütlevat...

Ja Tulka on jälle headline'idesse jõudnud, ihihi! Elagu tema! Nüüd on SLÕhtuleht tal juba ekstrasensiga kaelas ja üritab Heimar Lengi needust maha võtta. Kuulge, see läheb üha jaburamaks. Onju, Tuuli? :)

Jheez, mis pilt on isast homses kobrulehes. Väkk-väkk. Aga noh, minu tagasihoidlik arvamus ei puutu siinkohal asjasse :) Koju jalutasin täna igatahes vilkurite välkudes - linn on lisaks Gruusia sherezaadi-perele täis nüüd juba ka Küprose riigipea delegatsiooni. Ja väidetavalt võib julgestuspolitseinikke nii suure hulga erinevail trajektooridel tiirutavate vippide peale nappida. Oioioi. Ja praegu meenus mulle, et stressitabelis on ajakirjanikud kümnepalli süsteemis 7,5 punktiga teisel kohal. Kahekordne oioioi! Ma lähen nüüd igaks juhuks magama ega näe ainult tööd unes. :)

Eile tuli lumi maha. Ja läks siis kohe ka minema. Vähemalt Tallinnas. Henriku sõnul olla Virumaa metsad aga küll üpris talviseks muutunud ja selleks mõneks ajaks ka jäänud. No nii, pidu läbi - loodus läheb tuttu! Ma ei tea, mida mina veel ootan. Peaks ka teki üle pea tõmbama ja kevadel koos lumikellukeste ja sinililledega taas silma lahti tegema. Oi, kui meeldiv see oleks... Aga tegelikult ei tea ikka ka, siis jääks üpris palju asju tegemata-nägemata, tundeid tundmata ja elu elamata. Ei, vananedes hakkad selle peale ikka vist rohkem mõtlema, kuidas üha rohkem aega kasutada, mitte maha magada. Ah, ma ei tea ka. Selle jutuga langes mulle vähemalt kolmkümmend aastat turjale juurde. Oioioi. Selle nädala märksõna on töövastuvõtud.

Ja nädalavahetus, te küsite. Noh, tegelikult küsin ma seda endalt ise (meenub pühapäevahommikune "Hommikukohvik", milles Aime Viira ja Mai Väljataga tegid selgeks nende egode ja alteregode paiknemise, erinevused mõistete "saama" ja "vajama" vahel ja palju muud... Uhh!). See oli lihtsalt jumalik. Sügislõhnaline Tartu, head inimesed (ohtra veiniga, muidugi!) ja suurepärane laupäev oma armsate vanematega. Noh, mul õnnestus oma pohmelli märksa edukamalt varjata kui kandilise moega vennal, ihihi! Ma pean talle hakkama "kiirelt kaineks" või "keemia teeb imet" nippe õpetama, siis suudab ka kangema ee... unisusega särasilmne välja näha. Aga igal juhul jõudsin üle mitme-setme aasta ometi ka Aura veekeskusesse (okei, tahtsime empsiga küll tervisekeskust väisata, aga kui sa pead järjekorras nii umbes 30 inimese taga ootama, millal oma käterätikukese ja võtmekese saad, siis käigu nad ka kuu peale). Ma ujusin ka, ausõna. Kuigi sportiivse isa küsimuse peale, palju ujusite, võisin ma ainult "oh, ikka päris mitu korda!" vastuseks kobiseda. Noh, okei, pole ma, jah, mingi spordikutt, ma tean... :)

Aga vesi mõjus imehästi. Või olid need uued riided. Või lihtsalt hea tuju imelisest nädalavahetusest. Või hingeline rahu viimaste aegade arengutest. Või laupäevaõhtune lasanje (torud, okei!) ja uno-klotside ladumine. Või midagi veel hirmarmsamat, mida sõnadesse panna polegi võimalik ega mõtet. Kõik kokku vist. Või mis.

Eilsest alates tean ma, mida tähendavad süümekavõileivad. Emad teevad neid lastele, kui nad on ise hilja peale jäänud või midagi ära unustavad... Ihihi. Noh, siin on muidugi võimalik mõistet laiendada. Võib ju mõelda suhetele ka laiemalt ja seda terminit kasutada (või toimingut teha). Süümekavõileib võib laiemas tähenduses olla ju ka suvaline kingitus millegi heastamiseks: lilled, tordid või muu... :)

"Juhuslik pauk Narvas mõjutab vähe turistide heaolu Pärnu kuurortis," teatab vaieldamatu nädala beibe, Domina Traveli marketingijuhi abi Karin Piir. Teemaks on seesama öine rünnak Egiptuse kuurortidele (Nuweiba jt). Kuidas saab keegi nii lolli juttu ajada?

Tjah, võib-olla olen ma ülimalt naiivne, ent mulle ei mahu pähe, miks inimesed teineteist tapavad. Praegune ärritus on tingitud BBC jt uudisteagentuuride otseülekannetest Taba kuurortist Siinai poolsaarel, kus väidetavad palestiinlased väidetavalt turiste õhkisid. Kurat, ma ju olin seal kandis - Dahabist pole sinna eriti palju maad... :( Urr. Lähen pigem magama, et ma kogu oma tänaõhtust paha tuju bloogi ei valaks. Siinkohal ei saa jätta mainimata oma vihapurset ka teostustädidele, kes, tundub, ei saa aru, mida nad teevad...

Selveri anekdoot:
Selveri kassiir küsib kliendilt: "Kas Teil Partner on?"
"On," vastab klient.
"Andke siia, ma tõmban läbi!" nõuab kassiir.

Selliseid meeleolukaid palasid saadavad kolleegid siin üksteisele. Käisime just söömas. Kui hea on lõpuks ometi süüa! Henrik nimelt otsustas täna varahommikul toimetuse porgandite, õunte ja kaalikatega üle valada. Suitsetamise asemel, nagu ta ise oma hiiglaslikku aiasaaduskoormat põhjendas. Tühja kõhu peale neid kapsaid-kaale ragistades oli lõpuks tunne, et happe ja aluse tasakaal on mu sees eluks ajaks rikutud. Paksupõseline õun ja tigedik-kidur porgand läksid riigipiruka pärast maos kaklema. Aga et porgandeid oli rohkem, siis nad moodustasid kiiresti koalitsiooni ja viskasid lahke õuna opositsiooni. Mul läks multifilm peas käima... :) Ja teate - suitsetamise vastu need küll ei aidanud. Närvid läksid läbi ja käsi küünitas kui iseenesest suitsupaki poole. Tänu tervislikule juusturullile (öäk, friteeritud loomulikult) on maokuningriigis jälle rahu maa peal. Või et siis "rahu on mao peal".

Muuseas: BINGO! Sa vastasid õigesti!!! Miljon on sinu!!! Palun võtke sahtlist paber ja kirjutage endale tšekk. Nüüdsest võid oma nime leida ka miljonäride edetabelist. Kes tahab ka mängida, tehku seda aadressil www.miljonimang.com.

Ja see, mis Tallinnas toimub, on nüüdseks juba nal-ja-num-ber. Pentus oma "partnereid" ikka ei hellita, võttes Keskerakonnal, ma loodan, suu ammuli. Juhhussussuu! :)

Pentus: Keskerakond ei ole usaldusväärne

Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Keit Pentus nentis läbirääkimisi kommenteerides, et Keskerakonna seisukohad olid võrreldes teisipäevase koalitsiooninõukoguga sajaprotsendiliselt muutunud, mis oli meeldiv, aga ka küsimusi tekitav.

"Kui veel teisipäeval oli Keskerakond vastu kolmeteistkümnele meie esitatud eelarvepositsioonile, siis täna nõustusid nad kõikide meie esitatud ettepanekutega," märkis Pentus. "Kahjuks pean pool tundi pärast kohtumise lõppu tõdema, et Keskerakonna siirus on kaheldav, sest mulle jõudnud info kohaselt võttis Edgar Savisaar ühendust Res Publicaga, soovides alustada koalitsiooniläbirääkimisi. Nii tundub, et Keskerakonna praktiliselt 100%line meelemuutus eelarve ja mitme teise küsimuse osas, mis viimase kahe päeva jooksul toimunud on, on tehtud arvestusega, et Keskerakond ei pea neid lubadusi mitte kunagi täitma."

"Info, et Keskerakond teatas samaaegselt meiega laua taga eelarvet arutades Res Publicale, et soovib nendega alustada läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks Tallinnas, on kahtlemata erakordselt ebameeldiv," ütles Pentus.

Keskerakond nõustus tänastel läbirääkimistel ka Reformierakonna soovidega, et keskerakondlikus propagandas süüdistatud Allan Alaküla kirjutaks selle nädala jooksul lahkumisavalduse, et Keskerakond võtaks volikogust tagasi eelnõu volikogu liikmete arvu vähendamiseks 31 liikmeni ning et linnavalitsus toetaks Reformierakonna fraktsiooni eelnõud kinnitada nimekiri nendest objektidest, mida Tallinna kesklinnas müüki ei panda.

Imelapsel oli hääl kinni. Kahjuks. Käisin eile siis Alex Priorit kuulamas, seda va Stanislavski lapselapselapselast. Ei osutunud see kontsert paraku nii võimsaks, kui Moskva kinofestivali peensusteni väljapeetud lõpugalat jälgides mulje jäi. Aga mis teha - praktiliselt otse lennukilt saabunud häälemasin polnud lihtsalt töökorras. See-eest meeldib mulle üha rohkem õdus ja hubane "Kolme näoga mees", kus eile ühed ebakained mees ja naine oma pereelu lahkasid: "Sulle lähevad rohkem korda su isa ja ema kui mina," süüdistas naine. "Mis sa nüüd siis sedasi," poetas väsinud moega mees tagasihoidlikult. Ja nii edasi. Heeh. Homme võtan suuna Tartusse, aitab siin pealinnas kügelemisest küll. Beware!

Üldjoontes mulle avatud kontorid meeldivad. Kui ära harjuda sellega, et sumin hetkekski ei lakka (ja et mõni pastojannovene hümni kuulata tahab) ning kui teada, et siis, kui poliitilised vaidlused või muud ägedad sõnasõjad intervjuid tehes kõrva või isegi telefonitorru kostuvad, tuleb mikrofon "mute" peale vajutada ja kõigile "vait olla!" röögatada. Aga mobiiltelefonid ajavad küll hulluks. Ma laulan juba iga helinat kaasa - okei, nuumanuumajeed võib toimetaja föönist kuulata ja mingeid barokseid menuette võib-olla ehk ka, aga see Nokia nä-nä-nää-nää-nä-nä-nää-nää ajab lihtsalt hulluks... Ja helesinised vagunid ja... Oo, õudust, kõige hullem on kalli Küllikese viiu-viiu-viiu! lõugav politseisireen, mis võtab alati südame alt õõnsaks, tekitades tunde käed üles tõsta ja iitsatada: "Äi, põle teind!" Miks inimesed on loobunud toredatest tirr-tirr! helinatest. Mul küll on selline helin, justkui oleks vana aja lauatelefon taskusügavusse peidetud. Aga ei häiri kedagi. Ma ise arvan vähemalt. Võib-olla sellepärast, et seda ei saa kaasa laulda ja nii ei jää see kummitama.

Ärge mind nüüd jumala pärast ebanormaalseks pidage, aga tänast linnale laskunud sompu vaadates saan päeva lauluks vaid Mariah Carey "All I Want For Christmas" pidada... :) Jeehuu! Koolitants tuleb meelde. Seal Vanemuise juhi segamini pööratud kontoris laua taga mahedat muzooni kuulates...

Heeh, Bloggeri üks moderaatoreid, kes on otsustanud biznizist loobuda, kirjutas, et "blogs" on nüüd ka eraldi kategooriana ameeriklaste lemmikmängus "Jeopardy's" (meie mõistes siis "Kuldvillak"). Tänuväärne töö.
Eile meediakülge kokku pannes ja neid ma-ei-tea-mitmendat-korda-näidatavaid-filme silmates tuli meil Katsiga mõte, et peaks hakkama ajaarvamist mõne sada korda näidatud "kultusfilmi" järgi arvutama. Nagu näiteks: "Noh, ma nüüd päris täpselt ei mäleta, kuna me Londonis käisime - see võis olla viienda ja kuuenda "Armageddoni" vahel... Hmm.. Võib-olla oli see siiski kuuenda ja seitsmenda? Just-just. See oli siis." Ajaarvamist võib muidugi ka keerulisemaks ajada - ega kõik ei peagi ju kohe tönkama, millest sa räägid. Näiteid? Palun väga: "Viimati ujusin ma meres kümnenda ja üheteistkümnenda "Armageddoni" vahel, aga kindlasti oli see pärast "Kodu keset linna" sajandat osa ja enne "Naistevahetuse" esimest osa". :) On ju väga konkreetne?
Vein on hea, aga teeb uniseks ja ei lase silmi hommikul lahti teha. Eriti siis, kui on vaja Vikerraadio otse-eetris eilset Maire saadet hinnata. On alles tööülesanded...

Palju õnne Aigile. Tänane päev on kõigile vist väga unine olnud - "Grease'i" viimane etendus nõudis ju ometi oma. Aga tegelikult oli tore. Võrreldes kevadega kohe kindlasti. Mul mõte seisab. Sellepärast kasutan ainult lühilauseid. Ma vist lähen koju magama.

Esimene oktoober kaks tuhat neli oli lihtsalt jumalik. Vaat selline võiks meie sügis alati olla - ahjusuitsu vines majad, karge ja selge, palgeid õrnalt näpistav õhk, selges sinitaevas naeratav päike ja hirmarmas sügislehtede, nende pisut kõdunevate, kuid oma väärikuses vaikselt punakaskoltuvate lehtede aroom... Mmm... Kastanimunad ja poisipõlve koolitee tuleb meelde. Lihtsalt. Hea on olla.

Ja õhtu sujub üle Klassiõe sünnipäeva-a-ks! Mis siis, et see alles homme tegelikult on.

Kuulge-kuulge, kas te nägite eileõhtust (ja täna korratud) filmi "Kuu varjupool" ("Operation Lune, Prantsuse 2002)? Lihtsalt fantastiline, tõesti. Eriti hea meel oli mul selle üle, et ma lihtsalt sattusin seda vaatama: seda polnud haibitud ja kellatud. ETV tutvustus oli muuseas päris tabav: "Kuidas olid Hollywoodi režissöörid seotud NASAga? Kuidas aitas meedia kaasa USA kosmosevallutustele? Neile huvitavatele küsimustele keskendub dokumentaalfilm, milles käsitletakse üht 20. sajandi tähtsündmust - inimese jõudmist Kuule. Ameeriklased vajasid kosmose hõivamiseks avalikkuse toetust, mis saavutati televisiooni ja filmikunsti kavalal kaasabil. Rabavad kosmosekaadrid olid sageli osavalt kokkumiksitud võltsingud. Kerkib küsimus, kas tänapäeva tehniliste võimaluste juures saab vaataja üldse olla kindel selle ehtsuses, mida ta vaatab." Just viimases küsimuses peitub filmi võti. Aga väärt on ka filmi autorite endi ülevaade sellest, mida siis lõppude lõpuks meile näidatakse.

Originally, in 2001, director William Karel wanted to make a film on Stanley Kubrick, one year after his death. While talking to his widow, he discovered the extent of the collaboration that existed between Kubrick and the NASA. It turns out that Kubrick and other Hollywood producers contributed largely to the popular success of the US space programme by turning it into a show (design of astronauts’ suits, colour fo the Apollo capsule, positioning of the rocket launcher in Cape Canaveral, etc…)

Starting with this true story, we came up with our own… What if…? What if Nixon - under pressure to put the first man onto the moon before the end of the decade – had asked for a film of the landing on the moon be produced just in case the Apollo 11 went wrong and no pictures would be available…

A documentary intrigue, a subtle blend of facts, fiction and hypothesis, around an event that marked the 20th century: the landing on the moon. What if it’s all been a big hoax triggered by the race of the two super-powers to be the first to conquer the moon ? What if there have been no “live transmissions” from the moon – as many claim? The progress of film and television technology has made it possible to manipulate images without it being obvious. Even the use of archive pictures is no guarantee for authenticity since they can be used to substantiate very different “facts”. How can the spectator KNOW what he watches?

Navigating carefully between lies and truth, the film mixes fact with pure invention. We will use every possible ingredient : ‘hijacked’ archive footage, false documents, real interviews which have been taken out of context or transformed through voice-over or dubbing, staged interviews by actors who reply from a script and, of course, interviews with astronauts such as Neil Armstrong who refute our claim or still others who believe for all what it’s worth that it was all a hoax.

This is not an ‘ordinary’ documentary… It’s intent is to inform and entertain the viewer, but also to shake him up, make him aware of the fact that television can get it wrong (intentionally or not) .We want to achieve this aim by using a universally known event (the landing on the Moon) that is surrounded by question marks (which is a fact) and spin some tale around it, that sounds plausible but isn't a fact (although there are elements in it that are real!). Confused? It will all be revealed before the end of the film... once the viewer is hooked, strung along and starts really wondering.

Täna lahkuvad meilt taas mõned inimesed töölt. Ma jään üha üksikumaaks :)

Appi-appi, toimetajatöö õpetab mind varastama. Järgneks pikk lugu tähekehade kunstlikust vähendamisest, aga ma säästan teid sest. Kes teab, saab aru, et miinus 15 asemel on võimalik ometi teksti ka miinus kahekümne viiega küljele pressida, nii et tavasilm ei seletagi miskit... Noh, nii hoidun ma karmist toimetaja otsusest "ning"-id "ja"-deks kirjutada ja kõikvõimalikud tekstikaunistused kosmosesse visata. Ihihii, I'm bad. Aga see on nii lõbus, sest ainult mina tean, millistes kohtades ma pisut pättust olen teinud. Kolleeg juba rõkkas, et näe, oligi aeg noortel varastamine selgeks saada, mis nad siin tühja sebivad. :)

Ma tean ühte keerulist matemaatilist valemit. X+Y=Z. Kusjuures kunagi ei tea, mida üks või teine muutuja tähendab, aga põnev on ikka... Sest kunagi ei tea, mis välja tuleb. Kusjuures see, mida õpetaja võib öelda oma elukogemusele ja matemaatilistele tõekspidamistele tuginedes, pole sugugi see, mis lõpuks vastuseks tuleb. Sest õpetaja ei pruugi teada massikommunikatsiooniteooriast tuntud mõistet "müra". Ausõna.

See uudis väärib kajastamist küll, et USA populaarseima saate juht, legendaarne Jay Leno on otsustanud väljateenitud vanaduspuhkusele minna. Esmaspäeval, kui NBC vaadatuim saade "Tonight Show" tähistas 50ndat juubelit, teatas mees, et läheb pensionile aastal 2009, andes siis saate juhtimise üle Conan O'Brienile. "Olen siis 59. aastane ja olen seks ajaks saadet juhtinud 17 aastat [--] Peale selle lubasin ma oma naisele Mavisele, et viin ta välja õhtusöögile enne 60. aastaseks saamist," lausus Leno. "Tonight..." on kõige kuulsam saate USA teleajaloos, mil on olnud 50 aasta jooksul vaid neli saatejuhti: Steve Allen (1954-57), Jack Paar (1957-62), Johnny Carson (1962-92) ja Leno. Kümne viimase aasta jooksul on Leno andnud oma suurimale konkurendile, CBSi saate "Late Night" juhile David Lettermanile vaadatavusega lihtsalt pasunasse. Jee-jee.

Pisut ajaloos tuhnimist kulub kõigile ära. Et mäletaks. Siinkohal uudisteagentuuri ETA teade kümne aasta eest.

28.09.1994, Tallinn
Peaminister Mart Laari avaldus

Kallid kaasmaalased,

Tänane hommik vapustab meid kõiki. Tormine tuul mandril annab vaid nõrka tunnistust sellest marust, mis Läänemerel põhjustas tragöödia. Seni kindlaks tegemata põhjustel uppus täna öösel avamerel Tallinnast Stockholmi teel olnud mootorpraam "Estonia", mille pardal oli vähemalt 856 inimest. Käimas on päästetööd, mõnikümmend laevahuku üleelanut on kuivale maale jõudnud, enamiku saatusest puuduvad hetkel andmed. Päästetöödel on operatiivselt tegutsenud Soome ja Rootsi päästeteenistused, abi on tulnud ka Eestist ja Taanist.

Eriti rasked on praegused hetked neile inimestele, keda see õnnetus isiklikult puudutab, olgu nad eestlased, rootslased või teiste rahvuste esindajad. See tragöödia puudutab tegelikult meid kõiki, seepärast langetagem pead.

Nii nagu 50 aastat tagasi, 1944. aasta suure põgenemise päevil hukkusid täna öösel Läänemerel sajad inimesed. Tänane päev on Eesti jaoks leinapäev. Tunneme kaasa hukkunute omastele ning lähedastele. Siiski ei lõpeta see tragöödia suhtlemist Läänemere eri kallastel elavate rahvaste vahel.

Peaminister Mart Laar

(Õnneks läks. Sedapuhku. Nüüd tuleb ainult natukene veel oodata ja närveldada.) Ma küll ei mäleta, milline oli ilm kümne aasta eest, siis, kui Saksamaalt orkestrireisilt tagasi jõudsime ja ma rampväsinuna 28. septembri praktiliselt maha magasin (sellal, kui klass Tallinnas ekskursioonil käis), läbi une vaid ema hüüatusi kuuldes raadiost kostuvate teadete peale, mis Estoniat puudutasid, ent praegune ilm on küll kõike muud kui sulnis ja sügisene. Torm on hommikust peale meie Postimehe palmi laastanud... Vaeseke on täitsa otsa jäänud. Aga vihmavarjust poleks vist ka kasu, sest see lendaks lihtsalt käest ära. Või siis teeksin ma pisut Mary Poppinsit, ah? Noh, kas seal kusagil on häid lapsi, kes mind lapsehoidjaks tahaksid? (Jesver, see kõlab natukene lapseahistajalikult - ma enam ei tee.)

Ma olen täiesti normaalne mees. Noh, okei, meditsiiniliste parameetrite järgi. Muu ei loe. Täna on ometi ju südamepäev. Oli vaja Double Coffee's lasta enda arstitädidel nõelaga sorkida ja kolesterooli mõõta. Ja vererõhku. Ja kehaindeksit arvutada. Täiesti normaalne mees, noh. Jäin väga rahule ja pahvisin rahulikult suitsu edasi, mis siis, et tädid-arstid noomivalt vaatasid ja ütlesid kõige kurjakuulutavamaid sõnu. Igatahes oli täna jummala sheff ilm, mis viis kohvikutes jalutamiste ja tõsiste teemadeni. Aga neidki tuleb mõnikord rääkida. Vist. Siis saab selgem.

- Mis vahe on bin Ladenil ja Res Publical?
- Bin Ladenil on toetajaid.
(Kuluaarijutust.)

* * *

Meri ja Rüütel lähevad Stockmanni kaubamajja. Meri sõidab liftiga, Rüütel eskalaatoril. Kaubamajas kaob elekter. Meri jääb kaheks tunniks lifti. Ja Rüütel eskalaatorile.

* * *

Nii palju siis tänasest sombusest tööpäevast.:)

Ilusat sügist teile kõigile, muuseas. Nüüd ma teen töös pausi, kiidan mõttes Tuulit tänase "Koosoleku" eest ja lähe "Mulla all" vaatama. ;)

Uudiseid välismaalt - kindral Kalashnikov müüs oma nime briti viinatootjale maha. 82-kraadist viina saab poest osta juba sellest nädalast alates: siin on lugu. :) Vaene vanainimene, rahu ka talle ei anta. Viinatootja pidi suisa kaks aastat teda mööda Venemaa avarusi "träkkima", enne kui pässi kätte sai.

Mõelda vaid, kui see olekski sellist nime kandev eelnõu :)

"Keskfraktsioon: valitsus esitas töörahva nöörimise eelarve

Eesti Keskerakonna fraktsioon on täna valitsuse poolt Riigikogu menetlusse esitatud 2005. aasta riigieelarve eelnõu suhtes äärmiselt kriitiliselt meelestatud.
Peaminister Juhan Partsi poolt, stiilis “ennast kiitmast ma ei väsi”, Riigikogule üle antud riigieelarve eelnõu jätab kohalike omavalitsuste rahakoti ligikaudu 1 miljardi krooniga defitsiiti. Sellistes tingimustes ei saa kohalikud omavalitsused täisväärtuslikult täita isegi neile täna seadustega pandud ülesandeid, rääkimata elementaarsemategi investeeringute vajaduste katmisest. Valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes vähenevad oluliselt kulutused sotsiaalsfääri ja korrakaitse valdkondadesse.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna võtnud Ain Seppik märkis, et “tegemist ei ole mitte tööinimeste eelarvega, nagu valitsus seda nimetab, vaid pigem töörahva nöörimise eelarvega.”
“Me ei saa vaadata positiivselt eelarvele, mis tulumaksu alandamise hinnaga jätab lapsed ilma tasuta koolitoidust, laseb südamerahuga laguneda kohalikel teedel, võtab lasteaia õpetajatelt igasuguse tulevikukindluse ja nii edasi. Samuti ei näe me eelarves pensionide küllaldast reaalkasvu,” selgitas lühidalt Keskerakonna fraktsiooni kriitilist suhtumist fraktsiooni aseesimees Ain Seppik."

Ilm on ikka imelik. Tallinna Raepress teatab Kuku raadios, et nooh, autovabast päevast meil veel ülevaadet ei ole, ei tea, kui palju linnavalitsusest autota tuli tööle, aga et Aaviksoo tuli kindlasti autota, ta naine tõi ta autoga ära. :) Ihihi, as freaky as it gets!
Peale selle kostub Emajõe Chicagost kentsakaid sõnumeid - emm ja iss ärkasid täna ootamatult mingite klõpsatuste ja plaksatuste peale üles ja tabasid kogu naabermaja esise tuleleekides. Mingi kohalik arveteõiendamine - vastas elava ärimehe auto oli lihtsalt põlema süüdatud ning kogu majaesine oli põlevat bensiiniriba täis. Hea, et empsi auto õnnestus ära sõidutada. No, on ikka ajad - mina mõtlesin, et see ärikate autode põletamine jääb nii umbes kümne aasta tagusesse aega, mil esimesed uusärikad sinna kolisid. Hmm.
Teate, ma olen kogu aeg mõelnud, miks ma kohtan tänaval neid inimesi, keda parasjagu kohtan. Et kuidas on võimalik, minnes suvalisel hetkel kodust välja ja valides tööleminekuks üpris juhusliku marsruudi, põrkad ikka tuttavate-sõpradega kokku. Ja täna viis see mu hoopis uuele mõttele. Mis siis, kui see polegi üksnes "juhus" või "saatus" või "kokkusattumus", vaid ehk on see selleks, et sa mõtleksid mingitele oma eluettapidele... Ikka ju mõtled, kasvõi hetkeks, sellele inimesele, keda nägid; kuidas elu teid kokku viis; mis sind temaga seob ... Ja siis tuleb juba palju muid asju meelde - see aeg, see koht, see lõhn, see tunne, see mälestus. Kentsakas, aga nii see täna hommikul mulle tundus, kui kahte head minevikusõpra nägin. Eh, minevikusõber ise on juba imelik sõna.

Tagantjärele ruttu-ruttu palju õnne Renole, kel just sünnipäevapäev lõppes... Käed-jalad tööd täis, ei jõua kohe midagi kirja panna. Ehkki tahaks. Nüüd võtsin kätte ja kuulan Carrerast. Nojah, ajendiks ikka see Brightmani kontsert. Päev läbi on Puccini ooperi "Turandot" aaria "Nessun dorma" kummitanud. :S Siinne skribeerimine võib pisut segane olla, sest brauser ei pruugi itaalia tähestikku ära tunda... Aga noh, muutke siis lihtsalt encoding'ut ja kõik on jälle hästi. Laulan kaasa, nii kaua, kui veel und pole... :)1

Nessun dorma! Nessun dorma…!
Tu pure, o Principessa
nella tua fredda stanza
guardi le stelle
che tremano d'amore
e di speranza.

Ma il mio mistero
è chiuso in me,
il nome mio nessun saprà!
No, no, sulla tua bocca lo dirò
quando la luce splenderà!

Ed il mio bacio scioglerà il silencio
che ti fa mia!

Dilegua, o notte!
Tramontate, stelle!
Tramontate, stelle!
All'alba vincerò!
Vincerò! Vincerò!

Imeline ilm imelikul ajal... (Smaug poeb nagu hulluke ja ei lase kirjutada). Saabusin just Sarah Brightmani kontserdilt. Ja teate, erinevalt oma eelarvamusist, mulle meeldis. Ja sellele eestimaalaste hordile ka. Aga võib-olla on mu veider tuju ses süüdi. Katki.

Mõtted sinust ammu,
heitma pidin peast
Kui küsid kas ma sain tast üle
Ma ei teaks, ei teaks

Kuid üks kõne võib muuta
Põhjust tal loota
Siit tagasi olen pea
Nõutult seisan ning ei tea
Kas on see hea

Ref: On külm ja on hilja,
Kuid ma sellest ei tee välja
Kell kolm, siin sillal
Ootan sind, sa ju lubasid tulla

Kas keegi ütleks mulle
Miks teed sa vahel nii
Mind jätad üksi mitmeks päevaks
On see vast piin

Kuid üks kõne võib muuta
Põhjust tal loota
Siit tagasi olen pea
Nõutult seisan ning ei tea
Kas on see hea

Kui pimesi torman su poole
Kui mulle miski muu ei loeks
Kas saaks pihta su nooled mu poole
Kui su juurde varju ma poen (...)

A-i-a.

:(

Täna on Rasmuse sünnipääev, seda ei juhtu iigaa pääev :) Muud ma öelda tegelikult ei oskagi. Peale selle, et vihkan rumalaid põtru. Urr.

Tulenevalt tänasest Postimehest on minu kallid kolleegid otsustanud helistada peagi haridus- ja teadusministeeriumisse, et paluda luba kirjutada reportaazh ministri päevast. "Me sooviksime teha reportaazhi sellest päevast, kui te mett lakute," harjutavad nad telefonikõneks. Ihihi. Nüüd on töö tehtud ja kõht tühi... Aga ma ei tea, mida süüa teha või osta või jaa. Andke nõu!

Anneli, tänu eilsele Raivo sünnipäevale (palju õnne veel kord ja head "kojulendu" Londonisse) tuli mulle meelde, kuidas on saksa keeles mäng. "Spiel". Me nimelt ei suutnud meelde tuletada, et kui "Spiegel" on "peegel", siis kuidas see mäng oligi... Oeh, enam ei piina see mind. Reedel tuleb tukk jälle lehvima lükata, sest Hollywood võõrustab "Seksi ja linna" viimast hooaega peoga "Diivad on tagasi" :)

Oi-oi-oi-oi. "Me valmistame ja muume kottid riidedele, seljakottid riidedele, kaitse kottid riidedele, kottid reisimiseks , kottid riide koliktsioonile ja tellimused soovi korral – kohe baazist voi valmistamine soovi korral. [--] Lippud / Laudlinnud. Kottid pustetatud riidehoidjatele. [--] Kuidas ja kus välja leida? - Materjaal - Näidendid [--] Te võite otsida meie suurest asordimendist seda kauba või kudas see töötab. [--] Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Loetelu seesuguse eesti keelega võiks veel jätkuda, aga te vihastage või naerutage ennast ise, külastades kodukat http://www.gioconda.de/est/products.htm. Viimane väljavõte on kõige meeldivam - mõelge, kui mõnele teatrikonkursile esitatakse töö "Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Ja kui siis veel mõni postmodernne teater selle ette kanda võttab... Hmmm :) Somp va kuriloom, on riigis lahti.

Kuulutan tänase päeva looks O-Zone'i "Dragoste din tei" - eriti seepärast, et meenus eilne artiklikirjutamine Neros, mil selle laulu peale kogu letitagune seltskond kaasa üürgamaja kätega vehkima kukkus. Ja mitte ainult nemad, vaid ka enamus kliente. Mina kaasaarvatud. Ihihi. Ja mis siis, kui kellelegi see laul ei meeldi - minu kodukas ja vaat tahan ja kiidan. :) Elu on ilus, kui kodumaa karged tormivad ja murduvad puud, nagu ka katkine köögiaken (töömees ei tule vist mitte ku-na-gi!) välja arvata. ... Ja lugu polnudki tänases lehes. Ei saadud kujundusega hakkama, nenditi. Noh, ootame siis neljapäevani.

Kodu, magus kodu. Nagu ikka öeldakse, noh :) Natuke on kurb ka... Natuke on hea ka. Eriti meeldiv oli muidugi tagasilend. Sest esmakordselt suutis lennuk arendada sellist liuglemiskiirust, et maandus Tallinnas enam kui pool tundi enne ajagraafikut. Uskumatult lõbus - taganttuul kiirustas meid koju lihtsalt. Ja tänu stjuuardessile (appi, nimi läks meelest ära!) möödus reis eriti rutakalt - Peetri klassiõde nimelt otsustas meid täis joota. Okei, nii hull see nüüd ka polnud, aga fun oli ikkagi. Ärge mind homse artikli pärast süüdistage, ma olin väga väsinud ja Nero kohvikus Sohos käis kohutav melu... Hiphip!

Siin me Anneliga Clarence'is õlut joome ja lehele pilte üles laeme. Kõik, kes telefoniarve maksmisel õla alla panna tahavad, on teretulnud. (Muuseas, selle kirjutas nüüd Anneli - mina käisin sel hetkel tualetis ja kui ma hakkasin trepist alla minema, tuli mulle vastu üks rohelise kampsuniga pikajuukseline poiss, kes, näppu vibutades, röögatas: "It wasn't me!" Sekundiks ei saanud ma tast aru, aga kui tualetti jõudsin, siis sain aru... Siin mu jutustus vaikib, sest pilt oli päris ... eee.... las jääda. :)) Ühesõnaga, töö tehtud ja meel hea, rohkem toksima ma'i pea. Jalutasime täna Anneliga mööda Hyde Parki ja kõikvõimalikke imperialistlikke maanteid pidi (The Mall) - nii tore pühapäev. Vott. Ja peagi tuleb end pidurõivis kontserdile lohistada.

Hoolimata sellest, et mulle usaldatud laptop tundub olevat maailma kõige aeglasem, olen suutnud ma hotelli Ambassador in Bloomsbury elektrivõrgu viia nii kaugele, et ta aktsepteerib kontinentaalset pistikusüsteemi. Tänu Annelile, loomulikult, kes siin juba kui vana kala on. Nii et, unustage ära kõikvõimalikud mitmenaelased adapterid – piisab vaid teelusikast, millega maandusauku eksitada. Ja ma ei saanudki surma, nagu kartnud olin. Ettevaatust – Anneli sõnu korrates -, ärge lusikat paarisaukudest ühte toppige. Siis on aamen. Aga proovige seda va ülemist üksikut ja siis on kõik korras. Seni.

Tulin hetkeks linna pealt jauramast puhkama, sest muidu jääkski digikaamera laadimata. Ja homme ei saaks pilte teha. Ja-jaa, digikaamera, see sama, mille olin suutnud koos mantliga Viini jätta (noh, ega ma siis kõike ka algul kirja panna ei taha), suutsin täna hommikul mööda Heathrow’d ekseldes taas kätte saada. Oli teine mulle Viinist siia saadetud (aitäh, Erika „Fundbüro” Bechterile, kes telefoni otsas nii abivalmis oli ja mu bilongingud siia saareriiki saatis. Ihihi. Oli see vast sõit – jah, Picadilly liin on see küll, aga kaart on petlik, ausõna. Lennujaama sõidab tund aega ja õiget kohta, kust pakikest nõuda, otsib ka oma tund aega. Nämma. Pärast seda aga tuli see, mis end kümnekordselt õigustas – 11. septembrile pühendatud tantsushow St. Pauli katedraali treppidel. Kaks tantsijat (kelle nimed suutsin ma juba ära unustada) hingestasid („tantsisid” pole õige sõna) kolme aasta möödumist 9/11-st, taustaks Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”. Võimas, ausõna. Jahu, millest oli treppidele ja siseõuele inimkujutised tõmmatud, oli tuvide vaieldamatu lemmik. See oli eriti lustakas. Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti nautlesime ka eile õhtul – jaapanlaste produktsioon „Elephant Vanished” oli ikka hingematvalt võimas küll. Ma ei ole seesuguseid lavastuslikke lahendusi veel kohanud, ehkki põhimõtteliselt oli see kõik imelihtne. Üksnes fantaasiat nõudev. Mmm… Muusika, stsenaarium ja teostus olid suurepärased. Ja Anneligi jõudis lõpuks, pärast kolmetunnist meie tagaajamist oma kingipakikestele järgi. (Pikk jutt.)

Aga tänasest. Seepeale kooberdasime Peetri, Märdi, Mareki, Anneli ja Chrisiga Tate’i modernse kunsti galeriisse (see on see, mis millenniumisilla otsas on) ja nautisime Warholi ja muud seesugust. Eriti tore oli ekshibitsioon New Yorgi metroost – istud pilkasesse ruumi, jõllitad videoekraanilt elusuurusi metrooreisijaid ja kuulad, klapid peas, nende mõtteid. Väga depressiivsed olid need väljavalitud küll. Üks pilusilm hädaldas, et keegi teda ei armasta ja üleüldse on ta väsitav ja vihkab oma mööblit. Teine tots tunnistas, et ega ma tõesti ei mäleta, milles seisnes Versailles’i rahu… Tõepoolest, jälgige mõnikord inimesi ühistranspordis või kohvikutes. Millest nad küll mõtlevad, arutlen ma alati… Aga hiidämblik Tate’i fuajees pani mind kergelt võdisema… Okei, mitte kergelt, aga päris palju, tegelikult. Väkk, loll hiidämblik. Ja tänu isa (kuigi üpris lünklikule, ihihi) mälule lohistasime endid piki Thamesi jalutades peagi The Clarence’isse White Hall Street’il ja lürpisime Adnamsi õlut. Oli küll veel olemas, ehkki vaat oli algul baaridaami tagumiku taga peidus. :) Ning kui lõpuks otsustasime, et muusikalibisnes täna katki jääb, kooberdasin mina hotelli ega viitsinud Inksu ja teistega Lexingtoni Wagamamasse sööma minna. Eelkõige seetõttu, et olin juba pisut einestanud. Aga muidu, tuginedes eileõhtusele kogemusele, julgen Wagamamat vägagi soovitada. Neid on Londonis tervelt 24 tükki, ent toit on igal pool sama sheff. Okei, kana, mille eile sõin, oli pisut puine, ent jaapani nuudlid ja leem olid täiesti vahvad.

Panin Green Parki metroojaamas linnakaardi-aparaati kaks naela, lootuses saada endale väike pocket map, aga see tobe masin neelas raha hoopis alla. Siis tuli üks neiu ja teatas, et pöördugu ma kohaliku jaamatöötaja poole. Peagi leidsin ühe muheda välimuse ja olemusega noormehe, kes, pead vangutades, vandus: „No, ma ju räägin ja keegi mind üldse ei kuula!” Ja soovitas helistada aparaadi peal olnud klienditeeninduse numbrile. „See pole üldse esimene kord, need teevad kogu aeg nii. Eks niimoodi see firma rikkaks on saanudki,” lausus ta mulle silma pilgutades. Nii ma kahest naelast ilma jäin. Lihtsam on linna kaarte vist turismilõksudest osta. Jesver, rääkides neist lõksudest, siis ärge laupäeva õhtul Leicester Square’ilt viimase-võimaluse-muusikalipiletitele eriti lootkegi. Alles on tavaliselt ainult üpris mõttetud tükid… Kuigi „Lion Kingi” võinuks isegi ju vaadata… Hmm… Aga oo, mis hinnad. Parem läheks kinno. Oh, tulebki tõtata.

Aga põhimõtteliselt ma vististi ikkagi armastan seda linna. Jepjep. Mis siis, et lennukid iga kahe minuti tagant taeva alla tõusevad või et linnatänavad liiklusumbes on. Okei, ma tõesti ei räägi siin linnas äraelamisest, seda ma vist ei suudaks, ent siin ikka ja jälle käia ja „seda kõike” hingata… Uskuge, see on seda väärt. Aga nüüd suumulk kinni, sest Soho, see üle küla kuulus patupesa, tuleb ju taas üle vaadata :) Oo, üks asi veel – vaadake Robbie Williamsi „Listen to the Radio” videot. Nämma.

Vana nali, aga mis siis: "Bhoutros-Bhoutros Ghali ja Hendrik Sal-Saller läksid ro-ro tüüpi laevaga Baden-Badenisse jo-jo võistlustele ja seejärel Duran-Durani kontserdile, maksid fifty-fifty ja jõudsid jeeli-jeeli pärale." Nohu, mine ära! Urr!

Minu vaikimine on olnud põhjendatud, ausõna. Viini-hüpe põhjustas ajakavas ja tööplaanis kenakese segaduse, mistap olen viimased päevad ainult jooksnud ja sekeldanud, et kõik tööd saaksid ikka õigeks ajaks valmis. Seda enam, et täna koogerdan oma seitse asja ja iseenda Londonisse. Ehk nagu kirjutavad ajakirja Just! otsetõlkijad: "Tema on selline passin-kodus-kutt, aga mina olen just linnapeal-lippamas-plika," selgitab Kirsten Dunst. Viin oli iseenesest tore. Kui ainult köha-nohu poleks nendel pikkadel lennureisidel kallale kippunud. Aga see ei üllata enam kedagi, et ma ringi käies vaikselt krõbisen. Ja naeran hüääni kombel, nagu Massu kirjutas. (Whatever that means!) I-ha-ha-ha... Ega ma tegelikult ei tea, mis häält hüäänid teevad. Pärast meeletut askeldamist, ootamist ja aja surnuks löömist sain lõpuks Michael Stipe'i jutule ja olin äärmiselt-äärmiselt rahul. Sest see vend on tõsilahe tegelane. Ega ma nüüd mingi meeletu R.E.M.-i fänn pole kunagi olnud, ehkki mulle väga paljud laulud neilt meeldivad. Aga nüüd hootan juba täiesti tõsiselt neid kodukanti kontserti andma (see kõlab nagu punt esineks kusagil Luunja kultuurimajas või midagi sellist). Ja kui Viini H&M oli vallutatud, kampsikud ja püksikud ostetud, siis oli aega linna peal jalutada (oo, ma tean, köha ja nohu tulid kindlasti tuulisest metroost) ja lõpuks Raekoja platsi kõrval laiuvas Café de l'Europe'is maha prantsatada, et pudel Rioja veini ja hiiglaslik biifsteek endale sisse keerata. Nämm-nämm. Hommikul magasin peaaegu et sisse ja lendasin kui tuulispask lennujaama. Siis selgus, et tehnilise rikke tõttu on samaljootik edasi lükatud... Noh, ühesõnaga, tagasi ma jõudsin ja nüüd lähen Viini lennujaama ununud mantlile hoopis Heathrow'sse järgi. No questions asked! :)
Vahepeal suutis Tuuli oma sulni avasaate teha ja, mis seal salata, mulle meeldis. Muidugi on inimene esimeses otsesaates krambis ja närvis, aga mis siis. Mina hoian talle igatahes kümmet pöialt. Noh, okei, mul pole neid nii palju. Siis kümmet suurt varvast.

"And now, something completely different" - väike varahommikune reis Viini. Tssh, ega ma ise ka veel päris täpselt ei tea, mida ma nüüd sinna ära kaotasin, aga ... noh, kuuleme :) Smaugist on saanud Eesti harilik kusev kodukass. Täna lasi täis mu meeletult toreda diivani. Ma olen vihast nõrkemas ja kui mul nii kiire poleks, lööks ta maha. Uhh! Okei-okei, loomakaitsjad, hoidke oma hobuseid - ei hakka ma kedagi tapma, aga tunne on küll selline. Steriliseerijad, siit ma tulen!

Väljas on päike... Ja siis on tuul... Ja siis ronib mingi pilv taeva alla ja hakkab dushitama. Saa sa nüüd aru, mida selga panna sellistel päevadel :) Ja päeva alustuseks üks meeleolukas tsitaat tänasest SLÕhtulehest. "Selliseid olendeid liigub ja loksub meie ümber üksjagu. Ainult me ei tunne kõiki kategooriaid - meil on Eesti vabariigi kodanik, haldjas, humanoid ja tulnukas. Oleme piiratud ehk nagu loll arst, kes tahab kõike sapikivideks mõelda" /teadmamees Igor Volke/

Reisisaatja Kärt, bussijuht Ülo ja Tulp Fanfani film tõid mind reaalsusesse tagasi. Sest mööduv nädalavahetus on lihtsalt nii ... unistuslik olnud. Katsi ja Parveli pulm ikkagi. Taagepera lossis ja sellele järgnenud sõbralikul "teisele päeval" Elistveres. Noh, rääkimata veel Luke mõisapargi kivilõvide külastamisest pulmapaanikalt tagasiteel. Sheeff! Maris-Maris, olen kärsitu ja ootan pilte :) Ehkki me kimasime reedel Eeva ja Vadiga Tartusse, et ma jõuaksin ikka korralikult oma osa etendada ja Katsile-Parvelile katoliiklike palveid tseremoonia käigus ette lugeda, unustas leedulasest preester selle sootuks ära ja vuristas minu osa ise ette. Heeh. Eelenvalt oli ta muidugi just Meie Isa palve ka ära unustanud ja tema tekstist oli praktiliselt võimatu aru saada - sama hästi võinuks ta näiteks sporditulemusi või horoskoopi ette lugeda. Selgus, et tal pole õrna aimugi, mida ta raamatukesest ette veeris. Aga sellest polnud midagi, pruutpaar oli ikkagi hullult ilus. Ja teel Taageperasse üritasime Kalmeero autokonnaga pulmarongis võidu kimada... Meie võitsime, ihihi - ja Konn "The Very Important Person" näitas, juus tuules lehvimas, ülbelt rusikat. Ai-ai-ai!
Kui oma zõbraliku Hugo Hiibuse zirgeldatud zarzi Tartust kätte saan, skännin sisse ja panen teilegi irvitamiseks üles. Sest, ausõna, sarnasust pole nüüd küll grammi eest. Seda enam, et lugupeetud maestro kõik noored kolmkümmend aastat vanemaks ja eakad daamid selle võrra nooremaks joonistas. Eile hommikul, kui pulmalistest valminud zarzid Taagepera lossi fuajees rippusid, tundsin end vaid ülikonna krae järgi ära. Ihihi.

Üks tuttava tuttav kirjutas: "Mulle tuli meelde, et Erki Nool rääkis eile, kuidas Rüütel oli pärast Leedu korvpallikaotust läinud Leedu presidendi juurde ja soovinud õnne võidu ja üldse olümpial eduka esinemise puhul." Mua-ha-ha. Aga ma olen samasugune seniil, mulle tundub. Üritame nimelt sõpradega Katsi ja Parveli pulmakingitust kompunnida. Käisin jahil ja tõin ära. Nüüd ei suuda keegi meist, humanitaaridest, kokku arvutada ja ära jagada, kes ja kui palju midagi millegi eest maksab. Andke ikka arvutamine mulle, ma luban, et viin teid pankrotti. Ma olin kaval - reastasin kõik kingiosalised üksteise alla ja panin järjekorranumbrid ilusasti ette. 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 6. 7. Ja jagasin saadud tulemuse seitsmega, sest meid oli ju ometi seitse. Eee... Sama hästi võiksin ma lihtsalt niisama kõigile raha anda. :)

Oo, milline sadu õues lajatas. Elagu suvereporterid, kes viimas päeva tööl olles kangesti rõdul lahkumispidu pidada tahavad. Lisan siia Kalmeero kauni kirjelduse Taagepera lossist: "Miks ehitati lossi torn nii kõrge? Hugo armastas oma abikaasat väga, ning soovis et naine saaks imetleda nii päikesetõusu kui selle loojumist. Anna Sophie sai ka tornist ülevaate sellest kuidas töötas põllul talurahvas. Räägitakse et ta oli väga nõudlik ja karmikäeline loodrite suhtes, kes põllul ilmaaegu küüru tõstis, see ka nahutada saanud."

Palju õnne, Kätlin! (Ma teen sellesisulisi avastusi juba patoloogiliselt. Igal aastal.)

Aargh... See oli nüüd ingliskeelsete koomiksite laadne haigutus. Sombune on väljas ja mina pole näljas, ent tööd on vaja teha, kes kosutaks mu kehaa... :) Ma mõtlesin küll esiti, et paneks riimuma - töö kosutab mu keha, aga siis leidsin, et ma seda ise väga ei usuks. Eile näiteks lõpetasin kell pool 11 õhtul - tartlastele oli ju oma esikülge vaja.

"Eks ma saan aru ka et terve elu ei saa olla ainult seks ja päevitamine," teadustas üks armas tüdruk, kes oma välismaise mehe juurest tagasi tööpostile tiriti. :) See lause mulle meeldib. Ja lisas siis kiiresti: "Avalikult ma arvan ikka, et elu on töö." Suu tõmbus veelgi enam kõrvuni.

Nüüd on asi ametlik - sügis on käes. Et miks? Terevisioon algas. Nüüd pole enam pääsu tõdemuse eest, et järgnevad 11 kuud tuleb tööd rügada. Rüga-rüga-rüga. Tulin tööle ja nüüd ei pääse enam ka laulu "Ei ole üksi ükski maa" eest, mida Rasmus hommikust peale jorutab. Jesver. Tegime eile mõnusa kinoõhtu - kas te olete "Osmoosi Jonesi" näinud? Või "Abielulahutust Prantsuse moodi"? Mõlemad täiest tarbitavad muuvid, eriti esimene, milles on loodud animeeritud organism, kus immuunsüsteemi kuuluv valgelibleinspektor Jones peab koos Driksenooli-nimelise kirsiaspiriiniga katku vastu võitlema. No, on alles fantaasia (ja eeltöö!) olnud: näiteks magu oli organismilinnakese lennuväli. Ja pidevalt olid eetris närvisüsteemi uudised (Nervous-system News Network ehk NNN) ja Vinni Pubis pidutsesid patsillid ja muu kõnts :) Oi, sellest võiks nõrkemiseni rääkida. Heh.

Võrgu veateated on üha lõbusamad. Näiteks orkuti oma: "Bad, bad server. No donut for you" Ihihi. Ise lõpetan just tööpäeva. Võeh. Ma kohe kordaksin oma reaktsiooni: v-õ-e-h!

Oo, mai gaad. Tänases Hesaris paljastatakse Fazekase saladus. See on üpris uskumatu, mida tippsportlased teevad. "Mina arvan, et kui inimene on endale pumba perse pannud, siis ta peaks saama küll eluaegse võistluskeelu," rõkkas üks kolleeg :) Huvitav, mis seda kodanikku küll kodumaal ees ootab... Mõelda vaid, tasus ikka küll vaeva, et selle tulemusel kogu maailm sinu suguelundi ja muude silmale kaetud kehaosade üle irvitab. Täitsa kahju sest dopingupetturist, kui mõelda, et kogu maailma ajakirjandus, tirazheerituna sadades tuhandetes eksemplarides su noksi kodust koju ja käest kätte levitab.

Jesver, hakka või tõsiseks spordifänniks selle möödunud olümpiapäeva peale :) Noh, ma ei räägi neist anaboolsetest sportsmännidest, aga see, et Tammert medalile sai, oli lihtsalt eriti armas. Kujutasime siin üheskoos ette, et olümpiamängudel peaks rajatama hiiglaslik häbipost, kuhu päevade jooksul üha enam dopingulisi käeraudu seatakse. Mõelda vaid, igal keskpäeval tuleb auvalve neile rohekashallikat häbisuppi pakkuma ning kohalikud ja piletiostjad saavad neid mädatomatitega loopida. Vaat siis teavad, mis tähendab olümpiamängudel oma konkurente-kolleege ja pealtvaatajaid petta. Ma peaksin vist sellele Zhakrokile (Noh, see ROK-i president) helistama ja selle idee maha müüma. Tammerti autasustamine oli ka veetlev - kreekalikud tibid nägid tagantvaates välja kui kamp Ku Klux Klani, kes kappavad tormijalu medalistide suunas. Ja muidu olekski kõik hästi olnud, kui va Anu Säärits suudaks oma ohked ja "kui ajalooline-ajalooline" hüüded vaka all hoida. "On tore, et midagi head meie olümpiavõitjal sellest Ateena olümpiavõistlusest jääb ka meenutada," suudab ta õhkida ja sinna juurde meenutada, kuidas ajalooline Maratoni väljak jääb ikka sinna kätt ja ajalooline olümpiastaadion tänna kätt. Oeh, ma ei või. Päeva lõpp oli muidugi eriti lahe, siis, kui Jelena Isinbajeva oma koledale kolleegmutile Feofanovale koha kätte näitas ja nagu kiuste 4.91 oma enda maailmarekordi üle hüppas. Nämma! Tere, spordifänn Andri. Vali, kas sa lähed nüüd spordikooli või siis Paldiski maanteele, et pead ja jalga telekat seest kätte saada :) Muidugi, peamine põhjus on ikkagi võimalus meie spordiajakirjanike otse-eetri keelekasutuse üle tänitada. Proovige, teil hakkab lõbusam. Lembitu Kuuse "meditsiiniline taimaut" on üks väga huvitav termin... Oeh, see tuli mulle praegu meelde, aga noh, eks neid hirmarmasõudseid väljendeid ole muidugi veelgi. Magama!